Elektriajamite ja jõuelektroonika instituut (0)

TTÜ elektriajamite ja  jõuelektroonika  instituut                 Elektrivarustus                                  Raivo Teemets 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
Elektrivõrk  koosneb põhiliselt liinidest ja alajaamadest. Elektriliinide kaudu toimub  elektrienergia  
ülekanne   alajaamade   vahel.  Alajaamades  transformeeritakse   elekter   vajalikule  pingeastmele  ning 
jaotatakse teatud piirkonnas. Toitealajaamad on enamasti välisjaotlatega, kuigi linnades kasutatakse 
ka  kinniseid  jaotlaid.  Jaotusalajaamad  võivad  olla  mitmesuguse  ehitusega  (sise-,   kiosk -, 
mastalajaamad).  
 
5.2.1 
Õhuliinid  
Elektrienergiat  kantakse  üle  õhuliinidega,  õhukaabelliinidega  või  maakaabelliinidega.  Õhuliini 
juhtmed   paiknevad  õhus  ning  on  riputatud  isolaatorite  abil  mastidele.   Kaablid   paigaldatakse 
maasse,  vette,  kaabliriiulitele  ja  mujale.  Õhuliinide   ehitamisel   tuleb  silmas  pidada   looduslikke  
olusid. Arvestada tuleb õhutemperatuuriga, tuule kiirusega ning jäite ja selle tekkimise ajal puhuva 
tuulega. Õhuliinid peavad suutma vastu pidada mehaanilistele koormustele, keemilistele mõjuritele 
ja temperatuuri muutustele.  
 
Keskpingeõhuliinid  koosnevad  juhtmetest,  mastidest,  isolaatoritest,  traaversitest,  tõmmitsatest  ja 
tugedest ning kinnitusdetailidest.  
 
Õhuliinide  tähtsamad   parameetrid   (joonis  5.14)  on  visangu  pikkus  l  (õhuliini  kahe  naabermasti 
vaheline lõik), juhtmete ripe f, liini maagabariit (juhtmete minimaalkaugus  maapinnast ) h ja masti 
kõrgus  H.  Loetletud  parameetrid  määratakse  liini  projekteerimisel  iga  konkreetse  juhtumi  kohta 
eraldi, arvestades liini pinget, juhtme marki, kohalikke tingimusi, kehtivaid norme jm.  
 
Juhtmetena kasutatakse keskpingevõrkudes paljasjuhtmeid, isoleerjuhtmeid ja universaalkaableid. 
f
H
h
l
 
Joonis 5.14  Õhuliini parameetrid 
Juht  peaks  olema  hea  elektrijuhtivusega,  suure  mehaanilise   tugevusega ,  vastupidav  keemilisele 
toimele  ning  odav.  Neile  tingimustele  ei  vasta  ükski  juhtmematerjal  eraldi  võetuna.  Otsitakse 
sobivaid kompromisslahendusi. 
 
Paljasjuhtmetena  on  kasutusel  terasalumiiniumjuhtmed,  kus  voolujuhtivaks   materjaliks   on 
alumiinium ,  mida  mehaaniliselt  on  tugevdatud  terasega  (joonis  5.15).  Enamasti  on  tegemist 
traatidest kihiti kokkukeerutatud köisjuhtmetega. Eelistatakse juhtmemarke AS-35/6,2 (alumiiniumil 
ristlõige  35 mm2 ja  terasel  6,2 mm2), AS-50/8,0 ja AS-70/11,0.  
 
 
1 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 5.15. Õhuliini teras-alumiiniumjuhtme ristlõige 
1 – alumiiniumjuht, 2 – terassüdamik-kandetross 
 
 
Õhuliinide töökindluse tõstmiseks kasutatakse tänapäeval ka isoleerjuhtmeid. Juhtme materjaliks on 
alumiiniumisulam   AlMgSi  ning  isolatsiooni  materjaliks  riststruktureeritud   polüeteen   XLPE. 
Kasutatakse ristlõiked 35, 50, 70, 95, 120 ja 150 mm2. Magistraalliinidel eelistatakse ristlõikeid 70 
või  95  mm2  ning  haruliinidel  35  või  50  mm2  (SAX-keskpingeõhuliin).  Universaalkaablid  on  ette 
nähtud  paigaldada  pinnasesse,  õhku  ja  vette  (AHXAMK-WM  ehk   Multi -Wiski  ja   EXCEL ). 
Joonisel 5.16 näeb isoleerjuhtmetega ja paljasjuhtmetega liini looduses.  
 
 
Joonis 5.16  Isoleerjuhtmetega ja paljasjuhtmetega keskpingeõhuliin 
 
Paljasjuhtmetega  õhuliini  gabariit  on  suurem.  Kaheahelaline   liin    mahub   isoleerjuhtmete  korral ära 
ühele  mastile,  paljasjuhtmete  korral  on  tarvis  eraldi  seisvaid   maste .  Ka  esteetilises  mõttes  on 
isoleerjuhtmetega õhuliinid vastuvõetavamad. 
  
Eestis  kasutusel  olevate  õhuliinide  juhtmete  tehnilised  andmed  on  tabelis  5.3,  kus  M  tähistab 
vaskjuhtmeid,  A  alumiiniumjuhtmeid,  AS  terasalumiiniumjuhtmeid  ja  SAX  isoleerjuhtmeid 
juhtmematerjalina 
alumiinium. 
Keskpingevõrkudes 
kasutatakse 
enam 
teras- 
või 
alumiiniumpaljasjuhtmeid.  
2 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
 
Tabel 5.3  Juhtmete tehnilised andmed 
Aktiivtakistus  
Lubatud vool 
Reaktiivtakistus 
Juhtme mark  +20 °C juures 
õhu +25 °C 
Mass kg/km 
Ω/km 
Ω/km 
juures A 
M-16 
1,20 
0,411 
130 
140 
M-25 
0,74 
0,397 
180 
221 
M-50 
0,39 
0,375 
270 
439 
M-70 
0,28 
0,365 
340 
618 
A-25 
1,28 
0,391 
135 
68 
A-50 
0,64 
0,369 
215 
136 
A-70 
0,46 
0,355 
265 
191 
AS-35/6,2 
0,85 
0,387 
175 
150 
AS-50/8,0 
0,65 
0,375 
210 
196 
AS-70/11 
0,46 
0,365 
265 
275 
AS-120/19 
0,27 
0,348 
380 
492 
AS-240/39 
0,13 
0,326 
610 
997 
SAX-50 
0,72 
0,326 
245 
200 
SAX-70 
0,49 
0,316 
310 
270 
SAX-150 
0,24 
0,292 
485 
530 
 
 
Õhuliinide juhtmeid hoiavad  üleval   mastid .  
Keskpingeõhuliinide  mastide  materjaliks  on  puit,   raudbetoon ,  teras  või   alumiiniumisulamid . 
Põhiliselt on Eestis levinud puitmastid ja raudbetoonmastid. Kaitseks mädaniku ja kahjurite eest 
tuleb puitposte eelnevalt  autoklaavis antiseptikutega  immutada.  Raudbetoon-mastid  on  küll  pika 
tööeaga,  kuid  nende  puuduseks  on   haprus .  Terasmastid  peavad  olema  korrosioonikaitseks  kas 
kuumtsingitud või värvitud.  
Otstarbe   alusel  jaotatakse  maste  kandemastideks,  nurgamastideks,  ankrumastideks,  lõpu-
mastideks, hargnemismastideks jm. Mastide näited on joonisel 5.17.  
 
a)
b)
c)
d)
 
Joonis 5.17  20 kV paljasjuhtmelise õhuliini kandemast (a) ja hargnemismast (b) ning 
isoleerjuhtmelise õhuliini kandemast (c) ja nurgamast (d) 
 
 
3 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
Elektrijuhtmeid isoleeritakse mastist isolaatoritega. Levinumateks on tugi- ehk kandeisolaatorid 
ja  ripp-  ehk  tõmbisolaatorid  (joonis  5.18).  Isoleermaterjaliks  on  tavaliselt   portselan   või  klaas. 
Järjest  enam  on  keskpingevõrkudes  hakatud  kasutama   komposiit -  ehk  polümeerisolaatoreid. 
Sellised  isolaatorid  on  kerged,  ultraviolettkiirguskindlad,  hüdrofoobsete  omadustega  ja  suure 
mehaanilise tugevusega. 
‚’ 
 Komposiitisolaatoritel  on  klaasplastist  südamik,  mis  on  ümbritsetud  polümeerist  seelikutega 
(joonis  5.18c).  Pingel  35 kV  kasutatakse  laialdaselt  taldrikisolaatoritest  (joonis  5.18b)   koosnevaid  
paindühenduses  isolaatorkette.  Taldrikisolaatorite  arv   ketis   on  tavaliselt  2  või  3,  sõltudes  masti 
materjalist ja tüübist. 
 
Joonis 5.18  Tõir- ehk tugiisolaator (a), taldrikisolaator (b) ja komposiitisolaator (c) 
 
Õhuliini  mastide  konstruktsiooni  kuuluvad  traaversid.  Traaversid  tagavad  juhtmete  nõutava 
vahekauguse  olenevalt  rippest  ja  visangust.  Traaversid  valmistatakse  kuumtsingitud   terasest . 
Traaversite  konstruktsioonilisi  erinevusi  näeb  jooniselt  5.17.  Isoleerjuhtmetega  õhuliini  traaversid 
on tunduvalt kompaktsemad  tingituna  faasijuhtide väiksemast vahekaugusest. 
 
Õhuliinide  tarvikute  hulka  kuuluvad  veel  tõmmitsad  ja   toed   mastide  stabiliseerimiseks  ning 
mitmesugused  kinnitusdetailid.  Tõmmitsad  ja  toed  on  ette  nähtud  mastile  mõjuvate  jõudude 
tasakaalustamiseks ,  kui  vabalt  seisva  masti  püsivus  pole  tagatud.  Enamasti  on  tõmmitsad 
valmistatud  terasköisjuhtmetest  ning  need  kinnitatakse  järelpingutamist  võimaldava  aasaga 
ankruvardale.  
 
Õhuliinide  korral  on  olulisteks  mõisteteks  liini   trass ,  liini  kaitsevöönd  ja  liinikoridor.  Liini 
trassiks  nimetatakse  liini   kulgu   tähistavat  joont,  mille   valikul   tuleb  lähtuda  nõuetekohase 
kaitsevööndi ja liinikoridori võimalikkusest.  
 
Liini  kaitsevöönd  on  ala,  kus   tehnovõrkude   ohtlikkusest  ja  kaitsevajadusest  tulenevalt 
kitsendatakse kinnisvara valdaja tegevust. Kehtiva korra kohaselt ulatub liini kaitsevöönd 6…20 kV 
keskpingevõrgus 10 m mõlemale poole liini telge. 
Liinikoridoriks  nimetatakse  muudest  rajatistest  ja  looduslikest  takistustest  vaba  ruumi,  mis 
normaalolukorras  tagab  liini  puutumatuse  ja  ohutuse.  Liinikoridori  laius  on  määratud  lubatud 
4 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
vahekaugustega  hoonetest,  puudest  ja  tehnorajatistest.  Isoleerjuhtmetega  ja  paljasjuhtmetega 
keskpingeõhuliinide liinikoridore näeb joonisel 5.19. 
20 kV paljasjuhtmed
20 kV paljasjuhtmed
rõhtpaigutus
kolmnurkpaigutus
a)
20 kV isoleerjuhtmed
20 kV isoleerjuhtmed
rõhtpaigutus
püstpaigutus
b)
 
Joonis 5.19  Paljasjuhtmetega (a) ja isoleerjuhtmetega (b) keskpingeõhuliini liinikoridorid 
5.2.2 Kaabelliinid 
Õhuliinide  kõrval  kantakse  elektrit  üle  ka  kaabelliinidega.  Maakaabelliinide  töökindluse  tase  on 
tunduvalt  kõrgem  kui  tavalistel  õhuliinidel.  Nad  nõuavad  vähem  ruumi,  on  välismõjude  eest 
paremini  kaitstud  ning  ohutumad.   Teisalt   on  kaabelliinid  aga  kallimad  ja  nende   remont  
aeganõudvam.  Kaabelliine  rajatakse  peamiselt  linnades ja  muudes tiheda  asustusega  piirkondades, 
kus  see  on  sageli  ainuvõimalik  lahendus.  Tavaliselt  mõeldakse   kaabelliinide   all  elektriliine,  mis 
paiknevad maa all. Kaabelliinid võivad aga  asuda  ka hoonete sees, väljas, vees, õhus jm. 
 
Kaablite   konstruktsioon   on  suhteliselt  keerukas,  sõltudes  nimipingest,   soonte   arvust,  materjalist 
ning   töötingimustest .  Kaablisooned,  üks  või  mitu,  paiknevad  mantli  sees,  mis  on  ette  nähtud 
kaitseks mehaaniliste vigastuste, korrosiooni ja niiskuse eest.  Kaablis  ei tohi niiskus levida piki- ega 
ristsuunas.  Selleks  on  kaablis  juhi  kiudude  vahel   pikisuunaline   ja  juhtide  vahel  ristisuunaline 
veetõke.  Keskpingekaablite  isolatsioonimaterjaliks  on  ekstrudeeritud  polüvinüülkloriid  (PVC)  ja 
polüeteen  (PE,  PEX,  XLPE).  Kaablimantli  ülesanne  on  kaitsta  isolatsiooni  niiskuse  eest  ja 
kindlustada  hermeetilisus.  Mantli  materjaliks  on  plii,  alumiinium,  plastmass  (polüeteen)  või  ka 
kumm .  Pliimantel  on  tavaliselt  kaablitel,  mida  kasutatakse  korrosiooniohtlikus  keskkonnas  ja  vee 
all. Kaablimantlit kaitstakse vigastuste eest kaitsesoomusega, kaabli kaitsesoomust ja metallmantlit 
korrosiooni eest välismantliga, mis on tavaliselt valmistatud bituumeniga  immutatud  kiudmaterjalist 
või plastmassist. Keskpingekaablite konstruktsioone on joonisel 5.20. 
 
Joonisel  5.20a  on  kujutatud  kolmesoonelist  keskjuhtmega  kaablit  AHXAMK-W,  mis  on  tuntud  ka 
kui Wiski- kaabel . Selline kaabel on ette nähtud paigaldamiseks maa alla ning kohtkindlana sise- ja 
välisruumidesse,  riiulitele  ning  torudesse.  Niiskuse  levimist  tõkestab  nii  piki-  kui  ristsuunaline 
veetõke.  Kaabli  väliskatteks  on  ilmastikukindel  polüeteen.  Keerutatud  ja  tihendatud   vasest  
keskjuhtme  otstarbeks  on  luua  lai  maandussüsteem.  Keskjuhe  maandatakse  mõlemast  otsast 
(alajaamades), tagades sellega madalama summaarse maandustakistuse.  
 
5 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
Joonisel 5.20b  on  kolmesooneline  keskpingekaabel  AHXCMK-WTC,  mida  võib  paigaldada 
kaablikanalisse,  pinnasesse  ja  vette.  Eriti  sobib  seda  tüüpi  kaabel  pinnasesse  sissekündmiseks. 
Kolm faasisoont on sellel kaablil omavahel kokku keerutatud ja seotud pooljuhtiva  lindiga . Lisatud 
on  kontsentriline  juht – kiht paralleelseid vasktraate ja vasest kontaktlint, mis täidab sama ülesannet 
kui keskjuhe eelmisel kaablil. Kaablikattena kasutatakse ilmastikukindlat polüeteeni.  
 
 
Joonis 5.20  Keskpingekaablite konstruktsiooni näited: kolmesooneline ümber 
keskjuhtme keerutatud keskpingekaabel (a), kolmesooneline keskpingekaabel (b) ja 
ühesooneline keskpingekaabel (c) 
Kolmandana kujutatud keskpingekaabel AXLJ-TT on ühesooneline (joonis 5.20c). Seda kaablit võib 
paigaldada  torudesse,  pinnasesse  (ka  sisse  künda)  või  vette.  Kaabel  on  veetihe  nii  piki-  kui 
põiksuunas. Konstruktsioonilt on vaadeldav kaabel sarnane joonisel 4.19b esitatud kolmesoonelise 
kaabliga . 
Polümeerisolatsiooniga  kaablite  kõrval  on  kasutusel  eelmistel   aastakümnetel   paigaldatud  paber-
õliisolatsiooniga  kaablid,  mille  kaablisooned  on  isoleeritud   viskoosse   õliga  immutatud  paberiga. 
Paberkaablite  puudusteks  võrreldes  polümeerkaablitega  on  suurem  kaal,  õlilekke  võimalus, 
hooldevajadus ja kaablimuhvide väiksem töökindlus. Kasutusel on kaablimuhvid, mis võimaldavad 
omavahel ühendada paber- ja polümeerkaableid. See lubab välja vahetada ainult osa  paberkaablist 
polümeerkaabli vastu, kui kaabel on lühistunud või muul viisil kahjustatud.  
 
Kaabelliinide  rajamisel  tuleb  arvestada  konkreetseid  olusid,  eriti  kaabli  jahutustingimusi.  Tähele 
tuleb panna, kas kaabeleid on paigaldises üks või enam, kas kaabel asetseb kaablikanalis või õhus. 
Levinud on kaablite paigaldamine kaablikraavidesse. Selleks et vältida kaabli vigastamist, kaetakse 
kraavi  põhi liivapadjaga või pinnasega, millele asetatakse kaabel, mis omakorda kaetakse liiva või 
pinnasega kaitseks veel kaitseplokid või  tellised . Kaablite kaitseks kasutatakse ka plaate, renne ning 
terasest,  betoonist,  plastmassist  või  keraamilisest  materjalist   torusid .  Kaablikraavi  pinnas 
tihendatakse. 6…20 kV nimipingega kaabel paigutatakse enamasti 0,7 m sügavusele, 35 kV kaabli 
puhul on nõutav sügavus 1 m. Näiteid kaablite paigaldamise kohta leiab jooniselt 5.21. 
 
6 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
Kaablite jätkamiseks ja  ühendamiseks  teiste liinide ja seadmetega kasutatakse  jätku - ja otsamuhve.  
Kaabli paigaldus torus
Pealiskiht
Kaitse
Kollane  veniv  hoiatuslint
Liivapadi
Täide
Kaabli paigaldus
plaat- või lintkaitsega
Pealiskiht
Kaitse
Kollane veniv hoiatuslint
Liivapadi
Täide
 
Joonis 5.21  Näiteid keskpingekaablite paigaldamisest 
Sõltuvalt  kaabli  margist  võib  muhvide  konstruktsioon  erineda.  Jätkumuhvi  konstruktsioon  sõltub 
ennekõike  sellest,  kas  on  vaja  omavahel  ühendada  kahte  polümeerkaablit,  kahte  paberkaablit  või 
paber-  ja  polümeerkaablit.  Ka  pinnases  või  veekogudes  kasutatavate  muhvide  konstruktsioonid 
erinevad. Ensto Elekter AS-i keskpingekaabli otsamuhv välispaigalduseks on joonisel 5.22.  
 
 
 
Joonis 5.22  Keskpingekaabli otsamuhv välispaigalduseks 
Kaablite  ristlõiked  on  enamasti  3×25…3×240 mm2.  IEC   soovitatud   kaabliristlõigete  skaala  on 
tabelis  5.4.  Vähendamaks  paigaldus-  ja  laokulusid  on  eelisristlõigeteks  3×50  mm2,  3×120  mm2 ja 
3×240 mm2. Kaabli ristlõike valikul tuleb lähtuda lubatud pingekaost ja tagada, et kaitseaparatuuri 
rakendusvool ei ületaks kaablile kestvalt lubatud voole antud paigaldustingimustes. Kaitseaparaadi 
rakendusvoolu  määramisel  tuleb  lähtuda  konkreetse  kaabli  töövoolust  ja  vähimast  kahefaasilisest 
ning suurimast kolmefaasilisest lühisvoolust vastavalt lubatud soojustingimustele.  
 
Soojuslikud  tingimused  olenevad  kaablite  paigalduse  viisist,  pinnase  temperatuuris,  kaabli 
paigalduse  sügavusest,  pinnase  omadustest.  Oluline  näitaja  kaabli  käitu  silmas  pidades  on  lubatud 
koormusvool. Kaablite tehnilised andmed on tabelis 5.5.  
 
Tabel 5.4  IEC  ristlõigete  skaala ja eelisristlõiked mm2 
Ristlõigete  
3×25 
3×35 
3×50 
3×70 
3×95 
skaala 
3×120 
3×150 
3×185 
3×240 
 
Eelisristlõiked 
3×50 
3×120 
3×240 
 
 
7 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
Tabel 5.5  Kaablite tehnilised andmed 
Soone   Aktiivtakistus  Lubatud vool 
Soone 
Aktiivtakistus Lubatud vool 
ristlõige  
(+20 °C) 
(+25 °C) 
ristlõige 
(+20 °C) 
(+25 ° C) 
mm2 
Ω/km 
A 
mm2 
Ω /km 
A 
Vask   
6 kV  10 kV  Alumiinium 
  
6 kV  10 kV 
10 
1,793 
55 
- 
10 
2,94 
42 
- 
16 
1,121 
65 
60 
16 
1,838 
50 
46 
25 
0,7172 
90 
85 
25 
1,176 
70 
65 
35 
0,5123 
110 
105 
35 
0,84 
85 
80 
50 
0,3586 
145 
135 
50 
0,588 
110 
105 
70 
0, 2561  
175 
165 
70 
0,42 
135 
130 
95 
0,1887 
215 
200 
95 
0, 3095  
165 
155 
120 
0, 1494  
250 
240 
120 
0,245 
190 
185 
150 
0,1195 
290 
270 
150 
0,196 
225 
210 
185 
0,0969 
325 
305 
185 
0, 1589  
250 
235 
240 
0,0747 
375 
350 
240 
0,1225 
290 
270 
 
Elektrivõrgu operatiivjuhtimise seisukohalt on oluline teada kaablitele lubatud voole, mille järgi on 
võimalik  teha  otsuseid  kaablite  koormatavuse  kohta  ümberlülituste  tegemiseks  elektrivõrgus 
tarbijate elektrivarustamise tagamisel ning  rikete  likvideerimisel. Uued keskpingekaabelliinid Eestis 
tehakse  kaablitega,  millel  on  kolm  alumiinium-  või  vasksoont  ning  maandatav  vaskekraan  või 
keskjuhe. Paigaldatavate kaablite nimipinge valitakse 20 (või 24) kV, arvestades üleminekut sellele 
pingele tulevikus. 
5.2.3  Trafod  
Alajaamade tähtsaimad  seadmed  on trafod.  Trafode  arv alajaamas sõltub  piirkonnast , kus  alajaam  
asub, töökindluse nõuetest ja muudest teguritest.  
Hajaasustusega  piirkondades,  kus  tarbimine  on  väike  ja  kõrget  elektrivarustuskindlust  ei  nõuta, 
seatakse  sageli üles vaid üks  trafo .  
Linnades  ja  tähtsate  ning  kõrget  elektrivarustuskindlust  nõudvate  tarbijatega  piirkondades  on 
alajaamades tavaliselt kaks või enam trafot. 
 
Keskpingevõrkude trafode nimivõimsuste jada on 50, 100, 160, 250, 400, 630, 800, 1000, 1600 ja 
2500 kVA. Trafod on enamasti viieastmelised reguleerimisdiapasooniga ±2×2,5%. Kasutuses on ka 
kolmeastmelisi 
trafosid 
reguleerimisdiapasooniga 
±5%. 
Toitealajaamade 
trafodel 
võib 
reguleerimisastmeid olla rohkem. Näiteks 110 kV trafol on võimalik pinget reguleerida vahemikus 
± 9× ,178 % . Toitealajaamade trafod on koormuse all  reguleeritavad , jaotustrafod aga mitte. 
Selliste trafode pingeastet saab muuta vaid väljalülitatud olukorras.  
 
Keskpingevõrkudesse ülesseatavate uute trafode nimi- ja nimitalitluspinged on  
 
6 – 6,3 ± 2×2,5 % / 0,410 kV 
 
10 – 10,5 ± 2×2,5 % / 0,410 kV 
 
15 – 15,75 ± 2×2,5 % / 0,410 kV 
 
20 – 21,00 ± 2×2,5 % / 0,410 kV. 
 
8 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
Paigaldatakse ka trafosid kahe ülempingemähisega nimitalitluspingega 6,3 ja 10,5 kV. Eesmärgiks 
on  kiirendada  elektrivõrgu  rekonstrueerimist  tulevikus,  kui  toimub  üleminek  seniselt  6 kV  pingelt 
pingele 10 kV.  
Jaotusvõrgus  kasutatakse  nii  õliisolatsiooniga  kui  ka  kuivisolatsiooniga  trafosid,  mille  hulgas 
moodustavad  omaette  rühma valuvaiktrafod, kus  mähised  on valatud epoksüüdvaigu sisse ning on 
väliskeskkonnast täielikult eraldatud. See tagab nende trafode kõrgema kaitseklassi, kuid samas on 
trafo  mõõtmed  suuremad.  Valuvaiktrafod  taluvad  võrreldes  õliisolatsiooniga  trafodega  paremini 
lühiajalist  ülekoormust.  Pikaajaliste  ülekoormuste  korral  on  vajalik  lisajahutus.  Olulist  vahet 
valuvaiktrafode  ja   tavaliste   kuivtrafode  vahel  käidu  seisukohalt  siiski  pole.  Kuivtrafod  on 
õlitrafodega võrreldes 10…15% kallimad ning leiavad ennekõike kasutamist tuleohtlikes kohtades. 
 
Joonis 5.24   Kolmefaasiline  kuivtrafo ja 
valuvaiktrafo 
Ka  on  kuivtrafod  väiksemate  mõõtmetega,  mistõttu 
saab  neid  kasutada  kohtades,  kuhu  teised  trafod  oma 
gabariitide  tõttu  ei  sobi.  Tavaolukorras  kasutatakse 
 
siiski  õlitrafosid.  Joonisel  5.23  on  kolmefaasiline 
õlitrafo  ning joonisel 5.24 kuiv- ja valuvaiktrafo. 
Joonis 5.23  Kolmefaasilise õlitrafo 
läbilõige 
 
Jaotusvõrgu,  eriti  aga  madalpingevõrgu  käidu  seisukohalt  on  oluline  trafo  lülitusgrupi  valik. 
Keskpingevõrkude trafodes kasutatakse kolme erinevat lülitusgruppi.  
 
Kuni 100 kVA trafode korral kasutatakse lülitusgruppi Yzn, trafodel 160…2500 kVA lülitusgruppi 
Dyn ning nende kõrval ka lülitusgruppi Yyn.  
 
Tähed Y või y ja D või d ning Z või z osutavad vastavalt primaar- või sekundaarmähise (suur- või 
väiketähed) lülitusviisile – täht-,  kolmnurk - või siksaklülitusele. Kui täht- või siksaklülituses mähise 
neutraal   maandatakse  (ühendus  neutraaliga  on  toodud  trafo  lülituskilbile),  kuulub  tähisesse  täht  N 
või n.  
Lülitusgrupile  järgnev  number  (nt  Dyn11)  näitab  sama  faasi   sekundaarpinge   vektori   nihkumist  
primaarpinge vektori suhtes kella numbrilaual, kui primaarpinge  vektor  on asetatud 12-le.  
 
Tuleb  tähele  panna,  et  paralleeltööle  (nt  operatiivselt  koormuse  üleviimise  ajaks)  võib  lülitada 
ainult  sama  lülitusgrupiga  trafosid.  Erinevate  lülitusgruppidega  trafode   skeemid   ja 
vektordiagrammid on joonisel 5.25. 
9 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
0
0
A
11
A
a
a
a
b
c
a
b
c
A
B
C
A
B
C
b
b
c
B
C
C
c
B
Yy0
Yd11
0
0
11
11
A
A
a
b
c
a
a
b
c
A
B
C
a
b
b
A
B
C
c
c
C
B
C
B
Dy11
 
Joonis 5.25  Trafode skeemid ja vektordiagrammid 
 
Trafo  ühe  mähise  ühendamisel  tähte  ja  teise  ühendamisel  kolmnurka  takistatakse  kõrgemate 
harmoonikute levikut elektrivõrgus ning tagatakse, et trafo  faaside  koormus primaarpoolel on trafo 
sekundaarkoormuste  ebavõrdsuse  korral  ühtlasem.  Harmoonikutega  tuleb  arvestada  ka  trafo 
neutraaljuhtme   valikul.  Harmoonikute  esinemisel  võib  vajalikuks  osutuda  faasijuhiga  võrdne  või 
suurema ristlõikega neutraaljuht. 
Trafodel nimivõimsustega 50…100 kVA kasutatakse lülitusgruppi Yzn. Sellise lülituse  eeliseks  on, 
et asümmeetrilisel koormamisel ei teki trafo madalpingepoolel olulisi faasipingete erinevusi. Kuna 
siksaklülituses  trafode  korral  asub  iga   mähis   trafo  kahel   sambal ,  siis  asümmeetrilise  koormuse 
korral püsib pinge sümmeetrilisena. Enam on levinud siiski lülitusgrupp Dyn.  
 
Probleemseteks  on  Eesti  jaotusvõrkudes  veel  kasutatavad  Yyn-lülitusgrupiga  trafod.  Selliste 
trafode asümmeetrilisel koormamisel tekivad madalpingepoolel suured faasipingete erinevused ning 
täiendavad  võimsuskaod.  Põhimõtteliselt  sobivad  sellised  trafod  ainult  sümmeetriliste  koormuste 
korral.  
 
Trafode arvu ja võimsuse valimisel lähtutakse nende arvutuslikust koormusest. Arvestada tuleb ka 
reserveerimise ja avariilise ülekoormamise võimalusi ning muidugi majanduslikke võimalusi.  
 
Enamasti on trafosid alajaamas üks või kaks olenevalt vajalikust elektrivarustuskindluse tasemest ja 
perspektiivsest koormusest.  
 
Ülesseatud trafode võimsus peab normaaltalitlusel vastama tingimusele 
Sm
S ≥
T
n
 
T
kus  S m  – alajaama maksimaalkoormus 
n
 
T  – trafode arv alajaamas. 
 
Avariijärgses talitluses on tingimuseks 
10 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
S
S ≥ k ⋅( AV
T
n − n
 
T
V )
−
kus 
S
S
S
AV
m
res  – alajaama koormus avariijärgsel talitlusel ( maksimaal - ja 
reservvõimsuse vahe), 
n
   
 
V  – väljalülitatud trafode arv, 
   
k – trafole lubatud koormatustegur avariijärgsel talitlusel (tavaliselt  
   
lubatakse 5 ööpäeval kuni 6 tunni jooksul koormatustegurit k = 1,4). 
 
 
Eelnenust järeldub, et kahe  trafoga  alajaamas tuleb valida 
S
≥ 7
0 ⋅ S
T
AV  
 
ning ühe trafoga alajaamas 
S
≥ S
T
m  
5.2.4 Kommutatsiooni- ja mõõteaparatuur 
Elektrienergia  ülekandmise  ja  jaotamise  kõikidel  tasemetel  on  vaja  elektriahelaid  teineteisest 
eraldada  hooldustööde  tegemiseks,  rikete  likvideerimiseks  ning  rikkis  seadmete  eemaldamiseks 
elektrivõrgust.  Seadmeid,  mille  ülesanne  on  eraldada  erinevaid  võrguosi  teineteisest,  nimetatakse 
kommutatsiooniseadmeteks.  Kommutatsiooniseadmete  valik  sõltub  ennekõike  pingeastmest  ja 
jaotlate skeemist, aga ka nõutavast töökindlusest ja muudest asjaoludest. 
 
Keskpingevõrkude  kommutatsiooniseadmeteks  on  võimsuslülitid,  koormuslülitid,  lahklülitid  ja 
sulavkaitsmed.  Lülituste  kõrval   normaal -  ja  anormaaltalitluses  on  vajalik  kaitselahutamine,  kus 
seadmed pikemaks ajaks elektriliselt eraldatakse ning ohutuse tagamiseks ka  maandamine .  
Joonisel 5.26 on kaks uutes 110/20/10/6 kV toitealajaamades enam levinud keskpingejaotla skeemi.  
Joonisel  4.25a  on   jaotla ,  kus  keskpingefiidri  kommuteerimiseks  kasutatakse  võimsus-  ja  lahklüliti 
kombinatsiooni .  
a)
b)
 
Joonis 5.26  Toitealajaama keskpingejaotla skeemid 
Sellel  skeemil  on  fiidri  kaitselahutamiseks  ja  maandamiseks  ühisajamiga  kolme  lülitusasendiga 
seade  –  lahklüliti/maanduslüliti.  Fiidri  maandamine  sellise  skeemi  korral  toimub  läbi 
võimsuslüliti,  mis  tähendab,  et  maanduslüliti  ja  võimsuslüliti  on  mõlemad  sisselülitatud  asendis. 
Joonisel 5.26b on jaotla, kus võimsuslüliti asub vankril. Sellise fiidri kaitselahutamine tekitatakse 
vankri  väljatõmbamisega  lahtrist  ning  maandamiseks  on  eraldi  asetsev   kohtkindel   maanduslüliti. 
11 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
Eriti  iseloomulik  on  selline  skeem  varem  ehitatud  alajaamadele,  kuid  leiab  kasutamist  ka  uutes 
alajaamades. 
Kaugjuhitavad  on  vanades  toite-  ja  vahealajaamades  vaid  võimsuslülitid.  Uutes  alajaamades  on 
võimalik  kauglülitada  ka   lahk -  ja  maanduslüliteid  ning  viia   vankreid   remondi-  või  tööasendisse. 
Kaugjuhtimine  muudab  võrgu  dispetšjuhtimise  efektiivsemaks  ja  võimaldab  tunduvalt  kiiremini 
avariisid  likvideerida . 
Elektrivõrgu  tähtsaim  kommutatsiooniaparaat  on  võimsuslüliti.  Võimsuslüliti  on  seade,  mis  on 
võimeline  sisse  ja  välja  lülitama  nii  elektriahela  normaal-  kui  ka  anormaaltalitlusvoolu  näiteks 
lühiste korral. Võimsuslüliti ülesanne on ahela lahutamisel tekkiv  elektrikaar   kustutada . Olenevalt 
sellest, millises keskkonnas elektrikaart kustutatakse, liigitatakse võimsuslüliteid järgmiselt: 
  õlivaesed  lülitid  
   elegaas  (SF6) võimsuslülitid  
  vaakumlülitid 
  õlirikkad lülitid 
  suruõhkvõimsuslülitid  
  tahkegaaslülitid. 
Keskpingevõrkudes  kasutatakse  neist  kolme  esimest.  Võimsuslülititele  seatakse  olulisi  nõudeid. 
Nad  peavad  olema  kiired,  taluma  lühisvoolu  termilist  ja  elektrodünaamilist  toimet,  ennekõike  aga 
olema võimelised  lahutama  lühisvoolu. Rekonstrueeritavatesse või uutesse keskpingealajaamadesse 
seatakse üles elegaas- või vaakumlülitid. Seni veel kasutatavad õlilülitid vajavad pidevat  hooldust  ja 
nende töökindlus on madalam kui nüüdisaegsetel lülititel. Eesti jaotusvõrkude võimsuslüliteid näeb 
joonisel 5.27. 
 
Joonis 5.27  Eesti jaotusvõrkude võimsuslüliteid 
 
Võimsuslüliteid  kasutatakse  peamiselt  toite-  ja  vahealajaamades,  mõnikord  ka  suurtes 
jaotusalajaamades, kui selleks on tarvidus. Mujal on elektriahelate kommuteerimiseks koormus- või 
lahklülitid, väiksemate trafode lülitamiseks ka lahkkaitsmed. 
 
 
Lahklüliti ülesanne on luua kaitselahutusvahemik. Lahklülitiga võib elektriahelat avada ja sulgeda, 
kui  katkestatakse  või  lülitatakse  sisse  tühiselt  väike  vool.  Lahklüliti  ei  ole  mõeldud  lühis-  ega 
koormusvoolude kommuteerimiseks, kuid on võimeline etteantud aja lühisvoolu taluma.  
12 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
 
Koormuslüliti on võimeline sisse ja välja lülitama ahela normaaltalitlusvoolu ja ülekoormusvoolu. 
Koormuslüliti  sobib  ka  kaitselahutusvahemiku  loomiseks.  Ehituselt  on  lahklüliti  ja  koormuslüliti 
sarnased, 
kuid 
koormuslülitil 
on 
kaarekustutuskamber. 
Keskpingevõrkude 
kommutatsiooniseadmeid näeb joonistel 5.28 ja 5.29. 
 
Joonis 5.28  Keskpingevõrkude kommutatsiooniseadmed: 
koormuslüliti NALF (a), lahklüliti (b) ja GEVEA lahkkaitsmed (c) 
 
Joonis 5.29  Keskpingevõrkude kommutatsiooniseadmeid 
 
Keskpingevõrkude  lülitid  võivad  olla  käsi-  või  mootorajamiga,  mis  omakorda  on  või  ei  ole 
kaugjuhitav.  Enamasti  on  kasutusel  käsiajamiga  seadmed,  mille  lülitamiseks  on  tarvis   operatiiv -
brigaadil minna alajaama ning teha soovitud lülitused.  Tõhusamad  on kaugjuhitavad seadmed, mida 
lülitatakse dispetšisüsteemi vahendusel. Kaugjuhtimine on kasutusel toite- ja vahealajaamades ning 
mõningates  mastalajaamades  (lahutuspunktides).  Ajam  paikneb  enamasti  karbis  maapinna  lähedal 
ja on ühendatud lülitiga juhtvarda abil. Ajamiga  samasse  karpi paigutatakse  mõõte - ja sideaparatuur 
ning  akumulaatorpatarei  ja  kütteseadmed.  Sidet  juhtimiskeskusega  peetakse  tavaliselt  raadio  teel. 
Tulemuseks  on  jaotusterminal  (distribution  terminal   unit ,  DTU),  mille  abil  võib  jaotusvõrgu 
talitlust  efektiivselt  juhtida.  Joonisel  5.30  kujutatud  mastlülituspunkt  on  varustatud  firma  ABB 
seadmetega. 
13 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 4.29  Mastlülituspunkt 
Kommutatsiooniseadmeteks  loetakse  ka  sulavkaitsmed,  mida  keskpingevõrkudes  kasutatakse 
peamiselt 
väikese 
võimsusega 
trafode 
kommuteerimiseks 
koormusvabas 
olukorras. 
Kaitseelemendina  koos  koormus-  või  lahklülitiga  on   sulavkaitse   küllaltki  levinud.  Elektriahela 
kaitsmine  sulavkaitsmetega  on  võrreldes  releekaitsega  ja  võimsuslülitiga  odavam  ja  võimaldab 
eraldada  elektriahela  rikkis  elementi  võrgust.  Sulavkaitsmeid  kasutatakse  siiski  rohkem 
madalpingevõrkudes. 
 
Elektrimõõtmised   keskpingevõrkudes  lähtuvad  mõõteanduritest,  milleks  on  voolu-  ja 
pingetrafod.  Mõningatesse  nüüdisaegsetesse  võimsus-  ja  koormuslülititesse  on  sisse  ehitatud  ka 
valgusmõõteandurid.  Voolu-  ja  pingeandurite  ülesanne  on  vähendada  voolu  ja  pinge  väärtusi 
mõõteandmeid  kasutavate  seadmete  tarvis  ning  eraldada  primaarahel  sekundaarahelast. 
Mõõteanduritest  saadud  väärtusi  kasutatakse   releekaitse -,  mõõte-  ja  juhtimisseadmete  tarvis. 
Levinumad mõõteandurid on  voolutrafod . Voolutrafosid jaotatakse mõõte- ja kaitsevoolutrafodeks.  
Mõõtevoolutrafode  ülesanne  on  toetada  täpseid  mõõtmisi  ning  need  töötavad   kitsas   voolude 
vahemikus. Mõõtevoolutrafode tähtsaim näitaja on täpsusklass.  
 
Kaitsevoolutrafod edastavad andmeid kaitseseadmetele. Seda tüüpi  voolutrafo  töötab laias voolude 
diapasoonis  ning  täpsusklassil  pole  nii  suurt  tähtsust.  Voolutrafo  nimisekundaarvooluks  on  IEC-
standardi  kohaselt  1 A  või  5 A.  Ka  pingetrafod  jaotatakse  mõõte-  ja  kaitsepingetrafodeks  ning 
seetõttu  on  nende  omadused  mõnevõrra   teistsugused .  Pingetrafode  nimisekundaarpingena 
kasutatakse  Eestis  IEC-standardi  kohaseid  väärtusi  100 V  või  200 V.  Voolutrafodel  on  üks 
primaarmähis  ja  tavaliselt  mitu  eri  südamikul  paiknevat  sekundaarmähist.  Pingetrafodel  on  üks 
primaarmähis ja üks või kaks sekundaarmähist, millest üks on tavaliselt avakolmnurkmähis. Voolu- 
ja pingetrafode  käsitlemisel  tuleb silmas pidada, et voolutrafo talitlus on  lähedane  lühistalitlusele 
ja   pingetrafo   talitlus  trafo  tühijooksutalitlusele.  Selletõttu  peab  voolutrafo  sekundaarmähis 
olema lühistatud ja pingetrafo sekundaarmähis tühijooksul ning vältida tuleb igal juhul voolutrafo 
tühijooksutalitlust ja pingetrafo lühistalitlust. 
14 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
5.2.5  Alajaamad  
Eestis  edastatakse  elektrienergiat  elektrijaamadest  tarbimiskeskustesse  õhuliinidega  pingel  330 kV 
ja  110 kV.  Elektrit  jaotatakse  piirkonniti  keskpingel  6…35 kV.  Tarbijateni  jõuab  elekter  tavaliselt 
pingel 0,4 kV. Elektri  muundamine   ühelt  pingeastmelt teisele ning jaotamine toimub alajaamades.  
 
Alajaam  on  elektrivõrku  kuuluv   kompleks ,  mis  paikneb  kindlal  territooriumil,  koosneb  enamasti 
ülem- ja alampinge jaotusseadmest ning trafodest.  
Jaotusseade ehk  jaotla hõlmab  lülitusseadmeid nende juurde  kuuluvate juhtimis-,  mõõte-,  kaitse- 
ja 
reguleerimisseadmetega 
koos 
vajaliku 
juhistiku , 
lisaseadmete, 
kestade 
ja 
kandekonstruktsioonidega.  Jaotla  iseloomulikuks  konstruktsioonielemendiks  on  kogumislatid. 
Trafod  võivad  alajaamas  ka   puududa .  Sel  juhul  on  tegemist  lülitusalajaamaga.  Kasutatakse  ka 
mõistet  lülituspunkt,  mille  ülesandeks  on  jaotusvõrgu  fiidrite  lahutamine  või  ümberlülitamine. 
Releekaitse  seondub  võimsuslülititega, mis asuvad vaid suurtes alajaamades. 
 
Alajaamu  liigitatakse  otstarbe,  konstruktsiooni  (sh  isolatsiooni)  ja  muude  tunnuste  järgi. 
Otstarbest  sõltuvalt  võib  jaotusvõrgus  vaadelda  toite-,  vahe-  ja  jaotusalajaamu,  täiendava 
liigitusena ka haru- ja tupikalajaamu.  
Toitealajaamade,  mida  nimetatakse  ka  piirkonnaalajaamadeks,  kaudu  varustatakse  jaotusvõrku 
elektrienergiaga.  Need  alajaamad  seovad   niisiis   jaotus-  ja  põhivõrku.  Eestis  on  toitealajaamade 
ülempingeks peaaegu eranditult 110 kV, alampingeks enamasti 6, 10 ja 35 kV, aga ka 15 ja 20 kV.  
Jaotusalajaamad  varustavad   elektriga    tarbijaid   enamasti  madalpingel  0,4 kV.  Tööstusettevõtteid 
toidetakse ka keskpingel.  
Vahealajaamad on ette nähtud elektri jaotamiseks keskpingel, võimalikult ka transformeerimiseks 
näiteks pingelt 10 kV pingele 6 kV.  
Alajaamade jaotust otstarbe järgi on illustreeritud joonisel 5.31.  
Toitealajaam
110 kV
0,4 kV
Tupikalajaam 10/0,4 kV
10 kV
Jaotusalajaamad 10/0,4 kV
10 kV
0,4 kV
Vahealajaamad
10 kV
0,4 kV
0,4 kV
Mastalajaamad
Keskpingevõrgu lahutuspunkt
 
Joonis 5.31  Keskpingevõrgu alajaamade jaotamine otstarbe 
järgi 
15 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
Toitealajaam  ja  vahealajaamad  on  varustatud  võimsuslülititega.  Kasutusel  on   muuhulgas    sekt -
sioonidevahelised 
võimsuslülitid, 
mis 
rakenduvad 
reservilülitusautomaadi 
toimel. 
Ühe 
latisektsiooni  pingetuks  jäämisel  on  seda  võimalik  pingestada  teise  latisüsteemi  kaudu.  Selline 
reservilülitus on edukas, kui rikkis on  latte   toitev  kaabel või trafo. Ka jaotusalajaamad võivad olla 
ühe-  või  kahesektsioonilised,  kuid  on  lihtsama  konfiguratsiooniga  kui  toite-  või  vahealajaamad. 
Kommutatsiooniaparaatidena  kasutatakse  jaotusajaamades  peamiselt  lahk-  ja  koormuslüliteid, 
trafoahelates  ka  võimsuslüliteid.  Skeemi  kuuluvad  veel  lahutuskohad,  mille  kaudu  saab  toite 
taastamiseks, remondiks või talitluse optimeerimiseks fiidrite koosseisu muuta.  
 
Alajaamade ehitus sõltub nende  suurusest  ja ülesannetest võrgus. Kõrgema pingega toitealajaamad 
on peamiselt suured õhkisolatsiooniga ja  keeruka  konfiguratsiooniga välisalajaamad. Linnades on 
ka  kinniseid  sisealajaamu,  mis  võtavad  vähem  ruumi  ja  on  meeldivama  väljanägemisega,  kuid 
tunduvalt  kallimad.  Sisealajaamad  võivad  olla  nii  õhk-  kui  gaasisolatsiooniga  (gas  insulated 
switchgear,  GIS)  isolatsioonikeskkonnaks  elegaas  (SF6).  Selliste  alajaamade  seadmed  on 
kompaktsemad  ega  vaja  sagedast  hooldust.  Joonisel  5.32  on  firma  ABB  õhkisolatsiooniga 
keskpingejaotla. Kambri lõikel on näha kaablisisendit, voolutrafosid, kogumislatte ja võimsuslülitit, 
mis on paigutatud vankrile. Kambri ülaosas on releeterminal. Joonisel 5.33 on  firma  Merlin  Gerin  
gaasisolatsiooniga  keskpingejaotla  kambri  lõige.  Siin  on  järjestikku  (alt  üles)  kaablisisend, 
voolutrafod,  võimsus-  ja  lahklüliti  ning  latid.  Latide  ees  on  releeterminal.  Kaitselahutus  tehakse 
võimsuslüliti väljatõmbamisega kambrist. 
 
Joonis 5.32  Õhkisolatsiooniga alajaama keskpingejaotla kambri lõige ja 
jaotla 
 
Joonis 5.33  Gaasisolatsiooniga keskpingejaotla kambri lõige 
16 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
Jaotusalajaamad  on  enamasti  kinnised  kiosk-  ja  komplektalajaamad  või  lahtist  tüüpi 
mastalajaamad. Kinniseid alajaamu rajatakse linnadesse ja tiheda asustusega piirkondadesse.  
Kioskalajaamadeks  on  tellistest  või   muust   materjalist  statsionaarsed  ehitised.  Sellist  tüüpi 
alajaamu  tänapäeval  enam  ei  ehitata.  Levinumaks  alajaama  tüübiks  on  teisaldatavad  metall-
konstruktsiooniga  komplektalajaamad  (KTPN,  KTPK,  HEKA,  HOLTAB).  Muidugi  võivad 
jaotusalajaamad asetseda ka suurte ehitiste siseruumides.  
 
Nüüdisaegsed  komplektalajaamad  sobivad  küllaltki  hästi  keskkonda  ja  sisaldavad  suhteliselt 
hooldusvabasid  seadmeid.  Komplektalajaamu  on  võimalik  kiirelt  paigaldada  ja  seadmete  vahetus 
neis on lihtne.  
 
Joonisel 5.34  on  firma  Harju  Elekter  AS   jaotusalajaam   ning  joonisel  5.35  näeb  komplektalajaama 
HEKA lõiget. 
 
Joonis 5.34  Keskpingevõrgu jaotusalajaam 
1
2
3
1
2
3
 
Joonis 5.35  Keskpingevõrgu komplektalajaam HEKA:  
1- keskpingelahter, 2 - trafolahter, 3 - madalpingelahter  
17 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
 
Maapiirkondades  on  levinud  mastalajaamad.  Mastalajaamade  konstruktsiooni  valikul  tuleb 
arvestada  keskpingeliini  kulgemisega,  kas  tegemist  on  tupikalajaamaga  või  kulgeb   kõrgepingeliin  
edasi,  samuti  on  tarvis  arvestada  mastalajaamast  väljuvate  madalpingefiidrite  arvu  ja  suunda,  kui 
suure trafoga on tegemist ning loomulikult ka kohalikke looduslikke olusid.  
 
Mastalajaamade  trafod  peavad  olema  tugevdatud  isolatsiooniga,  hermeetilised  ja  spetsiaalse 
konstruktsiooniga.  Trafode  võimsusrida  mastalajaamade  korral  on  30,  50,  100,  200,  315 kVA, 
kusjuures   30 kVA  võimsusega  trafosid  ei  ole  üldjuhul   soovitav   kasutada.  Kaitseseadmeteks  on 
keskpinge  poolel enamasti lahkkaitsmed. Liigpingekaitseks on 200 kVA ja väiksema võimsusega 
trafode  korral  kaksiksädemik,  mis  monteeritakse  trafo  isolaatoritele,  õhuliini  tõmbeisolaatoritele 
või  eriraamile  paigaldatud  tugiisolaatoritele.  Üle  200 kVA  võimsusega  trafosid  kaitstakse 
metalloksiidpiirikutega, mis monteeritakse trafo kaanel selleks ette nähtud  raamile .  
 
Mastalajaamade  konstruktsioonilisi  lahendusi  näeb  joonisel  5.36.  Toitealajaamade  skeem  on 
joonisel 5.37. 
 
 
 
 
Joonis 5.36  Mastalajaamade konstruktsioonilisi lahendusi 
 
 
 
Joonistel  5.37  on  kujutatud  kahe  63 MVA  nimivõimsusega  kolmemähiselise  trafoga  alajaama. 
Trafode üks alampingemähis varustab 35 kV kogumislatte ja teine kaht 6 kV latisektsiooni. 
 
 
18 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
  
 
110 kV I-s
110 kV II-s
35 kV I-s
35 kV II-s
35PT-1
35PT-2
35PT-3
35PT-4
C1T
C2T
63 MVA
63 MVA
V1T
V2T
R-1
OT-1
OT-2
R-2
KKP-3
KKP-4
KKP-1
KKP-2
6PT-3
6PT-4
RLA
6 kV III-s
6 kV IV-s
6 kV I-s
6 kV II-s
RLA
6PT-2
 
Joonis 5.37  Toitealajaama skeem 
 
Normaaltalitluses  lahus  töötavaid  latisektsioone  võidakse  ühendada  ühes   sektsioonis   pinge 
kadumisel  reservilülitusautomaadi  toimel.  Trafode  õlgadele  on  6  kV  poolel  paigaldatud   reaktorid , 
mille eesmärk on vähendada võimalikke lühisvoole. Kasutusel on kaarekustutuspoolid (KKP), mis 
on  ühendatud  trafode  35  kV  mähiste  neutraaliga  ning  omatarbetrafodega  (OT)  6  kV  poolel.  Igal 
6 kV latisektsioonil on väljuvatele kaablitele lisaks pingetrafo (PT)  lahtrid . Skeemi eripäraks on ühe 
kaarekustutuspooli  kasutamine  kahe  6 kV  latisektsiooni  maaühendusvoolude  kompenseerimiseks. 
Selline skeem on odavam, kuid selle puuduseks on, et maaühendus ühel latisektsioonil mõjutab ka 
teist  latisektsiooni.  Suureneb  kahekordse  maaühenduse  risk  ning  releekaitse  on  mõnevõrra 
keerukam .  Selline  maaühendusvoolude  kompenseerimise  skeem  on  Eesti  jaotusvõrkudes  küllaltki 
levinud. Skeemi 35 kV poolel on seadmeid minimaalselt, mis ei taga kõrget elektrivarustuskindluse 
taset.  Tuleb  siiski  arvestada,  millist  piirkonda  35 kV  liinidega  varustatakse  ning  millised  on 
reservilülitamise võimalused piirkonnas. Väljuvatel fiidritel kasutatakse lahklüliti, maanduslüliti ja 
võimsuslüliti  kombinatsiooni,  mille  korral fiidri  maandus   toimub  läbi  võimsuslüliti.  Trafo  V1T  on 
mõeldud  esimese  ja  V2T  teise  latisektsiooni  ühendamiseks  kaarekustutuspooliga.  Tegemist  on 
vahetrafodega,  mille  mähiste  neutraalidest  on  võetud   ühendused   kaarekustutuspooli  tarvis.  Nii 
trafode kui erinevate latisektsioonide kaitseks liigpingete vastu on üles seatud liigpingepiirikud. 
 
Vaadeldud  skeem  on  iseloomulik  suurtele  koormuskeskustele,  millele   viitab   kolmemähiseliste 
trafode  kasutamine  ja  nelja  tarbijafiidritega   sektsiooni   olemasolu.  Väikese  koormusega 
piirkondades  on  levinud  lihtsa  ehitusega  toitealajaamad,  kus  on  kaks  kahemähiselist  trafot,  mis 
toidavad kahte teineteisest lahus töötavat 6…20 kV latisektsiooni. Vajadusel ühendab latisüsteeme 
reservilülitusautomaat.  Kui  tegemist  on  peamiselt  õhuliinidega,  siis  puuduvad  alajaamas  ka 
kaarekustutuspoolid. 
 
Vahealajaamade  ülesanne  on  jaotada  keskpingel  elektrit  suurtes  koormuskeskustes. 
Maapiirkondades,  kus  tarbimine  on  väike,  vahealajaamu  ei  vajata.  Vahealajaamad  saavad  toite 
19 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
piirkonnaalajaamadest  tugevdatud  ühenduste  kaudu.  Vahealajaamade  skeem  on  toitealajaamadega 
võrreldes  lihtsam.  Puuduvad  suured  toitealajaamadele  iseloomulikud  pinget  alandavad  trafod. 
Keskpinge  erinevaid  astmeid  ühendavad  trafod  võivad  siiski  olla.  Võimalikud  on  kohalikke 
tarbijaid  varustavad  6…20/0,4 kV  trafod.  Väljuvaid  fiidreid  on  jaotusalajaamas  vähem  ning 
puuduvad  kaarekustutuspoolid.  Vahealajaama  skeem  on  joonisel  5.38.  Alajaam  koosneb  kahest 
10 kV lahus töötavast latisektsioonist,  sisend - ja väljundlahtritest ning trafolahtritest. Nii sisenevad 
kui ka väljuvad lahtrid on varustatud võimsus- ja lahklüliti skeemiga.  
 
I sektsioon
T-1
T-2
II sektsioon
 
Joonis 5.38  Vahealajaama skeem 
Alternatiiviks  on  võimsuslüliti  paigutamine  vankrile,  mida  ka  sageli  tehakse.  Väljuvate  fiidrite 
võimsuslülitid 
ja 
sektsioonidevahelised 
võimsuslülitid 
on 
varustatud 
releekaitsega. 
Reservilülitusautomaat  võib  vajaduse  korral  sektsioone  ühendada.  Trafode  kaitseks  on 
sulavkaitsmed  ja  kommutatsiooniaparaadiks  koormuslülitid.  Nii  nagu  toitealajaamad,  on  ka 
vahealajaamad  nüüdisajal  enamjaolt  kaugjuhitavad,  kuigi  mitte  tingimata  kõikide   lülitite  
osas.Jaotusalajaamad,  mille  ülesanne  on  toita  tarbijaid  madalpingel,  on  tihedalt  asustatud 
piirkondades ehitatud kiosk- ja komplektalajaamadena või asetsevad suurte ehitiste sees.  
Maapiirkondades on aga enamasti tegemist mastalajaamadega. Tavaliselt on jaotusalajaamades paar 
sisenevat  fiidrit  keskpingel,  trafo ja väljuvate fiidritega  madalpingejaotusseade.  Lülitusseadmeteks 
on koormuslülitid, lahklülitid ning trafode fiidrites vähesel määral ka võimsuslülitid, mis releekaitse 
vahendusel  täidavad  ka  kaitsefunktsioone.  Levinum  on  skeem,  kus  trafo  lülitusseadmeks  on 
koormuslüliti  või  lahklüliti  ja  kaitseseadmeks  sulavkaitse.  Mastalajaamades  kasutatakse 
lülitusseadmetena  lahkkaitsmeid,  millel  on  ka  kaitseseadme  funktsioon  ning  millega  on  võimalik 
koormusvabas olukorras trafot sisse ja välja lülitada. 
Jaotusalajaama  madalpingejaotla  on  enamasti  lahtrite  arvult  ja  mahult  tunduvalt  suurem  kui 
keskpingejaotla.  Suurte  alajaamade  jaotlad  on  nii  kesk-  kui  madalpingel  tavaliselt 
kahesektsioonilised. 
Normaalskeemi 
kohaselt 
töötavad 
kahesektsioonilises 
alajaamas 
madalpingesektsioonid  lahus,  kuid  jääb  võimalus  ümberlülitusteks,  mille  tulemusena  viiakse 
koormus  ühelt  trafolt  teisele.  Reservilülitusautomaati  madalpingel  tavaliselt  ei  kasutata.  Vajalikud 
ümberlülitused  teeb  operatiivbrigaad.  Vaid  eriti  tähtsate  tarbijate  juures,  kus  pikaajaline 
elektrikatkestus pole lubatud, võib olla ka  automaatne  ümberlülitus.  
20 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus 
TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut                Elektrivarustus                                 Raivo Teemets 
I sektsioon
II sektsioon
T1
T2
6/0,4 kV
6/0,4 kV
I sektsioon
II sektsioon
 
Joonis 5.39  Jaotusalajaama skeem 
Madalpingejaotla  lahtrite  ehitus  on  suhteliselt  lihtne.  Kaitseelemendiks  on  kas  sulavkaitse  või 
kaitselüliti .  Sulavkaitsme  korral  kasutatakse  lisaks  ka  vinnaklülitit,  millega  on  võimalik  lülitada 
koormusvoolu.  
 
Joonisel 5.39  on  alajaama  skeem,  kus  keskpingejaotusseade  on  kahesektsiooniline,  mõlemas 
sektsioonis  on  üks  liinisisend,  trafo   lahter   ja  sektsioonidevaheline  lahter.  Liinide  lülitamiseks 
kasutatakse  koormuslüliteid,  trafo  lülitamiseks  aga  võimsuslülitit.   Madalpinge   jaotusseade  on 
samuti  kahe  sektsiooniga,  mis  töötavad  lahus.  Väljuvate  fiidrite  lahtrites  on  jadamisi  madalpinge 
vinnaklülitid ja sulavkaitsmed. Punktiirjoonega on joonisel 5.39 esitatud PEN-juht. 
 
Eesti  jaotusvõrkudes  on  ligemale  19 000  alajaama,  millest  enamik  on  jaotusalajaamad  pingega 
10/0,4 kV.  Alajaama  tüüpidest  on  enam  levinud  mastalajaamad,  järgnevad  komplekt-  ja 
kioskalajaamad. Trafosid on alajaamadesse paigaldatud kokku ligemale 25 000 koguvõimsusega üle 
7000 MVA.  
 
 
 
21 
5. Keskpingevõrgud 
5.2 Keskpingevõrkude ehitus