Egiptuse Kultuur - referaat (0)

Egiptus
Referaat
Tallinn 2008
Sissejuhatus
Vana-Egiptuse kultuur hakkas kujunema IV aastatuhande lõpus enne Kristust Niiluse jõe kallastel. Algselt olid vaid väikeriigid ehk noomid , mis hiljem, ühise niisutussüsteemi loomisel, kujunesid läbi pika arengu üheks ühteseks Egiptuse riigiks. Niiluse iga-aastased üleujutused, kunstlik niisutamine ja soodne kliima lõid head tingimused põlluharimiseks.
Niiluse org kaistses ka hästi rändrahvaste ja nende rünnakute eest, muutes Egiptuse suletuks ja etnilise koosseisu suhteliselt püsivaks, seetõttu on Egiptuse traditsioonid ja normid väga vanad ning tugevad. ( Kangilaski 1997)
Egiptuse loodusolud ja kultuur
Kultuuriline areng on väga tihedalt seotud geograafiliste ja ökoloogiliste tingimustega ning Egiptus kujutab endast suurepärast näidetniisuguse seose kohta.Niiluse org on jõeoaas, mis paikneb kahe kõrbe vahel: läänes laiuvad Sahara avarused, idas lahutab Egiptust Punasest merest sakiline mäeahelik. Üksnes kirdes ühendab mööda Siinai põhjakallast kulgev kitsas läbipääs Egiptust Palestiina ja Lähis - Idaga.
Sademeid esineb Egiptuses harva, kuid Niiluse iga - aastased hilissuvised üleujutused lõid soodsa võimaluse püsivaks maharimiseks. Neid ökoloogilisi tegureid on alati õigustatult peetud hilisemaid põlvkondi vaimustanud vaaraode ajastu kultuuri alustalaks.
Kuid need tingimused pole valitsenud alati. Egiptuse kultuuri eelajaloolisi juuri otsides peame uurima ka sealseid geograafilisi muutusi. Kliima on läbi aegade olnud eripalgeline.
Eristada tuleb kahte tegurit: sademeid ja Niiluse üleujutusi. Kui viimane mõjus elamistingimusiorus endas, siis esimesest sõltus, kas piirnevad kõrbealad olid asustuskõlbulikud või mitte, mis omakorda määras Niiluse oru vahekorra oma naaberaladega ning oruasukate suhted naabritega .
Niiluse annid - jõeoaasi põllumajandus
Ükski teine maailm tsivilisatsioon pole oma kultuurilises ja majanduslikus arengus sedavõrd sõltunud omaenda jõest kui Egiptus Niilusest.
Tänasepäeval kontrollin Niiluse üleujutusi Assuani tamm, kuid vanaajal tähistas aastaaegu jõetaseme vaheldumine . Mussoonivihmad Etioopia mägismaal ja Lõuna - Sudaanis paisutasid Niiluse võimsaks tulvaks. Egiptlased taandusid seepeale oma karjaga kõrgemale kõrbeserval paiknevatesse asundustesse. Üleujutus kattis põllumaa ja jõudis kõrgpunkti septembri alguses, mil vesi muutus rahulikuks. Hoovusega kaasa tulnud viljakad setted vajusid põhja. Vesi taandus alles oktoobris - algul kiiresti, kuid siis üha aeglasemalt. Aeg - ajalt uuristas Niilus omale uue sängi.
Pärast vee tandmist oli maa kaetud musta mudaga , mis oli ideaalne väetis ja võimaldas lopsakat taimekasvu . Kolme tüüpi põllud vaadati uuesti üle ja jaotati talumeeste vahel: kõrgmaa ehk varasem üleujutuste tasandik , mida katsid juba põõsad, ning madalmaa ja saared, mis olid värskelt jõesängi muutumise tõttu tekkinud.
Niilus oli Egiptuse tähtsaim transporditee. Mööda jõge sõitsid inimesed ning veeti loomi ja igasuguseid raskeid laste. Sadamaid polnud üldiselt vaja, kuna laevad suutsid maabuda jõekallastel.
Karjakasvatus
Karjakasvatuse põhieesmärk oli piima ja liha tootmine. Samuti olid tähtsal kohal nahk, vill , sarved, munad ja rasv . Koduloomad olid vajalikud ka põllutööl ja raskete koormate vedamisel.
Kõige väärtuslikum koduloom oli lehm , talupoegade tähtsaim elatusallikas. Lehmapiim oli hinnaline toode.
Peeti ka lambaid ja kitsi . Põhiline reisi - ja kaubaveoloom oli eesel .
Majandus ja kaubandus
Egiptlase majandussüsteem oli rangelt korraldatud, seda juhtis keskvõim, mis ei lubanud märkmisväärsed isiklikku vabadust. Riiklik jaotussüsteem tagas inimestele kõik omatarbeks vajaminevaja kindla palga, millega elatali peret ja rahuldati piiratud määral neid vajadusi, mida riik täita ei saanud. Eriti tähendas see sobivate hauapanuste kogumist.
Väga harva oli võimalik karjääri valida. Üldiselt võttis poeg üle isa ameti ja hakkas tema õpipoisiks. Ametnike lapsed saadeti vahestesse riigikoolidesse, kus nad õpetati lugema ja kirjutama ning koolitati omakorda ametnikuks. Ettevõtlust kui niisugust ei õpetatud. See kõik näitab selgesti, et Vana - Egiptuses ei kehtinud vabaturumajandus, vaid riikklikult juhitav majandussüsteem, mille sarnast tunneme ka tänapäeva maailma lähiajaloost.
Ametnikud jälgisid iga töölise panust kiivalt. Kes oli haige või puudus töölt, pidi kaotatud aja tagasi tegema. Tööpanus ja puudumised registreeriti pikkadesse nimekirjadesse ja võrreldi plaaniga. Kõige usinam töötaja oli üks kõrge ametnik , kel õnnestus eriti heal aastal oma panust kahekordistadaning selle saavutuse jäädvustas ta ka uhkelt steelile.
Kogu maa kuulus kuningale . Ta kinkis silmapaistvale ametnikele ja nende perekondadele harimiseks põllumaad. Ebalojaalsuse korral jäid nad aga omavaldusest ilma ja kustutati maaomanike seast. Maal elavaid inimesed kuulusid lahutamatult maa juurde, nii et kuningas oli ühtlasi tootmisvahendite ehk siis tööjõu omanik. Tema monopol kehtis ka karjäärides ja kaevandustes; nõnda kuulus talle ka tootmiskapital. Alles Vana riigi lõpupoole õnnestus suurel hulgal ametnikusuguvõsadel tegelikuks maaomanikuks saada. See arengutendents jätkus kuni Uue riigini. Sel ajal kontrollis kuningas ainult väikest osa Egiptusest, kuid võis endiselt tulu teenidatemplite märkimisväärselt ressurssidelt mitmesugustelt maksudelt.
Egiptuse arhitektuur
Püramiidid
"Nelikümmend sajandit vaatavad teie peale."
Napoleon
Vaaraode ajastu Egiptuse arhitektuuri levinuim kuvand on templid ja hauad. Need arhioloogilised reliikviad on kivist - vastupidavast materjalist, et nad püsiksid kogu igaviku ja pakuksid kaitset rüüstajate eest. Ometi tuleb meeles pidada, et nad moodustavad vaid ühetänaseni ainsana nähtava poole Egiptuse arhitektuurist.
Vanimad mastabad pärinevad 1. dünastia ajast. Lõpliku kuju sai mastaba 2. dünastia ajal. Siis koosnes see kahest maa- alusest kambrist ( hauakamber ja hauapanuste kamber ) ning maapealsest osast. Viimane oli piklik, kallakil seinte ja lameda katusega 3 - 6 meetri kõrgune kivikast. Idaseinas oli petikuks, millest käis sisse ja välja Ka - inimese vaimne teisik ehk hing, kes elas tema kehas. Ka oli inimese kaitsevaim ja sündis koos temaga. Pärast inimese surma elas Ka hauakambris edasi surnu esindajana. Seepärast tuli tema eest hoolt kanda. Petikuks pidi surnu eest palvetajatele näitama ka läänesuunda. Läänes, päikese loojumise kohas, asus egiptlaste arvates surnute riik.
Rikaste haudehitised muutusid lõpuks juba templite sarnaseks. Ja kõige vägevama ja rikkama egiptlase - vaarao - hauakambrist sai ka kõige suurejoonelisem ehitis - püramiid.
Esimene samm üleminekul traditsioonilisest mastabast püramiidiks oli Džoseri astmikpüramiid Sakkaras. Selle ehitise põhjaks on 125 korda 115 meetriste külgedega ristkülik ja ta näeb välja nagu kuus üksteisele asetatud järjest väiksemat mastabat. Džoseri püramiidi ehitamisel kasutati esmakordselt kiviplokke.
Astmikpüramiide ehitati Egiptuses umbes saja aasta jooksul - kogu 3. dünastia valitsemise ajal. Selle dünastia viimase vaarao Huni püramiid Medumis jäi valitseja surma tõttu pooleli ning selle lõpetas tema järglane, 4. dünastia esimene vaarao Snofru. Püramiid on tublisti kannatada saanud, kuigi esialgu oli selle kõrgus ligi 118 meetrit ning ehitusel tarvitati juba palju suuremaid kiviplokke kui Džoseri püramiidi juures. Nende ülesvinnamiseks tuli rajada vastavad muldkehad (kallakteed), millede jäänuseid on püramiidi juurest ka leitud ja sellega kinnitatud Diodorose ammuse teate õigsust, et tolleaegsed ehitajad toimetasid kiviplaadid üles muldkehade abil, kuna nad muid seadmeid ei tundnud .
Esimesed üksikasjalikumad teated püramiididest pärinevad kreeka ajaloolaselt Herodotoselt, kes külastas Egiptust V sajandil e. Kr. Kõik preestritelt kuuldu pani ta kirja oma "Ajaloo" teises raamatus. Herodotose teateid on nüüd kinnitanud ka tänapäeva teadlased.
Cheopsi püramiid on kõige suurim ja kuulsaim - XXVII sajandil e. Kr. elanud vaarao Hufu (kreeka keeles Cheops) püramiid. Cheopsi püramiidi küljepikkus on umbes 230 meetrit ja kõrgus 137,3 meetrit, esialgu oli see 146,6 meetrit.
Vastavalt ehituse kolmele staadiumile sisaldab püramiid kolm hauakambrit, kuna vaarao tahtis, et üks oleks teda alati ootamas. Esimene hauakamber raiuti kaljusse umbes 30 meetrit allpool maapinda ja mitte täiesti täpselt püramiidi aluse keskpunktis. Selle põrandapind on 8 x 14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata nagu teinegi, mis asub umbes 20 meetri kõrgusel püramiidi jalamilt ja täpselt tipu all. Kambri mõõdud on 5,7 x 5,2 meetrit ja selle võlvlagi kõrgeimas kohas 6,7 meetrit, vahepeal nimetati seda "kuninganna kambriks". Kolmas hauakamber on lõpetatud ja sellest leiti hiigelsuur sakrofaag. Suurest pruunikashallist graniidipangast tehtud sakrofaag on laiem, kui sissepääs hauakambrisse, seepärast tuli lõplik viimistlus teha ehitustööde käigus kohapeal. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõuna pool. Kamber on vooderdatud laitmatult lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Igal kambril on eesruum ja need on kõik omavahel ühendatud koridoride ja shahtidega.
Keeruline koridoride süsteem, mis kujutab endast ehtsat labürinti. Sellised koridorid olid kõigis püramiidides ning neid ehitati osalt tehniliseks otstarbeks, osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ka ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks ja hukkuks. Paljud koridorid lõpevad umbteega, paljud ristuvad üksteisega ning ilma juhatavate noolteta seintel ja kompassita võib seal ringi ekselda tundide kaupa, ilma et hauakambrile sammugi lähenetaks. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi ainult roomates, teised on küllaltki kõrged, kuid ka neis on raske hingata , sest aastatuhandete jooksul püramiidi soojendanud päike on selle sisetemperatuuri tõstnud üle kolmekümne kraadi
Kuna püramiidide ehitamisel muid "mehhanisme" peale hoobade, rullide ja kaldteede ei rakendatud, siis tuli ka kõige suuremad Cheopsi püramiidi plokid üles tõsta hoobade abil. Kõigepealt kergitati ploki üks külg ning lükati selle alla rida prusse. Operatsioone korrati seni, kuni plokk seisis vajalikus kõrguses. Cheopsi püramiidi juures on leitud purunenud vaskplaate, mida oli kasutatud hoobade ja plokkide vahele panekuks, et plokke mitte vigastada.
Teine pool, igapäevaseks elutegevuseks ehitatud hooned, on meie pilgu eest varjude jäänud. Selle vähenegi säilinud osa on mattunud nüüdisaegsete asulate alla. Nimelt kasutati nende puhul ehitusmaterjalina maa jõukuse allikat - Niiluse viljakat muda . Üsna hiljutise ajani valmistati sellest telliseid , mis ainult päikese käes kuivanuna ei olnud kaugeltki nii vastupidavad kui põletatud tellis või kivi - arheoloogilisest perspiktiivist kurb tõsiasi.
Püramiidilinna taevaelanikkond pidi aga leppima ülejäännud ligikaudu 400 elamuga, mille 40 - 70m2 suurune pindala annab märku, kui suur sotsiaalne klassivahe lahutas neid villaelanikest. Eliidil oli pealekauba spetsiaalsed üle 300 m2 suurused väljasalved. Selline maht näitab, et need toitsid kogu elanikkonda või vähemalt üsna suurt osa sellest. Niisis näitab, et need majad ei täitnud üksnes eluaseme funktsiooni, vaid seal asusid ka mõned püramiidilinna haldusosakonnad ja varustuskeskus.
Uue riigi arhitektuur avaldub suhteliselt kõige paremini. Põhiplaanid on enamasti standartsed ja jagunevad Uuele riigile iseloomulikult kolmeks: esik või koridor viis elutuppa , kus mõnikord asus ka madal tellistest ehitatud magamisnurk. Tagaosas oli köök ja sahver . Köögist viis trepp katusele, kus hoiti küttepuid ja tehti ka mõningaid koduseid toiminguid . Eluaseme suurus ilma katuseta oli umbes 70 m2.
Kodune igapäevaelu - maja kui eluase
Toit
Suurema osa egiptuse elanike toidulaud koosnes leivast ja õllest, kaunviljadest ja aiasaadustest, arvatavasti ka odavamast kalast ja linnulihast (peamiselt tuvid, haned ja pardid) või siis kitse -, lamba- või sealihast.
Nuumamine oli oluline osa karjakasvatusest. Hauamaalingutel esineb ka ulukeid, näiteks antiloope, gaselle, kaljukitsi, kelle liha oli ilmselt hinnatud. Liha tarvitati toiduks kohe pärast tapmist. Säilitamiseks liha kas kuivatati või soolati sisse.
Köök
Köök asus enamasti maja tagatoas või suuremate valduste kõrvalhoonetes. Kuna toitu valmistati peamiselt lahtisel tulel, polnud köökidel tavaliselt kindlat katust. Köögihoovi ühes nurgas oli veskikivi jahutegemiseks, väike ahi leivaküpsetamiseks ja seintega tulekolle keetmiseks või grillimiseks.
Säilitamiseks kasutati mitmesuguse suurusega savinõusid. Neis ei hoitud mitte ainult jooke , vaid ka teravilja, jahu, rasva ja õli, samuti liha. Rikneva toidu säilitamiseks oli majas väike madal kelder, kuhu pääses köögist mööda treppi.
Hügieen, kosmeetika ja riietus
Enamus egiptlasi suples Niiluses, kanalites või tiikides. Ainult kõrgklass võis endale lubada vannituba, kus oli võimalik dušši võtta. Tualett oli samas või eraldi ruumis.
Seebina kasutati soodat või spetsiaalseid pesupastasid, mida arvati nahale hästi mõjuvat ja mis olid valmistatud lubjakivi või kriidiga segatud looma - või taimerasvast.
Egiptlaste eelistatuim riidesort oli lina, kanti ka jämedamat puukoorest valmistatud riiet ja harvem puuvillased rõivad. Eriti populaarne oli täiesti valge ja üliõhuke peenelt kurrutatud linane riie . Tunti ka riidevärvimist.
Vanas ja Keskmises riigis kandsid naised lihtsaid liibuvaid õlapaeltega kleite, meestel oli ömber keha seotud seelikud, mis ulatusid põlvede või säärteni. uue riigi ajal hakati aga eelistama kott- tuunikaid. Meeste ja naisre ametlik rõivastus nägi igal juhul ette ka parukat, mille stiil ja pikkus võisid varieeruda.
Kõige tähtsamaks jalatsiks olid taimekiududest, näiteks palmilehtedest, heinast, pilliroost või papüürusest sandaalid. Toodeti ka nahast sandaale. Need olid punutud pasteldest kallimad, kuid ka vastupidavamad.
Püha kuningavõim
Kuningavõim oli Muinas - Egiptuse kultuuri üks tugisambaid. Rooma keisridki avaldasid ausust Egiptuse traditsioonidele kuni Deciuseni, kes tõi ohvriande jumal Hnumile Edfu templi kolm ja pool tuhat aastat pärastesimesi teadaolevaid Egiptuse kuningaid. Selle aja jooksul muutus küllinstitutsiooni tähendus, kuid mitte põhiolemus. Troonile tõustes sai kuningast "jumala rollis inimene"(E. Hornung). Valitsejas ühinesid individuaalne surelik ja idealiseeritud üleloomulik pool. Lahknevused ideoloogia ja tegelikkuse vahel ei olnud vastuolus egiptlaste kuningavõimukäsitusega, vaid kohandusid vaarao dualistliku olemusega, mis hõimas nii inimlikke kui ka jumalikke aspekte.
Kuninga tiitlid ja võimusümbolid.
Puhtväliselt kajastub Egiptuse kuningavõimu olemuslik kestvus kuninga tiitlites, mis nimetavad teda kuningliku valitsusjärje esindajaks ja määratlevad tema poliitilise programmi. Samuti kajastub see vaid pisut varieeruvates võimusümbolites ja dogmadega paika seotud toimingutes. Kuninga tiitel koosneb viiest kanoonilisest nimest, mis kehtivad alati. Horos - nimi iseloomustab kuningat jumal Horosena, kelle võim maailma üle oli monarhile delegeeritud. Teine tiitel on Kahe Naise Nimi, mis viitab Ülem - Egiptuse raisakull - jumalannale Nehbetile ja Alam - Egiptuse kobra - jumalannale Uadžetile kui kuninga kaitsjale. Kuninga tiitli kolmas osa on kuldnimi. Neljas ja viies tiitel esinevad kõige sagedamini. Erinevalt muudest tiitlitest ümbritseti need alati nimerõngaga. Need on tiitlile "Ülem - ja Alam - Egiptuse kuningas" järgnev trooninimi ja kuninga sünninimi. Viimase ees on väljend "Ra poeg", kuna alates 4. dünastiast usuti, et kuningas on päikesejumal Ra järglane.
Teine väljendusvahend on insiigniad, kuninga võimutunnused ja kaitsesümbolid. Harjasaba viivitab varadünastilise perioodi valitsejate animaalsetele võimetele ja kuninga härjalikule loomusele. Samuti võib kuningas ilmuda pistriku või lõvina. Kuninga peadehib enamasti kroon. Kuid samuti kannab vaarao mütsi, triibulist nemes - pearätti või katmata parukat. Tema laubalt tõuseb ureus - kobra kuju, mis kaitseb kuningat vaenulike jõudude eest. Kuninga võimutunnused on enamasti piits ja kõver sau.
Kuningavõimu struktuur
Kuningas
Egiptuse riigis valitses absoluutne monarhia . Vähemalt juriidilises mõttes lähtus kogu maa tegevus kuningast. Tema päralt oli seadusandlik ainuvõim, ta kuulutas välja seadusi, andis määrusi ning jagas korraldusi ametnikele ja preestritele, kes kogu riigis tema volitusel tegutsesid. Kuninga kätte oli koondunud nii seaduslik kui ka täidesaatev võim.
Vana - Egiptuse allikad kirjeldavad kuningat kui isikut, kes langetas personaalselt kõik impeeriumi puudutavad otsused. Mida kuningas ütles, see ka sündis - ja tal oli alati õigus! need tekstid ei peegelda siiski tegelikku olukorda, vaid ülistavad pigem kuninga suurust, kõikvõimsust, tarkust ja vägevust. Samuti rõhutavad need tema valitsusjärje vaieldamatut õiguspärasust.
Vesiir
Vesiir juhtis kuninga esindajana täitevvõimuorganeid. Ta koordineeris Egiptuse siseadministratsiooni ja lisaks sellele olid tal ka mõningad juriidilised kohustused. kui vesiiri nimetatakse Maati (seaduse ehk korra) levitajaks, siis ei tähendanud see lihtsalt seda, et ta mõistis ise kohut , vaid et ta tagas ka riigis tõrgeteta seaduskaitse ja kohtusüsteemi. Seadusandlike funktsioone tal iseenesest ei olnud, kuna need kuulusid ainuisikuliselt kuningale.
Vesiir juhtis riigihaldust ning kõiki selle ülemaalisi ja piirkondlikke allüksusi. Neis struktuurides töötavad ametnikud vastutasid tema ees. Samuti korraldas vesiir maad ja rahvast puudutavate dokumendite arhiveerimist.Ta pidi tagama dokumentide kehtivuse ja täpsuse, kuna nende põhjal määras riikkodanikele maksud ja muud kohustused.
Kohus
Valitsus ja kohus olid sisuliselt üks ja sama institutsioon , elukutselisi kohtunikke ei olnud. Egiptuse keeles puudub ametlik vaste sõnale " kohtunik ". Uues riigis olid olemas ainult kohtunõukogud. Need koosnesid kohalikust asevalitsejast ja preestritest, kelle positsiooniga tsiviil - või templiadministratsioonis kaasnes ka õiguspädevus.
Kohus oli omandanud prokuratuuri funktsioonid, samal ajal toimetati seal aga ka juurdlust ja langetati kohtuotsuseid. Kohtunik ja riiklik süüdistaja ei seisnud lahus. Kuna hauaröövi peeti Egiptuses kõige koletumaks kuriteoks, määrati süüdimõistetutele surmanuhtlust. muude seaduserikkumiste korral määras kohus näiteks ametnikele vara konfiskeerimise, ihunuhtluse ja mõnikord ka sunnitöö. Uues riigis levis tava karistada süüdlasi huulte , nina ja kõrvade äralõikamisega.
Jumalad
Vana-Egiptuse usk oli polüteistlik, austati kümneid jumalaid, keda armastati: jumalaid kummardati iga päev, neile toodi ohvreid ja nende auks püstitati templeid.
Egiptlaste jumalad said suhteliselt hilja inimeste kuju. Esialgu jumalustasid egiptlased taimi, loomi ja sümboleid. Jumalanna Hator elas sükomooripuus, Jumal Nefertemi kehastas lootoslill, Jumalanna Neiti austati kilbina, millele oli naelatatud ristikujuliselt kaks noolt. Kõige sagedamini aga esinesid jumalad loomade kujul: jumal Hnuum oli jäär, jumal Horus pistrik , Tout iibis, Suhhos krokodill , Bubastise linna jumalanna kass , Buto linna jumalanna madu .
Nende loomakujuliste jumalate kõrval aga austati ka looma ennast, kui ta oli märgitud teatud tunnustega. Tuntumaks neist oli apis - Memfise püha sõnn; talle sai osaks kõige suurejoonelisem kultus, mis on kunagi osaks saanud ühele loomale.
Selle püha looma asukoht oli templis . Tema eest hoolitsesid preestrid . Kui sõnn suri, siis ta balsameeriti ja maeti pidulike tseremooniate saatel, tema kohale asus aga teine sõnn, samade väliste tunnustega, mis oli tema eelkäial. Nii tekkisid terved kalmistud mis on jumalate ja kuningate mälestuse väärilised.
Surnutekultus
Surnutekultus jaguneb Egiptuses mitme erineva pikkusega faasi:

Piiratud kestvusega periood, mille jooksul sooritati toiminguid surnukehal - surmahetkest kuni matusetserimooniate lõpuni. Hauda lisati spetsiaalset varustust, et tagada surnute igavene heaolu - osa olid reaalsed objektid, osa sümboolsed. Kirjalike hauatekstidega anti lahkunule informatsioonihauataguse riigi kohta ning kindlustati tema jõukust ja heaolu, jumalate soosingud ja kaitset kurjade jõudude eest.

Pärast matmist algavad ohverdamistserimooniad ja pidulikud rituaalid . Neid tuli läbi viia regulaarselt ja idee poolest pidid need jätkuma igavesti .

Elavate üldine suhtumine surnutesse on käsitletav kolmanda valdkonnana, mis leidis kirjaliku väljundi instruktsioonides ja ideaalbiograafiates ning lähtus alati ühiskonnas valitsevatest tõekspidamisest.
Kui vaarao suri, kuulutati välja seitsekümmend päeva kestev lein. Templid suleti, jumalatele ei ohverdatud, pidustusi ei toimunud. Kogu leinaaja jooksul ei joonud egiptlased veini, ei söönud liha ega nisuleiba. Nad toitsid end ainult musta leiva ja veega. Neil päevil ei käinud nad suplemas ja pesid end vaevalt . Mehed lasid juuksed ja habemed pikaks kasvada, naised ei kamminud juukseid, ei värvinud silmi, nägu ega käsi. Endale tuhka pähe raputanud meeste- ja naistesalgad uitasid kaebelaule lauldes mööda linna ning ülistasid vaarao heategusid.
Enne kuningliku koonlu matuseid toimusid mitmed tseremooniad. Esimene pidulik talitus oli kultuslik "puhastus", mille pidid läbi tegema ka kõik templisse sisenevad elavad. Siis toimus mumifitseerimine , mis Vana riigi ajal vaevalt muud oli kui surnu sisikonna kõrvaldamine ja tema mähkimine lõendiribasse. Hilisem palsameerimisprotsess oli tunduvalt keerukam ja põhjalikum, kus peaosa etendas surnukeha neljakümne päevane erilises leeliselahuses hoidmine ja aromaatsete , roiskumist vältivate vaikudega immutamine . Viimasena viidi läbi suuavamise tseremoonia , mis pidi muumia eluga täitma. Nii valmis hävimatu eluase igavesti elavale hingele Ka'le.
Pärast palsameerimist mähkisid preestrid muumia käed ja jalad ning iga tema sõrme lintidesse, milledele oli kirjutatud palve- ja loitsimissõnad. Muumia rinnale pandi ühe vanaaja tähelepanuväärsema kirjaliku mälestusmärgi - "Surnute raamatu" käsikiri ja preestrid laususid sellest järgmisi sõnu.
"Mina olen see, kellele ükski jumal ei suuda takistusi teha...
Mina olen eile ja mulle on teada homme...
Ma ilmusin siia oma maalt, tulin oma linnast, hävitan kurja, hoian eemale paha, puhastun roojast. Suundun taeva elanike poole, astun sisse suurest väravast.
Oo mu kaaslased, andke mulle oma käsi, sest saan üheks teie hulgast."
Jumalate maa väravate avamiseks tuli surnule kaasa aanda vastav dokument. Selleks oli vaja tema muumia mähkida papüürusesse, millele oli kirjutatud pihtimus kogu ta elust. Seejärel mähiti surnu pikkadesse linadesse ning "surnute linna" ülempreester sosistas enne lahkumist muumiale kõrva:
"Tea, et omandanud selle raamatu, kuulud sa elavate hulka ja saavutad jumalate keskel suure mõju... See raamat jääb sulle toiduks all vaimude maailmas, ta annab su hingele igavese elu ja teeb seda, et kellelgi ei saa olla võimu sinu üle."
Matusepäeval asetati kirst vaarao muumiaga rikkalikult ehitud raamile ja piduliku tseremooniaga saadeti jumalate juurde läinud "päikesepoeg" viimasele teekonnale. Mööda kinnist koridori jõuti püramiidi sisemusse, kus kirst paigutati uhkesse hauakambrisse.
Preestrid ja vaarao sugulased hoolitsesid selle eest, et lahkunut ei ähvardaks hauataguses elus mingisugused hädaohud ja et jumalad võtaksid ta vastu kui omasuguse. Selleks oli püramiidi ruumide ustele ja seintele kirjutatud palve- ja nõiasõnu. Ei unustatud ka hauataguses elus elamiseks vajaminevaid esemeid. Erilistesse varakambritesse ja ruumidesse pandi rikkalikult aardeid ning mitmesuguseid vaaraole kuulunud esemeid. Varem oli vaarao elanud luksuslikus palees, nüüd sai ta elukohaks suurepärane hauakamber.
Kui leinaaeg oli lõppenud, lõikasid inimesed esimest korda juukseid ja pesid näolt pori maha. Egiptlaste elurõõm sai kurvastusest võitu janing nad hakkasid pidutsema: sööma ja õlut ning veini jooma. ei puudunud ka palmiviin ning muud keedetud ja vürtsidega segatud joogid. Õlu oli üldse rahva armastatuim jook ja seda tunti vähemalt kuut-seitset sorti. Õlut valmistati toobis leotatud otradest ja aeti hapu leiva tükikestega käärima. Loomilikult kuulus matuse pidusöömingu juurde ka laul.