Eestluse hoidmine kirjasõna kaudu (0)

Valtu Põhikool
Eestluse hoidmine kirjasõna kaudu
Koostaja : Martin Lapin
Kasutatud materjal:
Vikipeedia
Google
Eneke
Nii nagu on olnud eestlase , siis sellega samamoodi on ka kulgenud kirjanduse elu, sellepärast võime öelda ,et me oleme kirjanduse vennad . Meie loeme teda ja tunneme teda, ning ka elame teda. Eesti kirjanduse ajalugu on pikk ning see sai alguse regivärsist. Hiljem tuli rahvaluule . Rahvaluuletekstide kirjanduslikel töötlustel on olnud oluline roll on eesti kirjanduses rahvuskirjanduse sünnist saati kuni praeguseni. Näiteks on Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutanud mõjuka muinasjututöötluste kogu "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Rahvajuttude töötlusi on kirjutanud ka prosaistid August Jakobson ja Juhan Kunder, luuletajaist Marie Under ja Villem Grünthal-Ridala jt. Rahvaluule eeskujul on kunstmuistendeid loonud Friedrich Robert Faehlmann , Aime Maripuu , Herta Laipaik jmt. Viimaste kümnendite autoreist ohtralt rahvajutusüžeid – enamasti muistendeid ja naljandeid – Andrus Kivirähk, tema tuntuimad sellelaadsed teosed on romaanid " Rehepapp " ning "Mees, kes teadis ussisõnu".
F.R. Kreutzwald F.R. Faehlmann M. Under
Eesti kohta võid öelda ,et meie kodumaa lauldi vabaks. See on ka tõsi. Veel hilisematel aegadel , enne 20 saj. lõppu hakkasid tekkima erinevad kirjanduse seltsid. Millega liitusid mitmed kuulsad Eesti kirjanikud . Eesti kirjanduse seltsist lähemalt …
Eesti Kirjanduse Selts (lühend EKS) on organisatsioon , mille eesmärgiks on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis, oma maa ja rahva igakülgne tundmaõppimine ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale. Seltsi juhatus asub Tartus.
Selts asutati 6. augustil 1907. Loomise järgselt kasvas selts kiirelt tervet Eestit katvaks organisatsiooniks ja 1930. aastate lõpul kuulus sellesse juba üle 2000 liikme. Seltsi tegevus lõppes ja seltsi varad natsionaliseeriti 1940. aastal.
Eesti Kirjanduse Selts taastati ametlikult 18. detsembril 1992 ja tegevus jätkus õigusliku järjepidevuse alusel ning 16. juunil 1940 kehtinud ja redigeeritud põhikirja järgi.
Kristjan Jaak Petersoni 19. sajandi algul kirjutatud eestikeelsed luuletused avaldati ja jõudsid eesti kirjandusse sajand hiljem. Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi.
Kuu"
Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kui siin lumises põhjas
ilusas haisuga mürdike
viluses kaljuorus
ei või õitseda kaunisti:
kas siis meie maa keel,
mis kui tasane ojake,
oma ilu tundmata,
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu tundmata,
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas;
kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.
Rahvuskirjanduse kujunemisele oli oluline mõju Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula seltsielulisel tegevusel Tartus ja ajakirjanduslikul tegevusel ajalehe Perno Postimees ja Postimees juures.
19. sajandi keskpaigal ja lõpul oli Eesti kirjanduses olulisel kohal romantism . Mitmepalgeline kirjandusvool võttis mitmesuguseid vorme " Vaga Jenoveeva" taolistest usulistest ning "Rinaldo Rinaldini" sugustest seikluslikest rahvaraamatutest Lydia Koidula rahvusromantilise luuleni. Suur osa toonasest kirjandusest koosnes siiski saksakeelsete teoste mugandustest, sealhulgas ka eesti rahvuslikule näitekirjandusele aluse pannud Koidula näidendid.
19. sajandi lõpul jõudis eesti kirjandusse kriitiline realism . Selle tuntuim esindaja on Eduard Vilde, kellel on küll ka romantilisi teoseid. Kriitilise realismi traditsioon püsis Eestis suuremal või vähemal määral läbi iseseisvusaja, jõudes kohati isegi naturalismini. Teiste seas esindavad seda näiteks Jaan Kärner ja Ernst Peterson-Särgava.
1905–1917
Friedebert Tuglas aastal 1910 .
Revolutsioonilisel ajajärgul põimusid Eesti kirjanduses mitu välismaist kirjandusvoolu. Ühiskonnakriitilisust kandva kriitilise realismi kõrval esines futurismi (nt Erni Hiir ) ja sümbolismi, kirjanduslike ja rahvuslike seisukohtade toel moodustati kirjandusrühmitusi (Noor-Eesti, Siuru, Tarapita ).
1917–1940
Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised.
F. Tuglas
1920. aastate ühiskonnakriitikale vastandusid 1930. aastate riikliku ideoloogiaga sobiv rahvuslik proosa ning pigem kunstikesksete arbujate luule.
Arbujateks nimetatud luuletajate sõpruskond sai oma nime 1938. aastal ilmunud Ants Orase koostatud antoloogia " Arbujad : valimik uusimat eesti lüürikat" järgi. Üliõpilasseltsi EYS Veljesto ümber kogunenud sõpruskonda kuulusid Betti Alver , Bernard Kangro , Uku Masing , Kersti Merilaas , Mart Raud, August Sang , Heiti Talvik ja Paul Viiding .
Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjanduse ja kodueesti kirjanduse. Ehkki nende eesti kirjanduse harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi (eelkõige ajalookäsitluses), oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud . Mõlemad olid ent sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all.
Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis, nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis-Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi, Enn ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban (eesti sürrealismi pioneer ), Ivar Ivask , Kalju Lepik jpt.
Mägi, Arvo. Tartu tagantjärele. Katkend . Mis oli Tartu ...
Teksti autor:
Arvo Mägi
Mis oli Tartu linn oma põhiolemuselt? Mis eraldas teda teistest eesti linnadest? See oli põllumajanduslikult jõuka, suure maakonna linn, vähese tööstusega, kohaliku kaubandusega - sellest hoolimata Kagu-Eesti majanduslik keskkoht. Aga see omas - kui tänapäeva termineid kasutada - ometi suurkäitise, millel linna materiaalses ja vaimses elus oli olnud suur osa juba möödunud sajandi algusest peale ja mis andis Tartule tema näo ning kuulsuse. Tartu oli mitte üksi Eesti silmapaistvaid koolilinnu vaid ka meie ülikoolilinn.
Kahtlemata oli ülikool suurkäitis. Õppejõudude arv kõikus 300 - 400 vahel, üliõpilaste arv 3000 - 5000 vahel. Vabariigi ajal oli ülikooli sisse kirjutatud kokku 17 600 üliõpilast, ülikooli oli lõpetanud 5600. Siin pole andmeid, kui palju oli ametnikke ja muid ülikooli teenistuses olevaid isikuid. Võime julgesti oletada, et koos õppejõududega oli neid vähemalt 1000 isikut. Niisiis oli ülikoolil juba majanduslikult väga tähtis osa linna elus.
Kõnelemata selle vaimsest ja kultuurilisest mõjust.
Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinistliku ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega.
1950. aastate lõpu sula järel julges ka kirjandus vabamalt hingata . Nii näiteks avaldas varem muuhulgas "Poeemi Stalinist" kirjutanud Juhan Smuul talle populaarsuse toonud reisikirja "Jäine raamat", vestekogu " Muhu monoloogid", näidendi "Polkovniku lesk " jpm teoseid, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune. Riikliku poliitilise piiratuse ning raamatute odavuse ja suurte tiraažide tõttu muutus kirjandus rahva seas tavatult populaarseks, apoliitilisest kultuurist sai varjatud vastupanuvorm. Tuntud kirjanike sekka nagu Aadu Hint, Mart Raud ja Debora Vaarandi astusid ka nooremad, näiteks Ain Kaalep , Arvi Siig , Ellen Niit ning Jaan Kross.
J. Smuul ,,Poeem Stalinist’’
Sel aastal on kevad veel mihklikuul.
Meri valgesse vahtu end ehtis .
Külmas ahnuses väinadelt tuhisev tuul
puudelt lendu viis kollaseid lehti.
Neljakümnendal kevad on mihklikuus.
Mida loeb siin kalendrite teadus,
kui Eestisse jõudnud on õige ja suur
rahvaid vabastav stalinlik seadus!
Sellel sügisel üks minu sõpradest sai
uue võimu käest kaksteist hektaari.
Nii. Noorus on noorus. Ta haare on lai:
poiss kohe läks kalliga paari.
Oli päiksena kaunis ta õhetav neid
toas heledaks lubjatud laega.
Pole pappi ja laulatussõrmuseid:
kell seinal lööb Moskva aega!
On lõõts ja on laulud. Hoog pulmal on sees.
Ja neis kruusides kobrutab mõnda.
Selles nooruse möllus üks kalamees
räägib karmilt partorgile nõnda:
"Kas sa Moskvasse läed?
Aga muidugi läed -
sina oled ju valla partorg!
Kas sa Stalinit näed?
Küll ma tean, et sa näed!
Sina oled ju valla partorg!
Siis pea meeles ja ära sa unusta
minu poolt talle terviseid viia.
Selle eest, et ma sain oma teenitud maa,
et Stalini seadus sai siia
1960. aastate keskpaigast jõudis eesti kirjandusse uus põlvkond autoreid. Karpidesse pakitud luulekogude – nn kassettide – järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkonnaks. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse koha, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Viivi Luik, Hando Runnel, Johnny B. Isotamm, Jaan Kaplinski, Enn Vetemaa jpt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlased esimesed Rootsi-külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale . Tihedate sidemete tekkimist takistasid siiski ideoloogilised vastuolud, väliseestlaste üldine kommunismivaenulikkus ning Nõukogude luureorganite katsed kultuurisidemeid Läänest salajase info hankimiseks ära kasutada. Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" ilmus postuumselt aastal 1968, poeedi eluajal levisid tema luuletused käsikirjaliselt ja autori esituses suuliselt.

A.Alliksaar
Olematus võiks ju ka olemata olla” A. Alliksaar
Olematus on midagi, mida me tavaliselt tähele ei pane. Hakates aga täpsemalt asjade üle arutlema ja neid uurima , võib märgata, et väga paljud olevad nähtused on üsna sarnased olematusega. Nii võib tekkida küsimus, kas üldse ongi midagi päriselt olemas või oleme me pelgalt näiliste väärtuste küüsis. Iga inimese maailmavaatest sõltub, mis on tema jaoks olev, mis olematu, sest kõik kujundavad maailma ise.
Ainus, mis inimestel tõeliselt selgeks on õpitud, on teisi jäljendada. Sellisel teguviisil pole aga mingit tulemust. Järelikult võib jäljendamise liigitada olematuse alla. Leidub üksikuid helgeid päid, kes üldise hüvangu heaks midagi välja mõtlevad. Selle peale käivitub enamasti inimeste ajus üsnagi loogiline protsess. Nimelt mõistavad nad, et nii on hea ja selleks, et ka neil hea oleks, tuleb toimida samamoodi.
Tuimalt toimivaid mõistuse kogumeid nimetame me massiks ja ülejäänud on kas liidrid või teadlikult sellest kõrvale jäänud inimesed. Niisiis on mass (teisi jäljendavad inimesed) sisuliselt tühi koht meie ühiskonnas – olematus.
Kahjuks aga ei saa ükski tõsiseltvõetav ühiskond toimida vaid mõtlejate najal . Kui poleks töölisi, kukuks elu ilmselt kokku. Kui kõik mõtleksid koguaeg ainult uusi asju välja ja kasutaksid üht meetodit vaid korra elus, oleksid sellel ilmselt kolossaalsed tagajärjed, millesarnaseid me uneski ei oskaks näha. See aga näitab, et olematus on kasulik ja ei võiks olemata olla.
Mõnedele on nuhtluseks halvad uudised. Nende meelest võiksid negatiivsed asjad maailmast kaduda. Kunstlikult luuakse ilusat maailma halbu asju eirates. Niimoodi seatakse kõik mitte rõõmu tekitav olematuse tasemele . Sellest on aga rohkem kahju kui kasu, sest õppida tuleb võrdselt nii halbadest kui headest kogemustest. See on ellujäämise seisukohalt ülimalt oluline. Jällegi oleme jõudnud punkti, kus olematus on vajalik.
Ühe näite olukorrast, kus olematus võiks olemata olla, võib tuua poliitikast ja tegelikult laieneb see ka teaduse kohta. Nimelt räägin vaidlustest. Vaidlused on edasiviiv jõud nii meie riigi valitsemises kui ka teadusliku maailmapildi kujundamises. Niisiis paneks vaidluste olematus seisma kõik, mille peale me loodame. See omakorda kinnitab seda, et olematus võiks olemata olla.
Luuletuses , mille järgi on antud kirjandi pealkiri võetud, ütleb Artur Alliksaar: “Eksivad need, kes arvavad , et elu on tühi töö. Õigus pole ka neil, kes omistavad talle mingi otstarbe. Poolel teel tõeni on vaid need, kes ei tiku arvama .”
Ma ei taha küll selle teksti kohta mingeid emotsioone avaldada, kuid need read mulle meeldivad. Inimesed ei tea ju tegelikult mitte midagi, küll aga kiputakse igasuguseid asju arvama ja siis veendunud olema, et nii peabki olema. Filosoof Sokrates on kord öelnud: “Ma tean, et ma midagi ei tea.” See on minu jaoks tarkuse definitsiooniks. See osa mida me maailmast teame, pole midagi selle kõrval mida me ei tea.
Olematus on vajalik, kuid ainult neile, kes midagi teada tahavad.
1970. aastate alguseks oli nõukogude ühiskond taas sulgunud, Praha kevade mahasurumisega purunesid 1960. aastate lootused "inimnäolise sotsialismi" sünniks. Ehkki kirjanduses polnud võimalik kritiseerida riiklikku poliitikat, sagenesid ühiskondlikud teemad, mida kujutati tihti üksikisikute kaudu: võõrandumine, korruptsioon, ühiskonnast eemaldumine ning traditsioonilise perekonnamudeli lagunemine . Toonaste tuntumate kirjanike seast võib nimetada Juhan Viidingut ja Arvo Valtonit. Omakirjastuslikult levis näiteks Paul-Eerik Rummo kogu " Saatja aadress" (1972). Välismaal anti välja ja Eestis levisid omakirjastuslikult Uku Masingu luulekogud.
1980. aastateks oli ühiskonda tabanud stagnatsioon ilmne. Maad võtsid pragmaatilisus ja kohandumine. Kui NSV Liidu pikaajalise juhi Leonid Brežnevi surma järel polnud muutused esialgu kuigi usutavad, siis riigijuhtide kiire vahetumise järel võimule tulnud Mihhail Gorbatšov kuulutas uut kurssi, perestroikat ehk uutmist. Algul suhtuti ümberkorralduste lubadustesse ja loosungitesse kahtlustavalt, ajapikku ent hakati neid tõsiselt võtma. See muutis ka eesti kirjanduse palet. 1980. aastate keskpaigast tihenesid kontaktid Kodu- ja Välis-Eesti vahel, kirjanduses tõusis protestilaine. Uuenes niihästi vorm kui ka sisu: järk-järgult üha avameelsemalt hakati kirjutama Eesti ajaloost, mida seni tuli käsitleda ideoloogiliste juhtnööride kohaselt. Kritiseeriti algul sotsialismi stagneerumist, hiljem aga sotsialismi üldse. 1990. aastate kirjanduse ees seisid põhiliste ülesannetena Eesti ajaloo tõlgendamine taasiseseisvunud Eesti ajalookäsitluse vaimus ning kaasaja kujutamine. Ehkki kohati püüdsid debütandid 20. sajandi alguse eeskujul rajada uusi kirjandusrühmitusi – Eesti Kostabi-$ elts , Erakkond, Õigem Valem jts -, ei saanud need kuigi jõuliselt jalgu alla, kirjandus fragmenteerus. kümnendivahetusel ilmunud kassettide autorid – nende seas Tõnu Trubetsky , Karl Martin Sinijärv, Liisi Ojamaa, Elo Vee (Viiding) – ei moodustanud ühtset tervikut . Üks 1990. aastatel silma torganud voole oli maagiline realism, mida esindas näiteks Mehis Heinsaar , kuid ükski neist ei muutunud valdavaks.
Karl Martin Sinijärv
Eesti 2000. aastate kirjandust on iseloomustatud selliste väljenditega nagu kapitalistlik realism ja uusausus. Ka nüüdsed rühmitused nagu TNT! ei ole osutunud püsivaiks. Taas on esile tõusnud sotsiaalsed teemad, sealhulgas naiskirjandus ning lõhe eesti- ja venekeelse kogukonna ajalookäsituste vahel. Ajalooteemade käsitlusega on torganud silma Ene Mihkelson ja Soome autor Sofi Oksanen , keda tugevate Eesti-sidemete tõttu võib osalt ka Eesti kirjanikuks pidada. Irooniliselt on kujutanud eesti rahvuslikku identiteeti Andrus Kivirähk, kuid ka luuletaja Indrek Mesikepp (fs) ning laiemalt ulme- ja krimikirjanikuna tuntud Indrek Hargla. Tänaepäeva eesti kirjanikest on tuntumad prosaistid Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kivirähk. Luuletajatest on tuntumad ja tõlgitumad Andres Ehin, Indrek Hirv, Sven Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Kristiina Ehin ja fs. Taas on tähelepanu pälvinud ka venekeelne eesti kirjandus (ehk eestivene kirjandus), mida esindavad näiteks luuletaja Igor Kotjuh ning prosaistid P. I. Filimonov ja Jelena Skulskaja.
J. Kross A. Kivirähk
Eesti kirjandusel on tõuse ja mõõnu. Kuid meie kirjandus on ikkagi oma, seda kõik mida me oleme läbi elanud, siis halvadel aegadel meie riigi koos hoidnud ongi meie riik. Kui me saame. Tänu Eesti kirjandusele ongi meie riik saanud oma alguse ja iseseisvuse.
EESTI MULD JA EESTI SÜDA
Rein Rannap/ Lydia Koidula
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda -
kes meid jõuaks lahuta .