Eestlased Rootsis : ajalugu, rahvuslik tegevus, globaalne koostöö (0)

Tallinna Ülikool, Ajaloo Instituut
Eestlased Rootsis : ajalugu, rahvuslik tegevus, globaalne koostöö
Referaat
Koostaja : Maarja Peebo
Kursus : 1. kursus
Õppejõud: Väino Sirk
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
Eestlaste ajalugu Rootsis 4
Eestlaste rahvuslik tegevus Rootsis 7
Poliitiline tegevus 7
Kool ja noortetöö 9
Eesti kirjasõna eksiilis 9
Teaduslik töö 10
Eestlaste globaalne koostöö Rootsis 11
Kasutatud kirjandus 13
Internetiallikad 13
Kirjanduslikud allikad 13
Lisad 14
Lisa 1 14

Sissejuhatus

Töö eesmärgiks on uurida eestlaste elu Rootsis, nende ajalugu, rahvuslikku tegevust ning globaalset koostööd. Kirjeldada seda, miks ja kuidas sattusid eestlased pagulusse Rootsi ja milliseks kujunes nende sealne elu. Kuidas nägi välja nende rahvuslik tegevus, millised valdkonnad ja organisatsioonid , ühingud. Ning viimaseks , millisel tasemel toimus koostöö teiste riikide ning organisatsioonide, ühingutega.

Eestlaste ajalugu Rootsis

Baltikumi rahvaste lahkumine kodumaalt algas kohe, kui Hitler ja Stalin olid 23. augustil 1939 sõlminud lepingu (nn. Ribbentrop – Molotovi pakt) Ida – Euroopa ruumi enda vahel jagamiseks. Selle tagajärjel kaotasid kolm Balti riiki – Eesti, Läti ja Leedu – iseseisvuse, nad okupeeriti Nõukogude Liitu, muutusid hävitavaks sõja tallermaaks.
Eestis toimus ka poolametlik evakueerimine. Kokkuleppel Hitleriga oli Rootsi saanud pooleldi lubaduse Eesti rootslasi oma vanale kodumaale tuua. Alates 1943. a oli "haigetena" üle toodud 782 isikut. Neile lisaks oli 926 tulnud illegaalselt omade paatidega. Nii oli Rootsis juba 1708 Eesti rootslast, kui "Juhan" alates 21. juulist 1944 oma sõite alustas. 11. septembrini tegi ta 9 reisi, tuues üle 3335 Eesti rootslast. Kommitèn för Estlandssvenskarna ja Ragökommittén ei teinud vahet puhtalt oma rahva ja eestlaste vahel ja tõi üle ka – arvatakse, et 3000 – 3500 eestlast. Kokku jõudis ametlike andmete järgi Rootsi 7920 Eesti rootslast. Nende vastuvõtt ja edaspidine juriidiline staatus muidugi erines eestlaste omast. Kuid ka nendel tuli teatud aeg harjuda, enne kui nad uuel kodumaal täiesti kohanesid. Evakueerimine ja vastuvõtt läks riigile maksma 4 418 000:- krooni.
Kui põhjarannikult põgenemistee viis Soome, siis Lääne – Eestist ja saartelt otse Rootsi. Meretee aga oli siit hoopis pikem ja ohtlikum. Need, kes merele sattusid tormi puhekmisel, kannatasid tublisti. Kohati puhus kuni 30-palline torm . Laine lõi vahetpidamata vett üle parda , pidi pidevalt ametis olema. Vahel ei tahtnud kulunud mootor enam vedada, vahel sai bensiin enneaegu otsa. Väsimus, külm, merehaigus ja hirm vene lennukite eest vaevasid inimesi.
Vahel juhtus koguni nii, et vastutuul osutus tugevamaks kui mootor ja tuli tuldud teed tagasi pöörduda. Nii tegi näiteks mootorpurjekas "Karin" teekonna tagasi, kuid sai pärast peidusklemist uuesti merele pöörduda. Teel oldi üksteistkümmed päeva. Kui palju paatkondi kinni püüti või teel hukkus, ei ole teada. Läänemerel ja rannikuil toimus tol ajal draamasid, millede osalised oma juba ammu kadunud ja milledele langenud unustuslinik hakkab kõike katma . Oli neidki , kes elavana teekonda alustasid ja võõrasse mulda jõudsid. Oli ka neid, kes oma elu alustasid merel. Nii on teada vähemalt üks poiss – Jüri, kes sai paadi nime, millel ta sündis.
Lisaks omal käel tulijatele tegid varemini Rootsi jõudnud pagulased pingutusi , et mahajääjaid võimalikult palju ära tuua. Nii oli paadi meeskondi, kes tagasi pöördusid omaste ja sõprade järele.
Juba varakult enne suurt põgenemist olid Stokholmis ausuvad eestlased ja lätlased rootslaste abiga otsinud kontakte ja võimalusi Baltikumi evakueerimiseks Saksa ja hiljem Vene okupatsiooni alt. Kui Soome – Vene rahu tõttu suuremate laevade saatmine Soomest võimatuks osutus ja olukord kiiresti ohtlikuks muutus, otsustas Estniska Hjälporganisatsionen tegevusse astuda. Moodustati vastav staap, kuhu kuulusid A. Rei, A. Horm, K. ja J. Scheel, A. Treiman , A. Veske ja R. Schmuul. Eelmiste ülesandeks jäi võimaluste ja lubade muretsemine ja majandusliku aluse loomine, viimane, R. Schmuul, jäi kogu aktsiooni tegelikuks korraldajaks. Erikomitee startis rahakorjamisega peamiselt humanistlikelt ja kiriklikelt organisatsioonidelt ja eraisikuilt. 12 päevaga saadi kokku 47000:- krooni.
Paatide peamiseks väljasaatmiskohaks oli Slite Gotlandil, kuhu koondati osalt ostetud, osalt üüritud paate. Esimene paat "Mare" sõitis välja 3. septembril, seega Saksa okupatsiooni ajal. Kui septembri lõpul "suur invasioon" oli alanud, muutus paatide saatmine hõlpsamaks. Rootsi poolt ei tehtud takistusi, tänu landsfiskal Bertil Bondele aidati mitmeti varustusega kaasa. Kuni 20. oktoobrini, mil Rootsi võimud selle liikluse ära keelasid, toimus Slitest üle 40 väljasõidu, millega päästeti 1052 inimest. Stokholmi kaudu toodi 378. Seega tõi see pääste aktsioon ära kokku 1430 inimest.
Pärast eelkirjeldatud aktsiooni alustas ka Eesti Komitee oma päästeaktsiooniga, millega liitus Baltiska Humanistiska Förbundet oma panusega raha muretsemisel. Rootslastest sõprade, nagu Sigurd Curmani, Birgen Nermani jt. abiga õnnestus kasulikke kontakte saada ja materjaalset alust kindlustada. Peamine tegevus Eesti Komitee aktsioonigrupil, kuhu peale esimehe R. Penno kuulusid G. Martinoff, R.Kaasik, H. Ronimois, A. Linkhorst jt., seisnes Soomes olevatele eestlastele kiire ülesõiduvõimaluse muretsemises.
Kuidas Rootsi avalikkus vastu võttis põgenike saabumise, selle kohta on ajakirjanduses arvukaid näiteid. Kirjeldadakse merereisi, üldist olukorda, põgenemise põhjusi. Sõjast eemal olnud Rootsi nägi esmakordselt näost näkku sõjatsoonis olnuid. Kirjeldusi iseloomustab sügav kaastundmus ja põgenejate olukorra ja elamuste mõistmine. Humanismist kantud suhtumine merelt tulijate vastu nii avalikus sõnas kui ametivõimude esindajate, organisatsioonide ja üksikisikute poolt äratas tänutunde ja ja lõi soodsa õhkkonna uue maa ja ta rahva suhtes. Pärast sõdu ja okupatsioone, hirmu ja kannatusi, leiti end sõbralikult ja rahuaegsel maal, kus oli tahet mõista ja aidata.
Rannavalve, sõjaväeüksused, politsei, kodukaitse, lotade organisatsioon , Päästearmee, Punane Rist, kogudused jt. organisatsioonid korraldasid põgenike esialgset vastuvõtmist suure energia ja heatahtlikkusega. Muretseti toitu, peavarju, arstiabi, kui seda vajati. Korraldati esialgsed majutuskohad , organiseeriti provisoorsed läbikäigulaagrid, milledele järgnesid karantiinlaagrid. Algas pagulaste esimene elujärk võõral pinnal.
Et eestlastest põgenikkond Rootsis moodustas algselt sageli isiklikult üksteisele võõra massi, sest juhus määras nende tee ja võimalused, siis asus laagritesse Rootsi pinnal üsnagi amorfne summ inimesi, keda, kuigi isiklikult võõrad, ühendas ühine saatus ja tulevik. Põgenikkond koondus järgneva aja vältel ühtsemaks, homogeensemaks rahvakilluks, moodustades mõiste Eesti Rootsis. ( Kangro , B "Eesti Rootsis", Lk 33 - 42)

Eestlaste rahvuslik tegevus Rootsis

Eestlaste kuultuuriline tegevus Rootsis eksiili ajal hoidis kogukonda koos ühtse grupina ning säilitas eestluse tunde. Tegeldi edasi poliitikaga, võideldi oma riigi vabaduse eest. Võideldi oma laste ja noorte parema hariduse nimel, ning õiguse eesti keelsele haridusele nimel. Arendati edasi nii kirjandus kui ka teatrit. Ei kadunud kuskile ka eestlaste suur laulusoov, ka Rootsis korraldati laulupidusid. Moodustusid ka eestlaste kogudused ning kirikud. Ka teaduslik ning akadeemiline eesti arenes jõudsalt. Kõigi nende valdkondade tegevus sidus eestlase ühtseks grupiks ka võõras riigis.

Poliitiline tegevus

Eestlaste kogu tegevus väljaspool oma riigi territooriumi toimus Liitunud Rahvaste Täiskogu poolt 10. detsembril 1948. a vastuvõetud Inimõiguste Deklaratsiooni raamides, selle paragrahvide ellurakendamise vaimus kõigile rahvastele. Eriti on tulipunktis arusaadavalt meie oma maa ja rahvas, seega nii Eesti Vabariigi territooriumil kui ka sealt küüditatud kodanikkude inimõiguste kaitse, õigused poliitiliseks enesemääramiseks, rahvuslikuks kultuurieluks ja isiklikeks vabadusteks.
Eestlaste poliitiliseks võitlusvahendiks on ainuüksi sõna. Tegevus seisnab informatsiooni vahendamises, okupantide propagandavalede kummutamises ja maailma avalikule arvamisele oma nõudmiste meenutamises. Hajutatuina ei ole palju võimalusi suurte demonstratsioonide teostamiseks, kuid seda moodust on kasutatud sobivatel juhtumitel , ka Rootsis.
Esialgne lootus, et sõja lõpp ja sellele järgnev rahuleping toovad kõigile rahvastele igatsetud vabaduse, nagu pärast Esimest maailmasõda Vahe- Euroopale suures osas, osutus varsti petlikuks. Juba välisministrite konverents Londonis 1945. a tegi pagulastele selgeks, et nad peavad ise esinema selgituste ja nõudmistega oma riikide taastamiseks. Passiivselt ootama jäämine polnud õigustatud, kuigi formaalselt oli Rootsis igasugune poliitiline tegevus Baltikumi pagulastele keelatud. Londoni rahukonverentsi ebaõnnestumine Nõukogude Liidu vastuseisu tõttu tähendas eestlaste aktiivse välispoliitilise joone algust.
Et paremat ülevaadet saada eesti poliitilistest jõutsentrumitest, katsume nad jaotada rühmadesse. Saame kolm erilise struktuuriga gruppi:

Kontinuiteedi alusel tegevust jätkavad Eesti Vabariigi organid – saatkonnad ja konsulaadid maadel , kus nad alles jäid ja tegevust said jätkata. See oli võimalik USA-s ja teistes Euroopa riikides peale Rootsi, kus valitsus kõige esimesena (peale Saksamaa) sundis Eesti saatkonna Stokholmis üle andma Nõukogude Liidule. Paljudes maades, kus saatkondade ja konsulaatide ametikohad olid täidetud, jäid nad alles ja võisid hoolimata de facto olukorrast piiratud ulatuses tegevust avaldada.

Poliitiliseks tegevuseks loodud nn keskorganisatsioonid, aga ka fondid , samuti kõik poliitilised parteid ja rühmitused, osakonnad ja koalitsioonid. Samuti kuuluvad siia kogu rahvusgrupi poolt üldvalimistel moodustatud esindused.

Poliitilist tegevust arendavad ka teisteks eesmärkideks loodud koondised,nagu kutseühingud, seltskondlikud, kultuurilised, ka usulised ja sportlikud organisatsioonid, kui neil on kokkupuutumist teiste organisatsioonidega ja oma tegevuses poliitiliste küsimustega.
Vene esimese okupatsiooni ajal õige varsti, alates 1940. a arreteeriti või küüditati Eesti poliitiline juhtkond . Kõrvale hoiduda ja Rootsi pääseda õnnestus ainult vähestel eelmainitud kategooriast, näiteks Jüri Uluotsal, peaministril presidendi ülesannetes, Riigivolikogu esimehel Otto Pukil, mõnedel viimase, s.o Otto Tiefi valitsuse liikmetel, nagu Johannes Klesmentil, Rudolf Pennol, August Reil. Peale selle oli Rootsi pääsenud teatud arv parlamendiliikmeid, ministriabisid, endisi saadikuid, erakondade juhtivat koosseisu jne. Teatavasti ei järgnenud okupantide kojukutsele 1940. a ei Eesti Vabariigi saadikud ega teised diplomaadid, näiteks saadik Heinrich Laretei Rootsis, August Koern Taanis , Aleksander Warma Soomes, peakonsul Johannes Kaiv USA-s jne.
Kui president Päts 1940. a augustis Venemaale küüditati, astus tema asemele vastavalt põhiseaduse paragrahvile 46 peaminister J.Uluots, viimase legaalse valitsuse peaminister. Uluots, olles presidendi ülesannetes, nimetas Tallinnas ametisse uue valitsuse 18.sept 1944 Otto Tiefiga eesotsas. Uluots suri jaanuaris 1945. Põhiseaduse paragrahv 52 näeb ette, et kui peaminister ja selle asetäitja on takistatud oma ülesandeid täitmast, asub peaministri ülesannetesse valitsuse vanim liige. Selle põhiseaduse sätte alusel asus ametisse valitsuse vanim liige A. Rei ja moodustas Oslos 1954. a EVR-i valitsuse eksiilis. Pärast Rei surma 1963. a asus peaministrina presidendi ülesannetesse A. Warma. Pärast tema surma 1970. a nimetas 1971 . a uue valitsuse ametisse Tõnis Kint. (Kangro, Lk 76 - 80)

Kool ja noortetöö

Eesti lastevanemad ja vastavad organisatsioonid, kes olid oma ülesandeks teinud noorte õpetamise probleemi lahendamise, olid sunnitud ainult omale initsiatiivile ja jõule toetuma. Seda olid nad juba alustanud laagrikoolide organiseerimisega ja seda nad jätkasid hiljem mitmete algkoolide käikupanemisega, hiljem täienduskoolide moodustamise, keelekursuse korraldamise ja noorteorganisatsioonide (skautide ja gaidide) asutamisega, laste suvekolooniate ja mänguringide organiseerimisega.
Samal ajal tegid eesti organisatsioonid ikka ja jälle katseid Rootsi asutustes tagajärgi saavutada, eesti keele ja koolile eluõigust nõutada. Tagajärjeks on olnud riiklikud ja kommunaalsed toetused piiratud ulatuses kahele eesti algkoolile. Võimalus eesti keelt gümnaasiumis C-keeleks valida. (Kangro, Lk 93 - 94)

Eesti kirjasõna eksiilis

Esimene kirjasõnaliik, mis tavaliselt pagulususes tekib, on informatiivset laadi perioodika , mingi algeline ajakirjandus . Avaldati selliseid ajalehti nagu "Päris-Eesti", "Eesti teataja ", "Malevlane", "Teataja", "Välis-Eesti", "St. -T Eestlastele", "Eesti Päevaleht" jne. Avaldati ka eesti keelseid tekste rootsi perioodikas, nagu näiteks "Gotlands Allehanda", "Gotlands Folkblad", "Boras Nyheter", "Aligas Tidningen", "Stockholms-Tidningen" jne. Lisaks nendele avaldati selliseid ajakirju nagu "Eesti Looming", "Kodumaa Hääled", "Kodukolle", "Vikerlane", "Sõna" jne.
Peale eespool mainituile on ilmunud terve rida mitmesuguseid väljaandeid stentsileerituina, näiteks Meremeeste Unioonil, Veterinaararstide Ühingul, skautidel jt. Mitmed akadeemilised organisatsioonid annavad välja oma liikmeskonnale mõeldud ajakirju. Bülletääne on välja andnud ka üksikud eestlaste keskused.
Perioodika kaudu on eesti kirjasõna pidevalt ja laialdaselt eestlaskonnas levinud. Selle tähtsus informatsiooni vahendajana, avaliku arvamise kujunadajana, ühenduse pidajana on suur ning oluline.
Ilukirjanduse eest on hoolt kandnud pidevalt tegutsevad kirjastused , osaliselt ja teatud perioodidel ka autorid ise. Kirjanduslik tegevus peamiselt ilukirjanduse osas on olnud mitmeti kirju. Alguses ilmus raamatuid rikkalikult Saksamaal asuvate kirjastuste kaudu. Hiljem võttis selle osa üle Rootsi. Rootsis elanud ja kirjutanud autorid on näiteks Ain Kalmus , Agu Kask , Alma Teder , B. Kangro, K. Ristikivi , A. Mägi, Arved Viirlaid , Tiina Tuvikene jne. Oli ka palju neid autoreid , kes elasid mujal, aga kelle tõid publitseeriti Rootsis, nagu näiteks Gert Helbemäe, Arno Raag , Raissa Kõvamees jne. (Kangro, Lk 114 - 126)

Teaduslik töö

Rootsis leidsid varjupaiga mitmed Tartu ja Tallinna ülikooli õppejõud ja teadlased. Eriti ajaloo, kirjanduse- ja kultuuriloo, usuteaduse, õigusteaduse ja ühiskonnateaduste, aga ka etnograafia , arheoloogia ja keeleteaduse esidajail oli kõige rohkem karta uue okupatsiooni saabudes vabaduse piiramist ja sisemist konflikti oma tõekspidamiste ja võõra ideoloogia vahel. Seepärast kujunes Eestist põgenenud humanitaaralade teadlaste protsent eriti kõrgeks.
1951. a rajati Eesti Teadusliku Seltsi juurde Stockholmis Eesti Rahvuslike ja Kodumaiste Teaduste Instituut, mis alustas õppetööga järgmisel aastal ja muutus 1953. a iseseisvaks, nimega Eesti Teaduslik Instituut. ETI kujutas enesest teadusliku uurimise ja kõrgema hariduse andmise õppeasutust, mis töötas Tartu ülikooli õppekavade alusel. Loenguid peeti ja eksamineeriti filosoofia-ja õigusteaduskonna ainetes, nii näiteks eesti keele ja kirjanduse, rahvaluule , kunstiajaloo, rahvateaduse ja teistel aladel. (Kangro, Lk 202 - 203)

Eestlaste globaalne koostöö Rootsis

Puht eesti organisatsioonide kõrval on tegevust arendanud ka teistest rahvustest koosnevad koondised, nagu Estniska Hjälporganisatsionen, Baltiska Kommittén ja Baltiska Humanistiska Förbundet.
Neist viimane (lühendatult BHF), asutati 1943. a, kujunes peagi kolme Balti riigi ühiseks abistamisorganisatsiooniks. 1945. - 1946. aastatel liitusid sellega ka mitmed rootslased, nagu pastor Albert V. Wéger, toimetaja H. Källström, pastor Einar Rimmerfors, hiljem prof Birger Nerman, majandusteadlane A. Carlberg jt. Eestlaste poolelt astus ühingusse rida avaliku elu tegelasi ja teadlasi.
BHF-i tegevuskavasse kuulus peamiselt põgenike juriidilise olukorra ja julgeoleku eest võitlemine, põgenemise põhjuste selgitamine jne. Peamine tegevusväli oli Saksamaal ja Austrias asuvate Balti põgenike abistamine riiete ja toiduainetega, aga ka kooliraamatute ja kirjandusega varustamine. Ka saadeti pakke Siberi orjalaagrisse. Selles osas on abi antud sadade tuhandete kroonide väärtuses. Sissetulekuid saadi mitmesugustelt abistamisorganisatsioonidelt ja korjandustest. BHF töötas koos Punase Risti, UNRRA, IRO, UNESCO ja teistega .
BHF-i tegevusalasse on kuulunud ka kirjandustegevus. See algas 1945. a detsembris ajakirjaga "The Baltic Review", millest 1949. a ilmus kokku 14 numbrit. 1947. a startis BHF stentsileeritud bülletääniga " Newsletter from Behind the Iron Curtain", mis hakkas ilmuma koostöös Eesti Rahvusfondiga. 1946. a asutas BHF kirjastuse Eesti Raamat, mis andis välja õpperaamatuid, noorsookirjandust, populaarteaduslikke teoseid ja lühemat aega ajakirja "Vikerlased". Hiljem on BHF raamatuid ja ajakirjandust aidanud levitada, ostes neid teistelt kirjastustelt. BHF-i väljaannet "Humanitas" on levitatud saja tuhandes eksemplaris.
Baltiska Kommittén`i tegevus on hargnenud mitmes suunas nagu BHF- ilgi . Kirjastustegevusest tuleks mainida 9-numbrilist seeriat " Brännande Östersjöproblem", bülletääni " Balt -Press" väljaandmist, rahvusvahelise ajakirja "Mare Balticum " organiseerimist jne. Laialdase ulatusega ja tähelepanu äratanud opinioonikoosolekud, apellid, memorandumid, pressikonverentsid, näitused, demonstratsioonid, reisid , koosolekud, kongressid, kohtumised, protestid , seminarid – kogu see tegevus on olnud elav ja aktsioonid on järgnenud koostöös ERN-iga tihedasti üksteisele. BK tegevusalasse kuulub avaliku arvamise tähelepanu juhtimine Balti rahvastele tehtud ülekohtule nii Vene kui Saksa okupatsioonide poolt. Ta on reageerinud Nõukogude tegelaste külaskäikudele, moodustades selleks puhuks eri komiteesid – Juunikomitee ja Augustikomitee N. Hruštšovi ja A. Kossõgini külastuse puhul.
Üks olulisemaid üritusi BK tegevuses oli näitus "Därför flydde vi" komplekteerimine (avati 1960 Stockholmis, jätkus rändnäitusena mitmel pool Rootsis ja Taanis, esimesel aastal üle 23 000 külastaja, kokku ca 40 000). BK on ühendust pidanud paljude antikommunistlike ja muude organisatsioonidega Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Ta on kasutanud juhuseid osa võtta aktsioonidest oma esindajate kaudu globaalses ulatuses.
Eesti Rahvusfond (ERF) on massiorganisatsioon suure liikmete arvu ja paljude osakondadega üle kogu maa laiali. ERF algatati 1946. a BHF-i poolt 179 eestlase poolt allakirjutatud dokumendiga. See haaras kõiki võimalikke, ka poliitiliselt vastasjalal seisvaid ringkondi. Eesmärgiks oli aktiveerida pagulaskonda ühiste eesmärkide saavutamiseks poliitilisel alal ja peamiselt muretseda majanduslikku alust tegevuseks. (Kangro, Lk 80 - 85)
Lisaks nendele organisatsioonidele ja ühingutele loodi veel mitmeid nagu: Balti Arhiiv, Balti Instituut, Eesti Komitee, Eesti Abi Keskus, Eesti Demokraatlik Klubi, Eestluse Koostöö Keskus, Eesti Rahvusnõukogu, Vabade Eestlaste Keskorganisatsioon, Rootsi Eestlaste esindus, Euroopa-liikumise Eesti Rahvuskomitee.

Kasutatud kirjandus

Internetiallikad

J. Pahapill http://pahapill.ca/rootsi.ht m

Kirjanduslikud allikad

Kangro, Bernard "Eesti Rootsis", Eesti Kirjanike Kooperatiiv AB, 1976, Rootsi, 287 lk

Lisad

Lisa 1

Märkmed Johannes Pahapilli sõnavõtust Saarlaste Ühing Torontos sügiskoosviibimisel Toronto Eesti Majas , 25. septembril 2004.
Armsad kaas- saarlased , austatud külalised,
lugupeetavad daamid ja härrad!
Nii, nagu sooviti, püüan anda lühi-ülevaate perekond Julius ja Heleene Pahapilli põgenemisest Rootsi 60 aastat ja kolm päeva tagasi – septembris 1944. Enne aga -- kui lubate – mainiksin mõningaid fakte, mis asetab meie põgenemise ajaloolisse konteksti. Ka see lühidalt.
(N.B. Siin jagas mu õde Anne kuulajaile välja lehe ülevaatega piirkonnast ,
millest on juttu sõnavõtus – p.v. ” P.S.” märkmete allosas).
Oma põliskodumaa lähiajaloost teame, ei jaksanud pealetungiv vaenlane suvel 1944 Kirde-Eestis -- Sinimägedes – mitu kuud paigal püsinud kaitseliinist läbi murda. Ennastsalgava kaitse andsid kodumaale väe-üksused, mis koosnesid peamiselt eestlastest. Suve lõpu-poole seadis pealetungiv vaenlane aga üles teise rinde Lõuna-Eestis, kus tal õnnestus l7. septembril Emajõe ääres asuvast kaitseliinist -- eestlastest punaväelaste abil -- läbi murda. Sealt algas vaenlase edasitung Põhja-Eesti suunas.
Samaaegselt alustasid sakslased Eestist kiir-lahkumist. Põgenes ka Hjalmar Mäe ja tema nukuvalitsus – seega tekkis võimuvaakum teatud määral analoogne sellega, mis toimus aastal 1918. Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots kuulutas 18. septembril Tallinnas välja uue vabariigi valitsuse, eesotsas peaministri asetäitja Otto Tief’iga. Pika Hermani tornis asendati Saksa lipp Eesti Vabariigi sini-must-valgega ja paljud lootsid , et kordubki 1918! Kahjuks jäid aga need ootused-lootused asjatuks. Tehniliste takistuste tõttu – vaenlase põmmirünnakute läbi katkenud elektri-ühendus trükikojas -- ei jõutud isegi “uut” Eesti Vabariiki ametlikult välja kuulutada, ja mõne päeva pärast olid punaväed juba Tallinnas ja Eesti riigilipu asemele Pika-Hermanil heisati punalipp sirbi ja vasaraga . Teatavasti tegi selle “ulja” töö üks punakorpuses võitlev eestlane. Siit peale algas Eestis taas orjaaeg, mis kestis ligi 50 aastat, seekord Nõukogude “paradiisis”.
Seoses mainitud sündmustega – eesseisvat lootuseta olukorda isegi ette ennustades – algas sügisel 1944 eestlaste suur-põgenemine kodumaalt: kel võimalik, need mootorpaatidel üle Baltimere Rootsi, teised laevadel koos rindelt saabunud haavatutega Saksamaa suunas. Kuigi täpsed andmed põgenike arvust puuduvad – osaliselt seepärast, et pole teada kui palju neist põgenedes hukkus, arvatakse, et tol’ saatuslikul aastal pääses läände umbes 80 000 eestlast. Nende hulgas ka paljud teist täna õhtul siin, lugupeetud kuulajad, samuti meie tollane 8-liikmeline perekond: mina, mu kolm nooremat venda ja väike – tollal veel kaheaastane – õde, minu 77 aastane vanaema ning mu isa ja ema. Olin siis 15-aastane poisike, aga pidin mõneti ka mehe eest välja astuma .
Mu isa, Julius, lisaks oma taluperemehe ametile oli elukutselt metsapraaker. Sellena oli ta Tallinnas asuva Põhja Paberi ja Puupapivabriku kauaaegne ainuesindaja Saaremaal. Seoses viimatimainituga oli isa tihedas kontaktis Eesti saarte ja mandri vahel sõitvate laevade omanikega, k.a. M/P Elli kapten-omanik. Arvesse võttes üha kriitilesemaks muutuvat sõjalist ja poliitilist olukorda mandril tegi isa koos mu ema ja mõninga lähedase sugulasega suvel 1944 otsuse, et kogu suguvõsa koos lähituttavatega, kes soovivad, lahkub kodumaalt niipea, kui selleks saabub “õige aeg”. Põgenemise läbiviimiseks oli tal vastav kokkulepe M/P Elli kapteniga. Kodusaarelt lahkumise kuupäeva lükati aga korduvalt edasi – oodati ja loodeti, et vast ehk kordub aastal 1918 toimunu!
Meie ettekavatsetud kodumaalt lahkumise plaaniga tekkis aga vahepeal tõsine raskus. Minu isa ja tema mõttekaaslaste plaanist oli haisu ninna saanud naabrimees “Jaan”, sama mees, kellest teati, et ta esimesena meie külas heiskas juunis 1940 sirbi ja vasaraga punalipu, ja sügisel 1941 vahetas ta selle haakristiga varustet, veidi teistsuguse punase lipu vastu kiiresti välja. Naabri kaebuse peale ilmus saksa poliit-politsei peatselt meie kodu-uksele, vist augusti lõpupäevil; isa vahistati ja viidi Pangale, kus asus kohalik ülekuulamisasutus. Sealt saadeti ta komandatuuri vanglasse Kuressaares, süüdistusega, et ta olevat teinud ettevalmistusi rahva massiliseks põgenemiseks, mis õõnestavat riigikorda ja tekitavat rahva keskel ärevust!
Seoses isa vangistamisega tuli meie põgenemisplaanis teatud ümberkorraldamisi ja tööjaotuse muudatusi teha. Kiiruga kokkukutsutud lähisugulaste nõupidamisel, kus pearoll lasus mu emal – aga teatud määral ka minul, kuna olin juba 15-aastane “mees” – otsustati, et ema ülesandeks jääb isa sakslaste käest vangist välja kaubelda ja minust sai jalgrattur -virgats, vahendamaks teateid külarahva ja laevakapteni vahel seoses muutunud olukorraga. Kapten elas meie külast -- Võhmalt -- umbes 15 kilomeetrit eemal, Ninasel, teisel pool Küdema lahte . Telefoni ei juletud selleks kasutada, aga leiti, et ega’s sakslased ju poisikest jalgrattal kahtlustama hakka. Ei hakanudki!
Teine osa meie põgenemiskavast sisaldas samuti veidi kavalust. Ärasõidu plaani kohaselt tuli meil M/P Elliga, mis oli ankrus Küdema lahes, pimeda öö varjus purjede abil mööda pääseda paar kilomeetrit eemal asuvast sakslaste piirivalve punktist, mis oli Pangal. Teadsime, et üheks piirivalvuriks seal on eestlane, keda võib usaldada . Lepiti kokku, et õhtul, mil’ toimub meie öine väljasõit, jääb tema hooleks piirivalvemeeskond korralikult “pidutsema” panna – s.t. mehed purju joota!
Mul on rõõm siin mainida, et emal õnnestus sakslaste käes vangis olev isa – Kuressaare tuttavate abil -- vabaks osta. Minu teada läks see maksma kaks vankritäit loomaliha. Isa jõudis koju mõned päevad enne põgenemisõhtut, milleks oli määratud 22. september, seega juhuslikult sama päev, mil’ Tallinn taas venelaste kätte langes ja eelpool mainitud ”punakangelane” Pika-Hermanil sini-must-valge Eesti riigilipu sirbi- ja vasara -punalipuga asendas.
Minu mälu järgi läks õhtu pimeduses põgenike vedamine sõudepaatidel Võhmal asuvast Veerenina rannast eemalseisvale emalaevale – mis oli ankrus Küdema lahe põhjaosas – suhteliselt viperusteta, välja jättes mõningad raskemeelsed eemaldumised kaasa võetud kraamist. Ilma erandita, midagi peale väikese käsipakikese laevale kaasa võtta ei lubatud -- tuli ju ruumi säästa inimestele! Suuremad pakid tuli lihtsalt kaldale jätta, kust need teatavasti järgmisel hommikul kojujäänud külarahva poolt leiti ja omastati, k.a. hobuseid vankriga – sinna jäi ka meie armas, noor hobune Miira -- millega eelmisel õhtul randa oli tuldud. Nagu mäletan, sai meid laevale 180 inimese ümber, nende keskel mitmed emad väikelastega -- oli ka vanaemasid ja vanaisasid. Naisperet oli mõne võrra rohkem, kuna mitmetel olid abikaasad jäänud sõjatandrile, nii ühele kui teisele poole rindejoont.
Nii, nagu oli ette planeeritud, M/P Elli purjetas 22. septembri hilisõhtul vaikselt mööda Panga piirivalve punktist (võisime vaid arvata, mida tegid piirivalvurid tol momendil !) ja peatselt olimegi teel ulgumerele – kursiga Gotlandi saarele , Rootsi idarannikul. Esimesel ööl laabus sõit seiklusteta -- jõudsime päris hulgakese põgenemisteest seljataha jätta. Keskhommikuks oli aga tõusnud tugev tuul, mis mõne tunni pärast juba lausa tormiks muutus. Õhtupoolikul ütles üles Elli mootor ja tugeva tormi tõttu oli peatselt ka purjede kasutamine tõsise raskusega seotud. Seega oli M/P Ellist ja tema inimlastist saanud abitult õõtsuv pähklikooreke tormis mõllavas Baltimeres. Ei tea, kui kaua oleksime sel moel suutnud vastu pidada, kui meid poleks järgmisel varahommikul juhtunud nägema valvelolev Rootsi sõjalaev, kes meid lahkelt oma pardale võttis, Elli sleppi sidus ja meid mõne tunniga Farö saarele toimetas. Sealt algas meil põgeniku-laagri ajajärk, mis kestis mõnele pikemat aega, teisele lühemat – olenedes, kuidas kellelegi töö- ja elukohad leiti. Sellest vast ehk lähemalt ühes teises ettekandes, kunagi lähitulevikus!
Epiloog . Seitse aastat hiljem emigreerus meie seitsmeliikmeline pere Kanadasse – vahepeal olime Göteborgis, Rootsis matnud vanaema. Täna on Pahapilli sugupuu , mida olen juba mõnda aega hoolega koostamas, Põhja-Ameerika “okstel” juba 61 nime, neist 5 manalasse jõudnud, 56 elavate nimekirjas, kellest 8 on omale USAs kodu loonud, 48 Kanadas -- peamiselt Suur-Torontos ja selle ümbruses.
Aitäh kuulamise eest! ( http://pahapill.ca/rootsi.ht m, J. Pahapill )
17