Balti DP laagritest-Saksmaal peale II maailmasõda (0)

                                              Essee Balti DP laagritest (displaced person camps) Saksmaal
peale II maailmasõda.                                                                                                                 Sissejuhatus. Sõjad panevad liikuma põgenikevooge, peetagu siis sõdu mõõkade või rakettidega vahet ei ole. 
Ka teine maailmasõda tõi endaga kaasa suured muutused maailmas, millest ei jäänud puutumata 
ka Balti riigid, nende seas ka Eesti. Toimunud relvakonflikti tõttu oli suur hulk eestlastest 
sunnitud oma kodud ja kodumaa jätma, ning ühel või teisel põhjusel võõrsile asuma.  Teise maailmasõja aegset eestlaste väljarännet läände on alates selle toimumisest, kuni tänaseni 
käsitletud põgenemisena: Wikepeedia: Suur põgenemine oli massiline põgenemine sissetungiva Punaarmee eest Eestist 
1944. aasta hilissuvel ja sügisel. Suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks (sest 
mindi ju peamiselt meritsi, paatidega) ja põgenenuid paadipõgenikeks. Eestist põgenes umbes 80 000 inimest, kellest teel hukkus 6–9%. Põgenemise põhjus oli hirm, – 
Nõukogude okupatsiooniaasta terror oli rahval veel värskelt meeles. Lahkuti omateada ajutiselt, 
mõneks kuuks või kõige enam aastaks. Kui aja möödudes sai selgeks, et tagasiteed enam ei ole, 
jäädi paikseks või asuti ümber uutele asukohamaadele üle maailma. Estonica: Põgenemine jätkus alanud Teise maailmasõja vältel, kulmineerudes suure 
põgenemisega 1944. aasta suvel ja sügisel. Histrodamus: Eestlaste põgenemine Rootsi algas juba 1943. aasta kevadel, kuid eriti massiliseks
muutus see septembris 1944, mil Saksa rinne Eestis Nõukogude vägede all kokku varises. Seni avaldatus on keskendunud peamiselt suurele põgenemisele ja selle käigus kodumaalt 
lahkunud eestlastele (memuaarid). Hoopis vähem on tähelepanu pööratud sellele, et tegelikult 
mindi Eestist läände erinevatel põhjustel kogu sõja vältel. Käesolevas töös ma vaatangi, miks 
eestlased lahkusid teise maailma sõja ajal Eestist ja nende saatusest Saksamaal DP laagrites. Möödunud enam, kui 77 aasta jooksul on jõudnud tekkida müüdid ja lood, mida tahetakse 
kuulata või ridade vahelt lugeda. Nende varju on jäänud tõigad, millest pigem ei räägita ja mille 
puudutamine tekitab ebamugavust.


Miks siis ikkagi lahkuti? Kuidas baltlased Teise maailmasõja ajal kodumaalt läände sattusid, siis selgub, et see ei olnud 
sugugi kogu Baltikumis ühtemoodi, vaid igas riigis arenes kodumaalt võõrsile sattumise 
geograafilise asukoha, kui ka sõja ajal kujunenud olukorra tõttu erinevalt. Näiteks geograafilisest
asukohast tingituna oli leedulastel lihtsam põgeneda mööda maad Saksamaale, kui meritsi 
Rootsi. Või siis leedulaste seas ei ole Saksa relvajõududes teeninute hulk võrreldav lätlaste ega 
ka eestlastega. On oletatud, et Teise maailmasõja tõttu püüdis läände pageda 80 000 eestlast. Neist kuni 6- 9% 
hukkus teel, huvitav on märkida, et kuidas nad selle kindlaks tegid, sest põgenemise käigus 
hukkunute arvu kindlaks tegemine on väga keeruline, pileteid lahkuvatele paatidele ju ei müüdud
ja tormine meri ja pommirünnakud, õnnetused ja haigused nõudsid oma, seega on vaieldatavad 
pakutud protsendid. Erinevates mälestustes ja koguteostes toonitatakse intelligentsi, eliidi ja haritlaskonna suurt 
osakaalu läände läinute seas, kui palju see vastab tõele on küsitav, kuid läände läinud inimeste 
seas on see omaks võetud (müüt) ja seda toetas ka nõukogude propaganda. Isegi 1980. aastatel 
räägiti Eesti NSVs ilmunud väliseestlasi puudutavates kirjutistes: „Emigrantide hulgas oli palju 
ametnikke, tehnilist intelligentsi, kultuuritöötajaid, väiksemate ja keskmiste ettevõtete omanikke 
ning kinnisvara omanikke. Väga vähe oli tööstustöölisi ja peaaegu ühtegi ei olnud nendest 150 
tuhandest kehviktalupoja ja maata põllutöölise seast, kes 1940. aasta maareformiga oli maad 
saanud ja kes 1941. aasta sügisel langes kulaklik-fašistlik terrori ohvriks.” Kuigi allikad 
väidavad, et Rootsi jõudnute seas oli kõrgharidus 9%-l, samas kui Taani jõudnute puhul oli sama 
näitaja 5%. Osa eestlastest kasutas võõrsile mineku võimalust baltisakslaste ümber asustamisel (1939) ja 
ümber asustamise ajal (1941), osa läks mitmel erineval ajal toimunud üleviimis aktsiooni raames
kaasa eesti rootslastega (1940 ja 1943-44), koos nendega õnnestus 1000- 3000 eestlasel Rootsi 
asuda. Lisaks mindi läände Saksa okupatsiooni ajal õppima või õpetama, evakueerituna, tööle 
värvatuna. Saksa võimudel oli valminud kava värvata vallutatud idaprovintsidest, sh Eestist, 
Saksamaale lihttöölisi põllumajandustöödele, sõjatööstusse või seda toetavasse sektorisse, 
meditsiiniõdesid jt. Erinevates allikates pakutud arvud algavad 10 000-st, mainitakse ka 15 000 
eestlast, kuid 1943 aasta seisuga on välja toodud koguni 30 000 eestlast, kes lahkusid sinna. Lisaks sellele, et Saksamaa vajas töökäsi, oli sakslastel vaja hakata välja õpetama noori truusid 
riigialamaid, keda oleks vajadusel võimalik rindele saata. Eestile nagu teistelegi sõja ajal 
vallutatud aladele laiendati noorte värbamine Saksamaale riigitööteenistusse. Tööteenistusse 
värvatute hulgaks aastatel 1941-1944 pakutakse 800 kuni 1000 noormeest ja 100 neidu, kuid 
suur osa tööteenistusest tagasipöördunud noortest liitus hiljem Saksa sõjaväeteenistusega. 
Näiteks 6. Juuni 1944. aasta seisuga liitus SS-üksustega koguni 85% tööteenistusest naasnutest. 
1943. ja 1944. aastakäigu tööteenistusse värvatud poisid viidi aga automaatselt sõjaväkke, 
tüdrukud suunati peamiselt meditsiiniõdedeks õppima. 1943 aasta kevadest umbes 3500 kuni 5000 eestlast, pagesid Saksa sõjaväkke mobiliseerimise 
eest Eestist Soome, liitusid seal Eesti üksustega ja kuna enamasti oli tegu 19-25-aastaste 


noortega, hakatigi neid soomepoisteks kutsuma. Peale mobilisatsiooni kutsutud vanuserühma 
kuulunud noormeeste põgenesid Soome ka noored, vallalised naised, keskealised mehed ja 
naised, vähemal määral ka perekonnad, kes jäid sinna ootama olukorra normaliseerumist 
kodumaal või hakkasid otsima võimalusi edasiliikumiseks Rootsi. Osa Soomes võidelnutest 
põgenes hiljem Soomest Rootsi, kuid orienteeruvalt kuni 500 kodumaale tagasi pöördunud meest
liitus pärast Eestisse jõudmist Saksa sõjaväega ja taandus rinde lähenemisel Saksamaale, kokku 
jäi pärast sõda läände vähemalt 1344 soomepoissi.  Kuna sakslastel oli nii rindele, kui tagalasse mehi vaja hakati neid idaprovintsidest juurde 
värbama. Erinevates Saksa sõjaväeüksustes teenis 59 000- 70 000 eestlast. Kuid sõjas sai surma 
orienteeruvalt 10 000- 14 000 meest ja umbes 10 000 saadeti hiljem kodumaale, lisaks  endiste 
ajateenijatele pöördus erinevatest Euroopa riikidest kodumaale tagasi veel ligikaudu 10 000 
eestlast Lahkumine kodumaalt elavnes taas 1944. aastal, kui rinne jõudis Eesti territooriumile. 
Lahingutes vigastatud sõdureid hakati toimetama rindelt laevadega otse Saksamaale, rinde 
lähenedes evakueeriti tsiviilisikuid ja sõjaväelasi. Hirmust uue nõukogude okupatsiooni ees 
põgeneti Soome, Rootsi, Saksamaale, Taani, Austriasse. Lisaks aitasid põgenemise 
organiseerimisele kaasa erinevad eestlaste organisatsioonid, nagu Eesti Selts, Eesti Komitee, 
Balti Humanistide Ühing ja Eesti Abiorganisatsioon ning Rootsi kaitsejõudude luureteenistus. 
Saksamaale erinevatel põhjustel jõudnud eestlaste arvuks hinnatakse 45 000- 50 000 eestlast.  Kõik kodumaalt lahkunud ei jõudnud sihtkohta, sest teel võõrsile jäädi Punaarmee kätte ja oldi 
sunnitud kodumaale tagasi pöörduma.  Saksamaa DP laagrid. Pärast seda kui erinevatel põhjustel läände jõudnud eestlased asusid põgenikelaagrisse, nad 
registreeriti. Nii said Rootsi jõudnud eestlastest põgenikud ja Taani jõudnutest liitlaspõgenikud, 
samas, kui Saksamaal ning Austrias hakati neid nimetama DP-deks (displaced person) ehk 
emigreeruma sunnituiks. Kuigi eestlased ise ja sageli ka laagris toimetanud ametnikud ei teinud 
DP ning põgeniku mõiste vahel vahet, oli põgeniku ja DP staatuse vahel juriidiliselt ning 
kõrgemate otsustajate silmis erinevus. Üldistatult võib öelda, et põhimõtteliselt ei vaadatud 
pärast staatuse määratlemist konkreetse isiku kodumaalt lahkumise tegelikku põhjust: kas 
võõrsile oli satutud evakueerituna, põgenikuna või tööle värvatuna? Mõnevõrra keerulisem oli 
endiste sõjaväelaste olukord. Selle lahendus sõltus peamiselt kahest asjaolust: esiteks, millises 
riigis ja millises tsoonis Saksamaal või Austrias viibiti, ning teiseks sellest, kas konkreetse isiku 
kuuluvus SS-üksuste koosseisu suudeti tuvastada või mitte. Üldistatult võib öelda, et enamik 
endistest sõjaväelastest sai siiski kas põgeniku või DP staatuse. Eesti põgenikud koondusid valdavalt DP-laagritesse USA ja Briti okupatsiooni tsoonides 
Saksamaal. Suurima eesti kogukonnaga laagrid asusid Geislingenis, Augsburgis ja Lübeckis, kus 
igaühes elas tippajal mitu tuhat eesti põgenikku.  Nende elu hakkasid korraldama pagulastele 
orienteeritud, kuid ka laiema tegevusulatusega rahvusvahelised organisatsioonid, erinevad 
vabatahtlikud ja vabaühendused.


1945a. veebruaris sõlmisid Inglismaa, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid allkirjastatud Jalta 
kokkulepete lisaprotokolli, kus sõlmiti sõjajärgse pagulaste jaoks olulisim leping, mis sätestas, 
keda tuleb või saab repatrieerida (tagasi saata kodumaale). Pärast Jalta kokkulepete 
allkirjastamist, loodi UNRRA (ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon) juurde DPde 
osakond, mille ülesandeks sai maapagulastega tegelemine, nende repatrieerimine, Saksamaal ja 
Austrias. UNRRA enda vastutusalas olid aga Ühinenud Rahvaste rühma kuuluvate riikide 
kodanikest maapagulaste majutamine, sisemine juhtimine; vabatahtlike organisatsioonide töö 
kooskõlastamine ja DPde jälgimine laagrites; laagrite varustamine eluks vajalike tarvetega 
(tubakas, žiletid, lastele kommid jne); korraldada keskjälitusbüroo tööd, kelle ülesandeks oli 
Briti tsoonis kahtlaste laagrielanike lähimineviku uurimine ja väljaselgitamine, kas neil on õigus 
laagris elada. Kahtlaseks kuulutati eelkõige isikud, kes olid teeninud vaenlase vägedes või olid 
osalenud luuretegevuses ja levitasid vaenulikke ideid. Vahetult pärast sõja lõppemist Euroopas, oli baltlaste olukord laagrites kriitiline. Pidevast 
hirmust sunniviisilise repatrieerimise ees ning juba toimunud kodumaale saatmise aktsioonid 
ajendasid Balti riikide esindajaid esitama memorandumeid ja apellatsioone. See vastu UNRRA 
alustas massiivset põgenike skineerimist ehk sõleumist, mis kujutas endast laagrisse 
registreeritud isikute sobivuse kontrollimist. Selle käigus küsiti inimeselt isiklikke ja tema 
minevikku (sh poliitilisi vaateid, parteilist kuuluvust, sõjaeelsest tegevust jm) puudutavaid 
küsimusi ning saadeti ta tervisekontrolli. Kontrolli käigus pidi selguma, kas inimesel on õigus 
laagrisse jääda või mitte. Tekkinud olukorras hakkasid laagrites viibivad baltlased 1946. aasta lõpus ja 1947. aasta alguses 
mõtlema tõsisemalt edasirändamisele Saksamaalt. Sellele otsusele aitas jõuda kogu maailmas 
valitsenud (poliitiline) olukord. Kui siiani lootsid baltlased, et kõik normaliseerub tänu brittidele 
ja ameeriklastele, ning neil avaneb võimalus kodumaale tagasi pöörduda, siis nüüd sai neile 
selgeks, et sõjaeelset olukorda ei ole võimalik taastada ja tekkinud poliitilistes oludes on kõige 
ohutum ümber asuda. Peale selle hakkasid USA ja Suurbritannia ametnikud koostöös UNRRA-
ga pidama läbirääkimisi selle üle, et laagrielanikud tuleks sulandada kohalikku ellu, proovides 
nad panna kõigepealt tööle Saksamaal. Enamik Euroopa riike oli huvitatud oma maa majanduse 
võimalikult kiirest taastamisest, selle lahendusena nähti just pagulaste värbamist vabadele 
töökohtadele. Laagrielanike töölesuunamisega oma riiki tegi algust Suurbritannia, kelle 
eeskujule järgnesid Prantsusmaa ja Belgia, mille käigus värvati maapagulasi kohalikesse 
söekaevandustesse nii Briti, kui ka Ameerika tsoonidest. Pagulaste kasutamine kohaliku 
(Euroopa) majanduse taastamisel ärritas Nõukogude Liitu, sest suurem osa teistesse riikidesse 
odava tööjõuna siirduvaid inimesi olid just Nõukogude Liidu või selle mõjuvõimu alla kuuluvate
riikide kodanikud, kes ei tahtnud tagasi kodumaale pöörduda. 1946. aastal Genfis otsustati luua uus organisatsioon, kes pidi hakkama tegelema selleks ajaks 
veel laagritesse jäänud ja kodumaale mitte repatrieeruvate pagulaste ümberasustamisega. Selleks 
organisatsiooniks sai Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (IRO). Saksamaa ja Austria 
laagrites oma edasist saatust oodanud inimesi hakati peagi ümber paigutama teistesse riikidesse. 
Seati täpsed tingimused ümberasumise taotleja vanuse ja tervisliku seisundi kohta. Loa saamisel 
võisid määravaks saada tervis, vanus, haridus, erialased oskused, perekondlik staatus, kodumaalt 
lahkumise põhjused jne. Ümberasumine toimus Suurbritanniasse, Belgiasse, Prantsusmaale, 
kulmineerus aastatel 1948–1950 aktiivse edasirändega Briti kolooniatesse ja Lõuna-Ameerika 
riikidesse.


Kokkuvõte. Eestlaste kodumaalt võõrsile lahkumise põhjused olid: läände satuti nii baltisakslaste, kui ka 
rannarootslastega kaasa läinutena (kas siis perekonnasidemete tõttu või lihtsalt kaasajooksikuna),
Saksamaale tööle asunutena, sõjaväkke mobiliseeritutena või võõra sõjaväega vabatahtlikult 
liitujatena, riigitöö teenistujatena, evakueeritutena ning põgenikena. Põgenemise (lahkumise) 
otsus võeti vastu individuaalsetel otsustel, kas minna või jääda, seda otsustas iga inimene 
konkreetselt ise, sundimist ei olnud.