Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas (0)

EESTI RIIK JA RAHVAS II MAAILMASÕJAS
1. Iseseisvuse kaotamine
MOLOTOVI-RIBBENTROPI PAKT (MRP)…
1930-ndate aastate teisel poolel valmistusid suurriigid uueks maailmasõjaks. Selle peamisteks põhjusteks olid Hitleri-Saksamaa soov saada revanši valusa kaotuse eest I maailmasõjas, Saksamaa ja tema liitlaste Itaalia ning Jaapani soov maailma ümberjagamiseks ja Stalini juhitud Nõukogude Liidu lootus päästa maailmasõja abil valla maailmarevolutsioon .
Niipea, kui Kreml oma valmisolekust märku andis, lendas Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvasse, kus 23. augustil 1939 kirjutas koos NSVL välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga alla Nõukogude-Saksa mittekallaletungipaktile ja selle salajasele lisaprotokollile. Salakokkuleppega jagati kogu Ida-Euroopa mõjusfäärideks : Hitler sai vabad käed Läänes, Stalin Soomes, Baltimaades ja Bessaraabias. Poola otsustati omavahel poolitada. Lepiti kokku ka Nõukogude majandusabis Saksamaale, ilma milleta poleks viimane suutnud inglaste-prantslastega sõdida. 1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolale kallale ja algas II maailmasõda .
…JA EESTI
Eesti juhtkond tunnetas idast lähenevat ohtu. Et Lääne-Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ja Skandinaaviamaadelt polnud Punaarmee agressiooni korral abi oodata, kalduti 1930-ndate aastate teisel poolel nägema Saksamaas ainsat reaalset vastukaalu Nõukogude Liidule (samas jäi avalik arvamus valdavalt Saksa-vastaseks). See oli lühinägelik, loodeti jõudude tasakaalu püsimisele Moskva ja Berliini vahel ega suudetud ette näha viimaste kokkulepet meie endi arvel. Kui abi Läänest oli võimatu, oleks pidanud valmistuma ühiseks vastupanuks võimalikele agressoritele, mitte toita end pettekujutelmadega. 1938. a lõpus kuulutas Eesti end neutraalseks, kuid sel sammul polnud mingit kaalu. Sõja puhkedes ei viidud isegi läbi osalist mobilisatsiooni. Esialgu tõi sõda kaasa mitmete esmatarbekaupade puuduse, eesti kaupadele turu kaotamise ning tööpuuduse kasvu.
24. septembril nõudis V. Molotov Eesti välisministrilt Karl Selterilt vastastikuse abistamise pakti sõlmimist kahe riigi vahel, mille kohaselt Eestisse rajataks Nõukogude mere- ja sõjaväebaasid. Keeldumise korral lubati kasutada jõudu. Piiri taga olid juba lahinguvalmis Eesti relvajõududest 10x suuremad Punaarmee väekoondised. Eesti juhtkond arutas asja kitsas ringis . Rahvalt nõu ei küsitud, sõjalise vastupanu võimalust tõsiselt ei arutatud. Seda oleksid aga toetanud osa kaitseväe juhtkonnast, rahvast, kindlasti aga isamaalikus vaimus kasvatatud noorsugu. Isegi sümboolne vastupanu 1939.a võinuks muuta Eesti sõjajärgset saatust ning ka mainet. Kui aeg esitas väljakutse , valis Eesti juhtkond hoopis järeleandmiste tee. 28. septembril 1939 kirjutasid välisminister Selter ja Molotov Eesti-NSV Liidu vastastikuse abistamise paktile alla. See nägi ette 25000 mehe ja hulga sõjatehnika toomist Eestisse. Eesti kaitseväes oli samal ajal 16500 meest. Lepingu kehtivusajaks oli 10 aastat, see muutis Eesti Nõukogude Liidust sõltuvaks riigiks. Peagi sõlmiti samasugused lepingud Läti ja Leeduga.
„BAASIDEAJASTU“
Punaarmee osad hakkasid Eestisse saabuma 18. oktoobril. Hulk töötuid said tööd baaside ehitamisel , ettevõtted said NSV Liidult tellimusi, idast hangiti tarbekaupu. Siiski oli astutud samm, mis murendas rahva usalduse oma juhtide vastu. K. Eenpalu valitsus oli sunnitud avaliku arvamuse rahustamiseks tagasi astuma ja selle asemele moodustati senisest laiapõhjalisem Jüri Uluotsa (1890-1945) valitsus. Uus valitsus andis ähmaseid lubadusi demokraatia taastada, kuid tegelikult midagi (peale tsensuuri tugevdamise) ette ei võetud.
Oktoobris 1939 kutsus Hitler kõiki MRP-ga Stalinile lubatud Ida-Euroopas elavaid sakslasi – ka baltisakslasi – ümber asuma Saksamaale. Sakslaste ümberasumise käigus lahkus Eestist aastail 1939-1941 kokku 21500 inimest. Baltisakslaste hulgas oli palju majanduslikult jõukamat ja haritumat rahvast, nende lahkumine oli riigile löögiks. Balti riigid pidid nüüd katsuma Moskvaga hästi läbi saada.
OKUPATSIOON JA „ JUUNIPÖÖRE “
1940. aasta kevadel saavutas Saksa armee ootamatult suurt edu. Aprillis hõivati neutraalne Taani ja tungiti Norrasse, mais algas otsustav pealtung Läänerindel, mais algas otsustav pealetung Läänerindel. Vallutati neutraalsed Holland , Belgia ja Luksemburg , suruti vastu merd ja purustati Prantsuse-Inglise vägede tuumik . Juuni keskel langes Pariis ja peagi Prantsusmaa kapituleerus. Suurriikidest jätkas võitlust ainult Suurbritannia . Tekkinud situatsioonis pidas Nõukogude Liit sobivaks Eesti, Läti, Leedu iseseisvuse vaikse likvideerimise . Nõukogude propaganda hakkas Balti riike süüdistama baasilepingute saboteerimises, omavahelises koostöös NSVL vastu jne. 14. juunil esitas NSVL Leedule ultimaatumi : seekord nõuti suurte täiendavate Punaarmee osade lubamist maale ja Nõukogude-meelse valitsuse moodustamist. Leedu valitsus alistus nõudmistele, Eestile ja Lätile esitati samasisulised ultimaatumid 16. juunil 1940.
17. juunil okupeeriti kogu Eesti kuni 100000 üle piiri tulnud punaarmeelaste poolt. Algas Nõukogude okupatsiooniperiood Eesti ajaloos, mis kolmeaastase vahega kestis enam kui pool sajandit. Rahvusvahelise õiguse seisukohast muutsid ultimaatum ja okupatsioon kõik uute võimude sammud juba ebaseaduslikeks. Keelustati rahvakogunemised ja meeleavaldused, korjati Kaitseliidult ja eraisikutelt ära relvad.
Edasiste sammude koordineerimiseks saatis Stalin Eestisse ühe oma lähima abilise, Leningradi parteijuhi Andrei Ždanovi, kelle kätte läks siin tegelik võim. Nõukogude saatkonnas pandi kokku Eesti uue, Moskvast täielikult sõltuva valitsuse nimekiri, mille eesotsas oli luuletajast naistearst ja Vabadusristi kavaler Johannes Vares - Barbarus . Valitsuse asendamise kiirendamiseks korraldati 21. juunil Tallinnas ja teistes linnades meeleavaldusi. Suurim neist toimus Tallinnas, mille survel nimetas president K. Päts uue valitsuse ametisse.
ANNEKSIOON
Kohe „ juunipöörde “ järel algasid Eestis arreteerimised ja puhastused riigiaparaadis, sõjaväes , jm. Teistel erakondadel peale EKP tegutseda ei lastud . Keelustati Isamaaliit ja Kaitseliit . 1940. a suvel uute võimudega kaasaläinuid ja hiljem EKP-sse astunuid kutsutakse „juunikommunistideks“. Juuli alul saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja valimised Riigivolikokku. Kommunistid ja nende kaasajooksikud koondati valimisblokki Eesti Töötava Rahva Liit ( ETRL ), teistsuguse meelsusega poliitikutel valimistel kaasa lüüa ei lastud. Valimised kujunesid farsiks, ETRL olla saanud 92.9% antud häältest.
Alles valimiste järel hakati rääkima astumisest Nõukogude Liidu koosseisu, millest ETRL-i valimisplatvormis juttugi polnud. 21. juunil tuli Riigivolikogu kokku, kuulutas välja ENSV ja otsustas paluda selle vastuvõtmist NSV Liitu. 6. augustil 1940 annekteeris NSV Liit Eesti. Lääne demokraatlikud riigid ei tunnustanud de jure Balti riikide annekteerimist.
ESIMENE NÕUKOGUDE AASTA
Riigivolikogu muudeti ENSV Ülemnõukoguks, ametlikuks riigipeaks sai selle presiidiumi esimees J. Vares. Valitsus muudeti Rahvakomissaride Nõukoguks eesotsas Johannes Lauristiniga. Tegelik võim läks hoopis ÜK(b)P osaks muudetud EKP-le eesotsas partei keskkomitee esimese sekretäriga, kelleks oli Karl Säre. Peab inimesel ikka ajuehitus olema, et midagi nii keerulist teha. EKP liikmete arv kasvas napi aastaga 3700-le.
Päts ja Laidoner saadeti Venemaale, kus neile määrati personaalpension, aasta hiljem arreteeriti nad, peale sõja puhkemist Saksamaaga. Mõlemad surid Venemaal – Laidoner (1953) vanglas , Päts vaimuhaiglas (1956). Shit happens 
ENSV-s pandi maksma stalinlik konstitutsioon ja Nõukogude seadused. Politsei asendati miilitsaga, Eesti sõjavägi liideti Punaarmeega. Pangad , suuremad tööstus- ja kaubandusettevõtted, suuremad elumajad jm natsionaliseeriti. Viidi läbi maareform , millega talude maksimaalsuuruseks määrati 30 ha. Äravõetud maad jagati uusmaasaajatele. Loodi ka sovhoose, hobulaenutuspunkte, masina-traktorijaamu, mõned esimesed kolhoosid . Algas nõukogude ja vene kultuuri ning marksismi -leninismi aktiivne propaganda , paljugi eesti ja lääne kultuurist sattus põlu alla. Senised ajakirjandusväljaanded suleti ning nende asemel hakkasid ilmuma uued massitiraažis ajalehed- ajakirjad . Algas keelatud raamatute põletamine . Aastaga vangistati u 7000 inimest, neist u 1850 hukati ja 4500 suri vanglas. 14. juunil 1941 toimus massiküüditamine , millega viidi loomavagunitest Siberisse 10205 naist, last, vanurit ja meest.
2.Sõja-aastad
1941. AASTA SUVESÕDA
22. juunil 1941 tungis Saksamaa oma endisele liitlasele Nõukogude Liidule kallale, hõivates tema piiri lähedusse kogutud strateegilised tagavarad, purustades esimeste nädalatega Punaarmee peajõud, hävitades enamiku selle sõjatehnikast. Juba esimestel sõjapäevadel saavutasid sakslased suurt edu ka Balti suunal. Riia langes 1. juulil, Eesti lõunapiirile jõudis Wehrmacht 7. juulil. Eesti metsades oli sõja ja küüditamise eest paos kuni paarkümmend tuhat inimest. Kohe pärast 14. juuni suurküüditamist tekkisid esimesed metsavendade salgad, mis Saksa vägede lähenedes alustasid võitlust Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu. Algas 1941. a Suvesõda (juuni-august 1941). Metsavendade arv kasvas pidevalt, ulatudes lõpuks 6000-7000 meheni, kuid salgad olid väikesed ning nende relvastus äärmiselt halb.
Metsavendade salkade põhjal loodi relvastatud organisatsioon Omakaitse, millesse astus suur osa täiseas meestest. Rinne seiskus peagi, hakkas tegutsema Nõukogude võimu poolt loodud Hävituspataljon (u 5000 meest), mis õiendas arveid Põhja-Eesti metsavendadega ning nende tsiviilelanikest toetajatega. Okupatsioonivõimud viisid läbi 1941. a suvel läbi üldmobilisatsiooni, mis nurjus. 22. juulil läksid Saksa väed Eestis uuesti pealetungile, piirasid Põhja- Tartumaal sisse ja hiljem vangistasid ühe Punaarmee korpuse, jõudsid Soome laheni ja lõikasid Tallinna maa poolt ära. Punaarmee jättis Tallinna maha alles 28. augustil. Tallinna vallutamisel võtsid sakslased vangi 12000 punaväelast, palju rohkem oli neid aga põgenenud Eesti metsadesse.
Omakaitse korraldas nende püüdmiseks haaranguid – 1941. a sügisel tapeti 2700 ja vangistati ligi 27000 punaarmeelast. Saaremaal ja Hiiumaal jätkusid lahingud Punaarmeega isegi oktoobri lõpuni.
SAKSA OKUPATSIOON
Esimese Nõukogude okupatsiooni lõppedes oli Eesti olukord lohutu : hukkunute ning Venemaale läinute või viidutena oli kaotatud 61000 inimest, hävinud 13000 elamut ja 324 tööstushoonet. Autod, laevad ja raudteeveerem pea täielikult Venemaale viidud, kariloomade hulk järsult vähenenud . Eestlased tervitasid sakslasi vabastajatena. 55000 meest esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse poolt loodud ida- ja politseipataljonidesse. Aastail 1941-1943 oli Idarindel pidevalt u. 10000 eestlast. Eestlaste suureks pettumuseks omariiklust ei taastatud. Eesti kuulutati Baltimaid ja Valgevenet hõlmanud riigikomissariaati Ostland’i kuuluvaks kindralkomissariaadiks eesotsas kindralkomissar Karl Sigismund Litzmanniga. Oma plaane maskeerisid natsid hästikorraldatud poliitilise ja kultuuripropagandaga. Silmapetteks loodi kindralkomissari kõrvale väga piiratud volitustega Eesti Omavalitsus eesotsas ühe endise vapside juhi Hjalmar Mäega. Kogu Saksa okupatsiooni ajal hukati kuni 7000 EV kodanikku, neist eestlasi u. 5000. Eestisse rajatud koonduslaagreis hukati lisaks kümneid tuhandeid sõjavange ning Euroopast toodud juute . Kogu Eesti majandus rakendati idas peetava sõja teenistusse – Saksa vägede lennukid ja autod kasutasid Eesti põlevkivibensiini, sõdurid sõid Eesti võid, leiba, liha, mune. Kariloomade arvukus isegi tõusis. Nõukogude maareformiga äravõetud maa tagastati küll omanikele, ent suuremalt jaolt ainult kasutamiseks. Väikesed toidunormid ei võimaldanud äraelamist (linnades kehtestati toidu- ja tarbekaupadele kaardisüsteem). Must turg õitses.
1942. aastal hakati senini alaväärtuslikeks peetud rahvaste noorsugu värbama Saksa eliitvägedesse – Relva-SS-i. Eestlased said loa Eesti Leegioni formeerimiseks, seda lubati kasutada Eesti piiride kaitseks. Pääsemaks Saksa mundri selgatõmbamisest, pagesid tuhanded eesti noormehed üle lahe Soome – neid oli nii palju, et loodi Jalaväerügement 200.
EESTLASED NÕUKOGUDE LIIDUS
Venemaale evakueeritud ja sundmobiliseeritud Eesti kodanikud hajutati üle kogu tohutu riigi. Vaid silmapaistvad kultuuritegelased koondati peatselt Riiklikesse Kunstiansamblitesse Jaroslavlis. Moskvas ja Leningradis ilmusid eestikeelsed trükised ja toimusid raadiosaated. 1941. a lõpus sai EK(b)P-ENSV juhtkond loa rahvuslike väeosade taasloomiseks – see päästis näljasurmast üle 20000 tööpataljonides vaevleva mehe. Neist ja Venemaa eestlastest formeeriti 1942. a kahediviisiline 8. Eesti laskurkorpus .
LAHINGUD EESTIS 1944. AASTAL
1944. aasta alul purustas Punaarmee Leningradi piiranud Saksa väegrupi „ Nord “. Nüüd taandusid Saksa väeriismed Leningradi alt Läti suunas – lühimat teed kodu poole. Eesti oli peaaegu kaitseta, kuid siiski otsustas Wehrmacht’i ülemjuhatus Eesti eest võidelda. Siit lahkumine toonuks kaasa Soome kohese sõjast väljumise ja Punalaevastiku väljapääsemise Soome lahe idasopist, mis ohustanuks Saksamaale elutähtsat rauamaagivedu meritsi Põhja-Rootsist. Baltimaades otsustati läbi viia sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Eestis kuulutati üldmobilisatsioon välja 31. jaanuar 1944, seda toetasid rahvuslikud ringkonnad eesotsas peaminister J. Uluotsaga. Mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnuist võeti teenima 38000 meest. Kõik ülejäänud mehed vanuses 18-60 pidid astuma Omakaitsesse. Punaarmee peatati Eesti piiridel kaheksaks kuuks (veebruar-september 1944). Kui esmane kriis Narva rindel aga mööda sai, asusid sakslased eestlaste püüdlusi torpedeerima, peagi algas ulatuslik deserteerumine. Lõpetati jutud Eesti iseseisvuse tunnustamisest Saksamaa poolt või autonoomiast. Veebruarist juulini 1944 heideldi ägedalt Narva rindel, kus elavjõus ja tehnikas mitmekordses ülekaalus olev Punaarmee võttis ette mitu suurt pealetungi, mis aga tohututele kaotustele vaatamata nurjusid. Murdmaks rinde eesliinil põhiraskust kandvate eesti väeosade võitlusvaimu, alustas Nõukogude lennuvägi 1944.a märtsis terrorirünnakuid Eesti linnadele (Narva, Tartu, Tapa , Jõhvi, Tallinn). Sõjaline olukord hakkas muutuma suvel. Lääneliitlased avasid dessandiga Normandias teise rinde; Punaarmee tungis läbi Valgevene edukalt edasi Poolasse ja Baltimaades olevaid Saksa vägesid ähvardas iga päevaga aina enam äralõikamine oma peajõududest. Eesti kaitsmine oli nüüd suuresti eestlaste endi asi. Juulis jäeti Punaarmee survel Narva maha, kuid vastane peatati uuel , Sinimägede kaitseliinil. Seal peeti maha Eesti ajaloo verisemad lahingud, kuid rinnet läbi murda Punaarmee ei suutnud.
TAASISESEISVUMISKATSE
Valdkond
1918. a iseseisvumine
1944. a iseseisvumine
Eellugu
Peale I maailmasõda. Saksa armee oli peale tungimas, Nõukogude armee põgenes. Tekkis vaba moment.
II maailmasõja ajal. NSVL väed tungisid peale, Saksa väed lahkusid. Punaarmee vallutas Tallinna.
Isikud
Eesti Päästekomitee (K. Päts, K. Konik, J. Vilms)
Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (president Jüri Uluots,valitsuse juht Otto Tief )
Aeg
Iseseisvusmanifesti ette lugemine 24. veebruaril 1918 Tallinnas. (Eesti vabaks!)
18. september 1944 loodi uus Eesti Vabariigi valitsus.
Tagajärjed
Iseseisev Eesti
Punaarmee okupeeris Eesti, läände põgenes u. 70000 inimest. Enamik valitsuse liikmetest langes NSVL võimude kätte.
TEISE MAAILMASÕJA TULEMUSED EESTILE
Eesti kaotas oma vabaduse, okupeeriti NSVL poolt (1944. a 25. sept mandriosa, 24. nov saared). Eesti kaotas II maailmasõjas hukkunute, põgenike, küüditatutena veerandi oma elanikkonnast, u 280000 inimest. Baltisakslased lahkusid 1939-1940 Saksamaale, rannarootslased 1943-1944 Rootsi, juudid hävitati. Maa oli laostatud, linnad ja tööstusettevõtted varemeis. Transpordivõrk oli purustatud , ligi pooled põllud söötis.