EESTLASED II MAAILMASÕJAS (0)

xxxxxxx Kool

EESTLASED II MAAILMASÕJAS
Referaat
xxxx 9.kl
Eesti 2017
SISSEJUHATUS
Aastad 1918-1940 olid Eesti esimeseks riikliku sõltumatuse perioodiks . Sõltumatuse periood algas Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aasta 24. veebruaril, katkes järgmisel päeval Saksa okupatsiooni tõttu, kuid jätkus juba sama aasta novembris kuni 1940. aastani, mil Nõukogude Liit Eesti okupeeris ja annekteeris. Nõukogude okupatsioon Eestis algas 1940. aasta suvel, kui Punaarmee riigi enda võimu alla haaras ja siin nõukoguliku valitsemiskorra kehtestas. Lõplik anneksioon leidis aset 6. augustil 1940. Seejärel asuti Eesti eluolu radikaalselt ümber kujundama: ellu rakendati ajutine Eesti NSV põhiseadus , natsionaliseeriti suuremad eraettevõtted ning asuti ümber jagama talumaid.
Nõukogude võimu kõige suuremaks kuritööks oli aga küüditamine 14. juunil 1941, kui Eestist deporteeriti üle 10 000 inimese. Sellele eelnes ja järgnes veel repressioone, riigitegelaste arreteerimised ja vangistamised. Kui Nõukogude okupatsioon aga ka lõppes, vallutati Eesti Saksamaa poolt. Üks okupatsioon asendus teisega . Omariikluse taastamiseni jõuti alles üle 50 aasta hiljem.
BAASIDE AEG
23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungilepinguga, mis sai tuntuks kui  Molotov -Ribbentropi pakt, jagasid kaks toonast Euroopa militaarset suurriiki, Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, omavahel Ida-Euroopa. Seda kokkulepet võib pidada viimaseks sammuks Teise maailmasõja puhkemisel ning see määras ära järgnevateks aastakümneteks hulga riikide, sealhulgas Eesti saatuse  Euroopas. Saksamaa sai võimaluse alustada sõda Poolaga, millega vallandus 1. septembril 1939 Teine maailmasõda . 17. septembril ründas Poolat ka NSV Liit.
Septembri keskel sisenes Tallinna sadamasse Poola allveelaev " Orzel ". Vastavalt neutraliteedi seadustele asuti seda eraldama ja kinni pidama , kuid Eesti sõjaväelaste sümpaatia tõttu poolakate vastu venisid need tööd lubamatult kaua ning järgmisel ööl põgenes allveelaev Tallinnast. NSV Liidu juhtkond süüdistas Eesti valitsust põgenemise mahitamises ja neutraliteedi rikkumises. Eesti püüdis süüdistusi tõrjuda, kuid NSVL korraldas Eesti piriidel uusi intsidente ja nõudis baaside lubamist riigi territooriumile.
22. september 1939 sõitis Eesti välisminister Karl Selter Moskvasse, et allkirjastada Eesti jaoks tähtis väliskaubandusleping Nõukogude Liiduga. Kohapeal aga selgus, et Vjatšeslav Molotov seob uut kaubalepet otseselt Eesti nõustumisega rajada oma territooriumile Nõukogude sõjaväebaasid , mis taheti ametlikult vormistada kahepoolse vastastikuse abistamise paktina. Molotov väitis, et Eesti neutraliteet on ohtu seadnud Nõukogude sõja- ja kaubalaevastiku Läänemerel ning Leningradi linna julgeoleku. Seda kinnitavat "Orzeli" põgenemine Tallinnast. Samuti avaldas ta arvamust, et Nõukogude Liidust on võrreldes 1920. aasta taguse ajaga saanud majanduslikult ja sõjaliselt suurriik , mille huvidega tuleb teistele arvestada. Nii sõlmisidki 28. septembril 1939. Eesti ja Nõukogude Liit vastastikuse abistamise lepingu, mis lubas Punaarmeel Eesti aladele rajada oma sõjaväebaasid. Allkirjastati kaheksa protokolli, mis täpsustasid vägede sissetoomist baasidesse ning Punaarmee maa-, õhu- ja merejõudude paiknemiskohti. Laevastikubaaside kaitseks sai NSVL õiguse rajada ranna- ja õhukaitsepatareisid ning vaatlus - ja sideposte. Kahe aasta jooksul võisid Nõukogude sõjalaevad kasutada Tallinna ja Rohuküla sadamat . Seitsmes protokoll määras igasuguse baase puudutava teabe sõjasaladuseks. Eesti muutus iseseisvast riigist NSVL-i kaitsevalduseks.
OMARIIKLUSE KAOTUS JA NL OKUPATSIOON
Kui nõukogude Liit surus Eestile peale baasidelepingud, oli lühikese aja jooksul üleval ka sõjalise vastupanu osutamise küsimus. Veel 1939. aasta kevadel olevat kindral Laidoner põlglikult suhtunud tšehhidesse, kes Saksamaale vastupanuta alistusid. Seetõttu on avaldatud arvamust, et tema võis olla üks neist Eestis, kes pooldas Eesti iseseisvust ohustavatele nõudmistele sõjalise jõuga vastu astumist . Kuid kindlasti ei teinud ta mingeid illusioone selle vastupanu otstarbekuse osas: Nõukogude Liidu ülekaal oli ilmselge. Seetõttu nõustus ta ilmselt suhteliselt kergelt ka teiste riigijuhtide seisukohaga, et vastupanu oleks mõttetu, baasidelepinguid vastu võttes pääseb riik aga vähemalt esialgu sõjast ja ka otsesest okupatsioonist.
Punaarmee merejõud ilmusid Tallinna reidile juba 12. oktoobril 1939. Maavägede sisenemine Eestisse algas 18. ja 19. oktoobril äärmiselt detailsete ja karmide reeglite alusel.
Punaarmeelaste liikumiseks määrati kaks raudtee- ja maanteemarsruuti ning seda pidid turvama politsei, Kaitseliit ja erandjuhtudel ka sõjavägi. Eestisse sisenenud 14 037 sõjaväelast, 283 tanki , 54 soomusautot ja 2040 muud autot paigutati Saare- ja Hiiumaale ning Haapsalu ja Paldiski ümbrusesse. Õhuvägede sissetoomine jäi hilisemaks, sest neile määratud lennuväljade kohad Saaremaal, Haapsalus , Paldiskis, Kuusiku ja Kehtna mõisate maadel polnud veel ette valmistatud.
Esialgu olid suhted NSVL-ga enam-vähem normaalsed, kuigi suurt probleemi tekitas Talvesõjas see, kui NL-i lennukid kasutasid Soome pommitamiseks Eesti baase. Poliitilistel põhjustel ei saanud valitsus aga midagi selle vastu ka ette võtta. Eesti valitsus püüdis terve baaside aja jooksul rahustada nii iseennast kui avalikkust, lootes iga järelandmisega, et sellega Moskva ambitsioonid piirduvad. Tegelikult Eesti Vabariigi sisuline iseseisvus hävitati, mida näitas ilmekalt alates novembrist-detsembrist 1939 Nõukogude lennuväe pommitamisrünnakud Soome linnade vastu Eesti baasidest.
Olukord muutus veelgi pingelisemaks 1940. aasta juunis, kui Saksamaa vallutas Pariisi. Ka NL otsustas oma valdusi nüüd suurendada ja nõudis kõigilt Balti riikidelt väidetava baasidelepingu rikkumise pärast lisavägede lubamist riikide territooriumile. Eestis toimus see 14. juunil ja 16. juunil marssisidki kümned tuhanded sõdurid riiki sisse. See oli sisuliselt okupatsioon, varsti nõuti ka valitsuse vahetamist. 21. juunil asuski ametisse Johannes Vares -Barbaruse nukuvalitsus, mis sai oma instruktsioonid Moskvast.
Peagi korraldati ka valimised, kuid seal said tegelikult osaleda vaid Nõukogude poolt heaks kiidetud kandidaadid. Peale seda hakati tõsisemalt ette valmistama Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu. Selle esimeseks avalikuks märgiks oli 17. juulil toimunud "töörahva" meeleavaldus Vabaduse väljakul, kus esimest korda nõuti avalikult Eesti liitmist Nõukogude Liiduga. Vaid kaks päeva hiljem küüditati Venemaale kindral Johan Laidoner. 21. juulil võttis uus Riigivolikogu koosseis vastu otsuse nimetada Eesti Nõukogude vabariigiks ja paluda selle vastuvõtmist NL-u koosseisu. Samal päeval sunniti ametist tagasi astuma aga Konstantin Päts. Sellega oli Eesti esimene iseseisvusaeg lõppenud.
Asuti natsionaliseerima panku ja suurettevõtteid. 25. juulil lõpetati kõigi maa-, linna- ja vallavolikogude tegevus, päev hiljem avaldati aga esimene natsionaliseerimisnimekiri, kuhu kuulus 103 panka ja 487 tööstusettevõtet. Peagi võeti riigi omandusse ka kaubandus-, kindlustus -, majutus -, ravi-, toitlustus - ja transpordiettevõtted ning lõbustus-, haridus ja kultuuriasutused, samuti ka eramajad, mille põrandapind ületas 170 ruutmeetrit.
30. juulil küüditati koos perega Venemaale president Konstantin Päts. 18. augustil 1940 lasti "töörahva meeleavalduse" käigus õhku president Konstantin Pätsi sünnikohas asunud ausammas. See oli esimeseks olulisemaks Eesti iseseisvuseaegseks mälestusmärgiks, mis Nõukogude võimu poolt hävitati. Peagi jõudis järg Vabadussõda meenutavate monumentide kätte, kuigi kõiki "nõukogudevaenulikke ja kodanlikke" mälestusmärke esimesel Nõukogude aastal siiski hävitada ei jõutud.
25. augustil võttis enamlik Riigivolikogu vastu ENSV ajutise konstitutsiooni, millega parlament nimetati ümber ajutiseks Ülemnõukoguks ja valitsusest sai Rahvakomissaride Nõukogu. Senisest peaministrist Varesest sai Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, nimelist liiduvabariigi esimene mees, kuid tegelikult tähendas see tema tähtsuse drastilist langust. Rahvakomissaride Nõukogu etteotsa sai kommunist Johannes Lauristin , keda võib ka pidada tolleaegse ENSV olulisimaks meheks, kuna EKP struktuurid olid veel nõrgad.
25. augustil 1940 kaotati ka senine Eesti sõjavägi, mis korraldati ümber Punaarmee 22. laskurkorpuseks. Esialgu jäi selle etteotsa senine sõjavägede juhataja Gustav Jonson, kuid 1941. aasta suvel asuti selle juhtivkoosseisu radikaalselt ümber kujundama. Jonson, nagu enamik teisigi kõrgemaid ohvitsere, vangistati ja tema elupäevad lõppesid Saraatovi vanglas nr 1.
1940. aasta 7. septembril anti Eesti, Läti ja Leedu kodanikele Nõukogude kodakondsus ja nõnda likvideeriti NSVL-i poolt ühepoolselt ka seniste Balti riikide kodakondsused. Enamik välismaale lahkunud eestlasi seda mõistagi aga ei tunnistanud ning ka Eestisse jäänud kodanikes tekitas see tõsist protesti.
Kuigi esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal jagati Eestis üpris palju ümber maavalduseid, ei toimunud siiski suuremat kolhooside asutamislainet. Sügisel moodustati ENSV-s riiklik maafond, kuhu arvati äralõiked "suurtaludelt" (üle 30 hektari), kirikumaad ja Eestist lahkunute valdused , kokku üle  750 000 hektari. Maa jaotati 26 000 maatu ja 25 000 vähese maaga talupoja vahel, kuid üldiselt said nood liialt vähe maad, et võimaldada edukad talupidamist. Samas ruineeriti ka suur osa suuremates talupidamistest. Maade ümberajagamise tõttu tekkisid maal ka tõsised pinged , mida kommunistlikud propagandistid ruttasid nimetama "klassisõjaks kulakute ja kehvikute vahel".
Kui mitmed Eesti riiklikud instantsid olid likvideeritud juba enne Eesti ametlikku liitmist NSVL-ga, siis kummalisel kombel jäi alati Nõukogude võimust täielikus sõltuvuses olnud Eestimaa Kommunistlik Partei ametlikult kuni 8. oktoobrini 1940 iseseivaks organisatsiooniks. Alles siis liideti see NLKP-ga ning peagi asuti selle baasilt kujundama parteiaparaati, mis Eestis tegelikku valitsemist teostaks.
Tartu Ülikool nimetati ümber Tartu Riiklikuks Ülikooliks. Likvideeriti usuteaduskond ning  majandusteaduskond viidi üle hoopis Tallinnasse. Õppetoolid asendati kateedritega, muuhulgas rajati ka marksismi -leninismi aluste kateeder, mille õppeainete võtmine muudeti kõigile üliõpilastele kohustuslikuks . Tudengid jagati kahte klassi: "töörahva lapsed" said mitmeid soodustusi, "mittetöisest tulust elatuvate järglased " pidid aga tasuma õppemaksu.
Esimesed arreteerimised Eestis said teoks juba 17. juunil 1940. aastal. Kuni 1940. a. lõpuni kadus üle 1000 inimese, sh. riigi endine poliitiline juhtkond, kõrgemad sõjaväelased ja politseinikud, majandusmehed, kultuuritegelased. Vähestel õnnestus põgeneda välismaale või ennast varjata Kättesaadud inimesed mõisteti süüdi nõukogude seaduste alusel tegude eest, mis pandi toime iseseisvas Eestis. Enamik saadeti NSV Liidu vangilaagritesse, osad hukati siinsamas Eestis.
1941 a. laienes areeterrimine. Vangistati kõiki, keda võis kahtlustada nõukogudevastases tegevuses, sealhulgas ka talunikke, töölisi ja muud lihtrahavast. Keegi ei võinud kindel olla homses päevas. 14. juunil 1941. toimus massiküüditamine kolmes Balti riigis. Täisealised mehed viidi vangilaagritesse, suur osa neist hukati. Nende pered, naised lapsed saadeti asumisele, Seejuures ei esitatud kellelegi süüdistust ega langetatud kohtuotsust. Kokku suri küüditamise tagajärjel umbes 6000 inimest. Arvatavasti on tegemist ühe suurema tragöödia ja inimsusevastase kuriteoga Eesti ajaloos. Praegu tähistatakse 14. juunit leinalippude heiskamisega mälestuspäevana.
Massiküüditamise eesmärgiks oli tõenäoliselt uute nõukogude kodanike hirmutamine , ent samas võis see olla seotud ka eesoleva Saksa-Nõukogude sõjaga: võimalik, et Nõukogude Liit valmistus ise Saksamaad ründama ja "puhastas" seetõttu tulevast tagalat "kahtlasest elemendist".
Seetõttu võeti teade 22. juunil puhkenud sõjast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Eestis vastu selgelt positiivsete ootustega.
SAKSA OKUPATSIOON
Juba 7. juulil jõudsid esimesed Saksa väeüksused Eestisse. Selleks ajaks käisid Eestis aga juba ägedad võitlused Punaarmee ja eestlaste üksuste vahel, mis hiljem on saanud tuntuks Suvesõjana. Mitmel pool seadsid eesti metsavennad uuesti ametisse Eesti Vabariigi aegseid omavalitsusüksusi ja kaugemaks unistuseks oli kindlasti ka riikliku iseseisvuse taastamine.
Sõjalised kokkupõrked Nõukogude vägedega olid seda ägedamad seetõttu, et 26. juunil olid Nõukogude võimud moodustanud Eesti alal hävituspataljonid, mis pidid lisaks võitlusele vaenlaste diversioonidega, ellu viima ka "põletatud maa" taktikat ehk hävitama enne sakslaste tulekut kõik strateegilist tähtsust omava. Seetõttu saatis nende tegevust ohjeldamatu julmus ja terror , millele metsavennad mitmel pool suutsid siiski ka piiri panna. Küll aga ei suudetud takistada 1.-4. juulil aset leidnud küüditamist Lääne-Eesti saartelt.
Juuli lõpuks olid sakslased pool Eestit vallutanud, Põhja-Eesti jäi aga mõneks ajaks veel Punaarmee kätte. Seetõttu suudeti seal läbi viia ka sundmobilisatsioon , millega 33 000 eesti noormeest võeti punaväkke. Enamik neist saadeti peagi töölaagritesse ning ligi kolmandik neist seal ka suri. Paljud teised eesti sõjaväelased tulid võitlustes sakslaste poole üle. Juuli lõpus läksid sakslased koos eestlastega Punaarmee-vastasele pealetungile, mis lõppes 28. augustil Tallinna vallutamisega.
Esialgu nähtigi sakslastes ennekõike vabastajaid Nõukogude terrorist, kuid peagi selgus, et üks okupatsioon oli asendunud lihtsalt teisega. Sakslased hakkasid Eesti metsavendade salku laiali saatma , andes selgelt märku, et nad ei kavatse Eesti iseseisvust taastada, isegi relvastatud eestlaste salgad tundusid neile ohtlikud. Kuna Eestis tegutses endiselt palju Punaarmee diversante ning sakslastel nappis tagalavägesid, siis otsustasid nad 2. augustil eestlaste võitlusgrupid ümber formeerida politseiliste ülesannetega "Omakatiseks". Selle peaülesanneteks kujunesid vahiteenistus ning maa puhastamine punaarmeelastest ja teistest punategelastest.
Pärast Eesti mandriala langemist sakslaste kätte jätkusid lahingud Eesti saartel. Sakslased vallutasid 5. oktoobriks Saaremaa ja 21. oktoobriks Hiiumaa. Järgnevalt jäi Punaarmee kätte Eesti aladest veel vaid Osmussaar, mille garnison 2. detsembril evakueeriti. 6. detsembril saabusid saarele Saksa väeosad ja sellega oli esimene Nõukogude okupatsiooniaeg Eestis ka lõppenud.
1. juulil nimetas Saksa julgeolekupolitsei Eestit esimesena okupeeritud idaaladest juudivabaks. Selleks ajaks oli Kloogal ja mujal asuvates koonduslaagrites tapetud pea kõik umbes tuhat 1941. aasta järel Eestisse jäänud juudist ning ka mitusada mustlast. Järgnevalt toodi Eestis asuvatesse laagritesse ümberkaudsete alade juute ja teisi "rassiliselt alaväärtuslikke" inimesi. 1944. aasta lõpuks oli Eestis hukatud ligi 10 000 juuti.
Lisaks juutidele ja teistele "madalast rassist inimestele" hukkasid sakslased aga ka paljusid Saksa rassiteooria järgi suhteliselt kõrgel kohal asunud eestlasi, ennekõike neid, keda peeti kommunistide kaastöölisteks. Nõnda kaotasid oma elu ka mitmed intelligendid.
24. veebruaril 1943. aastal otsustasid sakslased "tähistada" aga Eesti Vabariigi 25. sünnipäeva sellega, et 1919-1924 sündinud Eesti noormehi hakati sundvärbama tööteenistusse, Saksa armeeabiteenistusse ja Eesti leegionisse. Enamik värvatuist, 5000 meest, saadeti "vabatahtlikena" leegioni koosseisu.
1944.a.
1944. aasta algusel läks Punaarmee kogu Idarindel Saksamaa vastu pealetungile. Seetõttu pidi Saksa armee peagi taanduma Eesti piirideni. Veebruaris püüdis Punaarmee tungida üle Narva jõe ja hõivata kiiresti kogu Põhja-Eesti, mis oleks ilmselt kaasa toonud Soome loobumise Nõukogude-vastasest sõjast. Sakslased püüdsid seda iga hinna eest välistada ja seetõttu otsustati Eestit tõsiselt kaitsta.
30. jaanuaril kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon, millega tuli Saksa armeesse üle 32 000 eestlase. Eesti rahvuslased otsustasid vastupanu Punaarmeele toetada ennekõike seetõttu, et oli selge, et uus Nõukogude okupatsioon välistanuks täielikult võimaluse Eesti iseseisvuse taastamiseks. Nõukogude Liit püüdis siiski Narva all läbimurret saavutada ja koondas sinna sadu tuhandeid mehi ning tohutu hulga suurtükke ja rasketehnikat. Pärast mitu kuud kestnud ägedaid lahinguid õnnestuski neil Narva hõivata, ent mitte rohkem, juulis jätkusid lahingud vaid mõnikümmend kilomeetrit lääne pool Sinimägedes, kust Punaarmeel lõpuks läbi murda ei õnnestunudki.
6.-9. märtsini korraldas Punaarmee massiivseid õhurünnakuid Eesti linnade vastu, mis olid selgelt sihitud tsiviilelanikkonna vastu. 6. märtsil hävitati õhurünnakutes barokne Narva linn.
7. märtsil said ränki purustusi Jõhvi ja Tapa ning 9. märtsil hävis suur osa Tallinna kesklinnast, muuhulgas peaaegu kõik 20. sajandi alguses ehitatud hooned. Tõenäoliselt püüdis Punaarmee nõnda eestlasi demoraliseerida, kuid pigemini tekitasid hävitavad õhurünnakud eestlastes veelgi suuremat viha Nõukogude võimu vastu.
Pärast seda, kui Punaarmee pealetung Sinimägedes oli lõplikult takerdunud, asusid Nõukogude väed ründama Marienburgi liini Kagu-Eestis ja Ida-Lätis. Augusti alguses õnnestuski sõjategevus tuua Eesti territooriumile ning 10. augustil korraldas Punaarmee ägeda pealetungi Valgale ja Tartule. Valga suunal õnnestus sakslastel rinne Väike- Emajõel stabiliseerida, kuid Tartu kaitseks nappis jõude. Ka eestlastest koosnevad piirivalve- ja omakaitseüksused, kelle relvastus oli üldiselt vilets, ei suutnud Punaarmeed peatada. 25. augustil langes Tartu uuesti Nõukogude okupatsiooni alla.
4. septembril otsustas Soome alustada rahuläbirääkimisi Nõukogude Liiduga, sellega kadus ka Saksamaal põhjus Eesti enda käes hoidmiseks. Et mujal idarindel läks sõjajõude hädasti vaja, otsustatigi Eesti maha jätta. 16. septembril kinnitas Hitler plaani " Aster ", millega Saksa väed välja tõmmati. Nende taandumist jäeti katma eestlastest koosnevad väeosad, kes Punaarmee tõkestamisel kandsid väga suuri kaotusi. Muuhulgas toimus ägedaid vennatapulahinguid, kuna Eestit toodi vallutama ka Eesti Laskurkorpus.
Kuni 24.-25, septembrini valitses Eesti mandri lääneosas aga täielik kaos, ükski võim ei suutnud end korralikult kehtestada ning sakslaste lahkumise järel püüti taastada ka Eesti iseseisvust. 22. septembril seati Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsus, mis püüdis organiseerida ka pealinna kaitset Punaarmee eest, kuid paraku olid jõuvahekorrad liialt ebavõrdsed. Siiski suudeti Nõukogude vägede edasitungi mõnevõrra pidurdada ning see võimaldas septembrikuus läände põgeneda umbes 70 000 eestimaalasel, kellest enamik sattus Rootsi või Saksamaale.
25. septembriks oli Punaarmee Eesti mandriosa vallutanud, kuid Saksa okupatsioon polnud sellega veel lõppenud, sest sakslaste kätte jäid veel Lääne-Eesti saared. Alles 24. novembriks suruti sakslased Sõrve poolsaarele, kust nad lõpuks evakueerusid. Eestis algas 47 aastat kestnud Nõukogude okupatsioon.
Saksamaa vallutas Eesti 1941. aastal ning okupatsioon kestis kuni 1944. aasta sügiseni. Saksa okupatsioonirežiimi ajal puudus eestlastel igasugune kaasarääkimisõigus, kuigi samaaegselt tegutses ka Eesti Omavalitsus . Otsuseid langetas kindralkomissar ja sõjalised võimud.
KOKKUVÕTE
Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu , kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud võitlesid Saksamaa, Soome ja Nõukogude vägedes Idarindel ja Karjala rindel.
Kuigi Saksa võimude repressioonid polnud Eestis niivõrd ulatuslikud kui aastatel 1940-1941 toimunud Nõukogude omad, puudutasid need siiski paljusid eestlasi: jälitati nii kommunistidega koostöös kahtlustatavaid kui ka rahvuslasi, lisaks hukati ka peaaegu kõik Eesti juudid . Saksa okupatsioonivõim lõppes 1944. aastal, kui ülekaalukad Punaarmee jõud Eesti pärast raskeid lahinguid vallutasid. Üks okupatsioon asendus teisega ja omariikluse taastamiseni jõuti alles üle 50 aasta hiljem.
Kasutatud allikad:
http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=101&lang=est
https://et.wikipedia.org/wiki/Saksa_okupatsioon_Eestis _(1941%E2%80%931944)
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Teises_maailmas%C3%B5jas#Lahingud_Eesti_p.C3.A4rast_1944
https://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%B5ukogude_okupatsioon_Eestis
https://annaabi.ee/eestlased%20II%20maailmas%C3%B5jas-o.html
11