Eesti II maailmasõja ajal (2)

EESTI TEISE MAAILMASÕJA AJAL
BAASIDE AEG
Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP)
II MS põhjustajateks peetakse I MS rahulepinguid, mis ei rahuldanud isegi võitjariike.
Pärast natsionaalsotsialistide võimule tulekut tekkisid Saksamaal revanšlikud ideed.
Natsionaalsotsialistid lubasid likvideerida rahulepingute ebaõiglus.
Lubasid ühendada kõik Saksa alad Suur-Saksamaaks.
Lubasid kindlustada saksa rahvale väärilise eluruumi uues Euroopas.
Lubasid aidata kaasa aarja rassi võidulepääsule maailmas.
1933. aastal lahkus Saksamaa Rahvasteliidust.
1935. aastal taastati üldine sõjaväekohstus ja kävitati relvastusprogramm.
1936. aastal hõivas Saksamaa Reini demilitariseeritud tsooni.
1936. aastal sõlmis Saksamaa liidulepingud Itaalia ja Jaapaniga.
Ka Itaalia ja Jaapan olid huvitatud mõjusfääride ümberjagamisest.
Samal ajal plaanis NSVL laiendada nõukogulikku sotsialismimudelit kogu Euroopale .
NSVL-i sihiks oli tuua impeeriumi koosseisu tagasi Tsaari-Venemaale kuulunud valdused.
Käimas olid ulatuslikud sõjalised ettevalmistused.
1930-ndate lõpuks kujunes Punaarmeest suurim relvajõud maailmas.
Kaudne süü II MS-ja vallandumises lasub ka demokraatlikel lääneriikidel.
Nad ei söandanud rakendada resoluutseid vastumeetmeid agressorite suhtes.
Alles 1939. aastal loobusid lääneriigid järelandlikusest.
Suurbritannia ja Prantsusmaa seadsid sihiks Saksamaa-vastase liidulepingu Venemaaga.
Moskva soostus lepinguga, kuna talle anti vabad käed Balti riikides, Ida-Poolas, Bessaraabias.
Ennekõike soovis Moskva vabadust viia Punaarmee nendele aladele .
Kuigi väikeriigid olid vastu, nõustusid briti ja prantslased Kremli soove arvestama.
Läbirääkimistega samal ajal lähenes Moskva vargsi Berliinile.
23. augustil 1939 kirjutasid NSVL ja Saksamaa alla mittekallaletungi lepingule (MRP).
MRP salajase lisaprotokolliga jagati omavahel Ida-Euroopa.
Vene huvisfääri läksid: Ida-Poola, Soome, Eesti, Läti, Bessaraabia.
Saksamaale jäid: ülejäänud Poola alad, Leedu.
28. septembril 1939 sõlmiti NSVL ja Saksamaa sõpruse- ja piirileping (Leedu NSVL-le).
MRP tegi NSVL-st ja Saksamaast poliitilised ja sõjalised liitlased.
1. septembril tungisid Saksa väed Poolasse, 17. septembril ründas Poolt ka Punaarmee.
Poola jagamist tähistas Wehrmacht´i ja Punaarmee ühine võiduparaad.
Saksamaa kallaletung Poolale tähistas II MS algust.
Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutasid 3. septembril Saksamaale sõja.
Saksamaa piiridele koondatud lääneriikide väed jäid aga passiivseks.
Demokraatlikud riigid ei kuulutanud sõda ka NSVL-le.
See võimaldas Berliinil ja Moskval jätkata oma plaanide elluviimist.
Baaside leping
Sõja puhkedes säilitas Eesti valitsus range neutraliteedi, vältimaks sattumist relvakonflikti.
Hoiduti isegi osaliset mobilisatsioonist.
24. septembril esitati Eesti välisiministrile nõue allkirjastada vastastikuse abistamise pakt.
Pakt andis NSVL-le õiguse luua Eesti territooriumil sõjalaevastiku baase.
29. septembriks koondati Eesti idapiirile NSVL väed.
28. septembril kirjutati alla baaside lepingule.
Osapooled lubasid hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest.
Lubati osutada vastastikust abi kallaletungi või selle ohu korral.
Eesti andis NSVL-le rendile maa-alad mereväebaaside loomiseks Saaremaal, Hiiumal jne.
Moskva kohustus müüma Eestile soodustingimustel relvastust.
Salajases lisaprotokollis täpsustati vägede suurust (25000 meest).
Lisaprotokollis anti Venemaale õigus kasutada kahe aasta jooksul Tallinna sadamat.
Suusõnaliselt lubati, et NSVL ei sekku Eesti siseasjadesse.
5. oktoobril – baaside leping Lätis, 10. oktoobril Leedus, Soomes aga vastuseis.
30. novembril 1939 puhkes Talvesõda, kui Venemaa alustas sissetnugi Soome.
NSVL visati Rahavasteliidust välja, kuid Soomet ei abistatud.
Siiski suutis Soome tekitada NSVL-le suuri kaotusi ja sundis Kremlit tagasi tõmbuma.
13. märtsil 1940 sõlmiti rahuleping .
Soome pidi loovutama 1/10 territooriumist, kuid jäi iseseisvaks.
Baaside aeg
1939. aasta oktoobri algul toimusid Tallinnas Eesti ja NSVL sõjaväelaste läbirääkimised.
12. oktoobril saabusid Tallinna sadamasse 3 Vene miinilaeva.
Peagi järgnesid balti sõjalaevastiku põhijõud.
Maavägede sissemarss algas 18. oktoobril.
Punaväelased elasid kinnistel territooriumitel, suhtlemine eestlastega oli peaaegu olematu.
Moskva keelas kohtumised eestlaste ja Punaarmee ning NSVL saatkonnaga.
Pärast baaside lepingu allakirjutamist jäi Eesti NSVL protektoraatoriks.
Eesti välispoliitika sattus sõltuvusse idanaabrist.
Vähenes suhtlus lääneriikidega ning aktiveerus suhtlus Läti ja Leeduga.
Eesti välispoliitilist olukorda komplitseeris Talvesõda.
Valitsus püüdis jätkuvalt säilitada neutraliteeti, rahva poolehoid kuulus aga soomlastele.
Rahvusmeelsed ringkonnad korraldasid salajasi korjandusi soomlaste toetuseks.
Edastati luureandmeid Punaarmee kohta, mindi üle lahe naabritele appi.
Baaside aja olulisemaks sündmuseks kujunes baltisakslaste lahkumine .
6. oktoobril 1939 pidas Hitler kõne ning mainis rahvusgruppide ümberasustamist.
Järgneva seitsme kuu jooksul lahkus Eestist 12 600 baltisakslast, 1000 kadakasakslast.
Lakkas olemast baltisaksa rahvusgrupp.
Peaministri kohalt astus tagasi Kaarel Eenpalu , asemele Jüri Uluots.
Endiselt kehtisid kaitseseisukord, poliitilise tegevuse keeld, tsensuur ja muud piirangud.
NÕUKOGUDE OKUPATSIOON
Eesti okupeerimine
Aprillis 1940 hõivasid Saksa väed Taani ja Norra.
Mais okupeeriti Holland ja Belgia, tungiti Prantsusmaale.
Prantusmaa rinne murti läbi, hulk Prantsuse sõdureid vangistati, juunis langes Pariis.
Prantsusmaa kapituleerus, Briti väed evakueerusid.
Maailma tähelepanu koondus Lääne-Euroopale, Moskva valmistus Balti okupeerimiseks.
Alustati suhete teravdamist: Balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises.
Nõuti baasie maa-alade laiendamist, suurendati baasivägede arvukust.
Samal ajal tehti sõjalisi ettevlamistusi: armeed ja baasiväed viidi lahinguvalmidusse.
14. juunil esitas NSVL Leedule ultimaatumi, 16. juunil Leedule ja Lätile.
Nõuti Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist.
Balti riigid alistusid vastupanuta.
17. juuni varahommikul tuli üle Eesti piiri 90 000 okupatsiooniarmee sõdurit.
Suurematesse asulatesse paigutati NSVL garnisonid, Tallinn läks baasivägede kontrolli alla.
Kindral Laidoneri sunniti alla kirjutama Narva diktaadile.
Sellega anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte.
Keelustati meeleavaldused ja rahvakogunemised, eraisikuil kästi loovutada relvad.
Juunipööre ja valimised Balti riikides
Tallinna saabus Stalini eriesindaja andrei Ždanov. Hakati kokku seadma uut Eesti valitsust.
21. juunil koguti Vabaduse väljakule mõnituhat inimest.
Edasi mindi Toompeale, siis Kadriorgu. Ettevõtmist julgestasid Punaarmee soomukid.
Kõikjal nõuti Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogu-sõbraliku kabinetiga.
Väike osa demonstrante korraldas revolutsiooni.
Neil õnnestus üle võtta valitsushooned, politseijaoskonnad, ajalehtede toimetused.
Pika Hermanni tornis asendati sinimustvalge punalipuga.
21. juuni õhtul andis Päts allkirja otsusele ametisse nimetada uus valitsus.
Valitsusse kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased.
Peaministriks oli Johannes Vares - Barbarus , tema asetäitjaks Hans Kruus.
Sise-, sotsiaal- ja põllutööministriks olid Riigivolikogu liikmed.
Valitsuses polnud ühtegi kommunisti.
Põhjalikud muutused algasid juuli esimestel päevadel.
Riigikogu saadeti laiali, kuulutati välja Riigikogu valimised (Riiginõukogu ei moodustatud).
Moodustati Eesti Töötava Rahva Liit, mis propageeris Moskva-meelseid kandidaate.
14.-15. juulil toimunud valimised (samal ajal kõigis Balti riikides) olid ehtnõukogulikud.
Üles seati vaid üks kandidaat, valijaid hirmutati, tulemusi võltsiti.
Väidetavalt hääletas Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt 92.5% valijatest.
21. juulil kuulutas Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ( ENSV ).
6. augustil võeti ENSV NSVL koosseisu. Paar päeva varem ühendati samuti Läti, Leedu.
Ümberkorraldused
Esmalt lammutati senine riigiaparaat .
Ametist tagandati kõrgemad ametnikud, politsei juhid, kohtunikud, maavanemad jne.
Võtmepositsioonid läksid järk-järgult kommunistide kätte.
Augustis 1940 kiitis Riigivolikogu heaks uue põihseaduse.
Riigivolikogu nimetati ümber Ülemnõukoguks (esimeheks Johannes Vares).
Vabariigi Valitsusest kujundati Rahvakomissaride Nõukogu (esimeheks Johannes Lauristin ).
Linna- ja vallavalitsuste asemel moodustati täitevkomiteed, liikmed määrati kõrgemalt poolt.
Kõigi astutuste peaülesanne oli Moskva korralduste täitmine.
Eesti kohtusüsteem asendati nõukogulike rahvakohtutega, Eesti politsei aga miilitsaga.
Eesti sõjaväest kujundati Punaarmee laskurkorpus .
Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) kujunes ühiskonna juhtivaks jõuks.
EKP- st sai ainus legaalne poliitiline organisatsioon .
EKP esimeseks sekretäriks tõusis Karl Säre. Partei liikmeskond kasvas aastaga 3700-ni.
EKP-gi täitis Moskva käsklusi, kuid jagas korraldusi ka teistele Eesti võimuasutustele.
Peagi muudeti EKP üleliidulise kompartei osaks.
Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamisega.
Kogu maa muudeti riigi omaks, talunikud muutusid maaomanikest maakasutajateks.
Talude maksimaalseks suuruseks määrati 30 hektarti, suurtalude osad jagati uusmaasaajatele.
Natsionaliseeriti pangad, tööstus-, kaubandus- ja transpordiettevõtted, hotellid, apteegid.
Natsionaliseeriti haiglad, toitlusasutused, kirjastused, trükikojad, suuremad elumajad.
Majandus käis ruttu alla, suurenes vihavaen okupantide vastu.
Toimus järsk hinnatõus, kroonid asendati rubladega, tekkis kauba defitsiit.
Koolides hakati õpetama marksismi -leninismi, NSVL-i ajalugu ja konstitutsiooni .
Teatrites, kinodes, kontsertidel hakati esitama Nõukogude autorite loomingut.
Peamisteks „kunstiliikideks” kujunesid riigijuhtide paraadportreed.
Veel nõukogude võimu ülistavad propagandaplakatid.
Kehtestati ülirange tsensuur.
Algas kultuuriväärtuste hävitamine.
Purustati mälestussambaid, põletati raamatuid, suleti enamik ajalehti, keelustati seltsitegevus.
Järjest tugevnesid repressioonid , mida viis ellu Siseasjade Rahvakomissariaat ( SARK ).
Kuni 1940. aasta lõpuni kauds teadmatusse üle 1000 inimese, peamiselt endine poliitiline eliit .
Venemaale küüditati koos perega Päts ja Laidoner.
1941. aastal laienes arreteerimine.
14. juunil 1941 toimus massiküüditamine (korraga kõigis Balti riikides).
Eestist deporteeriti umbes 10 000 inimest, kellest enamus tapeti või hukkus Venemaal.
Suvesõda
22. juunil 1941 puhkenud Vene-Saksa sõja algul taandus Punaarmee.
Sakslased hõivasid kiirelt Leedu ja Läti, 7. juunil 1941 ületati Eesti piir.
Punaväed loovutasi vastupanuta kogu Lõuna-Eesti, kuid siis kogus punaarmee jõudu.
22. juunil 1941 jätkas täiendust saanud Wehrmachtr pealetungi, hõivates augustis Narva.
Saksa vägede sihiks sai Tallinn, mis oli Balti sõjalaevastiku peabaasiks.
Pärast nädal aega kestnud lahinguid jättis Punaarmee 28. augustil 1941 Tallinna maha.
Mõnda aega jätkusid lahingud Lääne-Eesti saartel, kuid punaväelased ei pidanud kaua vastu.
Eesti pinnal toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa metsavennad .
Üksikud varjasid end NKVD eest juba 1940. aasta sügisel.
Massiliseks muutus varjumine aga pärast 14. juuni massiküüditamist.
Sõja puhkedes hakkasid mehed koonduma, otsides võimalusi enesekaitseks ja kättemaksuks.
Kaugemaks sihiks sai kodumaa vabastamine ja iseseisvuse taastamine.
Kõikjal tekkis metsavendade salku.
Juhtideks olid ohvitserid , kaitseliitlased, politseinikud või aktiivsed kohalikud mehed.
Juhtimiskeskus puudus, salgad tegutsesid omaette või tegid koostööd lähemate naabritega .
Relvastus piirdus kergete käsirelvadega ja neidki oli vähe.
Juuli alguspäevil ründasid metsavennad kogu Eesti nõukogude asutusi .
Võeti üle mitukümmend vallamaja , ametisse seati iseseisvusaegsed omavalitsused .
Metsavendadel ei olnud aga piisavalt jõudu võimu säilitamiseks.
Saksa vägede saabumine viibis , vastased kogusid jõudu.
Mitmel pool vallandusid lahingud, mis lõppesid metsavendade taandumisega.
Suurimat edu saavutasid metsavennad Tartus, 10. juulil puhkes rahvuslik ülestõus.
Linna lõunaosa läks metsavendade kätte, sest Punaarmee oli taandunud põhjaossa.
Kuni Saksa vägede saabumiseni hoiti võimu enda
käes.
Metsavendade vastasteks olid Punaarmee ja NKVD väeosad ning hävituspataljonid.
Hävituspataljonidesse kuulusid vabatahtlikud, vahel ka sundvärvatud töölised, kutsealused.
Suvesõja jooksul mõrvati ligi 2000 tsiviilisikut, keda kahtlustati sidemetes metsavendadega.
Taandudes purustasid hävituspataljonlased tööstushooneid ja raudteid.
Põletati talusid, tapeti kariloomi ja hävitati varasid .
SAKSA OKUPATSIOON
Võimustruktuurid
1941. aasta suvel, kui punaväed lahkusid, tervitasid eestlased sakslasi vabastajatena.
Peagi aga positiivsed emotsioonid muutusid.
Selgus, et Saksamaa ei tahtnud midagi kuulda iseseisvast Eesti riigist.
5. detsembril 1941 allutati Eesti okupeeritud idaalade ministeeriumile Berliinis.
Seda juhtis Alfred Rosenberg .
Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest moodustati Ostlandi riigikomissariaat.
See koosnes neljast kindralkomissariaadist (sh Eesti kindralkomissariaat).
Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann suhtus eestlastesse hästi.
Kuigi ta sattus tülli oma ülemustega, viis ta ellu siiski Berliini poliitikat.
Litzmannile alluvas ametkonnas töötasid üksnes sakslased.
Saksa rahvusest olid ka piirkonnakomissarid, kes kontrollisid maa-, linna- ja vallavalitsusi.
Loodi Eesti Omavalitsus , mille etteotsa asus Hjalmar Mäe.
Omavalitsus püüdis laiendada oma õigusi ja taotles Eestile autonoomiat, katsed nurjusid.
Eesti plaaniti muuta koos teiste Balti riikidega Suur-Saksamaa kostisosaks.
Plaaniti küüditamisi, uut idapiiri , kogu rahvusliku grupi ümberkujundamist.
Plaanide realiseerimine lükati sõjajärgsesse aega.
Majandusolud
Eesti majandus oli allutatud Saksamaa huvidele.
Majanduse peaülesandeks sai Saksa sõjaväe ja tsiviilelanikonna varustamine.
Samas hoiduti aga röövmajanduslikest sammudest, Eestist pidi saama ju Suur-Saksamaa osa.
Saksamaa aitas isegi kaasa majanduskahjude hüvitamisele.
Saksa võimud määrasid põllumeestele kohustuslikud toiduainete müüginormid.
Talunikud pidasid norme kurnavaks, kuid need polnud mõeldud talude väljasuretamiseks.
Vaatamata jätkuvale sõjale suutis põllumajandus mingil määral toibuda.
Külvipind ja saagikus jäid küll 1944. aastal sõjaeelsele tasemele veel veidi alla.
Kariloomade arv aga juba ületas selle.
Pettumuseks eestlastele kujunes sakslaste otsus mitte tagastada natsionaliseeritud varasid.
Nõukogulik maareform tühistati, kuid enamik talunikke jäi maakasutajateks.
Alles 1943. aastal sa alguse maade tagastamine, mis arenes väga aeglaselt.
Loodi hulk riiklikke aktsiaseltse, mis monopoliseerisid sageli terveid majandusharusid.
Üldine elatustase sõja-aastail langes.
Eriti raskesse olukord sattusid linnaelanikud, nende vajadusi ei suudetud rahuldada.
Vastumeelsust sünnitas asjaolu, et sakslaste normid olid suuremad eestlaste omadest.
Saksa okupatsiooni aastail oli tähtis eestlaste algatusel loodud Eesti Rahva Ühisabi.
Selle eesmärgiks oli abistada Nõukogude okupatsiooni ja sõja tõttu kannatanuid.
Ühisabi keskendus toiduainete, seemnevilja, küttepuude, rõivaste jms jaotamisele.
Repressioonid ja genotsiid
Saksa okupatsiooni aastail hukati umbes 7800 Eesti elanikku (enamik ohvreid olid eestlased).
Pärast Saksa julgeolekuteenistuse loomist said repressioonid sisse tõelise hoo.
Poliitiliste vangide täitusid vanglad ja koonduslaagrid .
Esmalt olid repressioonid suunatud kommunistidele.
Hiljem ka rahvuslastele, anglofiilidele, sõjavastastele.
Natside rassiteooria nõudis eelkõige juutide täielikku hävitamist.
Ilma süüdistuse ja kohtuotsuseta hukati kõik juudi rahvusest isikud.
Enamik sõja eel Eestis elanud juute põgene Punaarmee lahkudes Venemaale.
Mitmed eestlased püüdsid juutide kaitseks välja astuda, kuid katsed jäid edutuks.
1. juulil 1942 raporteeris Saksa julgeolekuteenistus Berliinile: „Eesti on juudivaba.”
Alates 1942. aastast hakkasid sakslased tooma juute teistest Euroopa riikidest.
Rajati 20 koonduslaagrit.
Eestis hukati keskmiselt 10 000 Euroopa juuti.
Natsid hävitasid ka mustlasi.
Sõja eel oli mustlasi Eestis umbes 800, kuid peaaegu kõik tapeti.
Suurima rühma Eesti pinnal hukkunutest moodustasid nõukogude sõjavangid (umbes 15 000).
Enamik neist suri vangilaagris nälja, haiguste ja kehvade elutingimuste tõttu, osa hukati.
Eestlased sõdivate poolte relvajõududes
Suvesõja päevil osales umbes 1500 eestlast Saksa sõjaväe koosseisus Punaarmee vastu.
Pärast Eesti hõivamist saadeti need üksused okupatsioonivõimude käsul laiali.
Seejärel liitus umbes 44 000 meest vabatahtliku relvastatud organisatsiooniga Omakaitse.
Omakaitse asendas Kaitseliitu ning oli mõeldud Eesti puhastamiseks Punaarmee riismetest.
Peagi hakati formeerima uusi vabatahtlike väeosi – idapataljone ja politseipataljone.
Need leidsid rakendust Venemaa pinnal, esialgu vahiteenistuses, lahingutes partisanidega.
Hiljem ka rindevõitluses Punaarmee vastu.
Kättemaksusoov tõi kokku umbes 10 000 vabatahtlikku, kuid nende arv vähenes.
Eestlasi sakslaseid koheldi rindel ebavõrdselt, ka see tekitas vabatahtlike lahkumise.
Augustis 1942 kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine.
See ei osutunud väga populaarseks, sest eestlased olid sakslaste poliitikas pettunud .
Eesti Omavalitsus kuulutas 1943. aasta märtsis välja sundvärbamise.
Sama aasta lõpus kuulutati välja osaline sundmobilisatsioon.
Kuigi rahvusvaheline õigus keelustas okupeeritud riigi kodanike mobliseerimise.
Sundvärbamise ja mobilisatsiooni tulemusena kasvas leegionäride arv.
Värvatud meestest moodustati 20. Eesti SS- diviis .
1943. aasta suvel saadeti leegioni esimene allüksus – pataljon Narva – rindele.
Pataljon paistis võitlustes küll silma, kuid kandis ka ränki kaotusi.
Sundmobilisatsioonid Saksa armeesse tekitasid eestlastes pahameelt ja soovi kõrvale hoiduda.
Selleks kasutati tõendeid, varjamist ja Eestist lahkumist.
Populaarseks muutus põgenemine Soome.
Soome armeega liitunud eestlaste – soomepoiste – juhiks sai Karl Talpak.
1944. aastal moodustati Soome armees eesti vabatahtlikest koosnev Jalaväerügement 200.
Kokku teenis Soome armees umbes 3500 eestlast, üle poole naases 1944. aastal Eestisse.
1941. aastal võitles sakslaste vastu EV sõjaväe baasil mood. 22. territoriaalne laskurkorpus.
Sinna kuulus sõja puhkedes umbes 7000 eestlast.
Mobiliseeritud saadeti tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega.
Sinna koondati ebausaldusväärseid mehi, keda kasutati füüsiliselt rasketel töödel.
Nende toitlustamine, varustamine ja arstiabi olid alla igasugust arvestust.
1941.-1942. aastail suri pea 1/3 tööpataljonides olevatest eestlastest.
1942. aasta sügiseks formeeriti Uuralites 8. Eesti laskurkorpus (27 000 meest).
Enamiku neist moodustasid eestlased, sh Venemaa eestlased.
1942.-1943. aastail osaleti sissepiiratud Saksa garnisoni likvideerimisel.
Kuni 2000 meest andsid end sakslastele vangi.
Korpus viidi tagalasse ning toodi rindele alles 1944. aastal, kui käisid lahingud Eesti pinnal.
AASTA 1944
Sõda jõuab taas Eestisse
1944. aasta jaanuaris algas idarindel Punaarmee üldpealetung.
Saksa väekoondised taandusid kiiresti Eesti poole.
2. veebruaril 1944 rajasid venelased Narva jõe läänekaldale mitu sillapead.
Punaarmee kavandas Narva vallutamist ja edasitungi Tallinna suunas.
Võitlus Narva pärast vältas seitse kuud.
Sakslastel tekkis aga võimalus abivägede paiskamiseks Narva alla.
Kodumaale toodi ka Eesti väeosad: 20. Eesti SS-diviis ning ida- ja politseipataljonid .
30. jaanuaril 1944 kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni.
Jüri Uluots kutsus raadio kaudu rahvast üles astuma punavägede vastu.
Mehed allusid nurinata mobilisatsioonikäskudele.
Kokku tuli umbes 40 000 meest, kes läksid võitlema Eesti riigi eest.
Osa mobiliseeritutest saadeti kohe rindele, enamik koondati aga piirikaitserügementidesse.
Veebruari keskel läks Punaarmee Narva all pealetungile, küikjal suudeti pealetungid tõrjuda.
Heitlused Narva all jätkusid aprilli lõpuni, ent kumbki pool ei saavutanud otsustavat edu.
Seejärel saabus kolmeks kuuks vaikus.
Narva lahingute ajal sooritas Nõukogude lennuvägi terrorirünnakuid Eesti linnadele.
6. märtsi õhulöök hävitas täielikult Narva. 8. märtsil said tugevasti kannatada Jõhi ja Tapa .
Ööl vastu 9. märtsi pommitasid 250 Vene lennukit Tallinna (hukkus 500 eraisikut).
25. märtsil pommitati Tartut, mis sai rängalt kannatada.
Õhurünnakud aga tugevdasid sõjameeste viha sissetungijate vastu.
Punaarmee vallutab Eesti
1944. aasta suvel kujunes sõjaline olukord Saksamaa jaoks ebasoodsaks.
Lääneriikide väed maabusid Normandias, Punaarmee alustas suurrünnakut Velgevenes.
Soome oli sõjast väljumas. Hulk Saksa väeosi viidi Narva alt ära.
Täiendust saanud Punaarmee valmistus uueks pealetungiks.
24. juulil 1944 tõrjusid eestlased Punaarmee rünnaku Auvere sillal.
26 juulil marssisid Vene väed Narva sisse, Saksa väed tõmbusid tagasi.
Ägedaimad lahingud, mida Eestis on peetud, toimusid Sinimägede ümbruses.
10. augustiks lõpetasid Vene väed pealetungi edu saavutamata.
Punaarmee kaotusi hinnatakse kuni 200 000 meheni.
Augustis jõudsis Pihkva piirkonnas pealetungi alustanud punaväelased Lõuna-Eestisse.
Pärnu poole liikunud väed peatati, kuid Tartu kaitsmiseks polnud sakslastel jõudu.
25. augustil 1944 hõivas Punaarmee Tartu ning üritas edasi liikuda Jõgeva poole.
Septembri alguseks õnnestus Punaväed üle Emajõe tagasi tõrjuda, kuid Tartu jäi Punaarmeele.
Septembri keskel jõudis Punaarmee Riia lähistel mereni.
Sakslased otsustasid maha jätta Eesti ja Põhja-Läti.
Sakslaste taandumisega algas Vene pealetung .
Suurel Emajõel rünnakule läinudpunaväelased kohtasid nõrka vastupanu.
Punaarmeele avanes ka tee Tallinna.
22. septembril sisenesid NSVL tankid Tallinna, pärastlõunaks oli Tallinn punaväelaste käes.
Järgnes kogu mandriosa okuüeerimine: Viljandi, Pärnu, Paldiski, Haapsalu.
Viimasedki Saksa väed olid lahkumas, vastupanu ei osutatud.
Eesti sõjamehed korraldasid omal käel viimast vastupanu.
Virtsu langes alles 26. septembril, tuhanded eestlased said võimaluse pageda üle mere.
1944. aasta septembris kulmineerus Suur põgenemine (Eestist lahkus 80 000 inimest).
Punaarmee vallutas ka Hiiumaa , Muhu ja suurema osa Saaremaast . Sõrves suured lahingud.
Taasiseseisvumiskatse
Saksa okupatsiooni ajal püüti vältida otsest koostööd Saksa võimudega.
Hoiduti kõigest, mis võiks kahjustada kommunismivastast võitlust.
Taolist suunda pooldas eriti rahvuslaste vanem põlvkond.
Koonduti endise pemainistri Jüri Uluotsa ümber.
Noorem põlvkond lõi illegaalseid gruppe, millest enamik tegutses iseseisvalt.
Grupid levitasid Saksa-vastaseid üleskutseid ja seadsid sihiks omariikluse taastamise.
1944. aasta veebruaris moodustati vastupanugruppe hõlmav Eesti Vabariigi Rahvuskomitee.
Põrandaaluse vastupanu aktivistid heitsid Uluotsale ette liiga tihedaid suhteid sakslastega.
Uluots suhtus noortesse aga ettevaatuse ja umbusuga.
Kiiresti halvenev sõjaline olukord sundis aga erimeelsusi unustama.
Koostöö aluseks sai vajadus tugineda omariiklust taastades 1937. aasta põhiseadusele.
Selle kohaselt pidi peaminister Uluots võtma oma õlule presidendi kohustused.
1944. aasta suvel tekkisid Rahvuskomitee ja Uluotsa rühma vahel tihedad sidemed.
Rahvuskomitee uueks esimeheks valiti advokaat Otto Tief .
Pärast seda koondus kogu rahvuslik opositsioon Rahvuskomitee ümber.
Jõuti üksmeelele, et tuleb oodata sobivat momenti taasisesesvuse väljakuulutamiseks.
18. septembrilmäära Jüri Uluots ametisse Vabariigi Valitsuse, juhtimine usaldati Tiefile.
Sõjaväe ülemjuhatajaks nimetati kindralmajor Jaan Maide.
Valitsus lootis pealinna Eesti väeosade abil enda käes hoida.
Eesti sõdurid asusid vabariiki taastama , haarates mitmel pool võimu enda kätte.
20. septembri pärastlõunal heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp .
Rahva seas tekkis vaimustus , Saksa väejuhid pidasid toimuvat mässuks.
Mitmes linnaosas puhkes tulevahetus.
21. septembril otsustas valitsus Eestist lahkuda, et jätkata võitlust iseseisvuse eest eksiilis.
Peeti vajalikuks trükkida Riigi Teataja number valitsuse nimekirja ja deklaratsiooniga.
Oluliseks peeti informeerida raadio kaudu Eestis toimuvast välismaailma.
21. septembri õhtul ründasid Tallinnat Nõukogude pommitajad.
22. septembri hommikul sisenesid Tallinna tankid. Tulistati alla sinimustvalge lipp.
NKVD arreteeris ja satais vangilaagritesse enamiku ministreid, Maide hukati.
Sõjakaotused
Eesti sai Teises maailmasõjas rängalt kannatada.
Rahvastik vähenes ligi veerandi võrra (280 000 inimese võrra).
Täielikult hävis Narva. Suuri purustusi oli Tallinnas, Tartus, mitmes väikelinnas.
Sadamad olid hävitatud, raud- ja maanteed purustatud.
Põllumajanduses vähenes külvipind ligi poole võrra, langes saagikus ja kariloomade arv.
Katse iseseisvuse taastamiseks luhtus, Eesti langes pea pooleks sajandis NSVL võimu alla.