ENSV aeg (0)

EESTI   1939 – 1992
EESTI NSV   1944 – 1991
1.  ENSV  aeg enne Teist maailmasõda:  21.07.1940 – 07.07.1941     (vt. teemat EESTI RIIK JA 
RAHVAS TEISES MAAILMASÕJAS – iseseisvuse kaotamine).
2. Teise maailmasõja tagajärjed Eestile:
Teises  maailmasõjas okupeeriti paljud riigid vastase poolt, kuid ainult Balti rahvaste omariiklust ei 
taastatud   sõja   lõppedes.   Eesti   kaotas  Teises     maailmasõjas    hukkunute ,   põgenike,   küüditatutena 
veerandi oma elanikkonnast, u. 280 000 inimest. Neist rindekaotused olid 20 000 meest. Eestlasi 
sunniti   võitlema   võõraste   lippude   all.   Võõras   mundris   Eesti   vabaduse   eest   võidelda   polnud 
võimalik. Mõlemad totalitaarrežiimid kasutasid eestlasi ära oma eesmärkide huvides. Eesti kaotas 
kõik oma vähemusrahvused:  baltisakslased  lahkusid 1939 – 1940 Saksamaale, rannarootslased 1943 
– 1944 Rootsi,  juudid  hävitati, vene enamusega  vallad  Petserimaal ja Narvataguses ning Jaanilinn 
(kokku 2334 ruutkilomeetrit ja u. 40 000 elanikku) liideti 1944.aasta lõpus isegi NSV Liidu seadusi 
rikkudes  Venemaaga. 1945.aasta alguses elas ENSV-s kõigest  800 000  inimest,  nendest  üle 97% 
eestlased. Maa oli laostatud, linnad ja tööstusettevõtted varemeis. Transpordivõrk oli  purustatud , 
ligi   pooled   põllud   söötis.  Eesti   oli   üks   Teise   maailmasõja   kaotajaist.   Teise   maailmasõja 
tulemusena   langes   Eesti   pea   pooleks   sajandiks   Nõukogude   Liidu   ülemvõimu   alla.  Eestis 
toimuv otsustati edaspidi Moskvas.
3. ENSV 1944 – 1991. 
Piiride muutumine.   Aastatel 1944 – 1945 vähendati Eesti territooriumi: 3 Narva jõe taga asuvat 
valda liideti  Leningradi   oblasti  külge. Suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga arvati  Pihkva  
oblasti koosseisu. Petseri maakond kaotati ja sellest järelejäänud alad liideti Võrumaaga.
Esialgu   säilitati   olemasolev    haldusjaotus :   1945.aastal   jagunes   ENSV   10   maakonnaks   ja   236 
vallaks.1950.aastal   vallad   kaotati,   loodi   külanõukogud.   Maakondade   asemel   loodi    rajoonid . 
(1949.aastaks oli loodud 13. maakonda , selle asemel loodi 39 rajooni). 1952 – 1953 oli ENSV 
jagatud kolmeks oblastiks.
Poliitiline juhtimine. VIII pleenum.
ENSV     poliitiline   juhtimine   oli   analoogiline   NSV   Liidu    omaga .   Juhtiv   koht   kommunistlikul  
parteil (EKP – Eestimaa Kommunistlik Partei).
EKP juhid:
1940 – 1941 Karl Säre; 1941 – 1950 Nikolai Karotamm, 1950 – 1978  Johannes Käbin,
1978 – 1988 Karl Vaino, 1988 – 1990 Vaino Väljas
Liiduvabariigi kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli ENSV Ülemnõukogu ja selle Presiidium, 
kõrgeim täidesaatev organ – valitsus oli Ministrite Nõukogu. Mõlemad kõrgemad  organid  allusid 
rangelt    kommunistlikule   parteile.   NLKP   poliitika    otseseks    täideviijaks   olid   julgeolekuorganid 
(  KGB  ).   Juba   1944.aastal   algasid   nõukogude   võimule   ebalojaalsete   inimeste   massilised 
arreteerimised,  saatmine  vangi-ja sunnitöölaagritesse. 1944-1945 represseeriti u. 30 000 inimest. 
Osa pages   repressioonid e eest metsa. Viimane metsavend tuli välja 1978 aastal. 1949.a. märtsis 
toimus   massiküüditamine,   mille   käigus   deporteeriti   Eestist   Siberisse   üle   20   000   inimese. 
Vägivallaaktsioon   oli   läbi    viidud    eesmärgiga   hirmutada   elanikkonda   seoses    kolhooside  
moodustamisega. 
Repressioonipoliitika  üheks osaks oli vaimne vägivald. See väljendus ühiskonna  vaimuelu  täielikus 
allutamises valitseva režiimi ideoloogiale ( kommunistlik ideoloogia, sotsialistlik majanduskord).
Haridus , teadus,  kunst  – kõik   pidid  teenima  seda ühiskonda. Levis kommunistlik  propaganda  , 
kehtis range  tsensuur .
Sõjajärgsel   perioodil   alustati   võitlust   nn.  kodanliku  natsionalismiga.   Selleks   korraldati   EKP 
VIII pleenum. See oli stalinismi  võimutsemise  tipphetk  Eestis.  Moskva  leidis, et ENSV olukord ei 
ole ideoloogilisest  seisukohast  rahuldav, et on tehtud vigu, mis tuleb parandada. Vahetati ENSV 
poliitiline  juhtkond .  Oma koha kaotas ka Nikolai Karotamm, kes asendati Johannes Käbiniga.
Pleenumi   otsuste   tagajärjel   toimusid   suurpuhastused   ka   kohalikes   võimuorganites, 
haridussüsteemis,  kultuuriasutustes,    loomingulistes  liitudes. Toimusid  arreteerimised,  saatmised 
vangilaagritesse. Ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond. Kannatada sai  rahvuskultuur .
Majanduspoliitika .
Koos   nõukogude   võimu   kehtestamisega   Eestis   toimus   ka   omandi  natsionaliseerimine. 
Majanduspoliitika aluseks sai plaani -ja käsumajandus. Eraomand likvideeriti.
NSV Liidu majanduse arengus esikohal oli rasketööstuse eelisarendamine. Sama poliitikat hakati 
ellu viima ka ENSV-s. Esikohal olid siin põlevkivi-, masina- ja kergetööstus. Põlevkivirajoonis 
rajati üha uusi kaevandusi ja asulaid. Keskusteks said Kohtla-Järve ja Sillamäe. Sellesse piirkonda 
asusid   elama   elanikud    NSVL    teistest   piirkondadest.   Sillamäe   ja   Paldiski   muutusid   kinnisteks 
linnadeks. Eestisse rajati mitmeid rasketööstusega seotud tehaseid.
Põllumajanduses   viidi   läbi  nõukogulik    maareform .   See   tähendas   maa   sundvõõrandamist   ehk 
riigistamist. Sellest  maafondist  jagati osa uusmaasaajatele u.2/3 maast, ülejäänud jäi riiklikku fondi.
1947.a. oli ENSV-s 136 000 talumajapidamist. Suur osa neist ei olnud elujõulised oma väiksuse 
tõttu. Hakati looma ka  riiklikke  ettevõtteid maal – sovhoose.
1949.aastal   hakkas   toimuma  kolhooside  rajamine.   See   viidi   läbi   sunniviisiliselt   ja 
hirmutamispoliitika abil (1949 – massiküüditamine). 
Sõjajärgse   nõukoguliku   majanduspoliitika   (sundindustrialiseerimine   ja   -    kollektiviseerimine ) 
tagajärjed:
−  massiline  võõrtööjõu sissetoomine (1945 – 1950 kasvas elanikkond  muulaste  arvel 170 000 
inimese võrra)
− eestlastest elanikkonna  osatähtsuse vähenemine
−  linnaelanike  arvu kasv
− talupoegade maalt  lahkumine
− elatustaseme langus
− sotsiaalsed ja rahvuslikud pinged
  Pärast Stalini surma – põllumajanduse toibumine, ENSV-st saab  näidisliiduvabariik. Toimusid 
N.Hruštšovi  eksperimendid  põllumajanduse valdkonnas. Juhtimine majanduse valdkonnas muutus 
paindlikumaks,   kuid   jätkati   ikka   majanduse   ekstensiivset    arendamist .   „Sulaajal“   loodi 
rahvamajandusnõukogud, mis allutati liiduvabariigi  kontrollile . 1965.a. rahvamajandusnõukogud 
likvideeriti.
Rahvus-ja kultuuripoliitika.
1945 – 1989  vähenes eestlaste osakaal 97,3% -lt 61,5%-le. Eestis elas 963 000 eestlast ja 602 000 
muulast, peamiselt  venelast . 1970.aastate teisel poolel  tugevnes  venestamissurve. 1978 seoses Karl 
Vaino saamisega EKP juhiks algas nn. uus venestusaeg.  NSVL  rahvuspoliitika eesmärgiks oli luua 
ühtne   nõukogude   rahvas.   1978   võeti   vastu   määrus   vene   keele   õpetamise   parandamisest 
liiduvabariikides, millega algas kakskeelsuse kampaania.  Venestamise ja rahvusliku identiteedi 
hävitamise poliitika kutsus eestlastes esile laialdase rahulolematuse.
Rahvusliku kultuuri areng oli kogu nõukogude perioodil ideoloogilise surve all: kultuur pidi olema 
sisult    sotsialistlik   ja   vormilt   võis   olla   rahvuslik.  1960.aastatel  saavutati   märkimisväärne 
loominguvabadus.   Tsensuur   nõrgenes,   rohkem   järgiti   omakultuuri   traditsioone,   jälgiti   lääne 
moevoole. Kerkis esile uus põlvkond kirjanikke, kunstnikke, kes püüdsid laveerida  lubatu  ja keelatu 
vahel: Paul-Erik Rummo, Jaan Kaplinski, Mati Unt, Hando Runnel, Viivi Luik jt. Tallinnas toimus 
I dzässifestival NSV Liidus, levis rock-ja beatmuusika. Arenesid kino, raadio,  televisioon , endiselt 
toimusid üldlaulupeod. Rahvuslikku identiteeti aitas alal hoida emakeelne õpetus haridussüsteemi 
kõikides lülides, sh. kõrgkoolis.
Kirik   – säilis vormiline  usuvabadus , kuid usklikele tehti igapäevaelus mitmesuguseid takistusi. 
Ateistliku propagandaga püüti kiriku mõju välja juurida. Leeriskäimine asendati suvepäevadega, 
kiriklikud    pühad   ilmalikega.1970.aastate   lõpul   ilmnevad  kriisinähtused  ühiskonna   kõigis 
eluvaldkondades. Kultuur, haridus, rahvuspoliitika  on ohustatud uuest venestuspoliitikast. Olukorra 
suudavad päästa M.Gorbatšovi võimuletulek ja sellele järgnev ühiskonna demokratiseerimine.
Vastupanu režiimile.
1960.aastate lõpu ja 1970.aastate esimesel poolel – illegaalsed demokraatlikud  liikumised. 
Eesmärk – informeerida maailma avalikkust olukorrast okupeeritud Eestis.
Lääneriigid ei tunnustanud Balti riikide annekteerimist NSVL poolt de jure, kuigi  tunnustasid  seda 
de  facto . Balti riigid olid ainsad riigid, kelle iseseisvust Teise maailmasõja lõppedes ei taastatud, 
nad olid ainsad Rahvasteliidu liikmed, kes ei pääsenud ÜRO-sse. 
1972 – saadeti ÜRO peaassambleele  memorandum  nõudega taastada Eesti  iseseisvus .
1975.a. järel, pärast Helsingi nõupidamist aktiviseerus  vastupanuliikumine . 
1979, 23.aug.   -   45 Eesti, Läti ja Leedu vabadusvõitlejat  saatsid  läkituse –  Balti Apelli  -   NSV 
Liidu,   Saksa   LV,   Saksa   DV   Ja   Atlandi   hartale   allakirjutanud   riikide   valitsustele   ning   ÜRO 
peasekretärile   nõudega   tunnistada   MRP   õigustühiseks   ja   taastada   Balti   riikide   iseseisvus 
rahvusvahelise õiguse alusel. Repressioonide  kartuses  avalikke väljaastumisi ei juletud korraldada.
Peamiseks vastupanuvormiks jäi passiivne vastupanu, eesti rahvuse ja kultuuri säilitamisele 
suunatud tegevus.
1980 - „40 kiri“ - 40 haritlast pöörasid tähelepanu  venestamise negatiivsetele tagajärgedele.
Välis – Eesti. 
1944.aasta sügisel põgenes uue nõukogude okupatsiooni eest   Läände u. 75 000 inimest. Enim 
eestlasi asus esialgu elama Rootsi. Kujunes välja pagulaskond. Venemaa eestlaste arvukus vähenes, 
sest suurem osa asus neist elama Eestisse, osa oli langenud sõja ajal või langes repressioonide 
ohvriks. 1980.aastate lõpuks elas Eestis 963 000 ja välismaal u. 150 000 eestlast.
Eestlaskond globaliseerus. Vabas mailmas,  arenes edasi eesti kultuur(Marie Under, Karl  Ristikivi , 
Ernst   Öpik,   Kalev   Mark    Kostabi    jt.)   Kõikjal   loodi   Eesti   Maju,   seltse,   emakeelseid   koole, 
kirikukogudusi, tekkisid eesti kirjastused, hakkasid ilmuma eesti ajalehed.  Pagulasi  ühendas üks 
suur aade – iseseisvuse taastamine.  Selle nimel töötasid Välis-Eesti poliitilised  organisatsioonid : 
Ülemaailmne   Eesti   Kesknõukogu,   Eesti   Rahvuskomitee   Ühendriikides,   Eesti   Kesknõukogu 
Kanadas, Rootsi Eestlaste  Esindus  jt. Tehti koostööd ka  Läti ja Leedu organisatsioonidega.
Väliseesti ajalehed: „Vaba Eesti Sõna“, „Meie elu“, „Vaba Eestlane“ jt.
Hamburgis töötas Balti Ülikool.
Alates 1972.a. toimusid ülemaailmsed eestlaste päevad –  ESTO -päevad.
1950.aastast hakkasid väga ettevaatlikult taastuma isiklikud kontaktid kodu- Eestiga . 
Eestis loodi Väliseestlastega   Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA), mille tegevus oli 
propagandistlik ja suunatud väliseestlastele, et  meelitada neid  tagasi pöörduma  kodumaale .
Väljaspool   Eestit   elavatel   eestlastel   on   raske   olnud     säilitada   oma   etnilist   kuluvust.   Nii 
väliseestlased kui ka Venemaa eestlased sulanduvad  tasapisi  ümbritsevasse keskkonda, kellest enam 
kui pooled ei valda enam oma  emakeelt .