Eesti kliimast, maastike iseärasused ja taimekooslused

Tam, Krist

Eesti kliimast, maastike iseärasused ja taimekooslused (0)

Keskkool - Bioloogia - Bioloogia

1 Hindamata

Eesti kliimast , maastike iseärasused ja taimekooslused

ÜLEVAADE EESTI KLIMAATILISTEST TINGIMUSTEST

Kliimat kujundavad tegurid
Eesti paikneb Ida-Euroopa lauskmaa loodenurgas 57º30′ ja 59º50′ pl vahel mereliselt kliimalt mandrilisele ülemineku vööndis. Suure geograafilise laiuse tõttu on siinsele kliimale iseloomulik päikesekiirguse ja õhutemperatuuri tunduv aastaajaline kõikumine. Eesti alal on pikk, tavaliselt püsiva lumikattega talv.
Suuresti erineb aastaajati ka valge ja pimeda aja pikkus. Suvisel pööripäeval on Lõuna-Eestis päeva pikkus 18 tundi ja Põhja-Eestis enam kui 18,5 tundi. Talvisel pööripäeval kestab valge aeg vastavalt 6,5 ning 6 tundi.
Eesti nagu kogu Euroopa kliimat mõjutavad Atlandi ookean, Põhja-Atlandi hoovus ja Islandi miinimum. Viimane kujutab endast tsüklonite kujunemise piirkonda, kus paljuaastane keskmine õhurõhk on naaberaladest madalam. Valitsevate läänetuultega kandub niiske mereline õhumass Atlandi ookeanilt suhteliselt kaugele mandri siseosasse. Külmal poolaastal toob see endaga kaasa tunduvalt soojema, soojal poolaastal aga mõnevõrra jahedama ilma. Selle tulemusena on aasta keskmine õhutemperatuur siin märksa kõrgem kui ida pool samade laiuskraadide kontinentaalsema kliimaga aladel. Valdavosa Eestis mahalangevatest sademetest pärineb Atlandilt.
Olulisi kliimaerinevusi kujundab kohalik aluspind . Mere mõjul on rannikuvööndis õhutemperatuuri ööpäevane ja aastane amplituud väiksem kui sisemaal . Mere termilise inertsuse tõttu on aastaringi kõige soojem ja kõige külmem aeg nihkunud ajaliselt hilisemaks. Rannikualal on pilvisus ja sademete hulk väiksemad ja lumikatte kestus lühem. Ühtlasi on seal päikesepaistet rohkem, õhk niiskem ja tuule kiirus suurem.
Kõrgustike kliima erineb madalamate alade omast. Kõrguse suurenedes keskmine õhutemperatuur langeb, pilvisus ja sademete hulk aga suurenevad ning lumikatte kestus pikeneb ja paksus suureneb. Esineb märkimisväärseid mikroklimaatilisi erinevusi.

Päikesekiirgus
Päeva jooksul maapinnale jõudva päikesekiirguse hulk oleneb päeva pikkusest, päikese kõrgusest, pilvisusest ja atmosfääri puhtusest. Eesti kiirgusolude territoriaalse varieeruvuse põhjustavad peamiselt pilvisuse iseärasused. Erinevused on suuremad soojal aastaajal, kui sisemaal on soodsamad olud rünkpilvede tekkeks ja seega on võrreldes rannikualaga päikesepaistet vähem. Aastas on päikesepaistet keskmiselt 1600–1900 tundi, mis on 36–44% selle suurimast võimalikust väärtusest.
Kiirguskliimaandmed 1966.–98. aasta kohta on esitatud Tõravere aktinomeetriajaama mõõtmistulemuste abil. Tõraveres tehtud mõõtmise andmeil saab maapind päikese summaarset kiirgust (otsese ja hajusa kiirguse summa) aastas ligi 3500 MJ/m2. Otsest kiirgust on selles 48%. Suvekuudel on otsese kiirguse osatähtsus keskmiselt 50–54, talvel vaid 17–30%. Maist augustinini jõuab maapinnale ligikaudu 2/3 summaarse kiirguse ja 70% otsese kiirguse aastasummast. Osa maapinnale langenud päikesekiirgusest neeldub pinnases, osa hajutatakse tagasi atmosfääri. Nendevaheline suhe oleneb aluspinna omadustest: vesi neelab kuni 95% päikesekiirgust, värske kohev lumi aga ainult 5–6%. Maapinna kiirgusbilanss kujuneb päikesekiirguse ning aluspinna ja atmosfääri soojuskiirguse koosmõjul. Kogu aasta vältel saadab maapind rohkem soojuskiirgust atmosfääri, kui ta sealt vastu saab. Kiirgusbilanss on suurema osa aastast positiivne. Vaid novembrist veebruarini kaotab maapind rohkem kiirgusenergiat, kui ta päikeselt ja atmosfäärist juurde saab.

Õhutemperatuur
Eestis on 20. sajandil globaalse kliimasoojenemise tõttu aasta keskmine õhutemperatuur tõusnud. 1866–99 on aasta keskmine õhutemperatuur tõusnud 0,7 ºC võrra. Põhiliselt on soojenenud talv ja kevad.
Läänemeri on peamine õhutemperatuuri Eesti-siseste erinevuste kujundaja. Sügisel ja talvel hoiab see rannikualad tunduvalt soojemana kui sisemaa . Isotermid kulgevad siis põhja–lõuna-sihiliselt selliselt , et läänes on soojem ja idas külmem. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on Kesk- ja Ida-Eestis vahemikus –6 kuni –7 ºC, samas kui Lääne-Eesti saarestikus on see –2 kuni –4 ºC. Rannikul on külmim kuu veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on kuni ühe kraadi võrra madalam kui jaanuaris.
Kevadel soojeneb sisemaa märgatavalt kiiremini kui meri. Seetõttu jäävad rannikualad ülejäänud Eestiga võrreldes jahedamaks. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 4,4 kuni 6,6 ºC, madalaim kõrgustikel ja kõrgeim Lääne-Eesti saarte läänerannikul.
Vegetatsiooniperioodi* pikkus on 180–195 päeva ning külmavaba perioodi pikkus 110–190 päeva. Pikimad on need Edela-Eesti rannikul, lühimad Kirde-Eestis.

Tuul, õhuniiskus , pilvisus ja sademed, sh lumikate
Eesti siseosades on aasta keskmine tuule kiirus alla 4 m/s, rannikul üle 6 m/s. Tuule kiirusel on ilmne sesoonsus. Sügisel ja talvel on tuul tugevam kui kevadel ja suvel. Tuule kiirus on suurim detsembris, väikseim juulis, sisemaal ka augustis.
Eesti paikneb niiske kliima vööndis, kus sademete hulk ületab summaarse auramise . Aasta keskmine suhteline õhuniiskus on 80–83%. Suurem on see talvekuudel ja väikseim mais, keskmiselt vaid 70%. Rannikualadel on õhuniiskus suurem kui sisemaal, eriti soojal poolaastal.
Aasta keskmine üldpilvisus on Eestis ligikaudu 7 palli. Kõige pilvisem on ilm novembris ja detsembris (8–9 palli), kõige selgem aga mais-juunis (5–6 palli). Rannikuvööndis on pilvisus märgatavalt väiksem kui sisemaal. Viimase 45 aasta andmed näitavad, et kogu Eesti alal on madalpilvisus suurenenud varakevadel 1,2 kuni 3,2 palli.
Sademete keskmine aastasumma varieerub 550–800 mm piires. Kõige vähem sademeid langeb harilikult rannikuvööndis. Eriti kuiv on seal kevadel ja suve esimesel poolel. Sademeterohkeimad alad paiknevad kõrgustikel ja läänerannikust 30–60 km kaugusel, rannajoonega rööbiti olevas sademetevööndis. Seal sajab suhteliselt rohkem sügisel ja eeltalvel.
Eesti sademete režiim on muutlik . Kuivad ja niisked päevad, kuud ja aastad vahelduvad ning keskmisele lähedast sademete hulka esineb suhteliselt harva. Minevikus on täheldatud sademeterohkete ja -vaeste perioodide reeglipärasemat vaheldumist.
Lumikattele on iseloomulik väga suur territoriaalne ja ajaline muutlikkus. Lumikatte keskmine kestus on 75–135 päeva aastas. Kõige lühem on see Saaremaa läänerannikul, pikim aga Haanja ja Pandivere kõrgustikul.
Teine tähtis kliimanäitaja peale lumikatte kestuse on lumikatte paksus. See on aga piirkonniti väga muutlik. Ilmneb, et rannikul on lumikate tavaliselt õhem ja kõrgustikel paksem .

Klimaatilised aastaajad
Eestis eristatakse kaheksat klimaatilist aastaaega . Peale kevade, suve, sügise ja talve vaadeldakse klimaatiliste aastaaegadena kevadtalve ja varakevadet ning hilissügist ja eeltalve.
Lume sulamise periood on kevadtalv . Selle algus on päev, millest alates valitseb sulailm ja väheneb lumikatte paksus. Kevadtalveks loetakse ka hilisemad talvise lume sulamise järgsed ajutise lumikattega ja külmailmadega kevadised perioodid, juhul kui neid püsiva lumikatte lagunemisest eraldav ajavahemik ei ületa oluliselt nende endi kestust. Pärast lumikatte lõplikku kadumist algab varakevad. Selle jooksul toimub maapinna sulamine ja soojenemine. Taimede vegetatsiooniperioodi algusega saabub kevad kitsamas mõttes. Seda näitab ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõus üle 5 ºC. Ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat tõusu üle 13 ºC loetakse suve alguseks.
Ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv langemine alla 13 ºC on sügise alguseks. Sagenevad pilvised ja sademetega ilmad , saabuvad öökülmad. Kui taimede vegetatsiooniperiood lakkab ja ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb püsivalt alla 5 ºC, algab hilissügis. Sagenevad öökülmad ning lauspilvised ja vihmased päevad. Esimese ajutise lumikatte moodustumise ja esimeste külmailmadega algab eeltalv. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb eeltalve saabudes harilikult alla 0 ºC. Püsiva lumikatte tekkega määratletakse kitsamas mõttes talve ehk päristalve algus. Kui lumikatte moodustumisele eelneb lumeta külmailmade ajajärk, peetakse selle algust talve alguseks. Kui esimene lumi jääb püsima kogu talveks, siis jääb sel aastal eeltalvine aastaaeg vahele.
Klimaatiliste aastaaegade piirkondlikud erinevused on märkimisväärsed ja neid põhjustab peamiselt Läänemere mõju. Kevadtalv ja varakevad saabuvad kõige varem Saaremaa läänerannikul. Valdavalt jäävaba mere soojendava toime tõttu on lumikate õhuke ja kaob kiiresti. Kõige hiljem laguneb lumikate ja saabub varakevad Pandivere kõrgustikul.
Kevad kipub aga rannikul mere aeglase soojenemise tõttu pikaks venima. Päriskevad ja suvi algavad kõige varem Kagu-Eestis, kus toimub keskmiselt nädal varem kui Põhja-Eestis ja enam kui kaks nädalat varem kui Lääne-Eesti rannikul.
Sügisaja klimaatiliste aastaaegade keskmine saabumisaeg on piirkonniti lähedane . Kõige varem algab sügis Väike-Maarja, Jõhvi, Jõgeva ja Narva ümbruses, kõige hiljem aga Sõrves ja Vilsandil. Talve saabumise alguskuupäev erineb Mandri-Eesti ja lääneranniku vahel kõige rohkem, kohati enam kui kuu aega.
Klimaatiliste aastaaegade alguskuupäevade järgi arvutatakse ka nende kestus. Ilmajaamati on esitatud nende keskmised väärtused. Joonistel on kujutatud suve ja talve (eeltalv, talv, kevadtalv) kestust piirkonniti, erinevused on seejuures märkimisväärsed.
KIRJANDUS

Tartu kliima ja selle muutumine viimastel kümnenditel (artiklite kogumik) Tartu, 1990

Eesti. Loodus. Tallinn, 1995

Climate change studies in Estonia. Tallinn, 1998

Uurimusi Eesti kliimast. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 85. Tartu, 1999

R. Ahas . Spatial and temporal variability of phenological phases in Estonia. – Dissertationes Geographicae Universitatis Tartuensis, 10. Tartu, 1999

Eesti looduse kalender. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 90. Tartu, 2001

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_kliima

EESTI MAASTIKE ISEÄRASUSED mullatekkeprotsesside mõjutajana
Maastike erinevused on põhjustatud peamiselt maapinda moodustavate kivimite koosseisust ja reljeefist. Paigastikeks nim. ühesuguse tekke ja morfoloogiaga reljeefil kujunenud maastikke.
Paetasandikud (Põhja- ja Lääne-Eestis). Paekivist aluspõhja katab 0,5 m rähkne moreen . Kohati pinnakate puudub ja paljanduvad paeplaadid. Looduslikele aladele on iseloomulikud loometsad, puisniidud .
Moreenitasandikud (Kesk-ja Kagu-Eestis, Pandivere, Sakala kõrgustik) on lainjad, kohati madalad kühmud ja orud ning pinnakatteks on jääaegadest mahajäänud kivimurendirohke saviliiv või liivsavi . Esinevad mullad on viljakad ning kasutatakse põllumajandusmaastikena. Loodusliku taimkattena esinevad salu-, laane -, palumetsad . Esinevad üksikud järved.
Jääjärvetasandikud (Vahe-Eestis, Võrtsjärve ja Peipsi nõos, Kagu-Eesti, Lääne-Eesti) on tasased alad, mis jääaja lõpul on olnud järvevete all. Nende pinda katab saviliivad ja savide kihid. Looduslik drenaaz on halb. Mõnel pool on pinnakatteks vettpidavad viirsavid ning ala võib kannatada liigniiskuse all. Esinevad laane- ja palumetsad ning aruniidud .
Sandurtasandikud (Põlva, Võru mk) on liiva ja kruusa väljad, mille on setitanud mandrijää sulamise veed. Paiknevad kõrgustike servaaladel , suurtes nõgudes ja orundites. Kohati on sandurtasandike pind luidestunud. Esinevad metsamaadena: nõmme-männikud, palumetsad. Männimetsad on osoonirikkad, kuid tuleohtlikud ning alustaimestik tallamise suhtes õrn, ei talu koormust.
Meretasandikud (Põhja-Eesti) on hilises geoloogilises minevikus maakerke tagajärjel merepinnast kõrgemale tõusnud. Maakerget esineb tänapäeval Loode-Eestis. Pinnakatteks liivad , ka lainete poolt pestud moreen ja savikad-mudajad setted . Esineb ka astanguid – rannavalle, kohati luidestikud. Kõrgemad rannavallid koosnevad klibust, madalamad liivast . Paljudes kohtades ulatuvad merre poolsaared (Käsmu, Viimsi , Suurupi) ning ligiduses tekivad saared ( Aegna , Naissaar, Prangli ). Suur osa Eesti rannikust süveneb aeglaselt ( laugrannik ). Paekalda puhul esinev järsakrannikut – klinti. Laugranniku piires esinevad: moreen-, kamardunud-, liiva-, klibu - ja mudarandu.
Alluviaaltasandikud (Vääna, Jägala, Võhandu, Piusa, Peipsi, Võrtsjärv) on kujunenud jõgede ääres üleujutusel tekkinud setetel. Üleujutatud osa nim lammiks, kus kasvavad luhaniidud. Taimeliikidest esindatud lepp ja paju. Pind jõeorgudes võib olla terrassiline.
Sootasandikud (Alutaguse, Lääne-Eesti, Kõrvemaa, Võrtsjärve ja Peipsi nõod) on liigniisked alad, mille pinnakate on turvas (30 cm). Tekkinud mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Eestis 20...24% sood . Sood jagatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. Madalsood on looduslikud rohumaad, pajustike, kaasikute, harvem männikute, kuusikutega. Siirdesood on üleminekuaste madalsoodest rabadeks. Kasvavad jõhvikas, murakas, sinikas . Raba pind on kaetud turbasamblaga, mis toitub sademetevees leiduvatest toitainetest ja tolmust. Sisuliselt koosneb raba veest.
Luidestikud ( Hiiumaa , Pärnu ümbrus, Keila-Joa, Vääna jõesuu) on enamasti nüüdisaegsete randade läheduses tuulte poolt kuhjatud liivahanged. Enam esineb pikliku kujuga vall -luiteid. Luidetel esinev looklevaid liivavalle – tuuleviresid. Liivasid kinnistavad kõrrelised (vareskaer, rand -luidekaer, jäneskastik, merihumur) Juba kinnistunud luidetele kasvavad nõmm- liivatee , h kukehari, nurmnelk. Hiljem kujuneb männimets. Põõsastest kadakad, kibuvits .
Moreeniküngastikud (Lõuna-Eesti) on mandrijää poolt segipaisatud pinnavormid koosnedes liivsavist, saviliivast ning kivimaterjalist. Künkad vahelduvad nõgudega. Nõlvade kallakus 8...12 ○. Leidub järvi ning järvesid mis on soostunud . Esinevad kõrgustike ja voorestike servaaladel. Kasutatakse põllumaana või on looduslike rohumaadena.
Mõhnastikud. (Elva, Aegviidu , Kurtna , Ähijärve) Enamik pinnavorme koosneb liivadest, kruusadest , veeristest. Künkad on 50 m või rohkem, nõlvadega 30○. Küngaste vahel asuvad üksikud nõod. Kõrgustikel esineb ebakorrapäraseid mõhnu, milles esineb järvesid ning need on selgeveelised, liivase põhjaga. Mõhnastikud on enamasti metsaalad nõmme-, palumetsad (mänd, sarapuu, kadakas , pihlakas , mägiristik, kassikäpp, nurmnukk, hobumaran, hunditubakas jt). Mõhnastikke esineb kõrgustike äärealadel, kus mandrijää intensiivse sulamise perioodil jääserv pikemat aega peatus ning sulaveed kuhjasid kokku settekuhikuid.
Oostikud (Kesk-Eesti, Võrumaa) peamised pinnavormid on oosid ehk vallseljakud . Nõlvade kalle 20...30○Koosnevad kihistunud veeriselisest kruusast ja liivast. P-Eestis esineb ooside ahelikke. Enamasti esinevad oosid mõhnastike läheduses. Üksteise ligiduses asetsevate ooside vahelistes nõgudes esinevad järved. Mulla on väheviljakad, enamjaolt esinevad metsamaad, kus kasvavad samad taimed mis mõhnastikes.
Mõhnastikulis-moreensed (Otepää, Haanja) küngastikud maa-alad, kus väikesel alal esinevad ebakorrapäraselt koos mõhnad, moreenikünkad ning sood ja järved. Kohati lisanduvad madalad oosid, väikese pindalaga moreenitasandikud ja sandurid ning orud. Taimedel esineb palju kasvukohti ( taimkate sootaimedest, kuivalembesteni). Järske nõlvu ohustab erosioon. Maastikulise eriilmelisuse tõttu esineb temperatuuri muutusi (külmaõhujärved). Sademeid rohkem, lumikate paksem, talv kuu aega pikem. Esineb palju järvesid. Esinevad kuuse-enamusega puistud . Küngaste ja nõgude vahel esinevad madalsood. On kujunenud mitme jääaja jooksul.
Voorestikud ( Vooremaa , Türi, Kolga-Jaani) on viirulised maastikud , mis moodustavad ovaalseid künniseid ja seljakuid. Esinevad liigniisked rohumaad, sood ja järved. Vooremaa on võetud looduskaitse alla kui maailma üks tüüpilisemaid voorestikke. Voorte pikkus ulatub 2...10 km, kõrgus 20...40 m. Voored on mandrijää kuhje ja kulutusvormid . Voorte suund ühtib mandrijää liikumise suunaga. Voori katavad kruusadest-liivadest moreenikiht. Esinevad kuusikud ja kuuse- segametsad . Järvesid esineb palju (Saadjärv, Kaiavere, Raigastvere, Elistvere).
Orupaigastikud (Võrumaa, Põlvamaa, Elva, Emajõe ümbrus) on järsuveerulised nõguvormid erineva kuju ja suurusega. Tekkinud juba enne jääaega. Neid orge nim ürgorgudeks. Paljudes ürgorgudes esinevad jõed . Orgude põhjas esinevad lamminiidud, luhad , allikasood, lepikud, pajustikud, kaasikud , lehtmetsad.
Tehispaigastikud (Ida-Virumaa, Kirde-Eesti) on paigastikud mille reljeefi ja teisi komponente (pinnakate, veereźiim, taimkate, loomastik) on inimene oma majandusliku tegevusega muutnud. Kujunenud on uus struktuur (põlevkivi-, paekivi -, liivakivi kaevandused , karjäärid, aherainete kuhjaplatsid, tuhaplatood jne).
Kirjandus:
Arold, I 2008 Eesti maastikud
Paal , J 1997 Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon.
Suuroja, K 2005 Põhja-Eesti klint

TAIMEKOOSLUSED
mullatekkeprotsesside mõjutajana
Kirjandus:
http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html
Eichwald K., Vaga A. jt. Eesti NSV floora 1953 – 1998.
Ingerpuu N., Vellak K. Eesti sammalde määraja. 1998.
Kalda A., Kukk E. jt. Botaanika õpik kõrgematele koolidele 1965.
Kukk Ü. Eesti kaitstavad taimeliigid . 1999.
Lõhmus E. Eesti ordineeritud metsakasvukohatüübid. 1979.
Masing V. Ökoloogialeksikon. 1992.
Marvet, A Metsa-, soo ja niiduaabits 2014
Marvet, A Eesti taimekoosluste määraja 1979
Nielsen H. Mürktaimed. 1990.
Paal J. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. 1997.
Trass H. Randlane T. Eesti suursamblikud. 1994.

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 3 allalaadimist

Eesti kliimast-maastike iseärasused ja taimekooslused #1

Eesti kliimast-maastike iseärasused ja taimekooslused #2

Eesti kliimast-maastike iseärasused ja taimekooslused #3

Eesti kliimast-maastike iseärasused ja taimekooslused #4

Eesti kliimast-maastike iseärasused ja taimekooslused #5

Eesti kliimast-maastike iseärasused ja taimekooslused #6

Eesti kliimast-maastike iseärasused ja taimekooslused #7

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

3 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Krist Tam Õppematerjali autor

Eesti kliimast, maastike iseärasused ja taimekooslused

Eesti kliima maastike iseärasused taimekooslused eesti bioloogia Päikesekiirgus Tuul õhuniiskus pilvisus sademed lumikate

Kasutatud allikad

https://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html

Sarnased õppematerjalid

doc

Maastike iseärasused

Meretasandikud (Põhja-Eesti) on hilises geoloogilises minevikus maakerke tagajärjel merepinnast kõrgemale tõusnud. Maakerget esineb tänapäeval Loode-Eestis. Pinnakatteks liivad, ka lainete poolt pestud moreen ja savikad-mudajad setted. Esineb ka astanguid rannavalle, kohati luidestikud. Kõrgemad rannavallid koosnevad klibust, madalamad liivast. Paljudes kohtades ulatuvad merre poolsaared (Käsmu, Viimsi, Suurupi) ning ligiduses tekivad saared (Aegna, Naissaar, Prangli). Suur osa Eesti rannikust süveneb aeglaselt (laugrannik). Paekalda puhul esinev järsakrannikut klinti. Laugranniku piires esinevad: moreen-, kamardunud-, liiva-, klibu- ja mudarandu. Alluviaaltasandikud (Vääna, Jägala, Võhandu, Piusa, Peipsi, Võrtsjärv) on kujunenud jõgede ääres üleujutusel tekkinud setetel. Üleujutatud osa nim lammiks, kus kasvavad luhaniidud. Taimeliikidest esindatud lepp ja paju. Pind jõeorgudes võib olla terrassiline.

Maastiku ehitus

docx

Referaat Eesti kliima teguritest

Eesti kliima Referaat aines „Üldine klimatoloogia” NSO7022 Üliõpilane: Alina Lerner Juhendaja: Triin Saue Tallinn, 2017 Sisukord Sissejuhatus......................................................................................................................................3 1. Kliimavööde.................................................................................................................................4 2. Eesti geograafiline asukoht..........................................................................................................6 3. Eesti kliimat kujundavad tegurid.................................................................................................7 3.1. Kiirguslikud kliimategurid....................................................................................................7 3.2. Tsirkulatsioonilised kliimategurid...........................................................

Meteoroloogia ja klimatoloogia alused

doc

Kesk Eesti tasandik

varieerub 16,0°C ja 17,4°C vahel. Kõige jahedamad alad asuvad kõrgustikel, kõige soojemad aga madala sisemere rannikul, näiteks Pärnus. Sügisel jahtub aga sisemaa tunduvalt kiiremini kui rannik ning talve edenedes õhutemperatuuri erinevused järjest suurenevad. Aasta keskmine õhutemperatuur Eestis on vahemikus 4,3°C kuni 6,5°C, madalam kõrgustikel ja kõrgem saarte läänerannikul. Aasta keskmine tuule kiirus on Eesti siseosades alla 4 m/s, avamere rannikul aga üle 6 m/s. Veelgi suuremad erinevused esinevad tormituulte sageduses. Kui sisemaal esineb tormituult (kiirusega üle 15 m/s) harva, vaid mõni kord aastas, siis avamere rannikul ja saartel on tormituuli keskmiselt 3045 päeva. Eesti paikneb niiske kliimaga vööndis, kus sademete hulk ületab summaarse auramise. Aasta keskmine suhteline õhuniiskus on 8083%. Kõrgem on ta talvekuudel ja kõige madalam mais, keskmiselt 70%

Geograafia

doc

Uurimistöö - KLIIMA MUUTUMINE EESTIS

PÕLTSAMAA ÜHISGÜMNAASIUM KLIIMA MUUTUMINE EESTIS Uurimistöö Koostaja: Keivin Kivimägi 11A Juhendaja: Toomas Annuk PÜG õpetaja Põltsamaa 2010 SISUKORD Sissejuhatus 3 1. Eesti kliima iseloomustus 5 2. Eesti kliima piirkondlikud erinevused 7 3. Eesti kliima muutumist põhjustavad tegurid 9 4. Mida toob kaasa kliima muutumine? 13 5. Kuidas kohaneda kliima muutumisega? 14 6. Klimatoloogide arvamused 15 7. Uurimistöö tulemused ja arutelu 17 7.1 Eesti kliimat mõjutavad tegurid 17 7.2 Rahulolu Eesti kliima ja ilmastikuga 18 7

Uurimistöö

doc

Euroopa ja loodusgeograafia

foto.ee lk 13a, 22, 37, 81, 97 Hiiumaa Mudeliklubi lk 19, 64, 68 Toimetaja Aime Kons Küljendaja Lauri Haljamaa Tallinn, 2014 ISBN 978-9985-0-3467-5 Andres Tõnisson, 2014 Kirjastus Koolibri, 2014 Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil. Kirjastus Koolibri Hiiu 38 11620 Tallinn www.koolibri.ee Sisukord Kuidas kasutada õpikuid? ... 4 1. EUROOPA JA EESTI ASEND, PINNAMOOD JA GEOLOOGIA 1.1. Euroopa asend, suurus ja piirid ... 8 1.2. Eesti asend, suurus ja piirid ... 12 1.3. Mandrijää toime Euroopa ja Eesti pinnamoe kujunemisele ... 16 1.4. Euroopa pinnamood ja selle kujunemine ... 20 1.5. Eesti pinnamood ja selle kujunemine ... 22 l.6. Eesti geoloogiline ehitus ... 26 1.7. Euroopa maavarad ... 30 1.8. Eesti maavarad ... 34 Õppetükkide 1.1.-1.8. kokkuvõte ... 38 2. EUROOPA JA EESTI KLIIMA 2.1. Euroopa kliima ... 42 2.2

Euroopa

doc

Kordamisküsimuste vastused 2011

kliima, reljeef, taimkate, muldkate, veestik, loomastik jne.) on vastastikku seotud nii oma arengus kui ruumilises paiknemises. Kõnekeeles: Maastik on teatud ala välisilme, värvide ja vormide laad vaateväljas, näiteks öeldakse sügismaastik,loodusmaastik, künklik maastik, kultuurmaastik jne. Maastikku käsitletakse tavaliselt neljamõõtmelisena: kolmele ruumimõõtmele lisandub ajamõõde. 2. Too näiteid võõrliikide kohta. Milles avaldub nende negatiivne mõju Eesti loodusele? Võõrliigid: karuputk, hiina villkäppkrabi, mink, viinamäetigu. Neg. Mõju Est loodusele: võõrliigid tavaliselt tõrjuvad kohalikud liigid välja ning muudavad senist koosluste struktuuri ja tasakaalu. 3. Mis on puisniit? Puisniit on puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega

Eesti loodusgeograafia

doc

Eesti loodus ja majandusgeograafia eksam

Eesti loodus- ja majandusgeograafia kordamisküsimused 1. Eesti loodusgeograafiline asend (sellest lähtuvad tunnused), ajavööndid. Eesti jääb vahemikku 57°30´ ja 59°40´ põhjalaiust ning 21°45´ja 28°15´ idapikkust. Eesti asub Euraasia mandri loodeosas ja Euroopa maailmajao põhjaosas, Läänemere ääres. Kahest küljest ümbritsevad teda Läänemere osad: põhjast Soome laht, läänest ja edelast Väinameri ja Riia laht. Geograafiliste vööndite järgi kuulub Eesti põhjapoolse parasvööndi Läänemere vahetu ja Atlandi ookeani kaudse mõju all olevasse ossa. Kuna Eesti asub võrdlemisi kaugel põhjas e. Suurtel laiuskraadidel, on meil välja kujunenud neli oluliselt erinevat aastaaega. Suvel on päeva pikkus maksimaalselt 18 tundi, talvel on lühima päeva pikkus ainult 6 tundi, kevadel ja sügisel on öö ja päev enamvähem ühepikkused. Eesti asub vööndis, kus kehtib Ida-Euroopa aeg, mis määratakse 30° idapikkuse meridiaani järgi.

Eesti loodus- ja majandusgeograafia

docx

Loodusgeograafia, loodus, geograafia, maastik

Lühivastused A-osa: 1. Mis on maastik? Millest tuleneb selle dünaamilisus/muutlikus? Maastik - geokompleks, mille koostisosad (taimkate, muldkate, veestik, loomastik jne.) on vastastikku seotud nii oma arengus kui ruumilises paiknemises. Maastikku käsitletakse tavaliselt neljamõõtmelisena: kolmele ruumimõõtmele lisandub ajamõõde. 2. Selgita maastike liigituse (hierarhia) põhimõtteid. Paik - väikseim geokompleks, mille piires kõik maastikukomponendid on esindatud oma kõige väiksemate territoriaalsete alajaotustena. Paigas - ühel mesoreljeefivormil – künkal, nõos, väikeses orus või ligilähedaselt ühesugusest ainesest pinnakattega tasandikul kujunenud geokompleks. Paigastik - geokompleks, mis on valdavalt ühe loodusliku teguri (mere, tuule) mõjul kujunenud pinnavormistikul (mõhnastikul).

Geograafia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk