Referaat Eesti kliima teguritest (0)

Eesti kliima
Referaat aines „Üldine klimatoloogia”
NSO7022
Üliõpilane: Alina Lerner
Juhendaja : Triin Saue
Tallinn, 2017

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Kliimavööde 4
2. Eesti geograafiline asukoht 6
3. Eesti kliimat kujundavad tegurid 7
3.1. Kiirguslikud kliimategurid 7
3.2. Tsirkulatsioonilised kliimategurid 7
3.3. Geograafilised kliimategurid 8
4. Üldine Eesti kliima kirjeldus 10
4.1. Klimaatilised aastaajad 10
4.2. Õhutemperatuur 12
4.3. Sademed 13
4.4. Tuul 13
4.5. Lumikate 14
5. Sõrve rannikujaama ja Võru meteoroloogiajaama analüüs 15
5.2. Klimaatilised aastaajad 16
5.2. Õhutemperatuuri andmed 18
5.3. Sademete hulga andmed 18
5.4. Tuule andmed 19
Kokkuvõte 21
Kasutatud allikad 22

Sissejuhatus

Eestimaa on Baltimaa riik, mis asub Euraasia mandri loode osas. Eestis on paraskontinentaalne ehk üleminekuline mereliselt mandrilisele kliima tänu Eesti asendile Euraasia loodes , kus valitsevad nii Atlandi ookeani õhk kui ka Euraasia sisene mandriõhk. Eesti kliimat mõjutavad paljud tegurid: õhuringluse globaalsed ja kohalikud eripärad, Päikesekiirguse osakaalu aja jooksul muutumine, reljeef, Läänemeri, Atlandi ookean jne. Selle ja muude tegurite tõttu on Eesti kliima pehme, muutlik ja paljud näitajad on erisugused Eesti erinevates paikades.

1. Kliimavööde

Alljärgnevas paragrahvis on kliima käsitletud Köppen’i kliimaliigituse1 järgi.
Köppen-Geiger- Pohl ’i süsteemi järgi kuulub Eesti koos kõige Baltoskandiaga (va Skandinaavia loodes kitsat ala) Dfb kliimatüübi piirkonna sekka (vt. Joonis1) (1).
Vaatleme alguseks, mida tähendab see kolmest tähest koosnev kogum Dfb. Esimene täht D viitab kliimadele laialdase sesoonse temperatuuride mitmekesisusega. See tähendab, et soojema kuu keskmine temperatuur ületab 10°C ja külmema kuu keskmine temperatuur on madalam kui -3°C. Teine täht f viitab kliimadele pideva sademetega kogu aasta jooksul, kuiva hooaega ei ole. Kolmas täht b näitab, et selle kliimatüübiga alal on soojema kuu keskmine temperatuur alla 22°C (2). Köppeni klassifikatsioonis selle kliimatüübi nimi on niiske kontinentaalkliima jaheda suvega alltüüp. Joonis 1 Kliima-valdkonnad Köppen'i järgi (1)
See alltüüp esineb Põhja-Ameerikas (New England , Suure Järvistu regioon, Kesk-Lääs 100. meridiaani idapool, Kanada lõunaosa), Ida-Euroopas, Skandinaavias ja Venemaal (vt. Joonis 2). Niiske ontinentaalkliima paikneb mitu õhumasside - peamiselt polaarsete ja troopiliste - piiril , ja see on ilmade muutuslikkuse põhjusena . Polaarsed ja troopilised õhumassid põrkavad kokku, tekitades hõredama ning niiskema õhu ülestõusu, mille tulemusena toimub sadenemine. Need õhumassid moodustavad mittetroopilisi tsükloneid ja tänu polaarsele jugavoolule liikuvad läänest itta , mistõttu läänetuuled domineerivad niiske kontinentaalkliima vöötme alades. Joonis 2 Dfb esinemine maailmas (4)
Kontinentaalsus on samuti Dfb kliimatüübi tähtsa tegurina . Kuna selle kliimaga alad asuvad peamiselt parasvöötme kontinentide sees, nad on kõrvaldatud ookeanide mõõdukast mõjust ning seega kliima kogeb sesoonse temperatuuri suuri muutusi. Siiski selle kliimavöötme perifeerias, mis piirneb merega, suve temperatuurid on veidi madalamad ja talve temperatuurid on pisut kõrgemad kui esinevad kliimavöötme sisemuses. Dfb (kontinentaalse kliima jaheda suvega) puhul mitte ainult suved on külmemad kui Dfa (kontinentaalse kliima kuuma suvega) omad, vaid ka talve temperatuurid on palju madalamad (3).
Aasta sademetehulk ulatub 500 kuni 1250 mm suurema hulgaga regiooni lõunas ja kõrgentikkudes. Talvel sademed sageli ilmnevad lume kujul, ja pidev lumekatte on kohal 1-4 kuud, eriti põhjapoolsel Dfb regioonil (5).
Näiteks, Dfb kliimatüüp on hästi esindatav linnas Duluth, Minnesota (vt. Joonis 3). Joonis 3 Duluth kliima graafik
Põhiliselt Duluth’is on mõõdukas ja külm ilmastik. Keskmine temperatuur on 4,3°C, keskmine aasta sademete hulk on 717 mm. Kõrgeim temperatuur esineb juulis, 19°C, ning madalaim jaanuaris, -12,3°C (6). Lumi sajab oktoobrikuust kuni aprillini (7).
Joonis 3. Duluth'i kliima graafik (6)

2. Eesti geograafiline asukoht

Eesti Vabariigi territoorium on Ida-Euroopa lauskmaa loodeosa piirkond koos saartega, mis on piiratud põhjast Soome lahega, läänest – Läänemerega, edelast – Liivi lahega ning idast – Peipsi järvega, lõunas piir asetseb maismaal (9). (vt. Joonis 4). Eesti naaberriigud on Venemaa ida, Läti lõunas, Soome põhjas ja Rootsi loodes.
Eesti põhjapoolseim punkt asub Vaindloo saarel (59°49'N), lõunapoolseim punkt on Naha ümbruses (57°30'N), läänepoolseim – Nootamaa saarel (21°46'E) ning idapoolseim – Narvas (28°12'E)(10). Joonis 4. (8)

3. Eesti kliimat kujundavad tegurid

Eesti kliimat kujundavad paljud erinevad tegurid. Nendest üks osa on globaalsed mõjurid, mis mõjutavad suuri piirkonnasid, aga teised on kohalikud, ja nad muudavad kohalikku Eesti kliimat omapäraseks võrreldes teiste sama kliimatüübi aladega. Neid faktoreid saab jagada kolmeks rühmaks: kiirguslikud, tsirkulatsioonilised ja geograafilised.

3.1. Kiirguslikud kliimategurid

Eesti asub parasvöötmes 57°N ja 59°N laiuskraadide vahel – üsna kaugel ekvaatorist. Seetõttu iseloomustab Eesti kliimat tugev sesoonsus: tänu Maa pöörlemistelje kaldenurgale talvel saabub Eesti maapinnale vähem Päikesekiirgust, kui suvel, ja seetõttu esineb sesoonsete temperatuuride tuntav erinevus. Omakorda temperatuuride mitmekesisus mõjutab ka teisi ilmaelemente.
Eestis on Päike kõrgeimas asendis suvisel pööripäeval (22. juuni) – ca 55° ja madalaimas asendis talvisel pööripäeval (22. detsember) – ca 8° horisondist ( lõunast põhjani on erinevus ±1° võrra).
Sõltub maapinnale jõudnud kiirguse hulk ka atmosfääri läbipastvusest ja pilvisusest. Kuna Eestis on suurim osa aega taev on pilves , palju Päikesekiirgust osaliselt peegeldub neist ja osaliselt pilvede osakesed neelavad seda.

3.2. Tsirkulatsioonilised kliimategurid

Teiseks tähtsaimaks kliima mõjuriks on atmosfääri tsirkulatsioon , tingitatud omakorda päikesekiirguse territoriaalse jaotusega ning aluspinna omapärasustega. Õhuringlus muudab Eesti ilmatingimusi muutlikuteks.
Ikka mõjuvad Eesti kliimale tsüklonaalne tegevus ning õhumassid.
Ühe tähtsa kliima mõjurina Eestis on läänevool (11). Läänevool on kahe Atlandi ookeani kohal asetsevate püsivate õhurõhualade, Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi, õhurõhu erinevuse tulemusena. See erinevus on väljendatav NAO indeksi abil – Põhja-Atlandi ostsilatsiooni numbriline kujutlus . Joonis 4. Põhja-Atlandi ostsilatsiooni NAO faasid (14)
Kui Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi õhurõhude erinevus on keskmisest suurem, ja NAO indeks on positiivne, siis ilmneb tugev läänevool, mis toob endaga sooja õhku ookeanilt Eestisse, seejuures sinna tuleb küllalt soe talv ja jahe suvi. See soe õhk, toodud läänevooluga, ilmneb Atlandi ookeani kohal tänu Gulfi hoovusele, mis liigutab Mehhiko lahest sooja vett ookeanis kirde poole, kuumutades ka õhku.
Negatiivse NAO indeksi korral, pole nende rõhualade vahel erinevus suur, seega moodustub nõrk läänevool, ja soe õhk ei jõua Eestisse, mistõttu Eesti ilmastikku mõjutavad rohkesti mandrilised õhumassid, põhjustades külma talve ning keskmisest soojema ja kuivema suve (12)(13)(vt. Joonis 5).
Üldiselt, Islandi miinimumi mõju Eestile on kõige suurem, sellepärast et seal tekib suurim osa tsükloneid, mis mõjutavad Eestit valdavalt külmel poolaastal, kui Islandi miinimum on kõige võimsam. Assooride maksimum aga ei mõjuta Eestit nii otseselt, vaid selle mõju saab väljenduda selles, et suvel Eestis valitsevad läänetuuled. Talvel võivad kohati mõjuda Eesti ilmastikule ka Grönni ja Siberi maksimumid, nendest tuleb Eestisse pakaseline ilm (11).
Tähtsat rolli Eestis mängivad Atlandi ookeani merelised (niisked ja mõõdukad) ja Euraasia mandrilised õhumassid (kuivad, talvel väga külmad ja suvel jahedad). Viimased põhiliselt esinevad talve teises pooles , kevadel ja suve esimeses pooles. Mõnikord talvel ja sügisel saavad Eestisse jõuda arktilised õhumassid ja väga harva suvel – troopiline õhk (10).

3.3. Geograafilised kliimategurid

Võrreldes makromastaapsete kiirguslikute ja tsirkulatsiooniliste kliimateguritega, geograafilised tekitavad mikro- ja mesomastaapseid kliimaerinevusi. Geograafilisteks kliimateguriteks nimetatakse neid, mis on tingitatud aluspinna erinevusega.
Esimeseks teguriks on mere ja maismaa kliimatilised erinevused, see tähendab vesi soojeneb ja jahtub aeglasemalt kui maismaa tänu madalamale albeedole ja suuremale soojusmahtuvusele ja soojusjuhtivusele (11). Mõjuriks on siin Läänemeri ja. See tekitab erinevusi ranniku- ja sisemaa temperatuurrežiimide vahel: talvel on rannikutel soojem kui sisemaal , kevadel sisemaa soojeneb kiiremini ja sügisel ka kiiremini jahtub (10).
Teiseks teguriks on reljeefi ebaühtlus. Vaatamata sellele, et Eesti on lauskmaaline piirkond, isegi selle väikeste kõrgustike toime on tuntav. Näiteks, Haanja kõrgustikul on keskmine temperatuur madalam ja keskmine sademete hulk suurem kui üle Eesti keskmised (11).

4. Üldine Eesti kliima kirjeldus

4.1. Klimaatilised aastaajad

Klimaatilised aastaajad iseloomustavad aasta jooksul ilmnevaid etappe, millistel avalduvad ühetüübilised klimaatilised nähtused ja nende ühtne üldsuund2. On olemas erinevad klimaatiliste aastaaegade määratlemise kriteeriumid. Selles paragrahvis klimaatilised aastaajad Eesti jaoks on käsitletud tuginedes A. Raiki liigitusele (1963). On eristatud 4 põhilist aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv – ja 4 üleminekulist: kevadtalv , varakevad, hilissügis, eeltalv. Nende määratlemisel vaadeldakse kaks muutujat: aastaaja saabumispäeva ja kestust (vt. Tabel 1).
Algus
Kevadtalv
Varakevad
Kevad
Suvi
Sügis
Hilissügis
Eeltalv
Talv
Keskmine
23.02
01.04
22.04
03.06
06.09
27.10
16.11
20.12
Varaseim
06.12
9.01
21.03
25.04
27.07
25.09
06.10
24.10
Hiliseim
29.03
30.04
17.05
09.07
13.10
25.12
22.01
23.02
Kestus
Keskmine
38,3
20,7
42,4
94,9
50,2
20,6
33,9
64,4
Pikim
104
94
84
144
104
76
127
143
Lühim
0
0
3
36
15
0
0
2
Tabel 1. 19 Eesti ilmajaama andmetel leitud klimaatiliste aastaaegade statistilised näitajad 1966-2010.
Kevadtalv on lume sulamise periood. Selle esimeseks päevaks arvestatakse selle, mille peale sulailmade arv ületab neile järgnevate külmailmade arvu. Need külmailmad ja ajutise lumekattega päevad pärast talvise lume sulatamist samuti kuuluvad kevadtalve sekka. Tavaliselt algab Eestis veebruari lõpus ja kestab kogu märtsi. Kõige varem saabub kevadtalv Saaremaa läänerannikule, siis Lääne- ja Lõuna-Eestisse ja kõige hiljem Pandivere kõrgustikule ja Kirde-Eestisse.
Varakevade alguseks peetakse lume lõplikku kadumist, maapinna soojenemise perioodi, kui külmavabade päevade arv hakkab domineerima. Saab ka toimuda nii, et lumi on pika aega maas ja järsult lõpuni sulab vaid soojema ilmaga, seejuures kohe algab taimekasv ja varakevad jääb üldse ära. Varakevad saabub Eesti erinevatesse osadesse samas järjekorras nagu kevadtalv, vaid kestab saarestikul ja Lääne-Eestis kõige kauem ning Pandiverel ja Kirde-Eestis see periood on lühedaim.
Kevad algab siis, kui algab taimede vegetatsiooniperiood, ja kevade näitajaks on ööpäeva keskmine temperatuur on püsivalt üle +5°C. Kõige varem kevad tuleb Lõuna-Eestisse ja kõige hiljem – rannikutele.
Suvi algab pihlaka õitsemise algusega, viljapuude õitsemise lõpuga ning kui ööpäeva keskmine temperatuur hakkab ületama +13°C. Niigi nagu kevade korral soojenema hakkab Eesti lõunapoolt põhjapoole, ja kõige hiljem saabub saartele, aga ka kehtib seal kõige pikema aega erinevalt Lõuna-Eestist.
Sügise alguseks on öökülmade saabumine, õunte valmimine ning ööpäeva õhutemperatuuri langus alla +5°C. Sügise saabumine Eesti erinevatesse piirkondadesse on küllalt kontrastne. Kõige varem see algab Kirde-Eestis ja poole kuu pärast tuleb läänesaartele. Selle kestus aga on kõikjal peaaegu sama.
Hilissügise alguse määrab ööpäeva õhutemperatuuri langus alla +5°C ja sellega koos öökülmade ja sadenemise sagenemine. Kõige varem ta saabub Kirde-Eestisse ja kõige hiljem Saaremaale.
Eeltalv algab koos esimese ajutise lumikattega, mis võib selle perioodi jooksul mitu korda ära sulada ja uuesti ilmuda, domineerivad õhutemperatuurid alla 0°C. Ida-Virumaale ja Pandivere kõrgustikule tuleb see keskmiselt novembri esimesel poolel ja samaaegselt Saaremaa läänerannikule see saabub vaid detsembri alguseks.
Talve alguse määrajaks on püsiva lumikatte moodustumine. Just talve määramine Eestis on eriti problemaatiline, kuna näiteks merelisema kliimaga Lääne-Eestis võib püsiv lumikatte üldse mitte ilmuda. Talve saabumine on Eestis kõige kontrastne: kõige varem see tuleb Ida-Virumaale detsembri alguses ja kõige hiljem – Saaremaa läänerannikule vaid jaanuaari esimesel poolel (11).

4.2. Õhutemperatuur

Eesti aasta keskmine temperatuur on 6°C. Soojema kuu – juuli – keskmine on 17,4°C. Külmema kuu – veebruari – keskmine on -4,5°C (15). Graafik 1. Keskmine õhutemperatuur (°C) 1981-2010 (15)
Sellepärast et Eesti paineb Maa kõrgetel laiuskraadidel, sealset õhutemperatuuri iseloomustab suur amplituud . See amplituud on suurem Ida-Eestis, kus kliima on kontinentaalsem, ja vähem Lääne-Eestis, kus kliima on merelisem. Just see kliima „kontinentaalsus“ ja „merelisus“ on õhutemperatuuri territoriaalse varieeruvuse ja klimaatiliste aastaaegade kestuste erinevuse tegurina. Nagu oli öeldud varem – vesi soojeneb ja jahtub kiiremini, kui maismaa. Seega suvel, kui maismaa on juba hästi soojendatud, meri jätkub soojendama ja ainult juulikuuks temperatuurid maismaa ja mere kohal muutuvad võrdsateks. Sügisel on vastupidi – maismaa kiiresti jahtub, meri aga jääb võrdeliselt soojaks ja rannikute kohal on temperatuurid suve lõpust kuni talve keskmeni kõrgemad kui sisemaa kohal.
Soojal poolaastal peamiselt kujundab temperatuuri päike. Sellel ajal on päike taevas kõrgel ja maa saab üsna palju Päikesekiirgust, mistõttu soojeneb. Pilvese ilma puhul aja jõuab maani vähem Päikesekiirgust ning õhutemperatuur moodustub madalam. Külmal poolaastal aga vastupidi: päike asend taevas on madal ja tema toime nüüd ei ole nii tähtis. Pilved aga siis mängivad tähtsamat rolli: kui taev on pilves, siis maapind ei jahtu, selle temperatuur siis alati tõuseb, kui aga taev selgineb, siis temperatuur langeb.

4.3. Sademed

Eesti asub liigniiskes vööndis, kus aastane sademete hulk ületab aasta aurumist. Eesti keskmine aasta sademete hulk on 661 mm. Kõige sademetevaesem kuu on veebruar - 33mm, ja kõige sademeterikkam kuu on august – 80 mm. Graafik 2. Kuu keskmine sademete hulk (mm) Eestis 1966-2010 (11)
Nii nagu õhutemperatuuri korral, on olemas territoriaalsed erinevused sademete jaoks. Mandri-sises osas sajab kõige rohkem suvel, kui õhk on kõige soojem ja sisaldab palju veeauru. Rannikutel on suvel õhk jahedam kui sise-Eestis, vaid võrdeliselt soe õhk on seal suve lõpust kuni talve keskmeni, seega sajab rannikutel ja saartel enamasti sügisel kui suvel.
Samuti sademete hulk sõltub reljeefist. Kõrgustikul, kus õhk tõuseb nõlva ülesse, sajab rohkem, siis, kui õhk laskub nõlva alla, sajab vähem. Väga selgelt väljendub see mäestikueffekt Haanja kõrgustikul. Haanja kõrgustiku kesk-, edela-, lõuna- ja lääneosad on kõige sademerikkam piirkond Eestis, samas kui põhja-, kirde- ja idaosad on sademetevaesed (11).

4.4. Tuul

Aasta keskmine tuulekiirus Eesti siseosades on 4 m/s, rannikutel aga see arv on 6 m/s. See erinevus on tingitatud sellega, et sisemaal tormituuled puhuvad ainult mitu korda aastas, rannikutel aga nad esinevad 30-45 päeva aastas. Valitsevad Eestis edela- ja läänetuuled (10).
Kõige tuulisem periood on ajavahemik oktoobrist veebruarini, kõige vaiksemad aga kuud maist augustini .

4.5. Lumikate

Lumikate Eestis on väga territoriaalselt varieeruv . Kõige varem see ilmub Mandri-Eestis ja kõrgustikutel, ja seal see on püsivam, kui rannikutel ja saartel. Lumikatte kestus ulatub keskmiselt 81-st päevast saarte läänerannikul kuni 137 päevani Pandivere kõrgustikul (16).
Mõnel aastal aga saab juhtuda vastupidi – Põhja-Eesti rannikul ilmub paks lumikate, samaaegselt aga Lõuna-Eestis see on kas õhuke või üldse puudub. Selle põhjuseks on nii nimetatud järve- effekt . See avaldub, kui mere kohal on õhk võrdeliselt soe ja sellele piirkonnale jõuab külm arktiline õhumass, mis liikudes rikastub niiskusega, selle õhumassi alumine kiht soojeneb, ja moodustuvad konvektiivsed pilved, millest sajab rohkesti lumi.

5. Sõrve rannikujaama ja Võru meteoroloogiajaama analüüs

Sõrve rannikujaam asub Saaremaal Sõrve poolsaarel Sääre külas. Selle kõrgus merepinnast on 3 meetrit. Seal valdab mõjut mereline õhk.
Võru meteoroloogiajaam asub Võru linnas, Eesti kaguosas, 82 m kõrgusel. Sellel kohal kliimat mõjutab mandriline õhk (15).
Eelmises paragrahvis oli mitu korda öeldud, kuidas Eestis erinevad kliima näitajad sõltuvalt asukohast ning sellest, mis õhk, kas mereline või mandriline, domineerib selles või teise piirkonnas. Võrreldes Sõrve ja Võru klimaatilisi andmeid, saab neid erinevusi näha.

5.2. Klimaatilised aastaajad Graafik 4. Keskmine klimaatiline aastaring Sõrve (sisemine ring) ja Võru (välimine ring) meteoroloogilistel jaamadel perioodil 1966-2010 (11).

Esimene erinevus Võru ja Sõrve aastaringade vahel seisneb selles, et peaaegu kõik aastaajad saabuvad Sõrvesse hiljem kui Võrusse (va kevadtalve ja varakevadet). See olukord on tingitud Saaremaa merelisema kliimale iseloomuliku õhutemperatuuri inertsuse ehk aastase käigu hilinemisega merepinna aeglasema soojenemise ja jahtumise tõttu.
Teine märgatav erinevus on see, et Võrus on talv palju pikedam, kui Sõrve oma. See on tänu mere soojendamisele ja pehmendamisele mõjule.

5.2. Õhutemperatuuri andmed Graafik 3. Võru ja Sõrve meteoroloogiliste jaamade aastaste temperatuuride käik 1966-2010 (11)

Võru meteoroloogiajaamas on keskmise registreeritud õhutemperatuuri kõikumine on suurem kui Sõrme jaamas: Võru jaama kõige külmema (veebruari) ja kõige soojema (juuli) kuude temperatuuride vahe on 23,5°C, Sõrme jaama kõige külmema (jaanuari) ja kõige soojema (juuli) kuude temperatuuride vahe on 19,4°C. Saaremaa rannikul on keskmine temperatuur madalam kui Võru oma perioodil aprillist juulini ja kõrgem – augustukuust saadik kuni märtsini. Mereline õhk pehmendab kohaliku kliima, soojendades seda külmal poolaastal, aga kevadel ja suve alguses see ei jõua soojendama nii kiiresti nagu mandriline õhk.

5.3. Sademete hulga andmed

Graafik 4. Kuu keskmine sademete hulk (mm) Võrus ja Sõrves 1966-2010 (11)
Esiteks on Sõrve sademete hulk suurem kui Võru sademete hulk oktoobri, novembri ja detsembri kuude lõikes, kuna sel ajal on Saaremaa rannikul õhutemperatuur kõrgem, kui Mandri-Eestis.
Mõlemate paikade sademete hulk on alla keskmist (661 mm), mille tähtsaks teguriks on reljeef. Võru korral asub see Haanja kõrgustiku põhjanõlval, kus mäestiku effekti tõttu sajab vähem, kui selle kõrgustiku lõuna-, edela- ja läänenõlval. Sõrve juhul on see sedemetevaesus tingitud tugeva tuulega.

5.4. Tuule andmed

Graafik 5. Kuude keskmine tuulekiirus (m/s) Sõrves ja Võrus 1966-2010 (11)
Tuulekiiruste erinevused rannikulise Sõrve ja mandrilise Võru vahel on suured. See erinevus on tingitud sellega, et rannikul, eriti edelapoolsel, pole takistusi tuule jaoks, mandril on aga olemas metsad, linnad ja kõrgustikud. Vaatamata aga sellele numbrilisele erinevusele, on tuulekiiruste kõikumine mõlemates kohtades sünkrooniline.
On nähtav, et mõlemates punktides on domineeruvad tuulesuunad edela-, lääne- ja lõunapoolsed. Sõrves aga tuulesuundade protsendiline jaotumine ühtlasem, kui Võru oma. See on tingitud sellega, et Sõrve poolsaarel pole eriti takistusi tuule jaoks, Võru aga asub Haanja (kagus) ja Otepää (loodes) kõrgustikute vahel, ning valdavalt puhub tuul edelast piki Võru orundit. Graafik 6. Võru ja Sõrme aasta keskmine tuuleroos (%) 1966-2010 (11)

Kokkuvõte

Köppen’i liigituse järgi kuulub Eesti Dfb kliimavöötme sekka kõike parameetrite järgi:

soojema kuu keskmine temperatuur ületab 10°C ja külmema kuu keskmine on alla -3°C, Eestis on need vastavalt 17,4°C ja -4,5°C

Eestis sajab kogu aasta jooksul ning sademete hulk on vahemikus 500-1250 mm, täpsemalt on see 661 mm.

Suvi Eestis on jahe, kuumema kuu keskmine õhutemperatuur on alla 22°C
Eesti on pindala järgi väike riik, vaid ca 45000 km2, aga klimaatiliselt see on tõesti suur. Sõltuvalt asukohalt Eestis kõikuvad peaaegu kõik kliimanäitajad: õhutemparatuur, sademete hulk, tuulekiirus, aastaaegade saabumise kuupäevad ja nende kestus.
See ilmastiku ebaühtlus muudab Eestit omapäraseks ja meie, Eesti elanikute, elusid huvitavamateks.

Kasutatud allikad

Kirde, K. Andmeid Eesti kliimast. Tartu Ülikooli meteoroloogia observatooriumi teaduslikud väljaanded. Tartu. 1933.

Arnfield, A. J. Köppen climate classification. [WWW] https://www.britannica.com/science/Koppen-climate-classification . 2016 .

Ritter, M. E. The Physical Environment: an Introduction to Physical Geography . [WWW] http://www.earthonlinemedia.com/ebooks/tpe_3e/climate_systems/humid_continental.html

Peel, M. C., Finlayson, B. L., McMahon, T. A. (University of Melbourne). Updated world map of the Köppen-Geiger climate classification. [WWW] https://hal.archives-ouvertes.fr/file/index/docid/298818/filename/hessd-4-439-2007.pdf . 2007.

Rafferty, J. P. Humid continental climate. Encyclopedia Britannica . [WWW] https://www.britannica.com/science/humid-continental-climate . 2009.

[WWW] https://en.climate-data.org/location/62/

[WWW] http://www.usclimatedata.com/climate/duluth/minnesota/united-states/usmn0208

[WWW] https://www.thinglink.com/scene/622348026534428672

Eesti NSV Hüdrometeoroloogia Teenistuse Peavalitsus. Eesti NSV kliimaatlas. Tallinn. 1969.

Eesti Instituut. Estonica : Encyclopedia about Estonia. [WWW] http://www.estonica.org/en/

Tarand , A., Jaagus, J., Kallis, A. Eesti kliima minevikus ja tänapäeval. Tartu Ülikooli Kirjastus. 2013.

Kamenik, J. Nao indeksist. Blogi. [WWW] http://ilmjainimesed.blogspot.com.ee/2012/06/nao-indeksist.html

Jaagus, J. Eesti ilmaolud kliimauurijaid imestama ei pane. Intrvjuu. Eesti loodus ajakiri. [WWW] http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=1917 . 2007.

[WWW] http://apollo.lsc.vsc.edu/classes/met130/notes/chapter10/nao.html

Riigi Ilmateenistus. [WWW] http://www.ilmateenistus.ee/kliima

[WWW] https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/24920/22_eesti_kliimanitajad.html
1 W. Köppen, Die Klimate der Erde
2 Galahhov, 1959