Maastike iseärasused (0)

EESTI MAASTIKE ISEÄRASUSED
Maastike erinevused on põhjustatud peamiselt maapinda moodustavate kivimite koosseisust ja reljeefist. Paigastikeks nim. ühesuguse tekke ja morfoloogiaga reljeefil kujunenud maastikku.
Paetasandikud (Põhja- ja Lääne-Eestis). Paekivist aluspõhja katab 0,5 m rähkne moreen . Kohati pinnakate puudub ja paljanduvad paeplaadid. Looduslikele aladele on iseloomulikud loometsad, puisniidud .
Moreenitasandikud (Kesk-ja Kagu-Eestis, Pandivere, Sakala kõrgustik) on lainjad, kohati madalad kühmud ja orud ning pinnakatteks on jääaegadest mahajäänud kivimurendirohke saviliiv või liivsavi . Esinevad mullad on viljakad ning kasutatakse põllumajandusmaastikena. Loodusliku taimkattena esinevad salu -, laane-, palumetsad . Esinevad üksikud järved.
Jääjärvetasandikud (Vahe-Eestis, Võrtsjärve ja Peipsi nõos, Kagu-Eesti, Lääne-Eesti) on tasased alad, mis jääaja lõpul on olnud järvevete all. Nende pinda katab saviliivad ja savide kihid. Looduslik drenaaz on halb. Mõnel pool on pinnakatteks vettpidavad viirsavid ning ala võib kannatada liigniiskuse all. Esinevad laane- ja palumetsad ning aruniidud .
Sandurtasandikud (Põlva, Võru mk) on liiva ja kruusa väljad, mille on setitanud mandrijää sulamise veed. Paiknevad kõrgustike servaaladel , suurtes nõgudes ja orundites. Kohati on sandurtasandike pind luidestunud. Esinevad metsamaadena: nõmme-männikud, palumetsad. Männimetsad on osoonirikkad, kuid tuleohtlikud ning alustaimestik tallamise suhtes õrn, ei talu koormust.
Meretasandikud (Põhja-Eesti) on hilises geoloogilises minevikus maakerke tagajärjel merepinnast kõrgemale tõusnud. Maakerget esineb tänapäeval Loode-Eestis. Pinnakatteks liivad , ka lainete poolt pestud moreen ja savikad-mudajad setted . Esineb ka astanguid – rannavalle, kohati luidestikud. Kõrgemad rannavallid koosnevad klibust, madalamad liivast . Paljudes kohtades ulatuvad merre poolsaared (Käsmu, Viimsi , Suurupi) ning ligiduses tekivad saared ( Aegna , Naissaar, Prangli ). Suur osa Eesti rannikust süveneb aeglaselt ( laugrannik ). Paekalda puhul esinev järsakrannikut – klinti. Laugranniku piires esinevad: moreen-, kamardunud-, liiva-, klibu - ja mudarandu.
Alluviaaltasandikud (Vääna, Jägala, Võhandu, Piusa, Peipsi, Võrtsjärv) on kujunenud jõgede ääres üleujutusel tekkinud setetel. Üleujutatud osa nim lammiks, kus kasvavad luhaniidud. Taimeliikidest esindatud lepp ja paju. Pind jõeorgudes võib olla terrassiline.
Sootasandikud (Alutaguse, Lääne-Eesti, Kõrvemaa, Võrtsjärve ja Peipsi nõod) on liigniisked alad, mille pinnakate on turvas (30 cm). Tekkinud mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Eestis 20...24% sood . Sood jagatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. Madalsood on looduslikud rohumaad, pajustike, kaasikute, harvem männikute, kuusikutega. Siirdesood on üleminekuaste madalsoodest rabadeks. Kasvavad jõhvikas, murakas, sinikas . Raba pind on kaetud turbasamblaga, mis toitub sademetevees leiduvatest toitainetest ja tolmust. Sisuliselt koosneb raba veest.
Luidestikud ( Hiiumaa , Pärnu ümbrus, Keila -Joa, Vääna jõesuu) on enamasti nüüdisaegsete randade läheduses tuulte poolt kuhjatud liivahanged. Enam esineb pikliku kujuga vall -luiteid. Luidetel esinev looklevaid liivavalle – tuuleviresid. Liivasid kinnistavad kõrrelised (vareskaer, rand -luidekaer, jäneskastik, merihumur) Juba kinnistunud luidetele kasvavad nõmm- liivatee , h kukehari, nurmnelk. Hiljem kujuneb männimets. Põõsastest kadakad, kibuvits .
Moreeniküngastikud (Lõuna-Eesti) on mandrijää poolt segipaisatud pinnavormid koosnedes liivsavist, saviliivast ning kivimaterjalist. Künkad vahelduvad nõgudega. Nõlvade kallakus 8...12 ○. Leidub järvi ning järvesid mis on soostunud . Esinevad kõrgustike ja voorestike servaaladel. Kasutatakse põllumaana või on looduslike rohumaadena.
Mõhnastikud. (Elva, Aegviidu, Kurtna , Ähijärve) Enamik pinnavorme koosneb liivadest, kruusadest , veeristest. Künkad on 50 m või rohkem, nõlvadega 30○. Küngaste vahel asuvad üksikud nõod. Kõrgustikel esineb ebakorrapäraseid mõhnu, milles esineb järvesid ning need on selgeveelised, liivase põhjaga. Mõhnastikud on enamasti metsaalad nõmme-, palumetsad (mänd, sarapuu, kadakas , pihlakas, mägiristik, kassikäpp, nurmnukk, hobumaran, hunditubakas jt). Mõhnastikke esineb kõrgustike äärealadel, kus mandrijää intensiivse sulamise perioodil jääserv pikemat aega peatus ning sulaveed kuhjasid kokku settekuhikuid.
Oostikud (Kesk-Eesti, Võrumaa) peamised pinnavormid on oosid ehk vallseljakud . Nõlvade kalle 20...30○Koosnevad kihistunud veeriselisest kruusast ja liivast. P-Eestis esineb ooside ahelikke. Enamasti esinevad oosid mõhnastike läheduses. Üksteise ligiduses asetsevate ooside vahelistes nõgudes esinevad järved. Mulla on väheviljakad, enamjaolt esinevad metsamaad, kus kasvavad samad taimed mis mõhnastikes.
Mõhnastikulis-moreensed (Otepää, Haanja ) küngastikud maa-alad, kus väikesel alal esinevad ebakorrapäraselt koos mõhnad, moreenikünkad ning sood ja järved. Kohati lisanduvad madalad oosid, väikese pindalaga moreenitasandikud ja sandurid ning orud. Taimedel esineb palju kasvukohti ( taimkate sootaimedest, kuivalembesteni). Järske nõlvu ohustab erosioon . Maastikulise eriilmelisuse tõttu esineb temperatuuri muutusi (külmaõhujärved). Sademeid rohkem, lumikate paksem , talv kuu aega pikem. Esineb palju järvesid. Esinevad kuuse-enamusega puistud . Küngaste ja nõgude vahel esinevad madalsood. On kujunenud mitme jääaja jooksul.
Voorestikud ( Vooremaa , Türi, Kolga-Jaani) on viirulised maastikud , mis moodustavad ovaalseid künniseid ja seljakuid. Esinevad liigniisked rohumaad, sood ja järved. Vooremaa on võetud looduskaitse alla kui maailma üks tüüpilisemaid voorestikke. Voorte pikkus ulatub 2...10 km, kõrgus 20...40 m. Voored on mandrijää kuhje ja kulutusvormid . Voorte suund ühtib mandrijää liikumise suunaga. Voori katavad kruusadest-liivadest moreenikiht. Esinevad kuusikud ja kuuse-segametsad. Järvesid esineb palju (Saadjärv, Kaiavere, Raigastvere, Elistvere).
Orupaigastikud (Võrumaa, Põlvamaa, Elva, Emajõe ümbrus) on järsuveerulised nõguvormid erineva kuju ja suurusega. Tekkinud juba enne jääaega. Neid orge nim ürgorgudeks. Paljudes ürgorgudes esinevad jõed. Orgude põhjas esinevad lamminiidud, luhad , allikasood, lepikud, pajustikud, kaasikud , lehtmetsad.
Tehispaigastikud (Ida-Virumaa, Kirde-Eesti) on paigastikud mille reljeefi ja teisi komponente (pinnakate, veereźiim, taimkate, loomastik) on inimene oma majandusliku tegevusega muutnud. Kujunenud on uus struktuur (põlevkivi-, paekivi -, liivakivi kaevandused , karjäärid, aherainete kuhjaplatsid, tuhaplatood jne).