Doris Kareva - referaat. (7)

Sisukord.
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Ülevaade elukäigust 4
Looming 4
Luulenäited 7
Kriitika 10
Pildid 13
Kasutatud kirjandus 14
Sissejuhatus.
Doris Kareva on üks silmapaistvamaid Eesti naisluuletajaid, kes on jätnud oma jälje eesti kirjandusse ja on eeskujuks ka teistele luuletajatele. Kareva luule ja selle muutumine läbi aja on erakordne ning kordumatu . Tema luuletuste läbiv teema on armastus. Referaat heidab pilgu peale Kareva elukäigule, tutvustab tema loomingut, esitab luulenäiteid, vahendab kriitikat ning pilte.
Ülevaade elukäigust.
Doris Kareva on pärit Tallinnast helilooja Hillar Kareva perest , sündis (28.november 1958) ja kasvas Tallinnas, pärast Tallinna 7.keskkooli lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli õppima inglise filoloogiat. Ülikoolipäevil tekkis Kareval sidemed dissidentlike ringkondadega ning see tõi kaasa komplikatsioone õpinguis, 1983. aastal õnnestus stuudium siiski lõpetada kaugõppe vormis. Kareva osales 1980. aastate lõpul kirjandusrühmituse „Wellesto“ tegevuses, pikemat aega on ta töötanud „ Sirbi ja Vasara “ (hiljem „Sirbi“) toimetuses, algul korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Alates 1992. aastast on ta ka UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär. Kareva sai kuulsaks 1980. aastatel kaunite armastusluuletuste kirjutajana, kuid ta loomingus on ka religioosseid püüdlusi, ilu – ja harmooniaotsinguid jm. Alguspärase loomingu kõrval on ta avaldanud luuletõlkeid. Tal on tütar Maria Lee. Kareva on pärinud ka tunnustusi nagu: Vabariigi Kultuuripreemia luulekogu „Maailma asemel“ eest; Eduard Vilde preemia „ Mandragora “ eest; Juhan Liivi luuleauhind 1991.aastal. Eesti teatrilaval on etendatud tema „Mandragorat“ (Tallinna Linnateatris, lavastaja Jaanus Rohumaa , esietendus 30. aprillil 2003).
Looming.
Juba varakult tulid Kareva luules esile mõned põhijooned, mille järgi tundis lugejaskond teda ära ka edaspidi: ta kasutas enamasti ranget vormi ja viimistletud keelt ning kirjutas sageli armastusest.
Kareva loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub peamiselt esikkogus „Päevapildid“ (1978). Seda raamatut võib pidada Jüri Üdi teatraalse tehnika, mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus, aga ka artistlik keelekasutus annavadki Kareva luulele selle isikupära. Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine „Noorte kirjandussündmuses '76“ ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu „Päevapildid“ (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm.) on juba näha siingi. „Päevapiltide“ puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J.Üdi ja J.Jõerüüdi luulega – mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat.
1980. aastatel oli Kreva luulelaad enam sümbolistlik (seega ka uusromantiline) ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. Kõige mõjusamalt ja üldistavamalt ilmneb see suund luulekogus „Vari ja viiv “ (1986). Selles tervikus paistab aga ikaagi olevat kaks poolt, üks seotuna tunnete ja teine mõistusega. Ehk teisisõnu: 1980. aastatel sidus Kareva oma luules armastuskogemust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega. Müstika tähendusest nüüdisaegses eesti luules ongi põhjust rääkida just seoses Kaplinski ja Karevaga – kuigi juba põgusal vaatlusel selgub , et see tähendus on väga erinev. Väga erinev on luule, erinevad müstilise elamuse kogemise ja väljendamise teed. Kareval näib see kogemus olevat lähemal religioonile, samuti on talle oluline mingi salapärane ilu – ja armastuseelamus. Maise armastuse ekstaas muutub ta luules taevalikuks ja saab ühteaegu eetiliste tõdemuste nurgakiviks. Vanaaegselt suurejooneliseks muutus 1980. aastatel ka Kareva luule toon. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovd järk – järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse “karevalikkusest”. See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes “Ööpildid” (1980), “ Puudutus ” (1981), “Salateadvus” (1983) ning “Vari ja viiv” (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil , kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes “Ööpiltidega” sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks “tõeline,“ “püha,” “taevas,” “valgus,” “sära,” “jumal,” “ igavik ,” “ime.” Armastus omandab järk – järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavast eetiliseks printsiibiks.
Kareva luule teisenes taas natuke 1980. aastate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastuseteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Aina julgemini kirjutab Kareva ka vabavärssi. Huvitamates luuletustes (kogus „Maailma asemel,“ 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja – seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus .
Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust : Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekstaasi kaudu (Väljataga 1991). Religioosne püüdlus avaldub sageli mõttelise vertikaalteljena, kus vastandatakse ülemisi ja alumisi ruumiosi: Sest sealpool on valgus / ja heledad näod / hõljumas pilvesid pidi / ja siinpool on / mardikad tõugud ja teod / ja muld on minu põskede ligi (“MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE”).
Kareva sõnastab eelistatult suuri objekte, mõõtmeid, kujundeid ja teemasid . Tihti toetab seda üldeetiline sõnum. Ajastuomase poliitilise vastupanuluule eetika pole seejuures keskne , kuid iseenesest leidub sedagi kõikides kogudes – üldinimlik positsioon hõlmab endasse ka selle. Hingelised ja vaimsed otsingud lisavad klassikalisele “ suurele luurele” teisegi külje: siin on küll kirgast ja ülevat selgust, kuid – eriti seoses metafüüsiliste teemadega – ka hämarust, salapära ja tõe kobavat aimamist, mis külgneb tõe kuulutamisega. Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel – salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos.
Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid , siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast ja ilmutuslikku kõnet, ning keelendeid, mis ühendavad Karevat ja arbujate – eelse eesti luulega, näiteks J.Liivi ja E.Ennoga. Ligilähedasi “vanaaegse” luule märke oli samal ajal teistegi luuletajate loomingus, Kareval on see poolus aga väga sujuvalt ühendatud taidurliku keeletööga. Üldisemas mõttes peegeldab see vanema ja uuema traditsiooni ühendus sümbioosi romantilise ja sümbolistliku alge vahel – reeglina jääb valitsevaks viimane.
Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise – luulekogu “Vari ja viiv” on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest.
“Vari ja viiv” osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu “ Armuaeg ” (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes “Maailma asemel” (1992) ja “ Hingring ” (1997). Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste (eriti epiteetide) kumuleerumised, rütmi – ja riimivariatsioonid. Seniste meetriliste võimaluste kõrval saab endale kareva loomingus kindla koha vabavärss. Maailmapildis ja staatilises väärtuste hierarhias väga suuri muutusi märgata pole, need satuvad omamoodi nihkesse liikuva keelega. Sisus toimub peamine muutus just seoses vormiga : nüüdsest muutub ümbritseva maailma ja tõdede kõrval keeletarvituse objektiks rohkem keel ise. Kareva 1990. aastate luulet on hinnatud mitmeti ning hinnangud on sõltunud ka konkreetsetest kogudest. Vägagi vastandlike arvamuste osaliseks on saanud luulekogu “Hingering”, milles oponendid on leidnud sisulise katte vähesust “liigilusas” värsis. Üksmeelsema heakskiidu pälvis luulekogu “Maailma asemel”, milles vahest leidubki Kareva uue laadi värvikaim osa. Luulemina liigub siin peamiselt müütilises aegruumis, millele on omane une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus. Koos keeleliste pööristega viib see kosmilise tühjuseekstaasini, maailma lõputu liikumise ja voolamise tundeni: Maailm on liikuv lugu, mis / alati otsas, / mis langedes läbi aja iga hetk uuesti / alustab otsast (“Maailm on muinasjutt”).
Kareva stiliseeritud kõrgluule oli üheks võimaluseks suhestuda ajaloos väljakujunenud keelekasutuse võimalustega. Selles on eemaldumist 1970. aastate “madalatest” tendentsidest, huvid pöörduvad kaugemasse minevikku ning ajatute aegade suunas.
Subjektsuse lagunemine on näiliselt vastupidine tendents, kuid märgib tegelikult üldisemas mõttes ikkagi ühist muutust, mis esindab kahtlusi identiteedi etteantuses. Sotsiaalses plaanis avaldub see ka rahvuslikus temaatikas: 1980. aastate alguse “etnosümbolistlik” luule, mis kinnitas eestlaseks olemist, asendub laiemas tähenduses “etnofuturistlikuga”, mis muudab kinnitused küsimusteks ja ühese identiteedi mitmuslikuks. Imagoga liituvad rollid on tihtipeale signaal sellest, et esmatähtsaks saavad mingil kitsamal ideoloogilisel alusel toimuvad enesemääratlusel – Doris Kareva puhul toetudes klassikalise poeedi tüpaažile.
Doris Karevat jaotatakse ka gruppi postsümbolistlik luulelaad, mis kaotab senise valitseva positsiooni. Siin toimuvatest edasiarendustest on kõige ilmekam tehniliselt viimistletud maneristliku võttestiku tugevnemine. Seda tendentsi on võimalik tõlgendada ka postmodernistliku situatsiooni huviga ajalooliste stiilijäljenduste vastu.
Fakte ja väiteid.
Kareva luulelaad avaldub kristalliseerunult luulekogus “Vari ja viiv” (1986)
Tema luule toetub sümbolistlikule traditsioonile.
Kareva sai tuntuks armastusluuletajana, lisaks on ta loomingus religioosse taustaga otsinguid j ailuelamuste peegeldusi.
Luulenäited.
Ekstaas.
Su kaunidus on pannud kannatama
nii mõnegi – see imeväärne riist ,
mis võtab mõistuse, mis rahu viib
ja riisub riide viimse vastupanu.
Ma naudin Sinu naudingut, Su keha
kõikvõimalikkust – kurve, pööranguid,
Su järske sööste, kurbust , pöörasust...
Ööst öösse janune, ma joon Su janu.
Su sulnis süleluses sulan üleni
ning vormun taas kui harukordne vaas,
mis nõtkelt õõtsumas Su pihu all -
Su andumuse andest sündind anum.
Su iga sekund minu sügavuses
on mõõtmatu lõõm, rõõm ja vapustus ,
elektrilöök, mil keeled kohtuvad
sääl, teispool tähti, taevaid, mõtteid, sõnu -
ma suren , sünnin, õrn ning uhke, suren
Sus tuhatkordselt, et taas puhkeda
ja unest unne kanda aarena
Su armastuse mõeldamatut mõnu...
Elekter.
Löö lahti ükstaskõik kuskohast,
sa leiad. Ära ainult karjata.
Kui elus üldse
midagi
on puhast,
siis seda
pole mõtet varjata.
On niigi liialt vähe puudutatud
sest luksusest,
mis laiub siinpool äärt.
On vähem veel,
mis puutumise väärt.
--------------
Lamasin ootuses , et mind ei lööda,
asjade vahel. Asjatult . Aeg
raskelt ja madalalt lendas must mööda
lähedalt.
Kuulsin ta hingamist kähedat,
leeklevat, lainlevat, vöötlevat valgust
nägin ta fööniksisabas. Siis
tiivalöök tabas.
Eelhetk.
Kõik, mis kõrvetab ses elus noores
mõni minut enne veerand seitset,
on nii tõeline ja siiski toores
oma kaitsetuses. Pole maitset .
Mõne meeldimise alla neeland,
keeland välja paistmast välisel,
kellad endas olen üles keerand
veerand seitsmeks. Veel ei helise .
Koolmekoht.
Päev langes. Üle silla
nad läksid paljapäi.
Ja viies, kõige väiksem,
jõe äärde maha jäi.
Neil olid laiad seljad .
Päev loojus, verine .
Ta tõusis pikkamisi ,
põsk porine.
Jõeveega uhtus nägu
ja peoga jõi.
Siis hingas sügavasti –
taas valu lõi -, ei või!
Üks liblikas kui unelm
sääl lehvis üle vee.
Liisk langes, kivi veeres.
Tal oli teine tee.
Külaline.
Uks kääksatas tasa.
Võib – olla et tuul selle avas.
Kõik istusid lauas ja vaikides
õhtust sõid.
Pilgu kui tõstsin,
nägin Sind ukseavas.
Seisid ja muigasid -
nii nagu Sina vaid võid.
Käest panin tassi ja tõusin.
Muud teha ei suutnud.
Pikalt Sa vaatasid mind
ja Su pilk oli kurb.
Imelik,
aga Sa peaaegu polnudki muutund.
Suu ümber ainult veel sügavam
kibeduskurd.
Tahtsin sind kutsuda sisse,
ent korraga ringi
hakkasid käima seinad
ja vankuma lõid.
Sulgesin silmad.
Kui avasin, uks oli kinni.
Kõik nagu ennegi vaikides
õhtust sõid.
Linnumuna õrnad koored
viirastuvad, kui ma mõtlen
Sinu surmast.
Kõik nii võik.
Kevadõhtu vurvendusse
kaelakuti kaovad noored,
mööda männitüve nõrgub
kumendades vaik .
Kriitika.
Doris Kareva. “Aja kuju.”
See ilus raamat, nurk pehme paelaga kokku seotud, on Doris Kareva luulekunsti austajaile tõeline maiuspala. Õnneks mitte ainult, isegi mina, kes ma kõrget ja pidulikku luulet nii väga kardan ja vihkan, leidsin siit väga häid ja mulle tõsiselt korda minevaid luuletusi. Mitmenäoline “Aja kuju” meeldib mulle palju enam kui eelmine kogu, unenäoline “Mandragora”.
Meeldib see, et poetessi kujund on täpsustunud, “ihalduse uduse objekti” kõrval on teravaid, lausa lõikavaid pilte: “Skalpell ja metronoom / mu isa klaveril / enda vahel hoidsid vaikust , /kui ma olin laps. // Nüüd alles, aegamööda, / olen hakand kuulma , / mõistma/ nende kummalisi lugusid . // Imeõhukeseks ihuvad need aja.” (lk 9).  Lausa vaimustasid mind mõned armurõõmukirjeldused: “Võta mind vahel kui võileiba, / siis kui on kiire, / naudi kui austrivaagnat, / kunstiteost kui on aega. // Jumala külalisraamatusse /jäägu meist tänutäht.” (lk 55). Selles tekstis avaldub ka Dorise Jumal – õnneks üsna helge tegelane, selles raamatus rohkem kohal kui varasemais kogudes.
Ja lõpuks leidsin Dorise filosoofiliste luuletuste, eluüldistuste sõnastuste seast ridu, mis tähenduslikud tundusid: “Üks mees võtab kätte ja valab / end välja; seejärel sulgub / tühjakssaanud veinivaati.” (lk 97) Tõesti, saatuse häälega kõmiseb see vaat !
Ja veel teab Doris, et kassi karvadest tõusnud sädemete valgel paistab see, mis on ning  “jõgede kohtumisrõõmu pisaraist /meri on soolane”.
Lisaks vaimustavalt ehedaile “linnusitastele” luuletustele on kogus ka abstraktsemaid, keelemängust ja manamaagiast ennast kanda lasknuid, mis mulle nii korda ei lähe. Aga kokkuvõttes peab tunnistama, et tegu on ligi sada luuletust mahutava ja hästi laia sisulise haardega luulekoguga, kus sõna saavad ihulik, ajalik ja igavik. Võib pidulikult öelda, et inimolu põhitahkude sügav pildistus, võib öelda argisemalt, et igaühele midagi.
Poetessi sõnad on väiksemaks jäänud ja teravamaks ihutud ning tema (kuri)kuulus metafüüsika on pildilisema kuju võtnud. Mul on tõesti hea meel selle raamatu pärast.

Luuletaja kui muusik ja teadlane

KÄRT HELLERMA
Doris Kareva. «HingRing». Kirjastus Huma, 1997 95 lk.
Arvustustamistöö juures olen täheldanud ühte seaduspärasust: iga kord, kui tuleb kirjutada mõnest sellisest raamatust, mille kohta on ette teada, et kergeks võetud ülesande täitmine ei kujune, läheb mõte kõigepealt kriitiku rollile ja kriitika võimalustele üldse. Alati tahaks esimese hooga endale tuhka pähe raputada ja asjast hoopis kõrvale hiilida.
Mis erilisi võimalusi siis kriitikul ikka on? Ainult öelda oma sõnadega ümber seda, mida keegi teine juba enne sind ära on öelnud, järeldada midagi, osutada millelegi, asetada kellegi loomingut püüdlikult kuhugi , mis objektiivselt võttes peaks olema kultuurikontekst, koht laiemal kirjandusmaastikul vms, tegelikult pole aga muud kui kriitiku enda ainuomane ja väga isiklik maailmapilt .
Oma vanade arvustuste mustandeid vaadates - mõned neist on siiani alles - olen hämmeldusega märganud, et need on sageli lõpptulemusest elavamad ja huvitavamad. Võimalik, et kehtib paradoks: mida zhanripuhtam on kriitika, seda igavam ta lõppkokkuvõttes on. Kriitika paradigmas on kõik nii neetult etteaimatav, talitsetud ja mõistlik. Kriitika meetod seisneb ju emotsiooni paralüseerimises, ratsionaalsuse üürikeses triumfis. Ent selline mõtteviis, mis eeldab, et maailm on alati äraseletatav, kuhugi mahutatav ja millelegi kuuletuv, ei saagi oma punnitatud lineaarsuses olla rohkemat kui igav ja üheplaaniline. Midagi jääb sealt paratamatult välja.
Ka pole kriitikat ilma kellegi eelneva loomingulise aktita üldse olemas. Seetõttu ei muutu kriitika kunagi esimese järgu tähtsusega nähtuseks. Meediaajastul on lugu muidugi keerulisem. Tänane kriitik ammutab mõjujõu eelkõige selle kanali või väljaande võimsusest, kes tema tööjõudu kasutab. Nii on kaasaegne kriitik tihtipeale nagu aatomik - ise väike, aga jõud on suur.
Doris Kareva «HingRingi» puhul tuli kriitikutöö tänamatus jälle selgelt esile. Ühelt poolt polnud justkui sobilik tunnet mõistusega mõõta - poeesia arvustamise puhul taolisest taktitusest aga ei pääse - teiselt poolt kummitas oht jääda kinni tuttavasse, hästi üldiselt kiitvasse suhtumisskeemi, mida kriitika juba aastaid Kareva luule puhul on kasutanud.
Kuigi Kareva luulet on kindlasti kergem kaugelt ülistada, kui lähedalt uurida, peaks ikkagi heitma kasvõi põgusagi pilgu sellele, kuhu ja mis suunas ta oma luuletustes aastate jooksul liikunud on. Mis eristab «HingRingi» autorit näiteks 1990. aastal ilmunud valikkogu «Armuaeg» loojast?
Suurt vahet ilmselt ei ole, sest Kareva on juba aastaid olnud tähelepandavalt küps luuletaja, kes ülistas kannatlikult, luuletus luuletuse haaval, armastust kui elu ülimat sihti ja püüdles kompromissitult hingesiiruse, valguse ja selguse poole. Armastus on keskne «HingRingiski»: Sest armastus on kõiges, kõikjal, kõik. (lk 87)
Nende eesmärkide nimel on ta alati pannud mängu suure sisima jõu: tema luules vastandusid aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Ühe toel sai esile tõsta teist. Nii kujuneski, et ka kirkamate kogemuste läheduses figureeris reeglina ka nende vastandmärgiline taust, kaduvuse tume ähvardus.
Nüüd on vastandusi ja nende alalõpmatust ületamisest tekkinud traagilist pinget justkui vähem, Kareva luule kulgeb enamasti ühtses ja avaras, valgusega küllastatud mõõtmes, milles on vähem inimlikke ebakindlushetki ja rohkem kõrgemate teadmiste sära. Üks luuletus koorub teisest, üks motiiv kutsub esile järgmise, tegeldakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane, sellega, mis
ilmub, kaob, tulvil ilu saladust
tahtmatut, tabamatut (lk 59)
Kareva luulele alati iseloomulik ülev kurbus mõjub «HingRingis» uudsena, kuidagi kirkamalt, rahulikumalt - aga ka natuke eemalolevamalt. Vaid tsüklis « Varjutus » ületatakse ilmselgelt ränki aegu ja troostitust, vihjatakse kannatustele ja okastraattunnile. Raskustest aga tuleb luuletaja välja veelgi tugevamana ja karastatumana, tõdedes ikka ja jälle: Valgus, millest me võetud, ei hävi. (lk 50)
Tundub ainult, et Kareva luule kasutab senisest rohkem kõlalisi assotsiatsioone, märgatav on eriti assonantsi tihe esinemissagedus . Kareva värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu. See vähendab natuke luule jutustavust, kuid suurendab samal ajal selle laulvust, lähendab seda ühtlasi rahvalauludest tuttavale võttestikule. Kareva värsside üheks algallikaks võikski pidada muusikat ja selle rütme.
Sõnadesse pandud muusikas on häälikud võrreldavad kindlatel sagedustel kuuldavate helidega - osa värsiridu võiksid vähemalt mõtteliselt olla ülekantavad nootidesse ja teistesse muusikalistesse märkidesse. Häälikuliselt sarnased sõnad moodustavad omavahel mitte ainult sisulist tähendust hoidvaid ja süvendavaid kombinatsioone, vaid ka selgelt muusikalisi kooskõlasid ja harmoonilisena mõjuvaid helilisi astendusi.
Muutus muusikalisuse suunas on teisendanud ka Kareva luule üldist struktuuri. Kui enne oli ta pigem napp ja vihjav kui pillav ja sõnaohter, siis nüüd on ta - vahest intensiivsema kõlakogemuse huvides ja suurema veenmisjõu saavutamise nimel? - hakanud kasutama enam retoorilisi kordusi ja ümberütlemisi. Rohkesti on tekstis tugeva värvinguga, läbivat emotsiooni toetavaid liitsõnu, näiteks hirmkirg, saatusekelluke, leekkeel, leekveetlev, tõemeel, purpurpulss, purpurkõrgus, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas jne.
Teisenenud on Kareva luule liigendus. Üksikluuletuste asemele on tulnud pikemad, nummerdatud tsüklid. Väliselt annab see juurde suursugusust, sisuliselt aga suuremat ei muuda. Kareva kirjutab endiselt valguse poeesiat, kuid selles on rohkem jumalikku tõeteadmist, omaetteolekut kõrgeimas mõõtmes.
Tule, tõeline elu - tule
põrmusta; pühitse
meie maailmakogemus oma
kõrgesse selgusse (lk 11).
See on oluline kutse. Luuletaja teab, et selgusele, mõõtmatule jumalikule informatsioonile avaneb ligipääs niisuguse teadvuseseisundi kaudu, milles sisaldub võimalikult suures kontsentratsioonis valgusenergia .
Võti selles, valgustatuses, ongi. Ilmutuslikust valgustuskogemusest saab alguse pidev pingeline püüe ületada reaalselt tajutavaid dimensioone, üleminek ülemmustrisse. Kareva iga luuletus on kui katse - ta katsetab, kuidas anda teade, pingutus, edasi võimalikult kokkusurutud vormis, aga nii, et sõnadele tuleks sisse maksimaalne vägi. Aeg-ajalt riskib ta niimoodi ka sattumisega tühja fraasitsemise piirile.
See, et «HingRingi» kujunduses on kasutatud fraktaalkujundeid, on kooskõlas luuletaja püüdega kombata mõõtmeid, mis tavalises olukorras on inimmeeltega raskesti tabatavad. Fraktaalseid struktuure iseloomustab teatavasti murdarvuline mõõde, mis kenasti kooligeomeetria ühe-, kahe- ja kolmemõõtmeliste kujundite maailma täiendab, on kirjutanud teadlane Jüri Engelbrecht (EPL, 19. mai 1997).
Küllap on ka luuletaja mõnes mõttes nagu teadlane, kes väsimatult avardab inimmõtlemise ja -mõistmise piire . Tundub vaid, et luuletajale omane impulsiivne -intuitiivne teerada viib tihtipeale kiiremini kohale kui teadlase ratsionaalne, iga sammu kaalutlev visa minek.
Pildid.
Kasutatud kirjandus.
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/07/11/kultuur.ht m
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A850E1314AE5EAD2C225708F0046E408
http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva
Doris Kareva, “Armuaeg,” Tallinn, “Eesti Raamat,” 1991
Epp Annus , Luule Epner , Mart Velsker , “Uuem Eesti kirjandus,” Koolibri, 2006, Tallinn
Epp Annus, Luule Epner jt., “Eesti kirjanduslugu ,” Koolibri, 2001, Tallinn