Doris Kareva (0)

Slide 1



Doris
Karev
a 28.11.1958 NIMI, 11.v klass


Biograafia • Sündis  Tallinnas 
helilooja 
Hillar 
Kareva 
tütrena.


Õppis: • Tallinna 7. keskkoolis  (1966-1977); • TRÜ filoloogiateadus- keskkonnas inglise 
filoloogiat (1977-1983). Ülikoolipäevil tekkisid sidemed 
dissidentlike ringkondadega, 
tulemus – komplikatsioonid 
õpinguis, aga 1983.aastal 
õnnestus stuudium lõpetada 
kaugõppe vormis.


• Alates 1979 a.  töötas ajalehes 
“Sirp ja Vasar” 
korrektorina, 
hiljem kirjandus-
toimetajana.


• Oli kirjandus- rühmituse “Wellesto”  liige aastatel 1988- 1989. • Aastast 1992 töötab  UNESCO Eesti  rahvuskomisjoni  peasekretärina.


Luuledebüüt Võrreldes järgnevate luuletustega see raamat on 
eraldiseisev - see ühindub generatsioonile omase
stiiliga: nooruslik ilu ja võlu, aga ka mängumotiivid,
iroonilisus, linlikkus, huvi maailma nähtumusliku külje
vastu, efektne pauseerimistehnika. Esimesed tekstid ilmusid 
varases eas: ajakirjas 
“Noorus” ilmus
luuletsükkel “5 tüdrukut 
ja 8 poissi” (1977). 
Hiljem tuli välja
esikkogu “Päevapildid” 
(1978).


1980.aastad • Tekstid on palju individuaalsemad ning  kujundavad välja iseseisva ettekujutuse 
“karevalikkusest”. On ilmunud järgmised 
luuletuskogud:  “Ööpildid” (1980);  “Puudutus” (1981);  “Salateadvus” (1983) ning  “Vari ja viiv” (1986). • Armastus on esiplaanil, kuid tähtsad on ka  sõnad “taevas”, “valgus”, “püha”, 
“sära”,”tõeline”,  “jumal”, “igavik”, “ime”.


“Ööpildid” (1980) HÄÄL Ma hüüan Sind ja tundub: Sina mindki.
Kuid ma ei kuule, on see nii või ei.
On kuristikke, millest üle lindki
ei lenda. Ja on vaikus nagu sein. On kujutlusi, millest tardub hingki.


“Puudutus” (1981) Sa puhkad end välja mu lohutus luus ja usud, et öö tuleb parem. Su silmis ja suus on mu lainetav juus just nagu Su unenäos varem. Ja muusika mängib; viiruk ja viin meid valitseb, vaimleb ja voogab. Ma mäletan küll. Me olime siin. Kuid keegi meis korduda loodab.


“Salateadvus” (1983) Öö lõhnas, elav ja pime.
Vihm häälestas kõrget 
katust.
Me surnutest raakisime
ja imest veel sündimatust. Su silmad, nad olid ligi,
nad hingasid minu sees,
nad hiilgasid hingepõhja –
ja põlatu ülenes. Koit õhetas taevaserval.
Ning läbi jumalamaa
ma kõndisin Sinu kõrval,
liig tulvil, et tänada.


“Vari ja viiv” (1986) Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda. Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.


Valguse teema PIMESI, PIMESI
pomisen nimesid –
valgus, oh Valgus,
sa elav ja vägev
ürgsügav voog,
tõuse sisimast, pühi
mu tänapäev tühi!


Luuletuste iseloomustus • Kareva luule on erakordselt habras ja  tundlik, seda iseloomustavad hingepuhtus, 
kaastunne ja ilu. Ta alustas tütarlapse 
tunnetuslike otsingutega, vaimselt 
nüristavate elu- ja koolikeskkonnale 
vastandas ta igatsusliku armastuse. •  Varane luule oli sotsiaalsetes hoiakutes  kriitiline ja pilklik, hiljem on ta liikunud 
sisemisetõsinemise ja süvenemise suunas.


Luulede struktuur • Kareva kujundid on võimalikult  puhastatud liigsetest  kõrvalassotsiatsioonidest, luuletus  keskendub ühele nägemusele, pildile  või kesksele motiivile.  • Kareva armastuslüürika on  originaalne, liigub tundeväljenduses  pigem ütlematajätmistes kui  otsesõnu väljendatud tunnetes.


Reliigiast • Sakraalsus omab Kareval ka  kaalukamat tähendust: paljusid tema  tekste on võimalik lugeda otseselt  religioosse ilmutuse väljendusena või  selle poole püüdlemisena. See  ilmutuslikkus erineb reeglina  panteistlikust hoiakust: “Jumal on siin  asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus  tõeliselt olev, keda võib tunda vaid  vihjamisi või siis ekraani kaudu”  (Väljataga 1991).


Paljusid tema tekste on võimalik lugeda 
otseselt religioosse ilmutuse väljendusena 
või selle poole püüdlemisena:   “Sest sealpool on valgus
ja heledad näod
hõljumas pilvesid pidi
ja siinpool on
mardikad tõugud ja teod
ja muld minu põskede ligi...”
(“MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE”). Sakraalsus, religioossus


Lüürika traagilisus • Kahes viimases kogus on sagenenud  traagilised ja eleegilised motiivid.  • Surma mõtestab Kareva kirka  piirkogemusena, mille valguses 
omandavad teistsuguse, puhastava 
tähenduse kõik siinpoolsed suhted. •  Süvenenud on ka sotsiaalne mõistmine,  Kareva luuletab rahva ja põlvkonna mälust 
valulise tundlikkusega. 


Luuletuste stiil • Kareva aimamisi kirjutatud luule on  vastandlik Underi pillavale  armastusluulele, kuid jätkab ometi  eesti naisluule traditsioone sisemiselt  intensiivse, vormiliselt vaoshoitud ja  napi stiiliga.  • Kareva luules leidub allusioone  J.Viidingu luuletustele, neid ühendab  vaikuse, valguse ja puhtuse  poetiseerimine.


Poeetilised muutused • Pärast “Vari ja viiv’i” ilmusid  valikkogud “Armuaeg”(1991), 
“Maailma asemel” (1992) ja 
“Hingring” (1997). • Keeleline dünaamika suureneb: – tekivad suuremad kõlamängud;
– keeleüksuste kumuleerimised;
– rütmi- ja riimivariatsioonid.


“Maailma asemel” • Selles luulekogus leidub Kareva uue laadi viljakam osa. Luulemina liigub siin 
müütilises aegruumis, millele on omane 
une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning 
alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus. 
Koos keeleliste pööristega viib see 
kosmilise tühjuseekstaasini, maailma 
lõputu liikumise ja voolamise tundeni: – “Maailm on muinasjutt”.


“Maailm on muinasjutt” Maailm on liikuv lugu, mis alati otsas, mis langedes läbi aja iga hetk uuesti alustab otsast.


Kareva maailmas • Kareva luulet on tõlgitud: – vene;
– inglise;
– ukraina;
– turkmeeni;
– moldaavia ja teistesse  keeltesse, koguna 
«Откровение»Откровение». • Kareva ise on tõlkinud A.  Ahmatova ja teiste 
luulet.


Kasutatud kirjandus • “Eesti Kirjanduslugu”, Koolibri, 2000  (E.Annus, L.Epner, A.Järv, E.Süvalep, 
M.Velsker); • “Eesti Kirjandusrahva Leksikon”,  Eesti Raamat, 1995 (Oskar Kruus).

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Slide 11
• Slide 12
• Slide 13
• Slide 14
• Slide 15
• Slide 16
• Slide 17
• Slide 18
• Slide 19
• Slide 20
• Slide 21
• Slide 22
• Slide 23