Doris Kareva ja tema looming (4)

Doris Kareva ja tema looming
Doris Kareva sündis 28. novembril 1958 Tallinnas ja on eesti luuletaja ning tõlkija.
Doris Kareva õppis Tallinna 7. keskkoolis ja Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat (1977–1983). Töötas ajalehes Sirp ja Vasar korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Kuigi ajaleht on nüüdseks nime muutnud (Sirp), on Kareva siiani toimetuse kolleegiumis.Aastast 1992 on ta UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretär.
( http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva#Elulugu )
Doris Kareva on kirjutanud ja avaldanud luulet suurema osa oma elust. Tema esimesed tuntud tekstid ilmusid 1976, esimene luulekogu varsti pärast seda ja seejärel raamat raamatu järel, kuni aastani 1986. Siis saabus teatav paus ja järgmise kümnendi algusest tänini on Kareva kogud ilmunud aeglasemas rütmis.
Kui keegi koguks ühte köitesse kõik, mis Doris Kareva luulest veerandsajandi jooksul on kirjutatud, saaksime hea ülevaate luulearusaamade vaheldumisest, kriitikute positsiooni muutumisest ja ühel või teisel perioodil domineerivatest võtmemõistetest. Veel enam – me saaksime ülevaate sellest, kuidas erinevad kriitikud erinevatel aegadel on kujutanud luule olemust, milliseid elemente peetakse sellesse kuuluvaks ja milliseid mitte, kuidas on seda püütud kirjeldada või kirjeldamisest mööda minna (viidates “kirjeldamatule”, “ülevale”). Sest Doris Kareva luule on algusest peale tahtnud olla olemuslik , algne, põhiline, tuumne – olla justkui ise luule kvintessents. Iga üksik tekst peaks siis mõjuma nõnda, nagu poleks ta üksnes lõpetatud, vaid ka lõplik; iga viimane rida mitte lihtsalt (selle luuletuse ) viimane, vaid “kõigi luuletuste” viimane, kõigeviimane rida üleüldse.
Kareva senise luule võiks nende järgi jaotada kolme perioodi: (1) varane enesejaatus, alternatiivsus, kommunikatiivsus; (2) peavoolu kehastamine, jäljendamatus omas ajas; (3) sõltumatus, püsivus, lakkamatu tagasitulek algse taotluse juurde. Virtuoossete kõlamängude, riimipeegelduste ja häälikulise algebra abil loob Kareva tekst mulje, nagu oleks keeleline määramatus siin üldse taandunud. Ükski sõna, ükski silp ei näi oma kohale langevat juhuslikult, neid juhib mingi keeleülene tõmbejõud
( http://www.sirp.ee/2003/14.03.03/Kirjand/kirjand1-2.html )

Looming

• 19744. aastal debüteeris luuletustega ajakirjas Noorus
  
• "Päevapildid" (1978)
  
• "Ööpildid" (1980)
  
• " Puudutus " (1981)
  
• "Salateadvus" (1983)
  
• "Vari ja viiv" (1986)
  
• "Maailma asemel" (1991)
  
• " Hingring " (1997)
  
• " Armuaeg " (valikkogu, 1991)
  
• "Fraktalia" (2000)
  
• " Mandragora " (2002)
  
• "Aja kuju" (2005)
  

Doris Kareva on olnud ka paljude luulekogude koostaja ja tõlkija

• "Aastaajad eesti luules" (1999)
  
• "Sina ja mina" (2001)
  
• " Kabir " (2003)
  
• "Väike värsiaasta" (2003)
  
• "Rogha Danta. Seitse iiri luuletari" (2005)
  
• "Surmapõletaja" (2006)
  

Tunnustused

• Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest.
  
• Eduard Vilde preemia "Mandragora" eest.
  
• Juhan Liivi luuleauhind 1991. aastal.
  

Kareva looming Eesti teatrilavadel

• "Mandragora" (Tallinna Linnateater ; lavastaja Jaanus Rohumaa; esietendus 30. aprillil 2003).
  

( http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva#Elulugu )
Näiteid Doris Kareva luuletustest :

Üle kuristiku

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

Üksinda

Kõik on liiga laokil Ja ei mahu
ära kuidagi see valu sinu sees
Mööda tube käid ja otsid rahu
Tõelist rahu leiad üksnes eneses
Kõik on liiga laokil Kogu maja
Pole jõudu otsast alata
Vist on veidi liiga palju vaja
Seks et iseennast salata

Mossitus

tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust
küsid mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust
valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll

Iga päev

Iga päev,
iga öö
tuleb keegi
söestunud silmil.
Ei räägi,
mida ta nägi
elavas maailmas.

Lõpp

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud . Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.
Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
ma teadsin , sa ei tule nagunii .
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Päev langes

Päev langes. Üle silla
nad läksid paljapäi.
Ja viies, kõige väiksem,
jõe äärde maha jäi.
Neil olid laiad seljad .
Päev loojus, verine .
Ta tõusis pikkamisi ,
põsk porine.
Jõeveega uhtus nägu
ja peoga jõi.
Siis hingas sügavasti ---
taas valu lõi --- ei või!
Üks liblikas kui unelm
sääl lehvis üle vee.
Liisk langes, kivi veeres.
Tal oli teine tee.

Päev. Etüüd

Must aurav kohv Ja tasa langeb lund
Ja suhkur lahustub
Sul värisevad käed
Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
Ja teised lapsed kelgutavad mäel
Kes teeb sel juhtub Aga kõik ei tee
Ja kõik ei tahagi
Ja ongi tore
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
Ja tunned rõõmu et sa üldse oled

Sa lakkasid olemast ime

Sa lakkasid olemast ime
mu jaoks. Ma mõistsin
Su ära.
Kuid siiski
see selguse sära,
see kumendus imeline
Su ümbert ei kao.
Mis tunne on olla Sina?
Mis tunne on olla lill,
puu, taevas?
Mis tunne on olla mõte.

Tuhat korda reetnud, raiund läbi

Tuhat korda reetnud, raiund läbi
endas kõige elusama koe;
rebind välja read, mis kisendasid:
loe!
Tuhat korda taganenud, saland
oma saatust, eitand iseend ,
püüdnud roomata, et unustada
lend;
tuhat korda püherdanud tuhas .
Kuid, oh hing,
su põhjast põlisjõul
ikka tõuseb põletavalt puhas
laul.