Doris Kareva (1)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Olustvere teenindus- ja Maamajanduskool
Maaturism ja teenindus
Mario Jurn
Doris Kareva
Referaat
Juhendaja : Anu Kivi
Olustvere 2014

Sisukord

Sissejuhatus

Ülevaate elust

Looming

Raamatud,Luulekogud, Tunnustused

Luulenäited

Kokkuvõte

Pildid

Kasutatud allikad

Sissejuhatus
Doris Korea on üks silmapaistvamaid Eesti naisluuletajaid, kes on jätnud oma jälje eesti kirjandusse ja on eeskujuks ka teistele luuletajatele. Kareva luule ja selle muutumine läbi aja on erakordne ning kordumatu. Tema luuletuste läbiv teema on armastus. Referaat heidab pilgu peale Kareva elukäigule, tutvustab tema loomingut, esitab luulenäiteid, ning pilte.

Ülevaate elust
Doris Kareva on pärit Tallinnast helilooja Hillar Kareva perest, sündis (28.november 1958) ja kasvas Tallinnas, pärast Tallinna 7.keskkooli lõpetamist astus ta Tartu Ülikooli õppima inglise filoloogiat. Ülikoolipäevil tekkis Kareval sidemed dissidentlike ringkondadega ning see tõi kaasa komplikatsioone õpinguis, 1983. aastal õnnestus stuudium siiski lõpetada kaugõppe vormis. Kareva osales 1980. aastate lõpul kirjandusrühmituse „Wellesto“ tegevuses, pikemat aega on ta töötanud „ Sirbi ja Vasara“ (hiljem „Sirbi“) toimetuses, algul korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Alates 1992. aastast on ta ka UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär. Kareva sai kuulsaks 1980. aastatel kaunite armastusluuletuste kirjutajana, kuid ta loomingus on ka religioosseid püüdlusi, ilu – ja harmooniaotsinguid jm. Alguspärase loomingu kõrval on ta avaldanud luuletõlkeid. Tal on tütar Maria Lee. Kareva on pärinud ka tunnustusi nagu: Vabariigi Kultuuripreemia luulekogu „Maailma asemel“ eest; Eduard Vilde preemia „Mandragora“ eest; Juhan Liivi luuleauhind 1991.aastal. Eesti teatrilaval on etendatud tema „Mandragorat“ (Tallinna Linnateatris, lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 30. aprillil 2003).

Looming
Juba varakult tulid Kareva luules esile mõned põhijooned, mille järgi tundis lugejaskond teda ära ka edaspidi: ta kasutas enamasti ranget vormi ja viimistletud keelt ning kirjutas sageli armastusest.
Kareva loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub peamiselt esikkogus „Päevapildid“ (1978). Seda raamatut võib pidada Jüri Üdi teatraalse tehnika, mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus, aga ka artistlik keelekasutus annavadki Kareva luulele selle isikupära. Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine „Noorte kirjandussündmuses '76“ ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu „Päevapildid“ (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm.) on juba näha siingi. „Päevapiltide“ puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J.Üdi ja J.Jõerüüdi luulega – mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat.
1980. aastatel oli Kreva luulelaad enam sümbolistlik (seega ka uusromantiline) ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. Kõige mõjusamalt ja üldistavamalt ilmneb see suund luulekogus „Vari ja viiv “ (1986). Selles tervikus paistab aga ikaagi olevat kaks poolt, üks seotuna tunnete ja teine mõistusega. Ehk teisisõnu: 1980. aastatel sidus Kareva oma luules armastuskogemust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega. Müstika tähendusest nüüdisaegses eesti luules ongi põhjust rääkida just seoses Kaplinski ja Karevaga – kuigi juba põgusal vaatlusel selgub, et see tähendus on väga erinev. Väga erinev on luule, erinevad müstilise elamuse kogemise ja väljendamise teed. Kareval näib see kogemus olevat lähemal religioonile, samuti on talle oluline mingi salapärane ilu – ja armastuseelamus. Maise armastuse ekstaas muutub ta luules taevalikuks ja saab ühteaegu eetiliste tõdemuste nurgakiviks. Vanaaegselt suurejooneliseks muutus 1980. aastatel ka Kareva luule toon. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovd järk – järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse “karevalikkusest”. See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes “Ööpildid” (1980), “ Puudutus ” (1981), “Salateadvus” (1983) ning “Vari ja viiv” (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil, kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes “Ööpiltidega” sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks “tõeline,“ “püha,” “taevas,” “valgus,” “sära,” “jumal,” “igavik,” “ime.” Armastus omandab järk – järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavast eetiliseks printsiibiks.
Kareva luule teisenes taas natuke 1980. aastate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastuseteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Aina julgemini kirjutab Kareva ka vabavärssi . Huvitamates luuletustes (kogus „Maailma asemel,“ 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja – seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus .
Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina panteistlikust hoiakust: Jumal on siin asjadetagune, sealpoolne valgus, ainus tõeliselt olev, keda võib tunda vaid vihjamisi või siis ekstaasi kaudu (Väljataga 1991). Religioosne püüdlus avaldub sageli mõttelise vertikaalteljena, kus vastandatakse ülemisi ja alumisi ruumiosi: Sest sealpool on valgus / ja heledad näod / hõljumas pilvesid pidi / ja siinpool on / mardikad tõugud ja teod / ja muld on minu põskede ligi (“MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE”).
Kareva sõnastab eelistatult suuri objekte, mõõtmeid, kujundeid ja teemasid. Tihti toetab seda üldeetiline sõnum. Ajastuomase poliitilise vastupanuluule eetika pole seejuures keskne, kuid iseenesest leidub sedagi kõikides kogudes – üldinimlik positsioon hõlmab endasse ka selle. Hingelised ja vaimsed otsingud lisavad klassikalisele “ suurele luurele” teisegi külje: siin on küll kirgast ja ülevat selgust, kuid – eriti seoses metafüüsiliste teemadega – ka hämarust, salapära ja tõe kobavat aimamist, mis külgneb tõe kuulutamisega. Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel – salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos.
Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarlusi, mis markeerivad siirast ja ilmutuslikku kõnet, ning keelendeid, mis ühendavad Karevat ja arbujate – eelse eesti luulega, näiteks J.Liivi ja E.Ennoga. Ligilähedasi “vanaaegse” luule märke oli samal ajal teistegi luuletajate loomingus, Kareval on see poolus aga väga sujuvalt ühendatud taidurliku keeletööga. Üldisemas mõttes peegeldab see vanema ja uuema traditsiooni ühendus sümbioosi romantilise ja sümbolistliku alge vahel – reeglina jääb valitsevaks viimane.
Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise – luulekogu “Vari ja viiv” on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest.
“Vari ja viiv” osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu “Armuaeg” (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes “Maailma asemel” (1992) ja “Hingring” (1997). Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste (eriti epiteetide) kumuleerumised, rütmi – ja riimivariatsioonid. Seniste meetriliste võimaluste kõrval saab endale kareva loomingus kindla koha vabavärss. Maailmapildis ja staatilises väärtuste hierarhias väga suuri muutusi märgata pole, need satuvad omamoodi nihkesse liikuva keelega. Sisus toimub peamine muutus just seoses vormiga: nüüdsest muutub ümbritseva maailma ja tõdede kõrval keeletarvituse objektiks rohkem keel ise. Kareva 1990. aastate luulet on hinnatud mitmeti ning hinnangud on sõltunud ka konkreetsetest kogudest. Vägagi vastandlike arvamuste osaliseks on saanud luulekogu “Hingering”, milles oponendid on leidnud sisulise katte vähesust “liigilusas” värsis. Üksmeelsema heakskiidu pälvis luulekogu “Maailma asemel”, milles vahest leidubki Kareva uue laadi värvikaim osa. Luulemina liigub siin peamiselt müütilises aegruumis, millele on omane une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus. Koos keeleliste pööristega viib see kosmilise tühjuseekstaasini, maailma lõputu liikumise ja voolamise tundeni: Maailm on liikuv lugu, mis / alati otsas, / mis langedes läbi aja iga hetk uuesti / alustab otsast (“Maailm on muinasjutt”).
Kareva stiliseeritud kõrgluule oli üheks võimaluseks suhestuda ajaloos väljakujunenud keelekasutuse võimalustega. Selles on eemaldumist 1970. aastate “madalatest” tendentsidest, huvid pöörduvad kaugemasse minevikku ning ajatute aegade suunas.
Subjektsuse lagunemine on näiliselt vastupidine tendents, kuid märgib tegelikult üldisemas mõttes ikkagi ühist muutust, mis esindab kahtlusi identiteedi etteantuses. Sotsiaalses plaanis avaldub see ka rahvuslikus temaatikas: 1980. aastate alguse “etnosümbolistlik” luule, mis kinnitas eestlaseks olemist, asendub laiemas tähenduses “etnofuturistlikuga”, mis muudab kinnitused küsimusteks ja ühese identiteedi mitmuslikuks. Imagoga liituvad rollid on tihtipeale signaal sellest, et esmatähtsaks saavad mingil kitsamal ideoloogilisel alusel toimuvad enesemääratlusel – Doris Kareva puhul toetudes klassikalise poeedi tüpaažile.
Doris Karevat jaotatakse ka gruppi postsümbolistlik luulelaad, mis kaotab senise valitseva positsiooni. Siin toimuvatest edasiarendustest on kõige ilmekam tehniliselt viimistletud maneristliku võttestiku tugevnemine. Seda tendentsi on võimalik tõlgendada ka postmodernistliku situatsiooni huviga ajalooliste stiilijäljenduste vastu.
Fakte ja väiteid.
Kareva luulelaad avaldub kristalliseerunult luulekogus “Vari ja viiv” (1986)
Tema luule toetub sümbolistlikule traditsioonile.
Kareva sai tuntuks armastusluuletajana, lisaks on ta loomingus religioosse taustaga otsinguid ja iluelamuste peegeldusi.
Doris Kareval on ilmunud järgnevad raamatud:

Päevapildid" (1978)
"Ööpildid" (1980)
"Puudutus" (1981)
"Salateadvus" (1983)
"Vari ja viiv" (1986)
"Armuaeg" (valikkogu, 1991)
"Kuuhobune" (1992)
"Maailma asemel" (1992)
"Hingring" (1997)
"Mandragora" (2002)
"Aja kuju" (2005)
"Tähendused" (2007)
"Lõige" (2007)
" Deka " (2008)
"Sa pole üksi" (2011)

Koostatud ja tõlgitud luulekogud ja antoloogiad:

Emily Dickinson "Kiri Maailmale" (1988)
" Aastaajad eesti luules" (1999)
"Tuulelaevadel valgusest on aerud . Windship with oars of light " (valik eesti moodsat luulet, 2001)
"Sina ja mina" (2001)
"Kabir" (2003)
"Väike värsiaasta" (2003)
"Rogha Danta. Seitse iiri luuletari" (2005)

Raamatud,Luulekogud,Tunnustused
Doris Kareval on ilmunud järgnevad raamatud:

Päevapildid" (1978)
"Ööpildid" (1980)
"Puudutus" (1981)
"Salateadvus" (1983)
"Vari ja viiv" (1986)
"Armuaeg" (valikkogu, 1991)
"Kuuhobune" (1992)
"Maailma asemel" (1992)
"Hingring" (1997)
"Mandragora" (2002)
"Aja kuju" (2005)
"Tähendused" (2007)
"Lõige" (2007)
"Deka" (2008)
"Sa pole üksi" (2011)

Koostatud ja tõlgitud luulekogud ja antoloogiad:

Emily Dickinson "Kiri Maailmale" (1988)
"Aastaajad eesti luules" (1999)
"Tuulelaevadel valgusest on aerud. Windship with oars of light" (valik eesti moodsat luulet, 2001)
"Sina ja mina" (2001)
"Kabir" (2003)
"Väike värsiaasta" (2003)
"Rogha Danta. Seitse iiri luuletari" (2005)
"Surmapõletaja" (2006)
"Vaikuse lävel" (2011)

Dors Kareva on oma töö eest saanud mitmeid tunnustusi :

Juhan Liivi luuleauhind luuletsükli "Pühitsus" eest 1991
ajakirja "Looming" luulepreemiad 1991 ja 1993
Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest 1993
Valgetähe IV klassi teenetemärk 2001
Eduard Vilde preemia luulekogu "Mandragora" eest 2003
Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Aja kuju" eest 2006

Luulenäited
Ekstaas.
Su kaunidus on pannud kannatama
nii mõnegi – see imeväärne riist,
mis võtab mõistuse, mis rahu viib
ja riisub riide viimse vastupanu.
Ma naudin Sinu naudingut, Su keha
kõikvõimalikkust – kurve, pööranguid,
Su järske sööste, kurbust, pöörasust...
Ööst öösse janune, ma joon Su janu.
Su sulnis süleluses sulan üleni
ning vormun taas kui harukordne vaas,
mis nõtkelt õõtsumas Su pihu all -
Su andumuse andest sündind anum.
Su iga sekund minu sügavuses
on mõõtmatu lõõm, rõõm ja vapustus,
elektrilöök, mil keeled kohtuvad
sääl, teispool tähti, taevaid, mõtteid, sõnu -
ma suren , sünnin, õrn ning uhke, suren
Sus tuhatkordselt, et taas puhkeda
ja unest unne kanda aarena
Su armastuse mõeldamatut mõnu...
Et olla daam , ma kannan kõrgeid kingi
Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
Eelhetk.
Kõik, mis kõrvetab ses elus noores
mõni minut enne veerand seitset,
on nii tõeline ja siiski toores
oma kaitsetuses. Pole maitset .
Mõne meeldimise alla neeland,
keeland välja paistmast välisel,
kellad endas olen üles keerand
veerand seitsmeks. Veel ei helise.

Kokkuvõte
Ma sain teada Doris Kareva kohta, et ta kirjutada südamelähedast kirjandust ja ta talle meeldib kirjutada nii proosat kui ka luuled. Ta alustas õpinguid Tallinnas 31.keskkoolis. Tema isa oli helilooja. Kareva on töötanud mitmes kirjanduses. On kirjutanud palju luuletusi ja raamatuid. Doris Kareva on ka saanud mitmeid tunnustusi oma raamatude ja luuletuste eest.

Pildid

Kasutatud Allikad
http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva
http://www.cs.ut.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/KarevaD.php
https://www.google.ee
http://luuleleid.wordpress.com/
15

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 23 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

23 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

pokker1 Õppematerjali autor

Doris kareva referaat. Referaat koosneb eluloost, loomingust, luule nt. Saab teada millega ta tegeles.

Kareva looming luuletused elulugu tunnused kareva doris doris kareva

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva

Sarnased õppematerjalid

docx

Doris Kareva eluloo kokkuvõte

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium Mailis Merisalu 12 K Doris Kareva Referaat Tallinn 2012 Sisukord Elulugu......................................................................................................................................3 Looming....................................................................................................................................4 Loomingu näited.......................................

Kirjandus

rtf

Nimetu

Pärnu Saksa Tehnoloogiakool Uurimistöö Doris Kareva 10.12.08 PT1 Pärnu 2008 2 Sisukord Sisukord...........................................................................................Error: Reference source not found Sissejuhatus...............................

Akadeemilise kirjutamise alused

docx

Doris Kareva

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium Doris Kareva referaat Õppeaine: Kirjandus Klass: 12. C Koostaja: Reelika Huik Juhendaja: Sirje Priks Sisukord Sissejuhatus lk 3 Elulugu lk 4

Kirjandus

odt

Doris Kareva - referaat.

Sisukord. Sisukord 2 Sissejuhatus 3 Ülevaade elukäigust 4 Looming 4 Luulenäited 7 Kriitika 10 Pildid 13 Kasutatud kirjandus 14 Sissejuhatus. Doris Kareva on üks silmapaistvamaid Eesti naisluuletajaid, kes on jätnud oma jälje eesti kirjandusse ja on eeskujuks ka teistele luuletajatele. Kareva luule ja selle muutumine läbi aja on erakordne ning kordumatu. Tema luuletuste läbiv teema on armastus. Referaat heidab pilgu peale Kareva elukäigule, tutvustab tema loomingut, esitab luulenäiteid, vahendab kriitikat ning pilte. Ülevaade elukäigust.

Kirjandus

pptx

Doris Kareva

Kõik otsustati väljaspool meid endid. Ma ootasin, sest mina tahtsin nii. Kõik otsustati. Väljaspool meid endid. Ma teadsin, Sa ei tule nagunii. Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud, kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid. Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud. Ma vihkan valesid. Ka ilusaid. Näited ajakirjandusest • Doris Kareva koondati kultuurilehest Sirp • „Jutuajamine toimus eile. Mulle öeldi, et tänasest asub tööle uus peatoimetaja – kes, mulle ei öeldud – ja ta alustab tööd uue meeskonnaga. See oli minu jaoks piisav põhjendus ja täiesti loomulik, see oli lihtsalt väga ootamatu,“ rääkis Kareva. • Doris Kareva kandideerib tänavu Eesti riiklikele kultuuripreemiatele. • „Eesti autorite luuleraamatutest valisid lugejad juba kolmandat

Kirjandus

docx

Doris Kareva

DORIS KAREVA Doris Kareva sündis 28 novembril 1958 aastal helilooja Hillar Kareva perekonnas. Ta on luuletaja ja tõlkija. Ta õppis 19661977 Tallinna 7. Keskkoolis ning astus edasi õppima1977-1983 Tartu ülikooli filoloogiateaduskonda, lõpetas kaugõppes. Kooli lõpetas ta inglise filoloogina 1983. 1979 asus ta tööle ajakirja Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Ta on praegugi ajalehe Sirp toimetuse kolleegiumis.Aastal 1982 sai Doris Kareva Kirjanike Liidu liikmeks.

Kirjandus

ppt

Doris Kareva luule esitlus

Doris Kareva Kersti Allik 12B Põltsamaa 2012 Autorist Sündis 28. novembril 1958 Tallinnas Helilooja Hillar Kareva tütar Õpingud ja ametid Tallinna 7. Keskkool 1966-1977 Tartu Ülikool 1977-1983 (filoloogia teaduskond) 1979 kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetuses korrektor Alates 1982 Kirjanike Liidu liige 1992-2008 UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja Alates 2011 ajalehe Sirp kirjandustoimetaja Tunnustused Vabariigi kultuuripreemia luulekogu ,, Maailma asemel"

Kirjandus

doc

Doris Kareva ja tema looming

Doris Kareva ja tema looming Doris Kareva sündis 28. novembril 1958 Tallinnas ja on eesti luuletaja ning tõlkija. Doris Kareva õppis Tallinna 7. keskkoolis ja Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat (1977 1983). Töötas ajalehes Sirp ja Vasar korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Kuigi ajaleht on nüüdseks nime muutnud (Sirp), on Kareva siiani toimetuse kolleegiumis.Aastast 1992 on ta UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretär. (http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva#Elulugu) Doris Kareva on kirjutanud ja avaldanud luulet suurema osa oma elust. Tema esimesed tuntud tekstid ilmusid 1976, esimene luulekogu varsti pärast seda ja seejärel raamat raamatu järel, kuni aastani 1986. Siis saabus teatav paus ja järgmise kümnendi algusest tänini on Kareva kogud ilmunud aeglasemas rütmis.

Kirjandus

Rohkem sarnaseid