Doris Kareva (0)

Doris Kareva
Doris Kareva (s.1958) on pärit Tallinnast helilooja Hillar Kareva perest , pärast keskkooli lõpetamist astus ta TRÜ-sse õppima inglise filoloogiat. Ülikoolipäevil tekkis Kareval sidemeid dissidentlike ringkonda­dega ning see tõi kaasa komplikatsioone õpinguis, 1983. aastal õnnestus stuudium siiski lõpetada kaugõppe vormis.
Kareva esimesed tekstid ilmusid varases eas, tähelepanu äratas tema osalemine „Noorte kirjandussündmuses '76" ning peagi pärast seda tuli välja ka esikkogu „Päevapildid" (1978). Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. „Päevapiltide" puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega - mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat.
Poeetilises üldpilgus iseloomustab D. Kareva luulet rahulik ja selgepiiriline kujund, mis on mahutatud nappi sõnastusse. Kujund on laktooniline, minimalistlik, aforistlik, graafiline. Esimesest kogust alates toimub pidev liikumine kirjeldatavalt-fikseerivalt tasandilt sünteesiva ja üldistava suunas. Riimikasutus on võrdlemisi vaba, irdiimid ja kaugemad kokkukõlad sobivad hästi üldisesse luulemaastikku.
1980. aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse „karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes „Ööpildid" (1980), puudutus " (1981), „Salateadvus,/ (1983) ning „Vari ja viiv " (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil , kuid seostub ka teiste motiividega. Võrreldes „Ööpiltidega" sagenevad pühad ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks „tõeline,/, „püha", „taevas", „valgus", „sära", „jumal", „igavik", „ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks.
Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbirõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid , siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel määral värssi tehnilisi konarusi, mis markeerivad siirast ja ilmutuslikku kõnet, ning keelendeid, mis ühendavad Karevat ka arbujate-eelse eesti luulega, näiteks J. Liivi ja E. Ennoga.
Kasutatud kirjandus:
M. Kalda. Eesti kirjanduse ajalugu. Kirjastus Eesti Raamat, 1991, lk 629-634
Epp Annus , Luule Epner , Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker . Eesti kirjanduslugu . Kirjastus Koolipri, 2001, lk 551-554