Nimetu (3)

Pärnu Saksa Tehnoloogiakool
Uurimistöö
Doris Kareva
10.12.08
PT1
Pärnu 2008

Sisukord

Sissejuhatus

Doris Kareva on jäänud mulle meelde juba keskkooli ajast. Sõbranna hakkas rääkima, et käib Tallinnas Prantsuse keele kursustel ja ta oli nii imestunud, et isegi Doris Kareva käib Temaga samal kursusel. Lugedes poetessi luuletusi, hakkas mind huvitama ka kirjanik ise.

1. Elukäik

Doris Kareva on Eestis armastatud poetess ja kirjanik.
Doris Kareva sündis Tallinnas 28. novembril 1958 helilooja Hillar Kareva perekonnas. Ta õppis 1966-1977 Tallinna 7. keskkoolis ning astus 1977 Tartu ülikooli filoloogiateaduskonda. Ülikoolipäevil tekkis Kareval sidemeid dissidentlike ringkondadega ning see tõi kaasa komplikatsioone õpingutes, lõpuks pidi ta asuma kaugõppele ning ta lõpetas kooli inglise filoloogina 1983. aastal. Poetess osales 1980. aastate lõpul kirjandusrühmituse „Wellesto“ tegevuses 1979. aastal asus ta tööle ajakirja Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Ta on praegugi ajalehe (Sirp) toimetuse kolleegiumis.
Luuletaja Maria Lee on Doris Kareva tütar.
Kareva ise on loomult pigem tagasihoidlik , aga väga udupeen ja daamilik, keda võib ka tänaval kohata igapäevaselt kübaraga.
1982. aastast sai kirjanik Kirjanike Liidu liikmeks.1992. aastast UNESCO Eesti rahvuskomisjoni (ERK) peasekretäri ametit pidanud Doris Kareva leping pidi kehtima 2011. aastani, kuid kultuuriministeerium kutsus ta ametist tagasi juba 2008 aastal, kuna kultuuriministeerium tegi vangerduse - ERK vajas tugevamat juhti, aga Kareva olevat siiski eelkõige luuletaja. Ja et muuseumist lahkuvale Marika Valgule oli vaja uut rakendust, siis otsustatigi ta UNESCO Eesti vankrit vedama panna.

2. Looming

Doris Kareva esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid 60-ndate aastate lõpus koolialmanahhis „Trükitähed“. Laiema lugejaskonna ette astus ta värssidega ajakirjas Noorus 1974 aastal. Kui Kirjanike Liidu Tallina noortesektsioon ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetus kuulutasid välja konkursi “noorte kirjandussündmus ‘76” oli osalejate hulgas ka abiturient Doris Kareva, kelle 11 luuletust valiti aasta hiljem kokku pandud noorte autorite kogumikku “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”. Peagi järgnes ka esikkogu “Päevapildid”. Järgneva loomingu kontekstis jääb see raamat suhteliselt eraldiseisvaks, kuigi mitmed Karevale hiljemgi tunnuslikud momendid (range vorm, armastusluule jm) on juba näha siingi. „Päevapiltide“ puhul märkas kriitika nooruslikku ilu ning võlu, kuid räägiti ka generatsioonile omasest stiilist. Sellena käsitleti eelkõige jooni, mis märgivad lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega -mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat.
1980. Aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse „karevalikkusest“. See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes „Ööpildid“, „Puudutus“, „Salateadvus“ ning „Vari ja viiv “.
Kareva luulest on tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks „tõeline“, „püha“, „taevas“, „valgus“, „sära“, „jumal“, „igavik“, „ime“. Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks.
Kareva toetumine põlistele kujutlustele luule püsivast kujust ja tähendusest kutsus kriitikas esile ka üksikuid hoiatusi maneerlikkuse asjus, kuid valdavaks jäi tunnustav suhtumine, erandlikult heatahtlik antud kirjandussituatsiooni kontekstis. Pealegi suutis kahtlusi hajutada ka luuletaja ise- luulekogu „Vari ja viiv“ on maneerlikkusest kõige vabam ning siin on ka sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest.
„Vari ja viiv“ osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad poeetilised muutused, need nähtuvad valikkogu „ Armuaeg “ uutes tekstides ning uudiskogudes „Maailma asemel“ ja „ Hingring “. Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste kumuleerumised, rütmi-ja riimivariatsioonid. Seniste meetriliste võimaluste kõrval saab endale Kareva loomingus kindla koha vabavärss.
1990.aastate luulet on hinnatud mitmeti ning hinnangud on sõltunud ka konkreetsetest kogudest. Vägagi vastandlike arvamuste osaliseks on saanud luulekogu „Hingring“, milles oponendid on leidnud sisulise katte vähesust „liigilusas“ värsis. Üksmeelsema heakskiidu pälvis luulekogu „Maailma asemel“, millest vahest leidubki Kareva uue laadi viljakam osa.
Doris Kareva stiliseeritud kõrgluule oli üheks võimaluseks suhestuda ajaloos väljakujunenud keelekasutuse võimalustega. Selles on eemaldumist 1970. aastate „madalatest“ tendentsidest, huvid pöörduvad kaugemasse minevikku ning ajatute aegade suunas. Teistest märkimisväärsetest debütantidest on oma postsümbolistliku esteetikaga Karevale laadi poolest üks lähemaid Rein Raud.
Doris Kareva aimamisi kirjutatud luule on vastandlik Underi pillavale armastusluulele, kuid jätkab ometi eesti naisluule traditsioone sisemiselt intensiivne, vormiliselt vaoshoitud ja napi stiiliga. Kareva luules leidub allusioone J. Viidingu luuletustele, neid ühendab vaikuse, valguse ja puhtuse poetiseerimine. Poetessi luulet on tõlgitud vene, inglise, ukraina, turkmeenia, moldaavia jt. keeltesse, koguna „OmkpobeHue“(1989).
Peale seda on Doris Kareva välja andnud:

• "Päevapildid" (1978)
  
• "Ööpildid" (1980)
  
• "Puudutus" (1981)
  
• "Salateadvus" (1983)
  
• "Vari ja viiv" (1986)
  
• "Maailma asemel" (1991)
  
• "Armuaeg" (valikkogu, 1991)
  
• "Hingring" (1997)
  
• "Fraktalia" (2000)
  
• " Mandragora " (2002)
  
• "Aja kuju" (2005)
  
• "Lõige" (2007)
  
• "Deka" (2008)
  

Doris Kareva on olnud ka paljude luulekogude koostaja ja tõlkija

• " Aastaajad eesti luules" (1999)
  
• "Sina ja mina" (2001)
  
• "Kabir" (2003)
  
• "Väike värsiaasta" (2003)
  
• "Rogha Danta. Seitse iiri luuletari" (2005)
  
• "Surmapõletaja" (2006)
  

2.1 Tunnustused

• Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest.
  
• Eduard Vilde preemia "Mandragora" eest.
  
• Juhan Liivi luuleauhind 1991. aastal.
  
• Doris Kareva võitis oma eelviimase luulekoguga „Lõige” Apollo 2008. aasta lemmiku tiitli luule kategoorias.
  

Kareva looming Eesti teatrilavadel

• "Mandragora" (Tallinna Linnateater; lavastaja Jaanus Rohumaa ; esietendus 30. aprillil 2003).
  

• Doris Kareva saates "Kukul külas", 6. juuli 2003, 1. osa, 2. osa
  

Üle kuristiku

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

Kokkuvõte

Tööd kirjutades sain teada rohkem tema eluloo kohta ning ka seda milline Kareva iseloomult on. Palju informatsiooni sain ka tema loomingu ja tunnustuste kohta. Mulle avaldas väga muljet, et Kareva on sündinud tuntud helilooja tütrena, tema ise on tuntud poetess ning tema tütar Mariagi on kirjanik. Mulle väga meeldivad Kareva luuletused, eriti on meelde jäänud „Me elu on me elu ainus mõte“. Tööd tehes sain teada Kareva kohta väga palju uut, mida varem ei teadnud ning mulle meeldis väga seda tööd teha.

Kasutatud kirjandus

1. Vikipeedia. Kättesaadav: http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva (01.12.08)
2. Kase Kajar „ Postimees “ Kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=53359 (01.12.08)
3. Kättesaadav: http://klubikad.pri.ee/index.php?topic=338.0 (05.12.08)
4. Pilgrim . Kättesaadav: http://www.pilgrimbooks.ee/page/3194/?cid=3155 (05.12.03)
5.Eesti Päevaleht. Doris Kareva kohtub fännidega. Kättesaadav: http://www.epl.ee/artikkel/452809 (05.12.08)
6. Kruus Oskar . 1995.a. „Eesti Kirjarahva Leksikon“ Tallinn, „Eesti Raamat“,lk.183-184 (10.01.09)
7. Annus Epp, Epner Luule, Järv Ants, Olesk Sirje, Süvalep Ele, Velsker Mart. 2001.a. „Eesti Kirjandus Lugu“ Tallinn, „Koolibri“, lk.551-553 (10.01.09)