Blaise Pascal (1)

Teaduse ja poliitika filosoofia kodutöö
Sisukord.
Elulugu............................................................................................... 3
Teosed. .............................................................................................. 5
„Kaks tõepiitsa- inkvisitsioon ja jesuiitide selts”.............................. 6
Reformatsioon , katoliku reaktsioon ja janseism. ............................. 6
„Eriline ketserlus ”, õnnistus ja tahtevabadus . .................................. 8
Kasuistika, probabilism ja kõlblus. .................................................. 10
Kokkuvõte ......................................................................................... 12
Kasutatud kirjandus .......................................................................... 13
Elulugu.
Blaise Pascal sündis 19.juunil 1623 Clermont-Ferrandis mägises Auvergne.i provintsis . Selle linna lähedal on ka mägi mille Pascal tegi hiljem kuulsaks oma vaakumieksperimen-tidega. Pascali perekond kuulus kohtu- ehk mantliaadlisse (nobelesse de robe ). Pascali esi-vanemad omandasid aadliseisuse 150 aastat ennem tema sündi. Nagu traditsiooniks oli tee- nisid Pascalid Clermonti parlamendis ja olid väga lugupeetud.
Blaise`i isa Etienne Pascal oli väga haritud ja andekas mees. Ta teenis Auvergne`i finants- ja maksuringkonna valitava kuningliku nõunikuna, lisaks ostis ta ka Montferrand`i linna mak-suameti teise presidendi ametikoha. Ta oli jõukas mees ja kuulus 40 rikkama klermoonlase hulka.
Blaise`i ema Antoniette, suri siis, kui Blaise oli kahe ja poole aastane, tema vanem õde Gilberte kuuene ja noorem õde Jaqueline kõigest paarikuune. Etienne Pascal loobus uuesti-abiellumisest ja pühendus laste kasvatamisele, hea õpetajana suutis ta anda oma lastele suure-pärase koduse hariduse Montaigne`i pedagoogika vaimus.Etienne pascal õpetas oma lastele klassikalisi keeli- ladina ja kreeka keelt, matemaatikat, ajalugu, geograafiat ja teisi tea-dusi.
Aastal 1631 kolis pere Pariisi, et lapsed saaksid võimalikult hea hariduse.Juba varases noo- ruses pandi tähele väikse Blaise`i andekust. Ta võlus lähedasi lihtsusega millega ta lahendas oma aja keerulisi probleeme. Ta vaimne areng jõudis füüsilisest arengust ette ja see valmistas muret tema isale, kes oli sunnitud lukustama raamatukappe, et Blaise ennast lugemisega ei kurnaks.
Juba 10 aastasena lõi Pascal „Traktaadi helidest”. Kuna teda ei rahuldanud täiskasvanute vastused küsimusele, miks hakkab fajansstaldrik helisema kui sinna vastu lüüa ja miks lakkab helsemast kui selle vastu puutub käsi. Neljateistkümnendast eluaastast alates hakkas Pascal käima koos isaga Marin Mersenne`i kogunemistel, millest võtsid osa paljud tuntud geomee-trid ja millest hiljem kasvas välja Prantsuse Teaduste Akadeemia.
16-aastaselt kirjutas ta „Essee koonuslõikelistest tasapindadest”, mis läks kohe matemaatika kullafondi ja tegi ta teadlaste hulgaks kuulsaks.
1639 aastal suundus Pascal koos perega elama Roueni linna, kuhu ta isa määrati intendan- diks . Isa uus töö nõudis pikki ja keerukaid arvutusi ja Blaise hakkas mõtlema kuidas saaks isa selles aidata. Ta üritas arvutamist automatiseerida ja 5 aastat kestnud töö tulemusena leiutas ta esimese mehhaanilise arvutusmasina aastal 1649, millele sai ta ka kuningalt „Privileegi aritmeetikamasinale”, mis andis talle õiguse masinat toota ja müüa. Arvutusmasina leiutamine kurnas Blaise nõrka tervist veelgi, sel ajal tekkisid tal peavalud mis jäid teda elu lõpuni vaevama. Arvutusmasinaga algas küberneetikaepohh tehnika ajaloos. Selle masina tööprintsiip ei ole vananenud tänaseni ja seda kasutatakse ka praegustes aritmomeetrites. Selle leiutise tulemusena hakati Pascali kutsuma prantsuse Archimedeseks.
1646 hakkas Pascal tegelema vaakumeksperimentidega, mis pani aluse hüdrostaatikale.
Kuna arstid soovitasid nõrga tervise tõttu Blaise`il teadustööst loobuda ja tegeleda eakohasemate lõbustustega, siis kolis Pascal 1647 aastal tagasi Pariisi. Parku ei andnud see kolimine tulemusi kuna Pariisis proovitud hasartmängud tekitasid temas hoopis huvi tõenäosusteooria vastu.
1651 aastal suri Blaise`i isa, peale mida asus õde Jaqueline elama kloostrisse . Õde tegi kõik, et ka vend kloostrisse asuks. Kuid Pascal pühendus uuesti teadustööle, kirjutades töid matemaatikast , peamiselt algebrast ja arvuteooriast.
1653 aastal tutvus ta hertsog de Roannez ja tema õe Charlottei`ga. Ilmselt tekkis Blaise`i ja Charlotte vahel armulugu , kuna sel perioodil oli Pascalil plaanis osta amet ja abielluda . Selle plaani rikkus ära hobuõnnetus 1653 aastal kust Pascal pääses napilt eluga. Seda pääsemist pidas Blaise`i „jumala märgiks”, et on aeg täita oma kohustus jumala ees ja aeg maailmast tagasi tõmbuda. Pascal kirjutas tõotuse pühenduda jumalale ja õmbles selle oma rõivaste voodri vahele, see leiti alles peale Pascali surma. Pascal katkestas seltskondlikud suhted, religiooni ettekirjutiste täitmisest ja askeesist tegi ta enda jaoks range normi.
1655 aastal asus ta elama jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris, kuid ei asunud mungaseisusesse, säilitades liikumisvabaduse ja korteri Pariisis. Ta keeldus maitsvatest ja rikkalikest toidukordadest kuigi ta nõrk tervis oleks seda vajanud. Ta tundis siiralt kaasa vaestele ja jagas neile kõike mida sai. Seda aega nimetatakse Pascali „teiseks pöördumiseks”. Sellest hoolimatta on järgnevad aastad Pascali elus väga viljakad . Filosoofia vallas olid need aastad palju viljakamad kui kõik eelnevad aastad kokku, mõned ütlevad et Port Royal tappis Pascalis teadlase, kuigi ta ei loobunud ka sel perioodil täielikult teadustööst.
Peale sellist loomingulist kõrgaega Pascal haigestus 1659 aastal. Sellest hoolimatta ei loobunud ta askeesist, ta keeldus täisväärtuslikust toidust kuigi vajas seda väga. Tõelise „patukahetsejana” kandis ta ihul ogalist vööd , millega ta tegi endale valu kui tundis et on unustanud jumala teenimise.
1661 aasta sügisel suri Pascali õde Jaqueline, armastatud õe surm nõrgestas Pascali niigi nõrka tervist veelgi. Kuna ta aimas oma lõpu lähedust pühendus ta nüüd heategevusele. ta püüdis oma heategevuses anonüümseks jääda, „Parimad heateod on salajased heateod” oli ta üks lemmikütelustest. Ta korraldas 1662 aastal Pariisis „viie-souliste tõldade” liikluse, mis sai ühiskondliku transpordi aluseks. Teiste linnade vaestele saatis ta raha. Pascal elas oma õest kauem vaid 10 kuud, arvatavasti tuberkuloosi ja maovähi koosmõjul suri ta 19.augustil 1662, olles vaid 39 aasta vanune.
Pascal on tuntud oma neljase uskumise ja jumala olemasolu kombinatoorika poolest. Need neli varianti on 1. uskuda kui jumal on olemas
2, uskuda, kui jumalat pole olemas
3. mitte uskuda kui jumal on olemas
4. mitte uskuda kui jumalat pole olemas
Pascali järgi annavad kaks viimast, st mitteuskumise varianti inimese jaoks kas neutraalse või negatiivse tulemuse, seevastu kaks esimest uskumise varianti positiivse tulemuse. Seega on inimese jaoks mõistlik igal juhul uskuda.
Pascal pidas teaduslikku maailmakäsitlust piiratuks ja võimetuks lahendama inimese olemasolu põhiküsimusi. Teadus peaks küll kasutama matemaatilist meetodit, kuid see ei haara absoluutsust. Religioon ja selle vaated ei põhine rationaalsetel argumentidel ning neid ei ole võimalik rartsionaalsete argumentidega ümber lükata. Jumala defineerimine inimlike mõistetega ei ole võimalik, Jumalat võib mõista otsese üleratsionaalse kindlustundega.
Teosed.

• "De l'ésprit géometrique" ("Geomeetria vaimust ")
  
• "Essai pour les coniques" (1640)
  
• "Uued katsed tühjusega" (1647)
  
• "Vedelike tasakaalust"
  
• "Õhumassi raskusest"
  
• "Arutlus armukirgedest"
  
• " Traktaat aritmeetilisest kolmnurgast"
  
• "Traktaat arvude kordadest"
  
• "Kombinatsioonidest"
  
• "Veenmiskunstist"
  
• "Traktaat veerandringi siinusest"
  
• "Lettre escrite à un provincial" (1656–1657, eesti keeles "Kirjad provintsiaalile...")
  
• "Pensées" (postuumselt 1670, eesti keeles "Mõtted", 1998 )
  

„Kaks tõepiitsa- inkvisitsioon ja jesuiitide selts”
Reformatsioon, katoliku reaktsioon ja janseism
Jansenism oli Prantsusmaal ja Hollandis osaks katolismi- ja feodalismivastasest opositsioonist, mille alged peituvad renessansiaegses reformatsiooniliikumises. Reformatsiooni tulemusena tekkis uus suund kristluses- protestantism , mis seostub Lutheri, Zwingli ja Calvini nimega. Et mõista jansenismi kohta katolitsismi ajaloos, selleks tuleb aru saada keskaegse katolitsismi „reformimise” mõttest. See seisnes usu isikliku ja intiimse poole tugevdamises vastukaaluks välisele religioosssusele. Reformatsiooni tulemusena jäi kirik inimese ja jumala vahendaja privileegidest ilma ja jumalateenistus lihtsustus põhjalikult. Usklike pääsemine ei olnud enam saavutatav läbi heade tegude , vaid sola fide1 läbi Jeesus Kristuse lunastajamissiooni ning lootmisega ainuüksi jumala armule, sest päranduva pärispatu tõttu tunnistati inimene rikutuks ning võimetuks omaenese jõul saavutama täiuslikkust ja „pääsemist” ära teenima.
Katoliku kirik ja ilmalikud feodaalid hakkasid „ketsereid” vihaselt jälitama. 1542 aastal reorganisseeriti inkvisitsioon, katolitsismi politseilik-kohtulik institutsioon, mis alustas tegevust 13 sajandil ja mille eesmärgiks oli teisitsimõtlejate jälitamine ja süüdimõistmine.peale ketserite ka teadlaste, kirjanike ja Rooma kuuria ebasoosingusse sattunud Euroopa kultuuritegelaste jälitamisega häbistas inkvisitsioon enese igaveseks . 17 sajandi alguse üks kurjakuulutavamaid juhuseid oli Giordano Bruno põletamine tuleriidal. Ülemaailmselt on tuntud Galileo Galilei protsess, millele reageeris ka Pascal kirjutades „Kirjades provintslastele” :”See, et te saavutasite Roomalt dekreedi Galilei vastu, mis mõistab hukka tema arvamuse, et maa liigub, on kasutu. See ei tõesta, et maa püsib paigal; kui meil oleks kindlaid vaatlusandmeid, mis tõestaksid, et maa on see, mis pöörleb, siis ka kõik inimeses koos ei suudaks takistada teda pöörlemast ega takistada iseenda pöörlemist koos temaga”. Sellega heitis Pascal väljakutse inkvisitsioonile ja näitas selle jõuetust teaduse progressi ees. Inkvisitsioon diskrediteeris progressiivselt mõtlevate inimeste silmis kristlust ja kutsus esile nende tugeva opositsiooni, mille tulemusena see kiriklik karistusinstitutsioon kaotati paljudes Euroopa maades juba 18 sajandil.
Pascal kuulus nende usklike katoliiklaste hulka, kes mõistsid hukka inkvisitsiooni ning inimvihkamiseks ja muu-usuliste ja teisitimõtlejate vastu julmuseks muutunud usufanatismi niisama vihaselt kui ateistid . Oma „Kirjades provintslasele” protesteeris Pascal selle barbaarse ja mõttetu praktika vastu.
Kirikust väljaheitmise ähvardusel keelas inkvisitsioon nende raamatute lugemise mille autoriteks olid näiteks Kopernik, G.Bruno, Hobbes, Descartes , Pascal, Voltaire , Diderot jt. silmapaistvad Euroopa kultuuri esindajad. Hukkamõistetud raamatutele kuulutati anateem ja need põletati avalikult. See metsik komme kestis kuni Suure Prantsuse revolutsioonini .
Eriline missioon katolismi puhtuse päästmise ürituses oli Jeesuse Seltsil2 ehk jesuiitide ordul, mungaorganisatsioonil mille asutas hispaania aadlik Ignatius Loyola 1534 aastal Pariisis. Ordu loodi võitluseks protestantliku ketserlusega, tal olid suured volitused ja
privileegid. Peale paljude euroopa maade said jesuiidid oma mõju alla ka Aasia , Aafrika ja Lõuna-Ameerika riike. Prantsusmaal olid nad ametlikult tunnistatud roomakatoliku kiriku esindajateks ja osutusid võimsaks toeks kuninga absolutismile. Jesuiidid mõjutasid ühiskonda ka laste kasvatamisega oma õppeasutustes – kolleeegiumides ja seminarides. Neil koolidel olid head ja mugavad hooned, palju kasvatajaid ja õpetajaid, professoreid ja teadlasi. Jesuiidid andsid oma kasvandikele soliidse hariduse, range kasvatuse ja hea füüsilise ettevalmistuse ning koos sellega kohustusliku religioosse vaimu- ja mõttelaadi. Kõige kõrgemaks autoriteediks filosoofia vallas oli Aristoteles . Laste saatmist jesuiitide kooli pidasid sageli auasjaks kõrgaadlisse või isegi protestantide hulka kuuluvad vanemad. 17 sajandi lõpuks oli jesuiitidel 800 õppeasutust. Jesuiidid kasutasid meeleldi inkvisitsiooni abi, mis andis neile kurja kuulsuse.
17 sajandil sai alguse laiaulatuslik jesuiitidevastane liikumine, mida juhtisid jansenistid. Jansenism kui religioosne liikumine algas 17 sajandi 30.-40. aastatel reaktsioonina jesuitismile ning kutsus tagasi tulema katolitsismi lätete juurde. Jansenismi rajaja Cornelius Jansenius esitas oma seisukohad teoses „ Augustinus ehk Püha Augustinuse õpetus tervisest, haigustest ja inimloomuse tervistamisest pelagiaanide ja massiillaste vastu”. Peamised küsimused milles Jansenius oli jesuiitide vastu, käsitlesid inimloomust, tahtevabadust, jumalikku õnnistust, ettemäääratust ning jesuiitide usulis -moraalset õpetust.
Jesuiidid jälgisid Aquinnatust pääsemise mõistmises, kuid lihtsustasid seda tunduvalt, jättes välja augustiniaanlikud motiivid.Augustinus oli veendunud, et kõik hea „rikutud”inimeses on üksnes jumalast, kogu kurjus pärineb tema „vigasest” tahtest. Selle õpetuse kohta käib ülima täpsusega Marxi määratlus, et religioon on „rõhutud olendi ohe” – niivõrd absoluutseks tunnistas Augustinus jumala võimu inimese üle. Jesuiidid ei eitanud neid teese otseselt, kuid faktiliselt nad taandasid usu välisele religioossusele. Selle tõttu oligi Pascal nende vastu. Oma teoses „Mõtted” nentis ta, et „ jesuiitidel on mõningaid tõelisi printsiipe , kuid nad kuritarvitavad neid...”jumala ja inimese suhte taandasid jesuiidid formaaljuriidilisele elemendile: inimene teeb vabalt „koostööd” jumalaga, saades tasu oma tegude ja teenete järgi. Inimese vabaduse, teenete ja mõistuse tunnustamine oli uue aja käsuks, mis kajastus ka katolitsismis.
Kuid jesuiidid moonutasid nende mõistete rolli ja tähendust sedavõrd, et religioon muutus kõlblusetuse külvajaks. Selle vastu asuski Jansenius.
Vastumürgiks jesuiitide religioossele variserlikusele ja kombelõtvusele pidas Jansenius Augustinuse karmi õpetuse taastamist selle algkujus. Selle õpetuse poole pöördusid ka reformatsioonitegelased.erinevalt protestantidest ei soovinud Jansenius katkestada suhteid ametliku kiriku ja katolitsismiga, ning säilitas oma õpetuses paljud seisukohad, mis käisid kiriku vahendajarolli, püha pärimuse, religioossuse väliste elementide jm kohta. Ideede võitlus ei olnud ainus asi, mis õhutas jesuiitide viha jansenistide vastu. Jansenistid konkureerisid nendega koolihariduses ja tekitasid neile sellega majanduslikku kahju. Alates 1643 a hakati Port Royalis avama „väikesi koole” , kus igal õpetajal oli 5-6 last. Seetõttu said lapsed seal hea individuaalse kasvatuse, mis oli teadlikut rajatud jesuiitide süsteemile vastandlikele printsiipidele. Trükiti „väikeste koolide” õpikuid, mis tõmbas haritud prantslaste tähelepanu ja tekitas neis soovi saata lapsed jansenistide koolidesse.
Jesuiidid leidsid võimaluse arveteõiendamiseks kloostrijansenistidega, süüdistades Arnaudi. Arnaudi maine puhastamise võttis enda peale Pascal, kirjutades „Kirjad provintslasele”. See teos ei olnud suunatud üksnes jesuiitide, vaid ka keskvalitsuse vastu, ning nende kirjade kirjutamine oli autorile väga ohtlik. Aga kuna Pascal oli südamega veendunud et tegu on tõega, ei hirmutanud see teda.
„Eriline ketserlus”, õnnistus ja tahtevabadus.
Kõigepealt kavatses Pascal paljastada toored mahhinatsioonid, mida jesuiidid kasutasid võistluses oma vastastega. „Nad on endast niivõrd heal arvamusel, et ei talu mingit kriitikat ega sõna otseses mõttes seedi mingit teisitimõtlemist. Oma väiklasi, auahneid tühiseid ja madalaid motiive püüavad nad kõigiti varjata, rõivastudes katoliikliku õpetuse puhtuse õilsate kaitsjate rüüsse. Ja selle maski all nad valetavad ja laimavad, moonutavad nende mõtteid, keda nad tahavad hukutada. Jesuiidid süüdistasid A.Arnauld`d ketserluses ilma tema arvamusse süvenematta. See näitab, et siin on tegu „uut liiki ketserlusega”, ketserlus ei ole hr. Arnauld arvamustes vaid tema isiksuses.” kirjutas Pascal.
Pamfletis paljastas Pascal kord tapva irooniaga, kord mürgise sarkasmiga ning kohati varjamatu raevuga jesuiitide tegevust. Lisaks sellele näitas ta, et nende ohjeldamatu praktika jääb riigis karistamatta, mille tõttu nad muutuvad päev-päevalt jultunumaks.
Pascal mõistis millisesse ohtu ta ennast nende kirjutistega seab, et ta mängib tulega ja riskib peaga. Kantsleri käsul otsis „Kirjade” autorit politsei , kuid tulutult. Pascalil oli palju sõpru kes teda aitasid ja vajadusel varjasid. Ühes kirjas teatas ta, et ta asub väljaspool jesuiitide mõjuvõimu ja haardeulatust. Ta kirjutas „Ma ei karda teid... maailmalt ei looda ma midagi, ei karda midagi ega soovi midagi; jumala abiga ei vaja ma ei rikkust ega võimu... Te võite anda hoobi Port-Royalile, aga minule te seda teha ei saa. Sorbonne `ist saab inimesi välja süüa, aga mind minust välja süüa ei saa. Te võite tarvitada vägivalda preestrite ja doktorite kallal, aga minu kallal te vägivalda tarvitada ei saa, sest minul ei ole neid ameteid.”
Pascali „Kirjadel provintslastele” oli väga suur menu . Ta oli suutnud seletada keerulisi teoloogilisi probleeme, lihtsalt ja mõistetavalt. Ta tundis hästi katolismi ametliku doktriini, kalvinistlikku ketserlust, jesuiitide usuõpetuse ja moraali pseudoteaduse printsiipe ja muidugi jansenistide õpetust, mida ta kiivalt kaitses.
Peaülesandeks oli jansenistide õnnistuse ja ettemääratuse mõistete ühendamine katoliikliku tahtevabaduse ja teenete käsitlusega, ilma milleta oli raske seletada, kuivõrd inimene on vastutav oma käitumise pärast. Pascal näitas, et inimvabaduse jansenistlik mõistmine pärineb Augustinuselt, Aquino Thomaselt ja Trento kirikukogu otsustest. Õnnistus ei mõjuta inimese südant ja tahet vägivaldselt, vaid leebelt ja vääramatult. Siit järeldub, et „meil on teeneid, mis on tõepoolest meie teened ” ja „me ei osale enda päästmises vähimalgi määral, otsekui hingetud asjad”. Sellisele protestantlikule seisukohale seadis Pascal vastu oma kreedo : „Jumal kes lõi meid ilma meieta, ei saa meid päästa ilma meieta”.
Kirik oli sunnitud tunnustama seda, mille ta kristluse algsajanditel Augustinuse nimel hukka oli mõistnud. Ja vastupidi, kõik, mida Augustinuses oli katoliiklikuks peetud, mõisteti hukka protestantide puhul. Palju sajandeid kestnud teoloogide vaidlus õnnistuse ja tahtevabaduse üle tõstatas religioosses vormis ühe filosoofia igavestest probleemidest – missugune on vabaduse ja paratamatuse ning vabaduse ja vastutuse vahekord. Kuid ükski teoloog ei andnud rahuldavat vastust, sest õnnistus on mis tahes käsitluses inimvabaduse vaenulik . Õnnistuse vajalikkus tuleneb inimese nõrkuse ja jõuetuse tunnistamisest, see aga on vasturääkivuses tema vabadusega. Inimese vabadus on õhitamatu kontrollimatu kõigevalitseja olemasolu tunnistamisega, nagu seda on kristluses jumal.
Janseniitide ja jesuiitide tüli põhjuseks ei olnud niivõrd katoliikliku õpetuse alused, kuivõrd erineva, kas augustiaanliku või tomistliku kirikutraditsiooni rõhutamine. Vastastikune
süüdistamine oli see millega jansenistid ja jesuiidid tegelesid, kuigi mõlemad toetusid ühele ja samale allikale – Pühakirjale, mis koosneb vastuolulistest tekstidest. Isegi üks ja seesama apostel Pauluse kiri roomlastele on algallikaks nii augustiniaanlusele, jansenismile, protestantismile, kui ka tomistlikule filosoofiale.
Jansenistide ja jesuiitide vaidlus dogmaatikavallas varjas ala, millel nende võitlus tegelikult toimus. Selleks oli arvatavasti jesuiitide isiklik viha janseniitide juhtide vastu, konkurents hariduse ja pedagoogika vallas, erimeelsused ka üldinimlike kõlblusnormide mõistmises, klassieinevused poliitilistes situatsioonides, mille poolest jesuiidid olid feodalismi ja absolutismi toeks, aga jansenistid nende kodanlikuks opsitsiooniks. Nii, et iga kord olid usuliste eksaltatsioonide taga vägagi maised huvid varjul .
Jansenistide võitlusel jesuiitide „pehmendatud”moraali vastu oli kaugeleulatuvaid tagajärgi kogu jesuiitide ordu jaoks, aidates kaasa selle ideelisele diskrediteerimisele ja hiljem toimunud likvideerimisele.
Kasuistika, probabilism ja kõlblus
Algselt kavatses Pascal kirjutada A.Arnauld` kaitseks kolm-neli kirja, kuid jesuiitide vastases võitluse käigus avardus plaan tunduvalt. Peale muude küsimuste kavatses Pascal paljastada ühiskonna ees võtted mida jesuiidid kasutasid usklike teadvuse töötlemisel, ning nende usulise moraali ebamoraalsuse. Kõlbeline oportunism, moraalinormide ja reeglite mugandamine kombelõdva kõrgseltskonna tavade, harjumuste, nõrkuste ja isegi pahede järgi . niisugune oli jesuiitide moraali peajoon.
Pascali „Kirjades” tunnistab üks jesuiidipaater: „Nüüd lunastatakse patte suurema rõõmu ja innuga, kui neid varem tehti; nõnda pesevad paljud inimesed endalt plekid sama kiiresti, kui neid omandavad”. Bossuet ütles, et jesuiidid „ seavad patju patustajate küünarnukkide alla”. Kerge jumalakartlikkuse „teoreetiliseks platvormiks” oli õpetus tõenäolisest arvamusest, mis Pascali järgi on „ kõige selle lodevuse allikaks ja aluseks”.
Probabilismi3 põhjendamiseks kasutasid jesuiidid kasuistikat4, skolastilist teadust, mis määratles üldiste reeglite ja seaduste kohaldamise üksikjuhtudel. Moraalisfääris tegeles kasuistika inimese mingi teo lubatavusastme kõlblusseaduse suhtes ehk südametunnistuse allutamisega oludele.
Jesuiidid pidasid oma ülesandeks maksimaalset mugandumist ilma ja inimestega ja sellepärast ei olnud mingi teo kaheldamatut lubamatuset nende jaoks olemaski. Nagu ei olnud nende jaoks olemas ka üldkehtivaid kõlblusmaksiime. Keskaegne teoloogoline kasuistika eristas „surmapatte” ja „andestatavaid patte”. Lubatu ja lubamatu vahelise piiri ähmastamisega muutsid jesuiidid kõik „ surmapatud ” ja ilmalikud kuriteod „andestavateks pattudeks”.sellel rajanes leebe pihi praktika, mis Pascvali sõnade järgi tõi jesuiitide pihitooli „karjakaupa kombelõtvu inimesi”.
Tõenäolite arvamuste õpetust kiitsid kasuistid taevani. Nad väitsid, et iga vähegi autoriteetne õpetlane võib oma arvamust muuta tõenäoliseks, kui kirik vastu ei ole ega seda hukka ei mõista. Iga inimene võib sellest „arvamuste aardelaekast” igaks elupuhuks oma maitse järgi valida mugava ja kasuliku arvamuse. Iga klassi ja seisuse jaoks lõid kasuistid vastava tõenäoliste arvamuste süsteemi.
Sageli sattusid jesuistid oma moraaliettekirjutistega riiklike seadustega vastuollu. Näiteks aadlike duellid mis olid seadusega keelatud. Kahesugune tõenäosus oli probabilistliku moraali üldreegliks, kuid sellel moraalil oli ka erivõtteid selleks, et „südametunnistusi mängida ja oma suva kohaselt üles kihutada”.
Üheks selliseks võtteks oli nn. terminite tõlgitsemine, mida tehti inimese kasust lähtudes. Kui mingitel põhjustel termini tõlgendamine ei andnud sovitud tulemusi, siis hakati eesmärgi saavutamiseks otsima soodsaid asjaolusid.
Paljudes „Kirjades” on tähtsal kohal mõrva teema, jesuiidid jõudsid selleni, et määratlesid rahasummasid, mille pärast võib inimese tappa. Ühed kasuistid pidasid inimelu hinnaks hiigelsuuri summasid, aga teised taandasid inimelu hinna ühele eküüle. Oma varanduse , au, tervise, ühiskondliku positsioonu jm kaitsmine oli kasuistide järgi „soodne asjaolu”, mis vabastas käsust „Ära tapa ”.
Seitsmenda kirjaga tõi Pascal avaliku arvamuse ette nn. kavatsuse juhtimise viisi, mis seisnes „tegude eesmärgiks lubatud kavatsuse seadmiseks”. Kavatsuse „puhastamise” abil ja teiste võtetega õigustasid jesuiidid ilmalike ja vaimulike kõikvõimalikke kuritegusid. Pascal kirjutas :” parem on kokku puutuda inimestega, kes religiooni ei tunnegi, kui nendega, kes religioonis sellist suunda järgivad... olla toorelt maha tapetud märatseva rahvahulga poolt on ehk vähem kurb kui teada, et jumalakartlikud inimesed su puhtsüdamlikult maha notivad”.
Seejärel vaatles Pascal kasuistide „virtuoosset” võtet, mille abil saab anda tõotusi, kavatsematta neid kunagi täita. Kui ei ole võimalik lubaduse andmisest mööda hiilida tuleb anda kahemõttelisi lubadusi, Escobari järgi ei kohusta selline vanne millekski, ega ole ka patt.
Väga suureks autoriteediks oli jesuiitide jaoks Aristoteles, kelle seisukohtadele nad toetusid neid sobivalt moonutades, patutegude mõistmisel. Tegusid mis tulenevad sellest, et valiku hetkel ei tunta head ja kurja, ei nimetatud tahtmatuteks, vaid pahelisteks. See, et inimesed ei tunne oma kohust ja kohustusi, ega tea, mida tuleb vältida muudab inimesed kurjadeks ja lodevateks. Aristoteles mõistis selle hukka, aga just selle õigustamist pidasid jesuiidid oma ülesandeks. Pascal kaitses suure filosoofi moraaliõpetust jesuiitide võltsingute eest.tõe nimel avalikustas Pascal jesuiitide moraalisüsteemi pahelisust, nähes jesuiitides julmi ja alatuid tõe tagakiusajaid.
Pascal mõistis, et võitlus jesuiitidega ei saa piirduda „Kirjadega Provintslastele”. See oli kõigest sõja algus. Ta kirjutas: „See mida ma tegin, on ainult mäng tõelise lahingu eel. Ma pigem näitasin, milliseid haavu saab teile lüüa, kui et lõin neid.” Sellegipoolest sai jesuitism tugeva löögi, Pascali mõjul muutus sõna „jesuiit” kahemõttelise, silmakirjaliku ja kõlbeliselt rikutud inimese võrdkujuks. Prantsuse keelde tuli sõna „escobar”, mille vasteks on „silmakirjatseja”.
Jesuiidid püüdsid ennast õigustada ja avaldasid „Jesuiitide apoloogia jansenistide laimu vastu”, mis peale Pascali ja tema sõprade sundis vastulööki andma ka Pariisi ja teiste linnade vaimulikke, kes olid nördinud jesuiitide „hukutavatest maksiimidest”.
Tuntud on kollektiivne töö „Pariisi küreede kirjutised”, mille koostamisest võttis osa ka Pascal. See töö käsitleb kõikide kristlaste jaoks üldtähtsaid moraaliprobleeme.
Pascal ei võidelnud üksnes jansenismi pooldajana, vaid ka kõlbluse üldinimlike normide eest võitlejana. Sellepärast saidki „Kirjad..” ja teised Pascali tööd suure ühiskondliku toetuse. Ja kuigi tõde oli Pascali poolel, jäi jõud esialgu jesuiitide poolele, seetõttu ei andnud algatatud liikumine esialgu soovitud tulemusi.
1657 aastal saavutasid jesuiidid „Kirjade” hukkamõistmise paavsti poolt ja nende kandmise keelatud raamatute nimekirja. Kuid sellest oli jesuiitidel vähe, nad lasid „Kirju...” uurida ja saavutasid selle, et „Kirjad....” määrati avlikule põletamisele timuka käe läbi.
„Kirjade..” hukkamõistmine ei hirmutanud Pascali, sest ta tundis, et ühiskonna toetus on tema poolel. „Kirjad provintslasele” on 17 sajandi antiklerikaalse pamfleti musternäide, milles Pascal avaldus hiilgava polemisti ja suurepärase stilistina. Õige on Filippovi arvamus,et „Ainuüksi Pascali võitlusest jesuiitide vastu piisab , et kindlustada talle järeltulevate põlvede tänu”. Selles raamatus peidus laeng mida autorgi ei osanud aimata. Siiralt veendunud, et ta kaitseb evangeeliumi moraaliprintsiipe, kõneles ta rohkem kõlbluse üldinimlikest normidest ning ei apelleerinud jumalakartlikusele, vaid inimeste arukusele, tervele mõistusele ja südamele, nende loomulikele kalduvustele ja kõlblustundele. Seega kuulub Pascal nende vabamõtlemise ja ateismi vastaste hulka, kes vabamõtlemise ja ateismi levimist suurel määral soodustasid.
Kokkuvõte.
Kaks aastat ennem surma kirjutas Pascal „ Palve jumalale.....”, milles ta andis ennastalandava hinnangu kogu oma elule:” Issand, olgugi , et sinu abiga ei ole mu elus olnud suuri kuritegusid, on see ometi häbiväärne kangekaelse hoolimatuse tõttu.... sinu sõnade ja sisenduste vastu, minu tegude ja mõtete lodevuse ja täieliku kasutuse pärast, nõnda et üksnes ajaraiskamine on olnud minu elu, mille sa andsid mulle selleks, et ma sind kummardaksin..... Nõnda olen ma alati sulle, Issand, vastu rääkinud.”
See oli väga karm hinnang väga karm enesekriitika teadlase ja filosoofi poolt, kes on andnud maailmale nii palju. Vähe on neid mehi kes on ühtviisi edukad nii füüsika, matemaatika kui filosoofia vallas. Ja seda suhteliselt lühikese elu jooksul. Ta oskas näha oma aja filosoofia nõrku külgi, unustamatta kunagi, et igasuguse filosofeerimise lõppeesmärgiks on olla värtuslik inimene. On öeldud, et „ filosoofia ajalugu peab tunnistama Pascali teeneks seda, et probleeme püstitas ta palju otsekohesemalt, siiramalt ja andekamalt kui enamik neist, kes samas vaimus kirjutasid.”
Lugedes Galina Streltsova raamatut „Pascal” jäi mulje Blaise Pascalist kui väga andekast teadlasest ja filosoofist. Kuid samas ka kui väga soojast ja hoolivast inimesest, kes hoolis endast nõrgematest rohkem kui iseenda heaolust.
Kasutatud kirjandus:
Galina Streltsova. Blaise Pascal. Vene keelest tõlkinud Andres Raudsepp . (Sisaldab lisana Pascali väiketeosed "Eessõna traktaadile tühjusest" ja "Kolm arutlust ülikuseisusest"). Sari "Suuri mõtlejaid", Eesti Raamat, Tallinn 1986
Blaise Pascal „Mõtted.” tõlkinud Kristiina Ross Hortus Litterarum Logos 1998
http://et.wikipedia.org/wiki/Blaise_Pascal#Kirjandus
1 Sola fide – ainult usu
2 Jeesuse Selts – Societas Jesu
3 Lad. Probabilis - tõenäoline
4 Lad. Casus - juhus
13