Kohutnik Ljapkin- Tjapkin- on läbi lugenud viis või kuus raamatut- seega oma seltskonnas kõige targem ning vabameelsem. Teeb palju oletusi, on kaalutlev. Pidi revidenti kartma, sest pidas kohtu eesruumis hanesid, kasutas oma võimu enese kasuks ära. Tegi oma tööd nö kuidagi moodi. Postiülem- liiga naiivne ja lihtsameelne. Peab revidenti kartma, sest luges kodanike kirju, pärast kasutas seda ära, et saada mida tahtis. Ivan Kuzmitz spetin Hoolekandeülem- Artemi Filippovi. Pealekaebaja, intriigitseja, omakasupüüdlik. Kooliülem- Luka Lukits Hlopov. Orjameelne isik. Tegi kõike, mida nõuti. Oma pea jäi nö ukse taha. Linnapea- Anton Automovits Skavoznik. Küllaltki tark, võttis altkäemakse, kuid käitus siiski soliidselt. Oli teadlik linna olukorrast- teadis, et kõik on omakasupüüdlikud jne. Linnapea tütar on samuti väga tühine inimene- vastab Hlestakovi armastuseavaldusele : Oi, mis lind seal lendab? F. Dostojevski ( 1821- 1881)
Hiilgavate bioloogiliste uurimuste eest valiti ta Venemaa Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta on embrüoloogia rajaja, kellena on ta läinud kogu maailma teaduse ajalukku. Baer unistas ammu reisist polaaraladele. Just seal, kaugel põhjas, karmi looduse rüpes, lootis ta välja selgitada orgaanilise elu levikuvorme. 1820. aasta maikuus asus Baer koos Tartu ülikooli loodusteadlase Lehmanni, Peterburi rahapaja kunstniku Rederi, zooloogiamuuseumi preparaatori Filippovi ja teenistuja Dronoviga Novaja Zemlja poole teele ning juulikuus atsus Karl Baer Novaja Zemlja pinnale, mida polnud veel ükskiloodusteadlane uurinud. Teda huvitasid nii hiiglaslikud merihobud kui väikesed meduusid, jääkarud ja põhjapõdrad, polaarrebased ja veetaimed, meelespead ja kääbuspajud, Novaja Zemlja kliima iseärasused ja geoloogiline ehitus. Karl oli sellel kaugel maal nähtust väga imestunud. Rohelises rohuvaibas leidis ta kirevaid lilli
keelatud raamatute nimekirja. Kuid sellest oli jesuiitidel vähe, nad lasid ,,Kirju..." uurida ja saavutasid selle, et ,,Kirjad...." määrati avlikule põletamisele timuka käe läbi. ,,Kirjade.." hukkamõistmine ei hirmutanud Pascali, sest ta tundis, et ühiskonna toetus on tema poolel. ,,Kirjad provintslasele" on 17 sajandi antiklerikaalse pamfleti musternäide, milles Pascal avaldus hiilgava polemisti ja suurepärase stilistina. Õige on Filippovi arvamus,et ,,Ainuüksi Pascali võitlusest jesuiitide vastu piisab, et kindlustada talle järeltulevate põlvede tänu". Selles raamatus peidus laeng mida autorgi ei osanud aimata. Siiralt veendunud, et ta kaitseb evangeeliumi moraaliprintsiipe, kõneles ta rohkem kõlbluse üldinimlikest normidest ning ei apelleerinud jumalakartlikusele, vaid inimeste arukusele, tervele mõistusele ja südamele, nende loomulikele kalduvustele ja kõlblustundele. Seega kuulub Pascal nende
annaabi.ee 
