Blaise Pascal (2)

Q: Kuidas saab "jagamatu" ulatuselt olematu muutuda ulatuselt olevaks?

Vastus leiad õppematerjalist: Blaise Pascal

Q: Kuid mis mõte see on?

Vastus leiad õppematerjalist: Blaise Pascal

Keskkool - Filosoofia - Filosoofia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas saab "jagamatu" ulatuselt olematu muutuda ulatuselt olevaks?
Kuid mis mõte see on?

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
TALLINN COLLEGE OF ENGINEERING
Piia Saat
PASCAL - LÕPMATUS JA INIMENE NING TAVADE PSÜHHOLOOGIA
REFERAAT
Õppeaines: FILOSOOFIA
Keskkonatehnika teaduskond
Õpperühm: TÖ11b
Juhendaja : Endel Mesimaa
Tallinn 2008
1. Elulugu 3
2. Lõpmatus ja inimene 4
2.1 Lõpmatus 4
2.2 Inimene 5
3. Tavade psühholoogia 7
4. Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus: 12

1. Elulugu

Blaise Pascal sündis Clermont'is, kus tema isa Étienne Pascal pidas Auvergne'i maksuringkonna valitava kuningliku nõuniku ametit. Ema Antoinette Bégon suri, kui Blaise oli kolmeaastane, vanem õde Gilberte kuuene ja noorem õde Jacqueline mõnekuune.
Haridus oli kodune ja Blaise'i puhul suunatud esialgu keeltele. Igasugune matemaatika pidi ootama. Poiss näitas üles erakordset andekust, kuid tema tervis oli habras . Isa pidas vajalikuks raamatukappi lukus hoida, et Blaise ennast lugemisega liialt ei kurnaks.
Juba 10-aastasena pani Pascal kirja "Traktaadi helidest", sest täiskasvanute vastused teda ei rahuldanud, ja ta pidas vajalikuks nähtust iseseisvalt uurida.
Kui Pascal 12-aastaselt raamatute abita geomeetriaalaseid saavutusi üles näitas andis isa, kes ka ise matemaatikaga tegeles, talle lugemiseks Eukleidese “elemendid”. Blaise luges selle läbi raskusteta, Eukleidese arutlusi isegi täiendades.
1650 jättis Pascal katki oma matemaatika- ja füüsikauuringud, mis selleks ajaks olid andnud mõnegi nimetamisväärse tulemuse, ja pühendus religioonile. 1651 suri Pascali isa. 1653 pidi Pascal üle võtma oma isa majapidamise ja leidis ühtlasi jälle aega füüsika ning matemaatika jaoks. Samal perioodil tutvus ta hertsog de Roannez ning viimase õe Charlotte 'iga. Esimesest sai Pascali hea sõber ning eluaegne järgija, teisega seoses peetakse võimalikuks armulugu, mida segasid seisuslikud eelarvamused.
1655. aastast surmani elas Pascal askeetlikult jansenistide keskuses Port Royali nunnakloostris,
Pascali kavatsetud "Kristliku religiooni apoloogia" jäi kirja panemata, valik tema märkmetest avaldati pärast surma pealkirja all "Hr. Pascali mõtted religioonist ja mõnest muust ainest". Pascali "Mõtetest" ilmus aegade jooksul arvukalt tendentslikult moonutatud versioone, autentne tekst taastati alles 20. sajandil.

2. Lõpmatus ja inimene

2.1 Lõpmatus

Lõpmatuse mõistel on Pascali filosoofiliste vaadete süsteemis keskne koht. Lõpmatust universumist maalis ta renessanssi ajastu filosoofide kombel üleva pildi. Pascali lõpmatus on mitmepalgeline ja mitmeplaaniline- kord kõneles ta sellest heroilise entusiasmiga, kordhingetarretava traagilisusega.
Lõomatus tingib inimese olu ja tunnetuse rohkeid paradokse, olles imbunud nende kõikidesse struktuuridesse, ning võlub inimese mõistust ja “südant”.Tema arvates on ainult südamele antud hoomata lõpmatust, mille ees mõistus satub hämmingusse, tunneb oma piiratust ja sageli satub ka eksitusse.
Arvude ruumi, aja ja liikumise lõpmatu jagatavuse idees nägi Pascal geomeetria alust. Ta seletas, et jagamatu on struktuuritu tervik, millel ei ole osi ning seega ka ulatust, kõigel , mis on jagatav on nii struktuur, kui ka ulatus. Ent lõpmatult jagatav tervik koosneb jagamatutest osadest. Ja Pascal küsis, kuidas saab “jagamatu”, ulatuselt olematu, muutuda ulatuselt olevaks? Kuidas “eimiski” saab tekitada “millegi”? Ilma jagamatuse ideest lahtiütlemise ja sellest loomulikult tuleneva kõikide geomeetriliste elementide lõpmatu jagatavuse tunnistamiseta pidas ta seda vasturääkivust lahendamatuks. Lõpmatult jagatavate elementide all mõistis Pascal peale geomeetriliste ka reaalselt looduslikuolemise elemente- objektiivset ruumi, aega ja liikumist.
Lõpmatu jagatavus tagab igavese kestmise ja hävimatuse. Jagamatu punkti mõistele geomeetrias vastandas ta lõpmatult jagatava elemendi mõiste, mis annab tunnistust tolle aja matemaatikas üha rohkem eluõigust võitvate lõpmatult väikeste osade uurimise võtete ja meetodite vaieldamatust mõjust.
Hiljem Pascal arendas ja konkretiseeris dialektilisi ideid “Mõtetes”. Kui Pascal kõneles “lõpmatust sfäärist, mille keskpaik asub kõikjal ja mille piirjoont ei ole kuskil”, siis kasutas ta kuulsat kujundid , mis pärineb Plotinoselt ja mille keskajal võtsid omaks Eriugena, Eckhart, Tauler jt. Ning mida renessanssiajastul kasutas oma loomingus Nicolaus Cusanus. Allikaviite puudumise tõttu peetakse seda kuulsaks Pascali kujundiks. Sellegipoolest võlgneb uue aja filosoofia universumi lõpmatuse idee levitamise eest Pascalile sama palju tänu kui Nicolaus Cusanusele.
Lõpmatu universumiga võrreldes tundus Pascalile kogu nähtav maailm “tähelepandamatu kaarekesena”: lõpmatuse juuresolekul lõplik otsekui hääbub, kuigi ei muutu nulliks. Isegi väga väike elusolend hämmastab meid oma keerulise ja unikaalse ehitusega, mille viimsete elementideni jõuda on sama raske kui hõlmata hõlmamatut. “Uus kuristik ” looduses avaneb Pascali järgi ka kõige väiksemas.
Maailma osad on omavahel ja tervikuga haakunud nii, et üht osa ei ole võimalik tunnetada, tundmata teist ja kogu tervikut. Kõikide asjade, aga ka kogu maailma algus ja lõpp on geneetiliselt seotud ühte “puntrasse”, mille algus peitub lõpmatu põimiku sügavuses ning mille lõpp ei ole ilma alguseta mõistetav. Asjade lõpp on inimese eest peidetud vallutamatu saladusmüüri taha. Ühtviisi on ta võimetu nägema olematust, millest ta on võetud, ning lõpmatust, mis on ta neelanud.
Kristlasest Pascali jaoks oli saanud loomulikuks mõte, et mitte miski võib tekitada millegi, kuna ka jumal lõi ju selle maailma ja kõik olemused maa peal sõna otseses mõttes mitte millestki . Mis loomulike seaduste järgi loodusriigis võimatu, see jumala jaoks ainuvõimalik.
Peale lõpmatult suure maailmaterviku mõistmise, on lõpmatu mõistmise võimet tarvis ka lõpmatult väikeste asjade uurimiseks. Sellepärast ei tohi lasta ennast veedelda ei näilisel asjade lihtsusel, uurimisobjekti väiksusel, ega nätava tunnetushorisondi piiratusel. Ei tohi unustada, et kõige selle taga peitub lõpmatus.

2.2 Inimene

Inimene on piiratud ja ajalik nii oma loomu, kui ka kõikide võimete poolest. Tema meeled ja mõistus hõlmavad vaid osa nähtuste diapasoonist. Inimese meeled ei talu mingeid äärmusi: liiga tugev müra kurdistab meid, liiga hele valgus pimestab, liiga suur ja liiga väike vahemaa ei lase meil õigesti näha, me ei tunne ei äärmiste soojust, ega külma jne. Mõistus on piiratud iseenesest, sest ta ei suuda kõike tõestada, aga ka paljude tingimuste ja olude tõttu, mis ei lase tal näha tõde ja häirivad tema mõtete “loomulikku kulgu ”. Pascal ütles, et kõigile on teada, et on inimesi, kes ei talu teatud liiki kasse , rote või kriginat, millega puruneb süsi, ja isegi sedavõrd, et lööb nende mõistuse “rööpast välja”. “Omakasu on veel üks imeline instrument, millega me ajame endale puru silma”.
Armastus, vihkamine ja muud hinge kired, samuti ihu haigused “kahjustavad” meie meeli ja mõistust. Erilise eksitaja pühjustajana vaatles Pascal kujutlust . Osates inimest ainuliselt valitseda , seadis kujutlus temasse teise loomuse, mis sageli on mõistusevaenulik. “Maailma suurim filosoof seisab laual, mis on ülearugi lai, aga kui all on kuristik, siis võib mõistus talle ta ohutust kinnitada nii veenvalt kui tahes, ikkagi paneb kujutlus end maksma. Paljud ei suuda sellele mõeldagi ilma, et nad kahvatuksid ja higiga kattuksid. Kuigi kujutlus ei suuda inimesi targaks teha, nagu teeb mõistus, võib ta teha nad õnnelikuks. Aga tark, puhas ja õilis mõistus allub kõikidele mõjudele ega oska vastu seista kujutlusele, mis enamasti saab temast võitu. Kujutlus suurendab selle ilma vägevat teenekust, kui nad kannavad uhkeid rõivaid, kujutlus sisendab jõudu kohtunike õiglusesse, kui nad esinevad punastes talaarides. Pascali sõnade kohaselt peab olema väga selge mõistus, et suures isandas, kelle uhket seraili ümbritseb nelikümmend tuhat janitšari, näha, “lihtsat inimest”. Kujutlus valitseb inimesi sedavõrd, et hulluna tunduks isegi kõige targem inimene, kui ta üksnes mõistust tahaks järgida.
Millises dissonantsis üldtunnustatud inimmõistuse kultusega kõlavad Pascali lohutud sententsid maailma uhke “valitseja” ja tunnetuse nõrkusest ja puudustest! Otsekui soovides inimeselt ta ausära täielikult ära võtta, näitas Pascal mõistust naeruväärsena: “Maailma suvenäärse kohtuniku vaim ei ole nii sõltumatu, et ükskõik missugune müra, mis tema läheduses puhkeb, ei saaks teda häirida. Selleks, et teda mõtlemast takistada, ei lähe tarvis kahuripauku. Piisab vaid tuulelipu või vintsi kriiksatusest.”
Pascali dialektiline vaim ei talunud ühekülgseid arutlusi, üheseid lahendusi ega põhjendamatuid liialdusi. See ei olnud juhuslik, et “mõistusekultusele” vastukaaluks ei seadnud ta intuitsiooni või “meelekultust”, vaid määras igale gnoseoloogilisele võimele oma “ seadusliku ” kompetentsussfääri. Pascal tundis tema jaoks looduses ülevaima- inimmõistuse jõudu ja võimu, kuid erinevalt ratsionalistidest tundis ta hästi ka selle nõrkusi. Ei saa väita, et Pascal oli nende nõrkuste ülemlaulikuks. Pigem oli ta tundlik registreerija nagu täpne baromeeter . Ta ei olnud kiretu fikseerija, vaid kasutas tervet tunnetegammat: kibestumust, nostalgiat, valu, solvumist, kurba hämmingut ja irooniat.
Juhtmotiiviks on siin sügav paradoks , vastuolu ja sobimatus, mis valitseb mõistuse üleva loomuliku väärikuse ning selle reaalsete nõrkuste vahel. Just sellepärast, et vastavalt oma aja vaimule oli Pascal inimmõistue tõstnud liiga kõrgele, rabaski selle ebatäiuslikkus teda nii tugevasti. “Inimese kogu väärkus on ta mõtlemises, kuid mis mõte see on? Kas pole see mõte loll ? Järelikult on mõte oma loomult imetlusväärne ja võrratu. Et teda põlata, selleks peaks tal olema kummalisi vigu, tal ongi neid ülimalt naeruväärseid. Kui suur on ta loomult, kui madal vigade poolest.”

3. Tavade psühholoogia

Kõrgeseltskonna tavade uurimise päris Pascal Montaigne ´lt. Erinevalt temast lõi Pascal kindla konseptuaalse skeemi, tuletas inimese käitumise kõik elemendid ühestainsast allikast- enesearmastusest. Käsitledes enesearmastust inimese tegutsemise peaprintsiibina, tegi ta sellest omamoodi “kõlbelisest aktsioomist” järeldusi, mis viimaks sattusid sellega sügavasse vastuollu. Pascali tavade psühholoogia peaeesmärgiks oli enesearmastuse diskrediteerimine. Tal õnnestus üsnagi rikkalik empiiriline materjal “enesearmastuse puu” harudele paigutada.
“Mõtetes kirjutas Pascal, et inimene soovib säästa oma Mina, ega taha mõelda omaebatäiuslikkusele. Iseenda eest püüb ta põgeneda välisesse olemisse: meelelahutusse, lõbude jahtimisse, seltskonnatutvustesse, mis millekski ei kohusta, hasartmängudesse jm. Niisuguse elu pärisosaks on tühisus. Pascal kujuta ilmekalt kõikide seisuste tühiselt toimekat elu. Õnne peavad inimesed “ülimaks hüveks” ja seda nad tahavad omada pidevalt. Pascali sõnade kohaselt esitas Montaigne vooruse nii meeldiva, naiivse ja kõikidele kättesaadava asjana , mis lubab õdusalt rahulikku jõudeelu. Montaigne´i jaoks ei olnud miski kindel ega tõene. Pascal arvas , et sellepärast seisneski tema peamine käitumisregel rahus ja mugavuses. Montaigne´i soovitused on kergesti järgitavad, sest nad on inimloomuse suhtes vägivallatud. Kuid nad on hukatuslikud kõikide jaoks, kellel vähegi on autuid või pahelisi kalduvusi.
Paljude ülima hüve mõistmiste peamiseks puuduseks pidas Pascal seda, et “ülim hüve” arvatakse asjadesse, millest ühe puudumine hävitab meis rõõmu teise asja omamisest. Tõele lähemal on need, kes peavad teda niisuguseks, “mis võib kahanemata ja kadedust tekitamata kuuluda korraga kõigile ning mida ei saa keegi vastu oma tahtmist kaotada”.
Pascal jaotas “ülima hüve” otsijad kaheks. Esimesed arvavad selle välisesse maailma, teised meisse endasse( stoikud ). Stoikud rõhutasid inimese “suurust” ja võimet omal jõul saasvutada täiuslikkust jas õnne.
Mida on näha inimesel iseendas , kui nad stoikuid uskuma jäädes hakkavad “iseenda seest” õnne otsims? Isegi kuningas, kelle “suuruses” ja õnnes ei kahtle keegi, avastab seal rohkesti puudusi, pahesid ja alatust. Oma loomulikus elus märkab ta haigusi, füüsilist haprust ning surma, mis saabub vältimatult. Iseendasse vaatamisest hakkab ta seetõttu ennast tundma kohutavalt õnnetuna. Armastusest iseenda ja oma õnne vastu pöörab ta oma tähelepanu ükskõik millele või kellele, peaasi , et see iseendasse vaatamist takistaks.
Reflektsioonipelgliku inimese üle on meelelahutusel tohutu võim. Tal ei olegi vaja ennast tunda. Ta rahuldub kujutlusega, mile temast on loonud teised. Selle “kujutletud olevusega” on ta rohkem rahul, kui oma tegeliku isiksusega. Unustades enda, hakkab ta armastama kujutlust. Nõnda on inimestevahelised suhted silmakirjalikkusest läbiimbunud. Kõik inimeste jõupingutused tehakse selleks, et tühisesse elusagimisse püsima jääda. Paraku muutuvad ühed ja samad naudingud tüütuks ja inimene jahib ikka uusi ning see jääb kestma niikauaks, kuni haigused ta harjumuspärastest rööbastest välja löövad. Siis sisemiselt tühjana, ei tea ta, mida iseendaga üksi jäädes peale hakata. Ta on koormaks nii endale, kui ka oma lähedastele. Nüüd näikse ta olevat saavutanud rahu, mille poole ta püüdles kogu elu. Tegelikult ta ei ihanud rahu, vaid rahutust ja askeldusi: “Nad ei tea, et nad ei otsi saaki, vaid üksnes jahti.
Inimesed selles tühises elus ei tunne “üksinduse võlu”, milles on võimalik arutleda elu mõtte ja oma tegude üle. Mõtlemiseks ja isegi tõsisteks tunneteks puudub aeg. “Inimese seisund: püsimatus, tüdimus, rahutus .”
Inimeste arutus ja kergemeelsus avaldub Pascali arvates kõiges, kuid eriti võimetuses teha õpetlikke järeldusi oma tühisest elust. “Kes ei näe maailma tühisust on ise tühine.” Õnnejahil on inimesed proovinud kõiki vahendeid. Nii kaua kestnud ja alati edutud katsed peaksid inimesi veenma nende võimetuses omal jõul saavutada õnne ja “ülimat hüve”. Nende täitumatu õnneihas piinab neid ning nad nad loodavad kergeusklikult oma õnne vähemalt tulevikuski tabada. Pascal tegi järelduse, et inimesed ei ela, vaid nad kavatsevad elada. Nenede tegelik elu on vahendiks võimaliku elu elamiseks, mis kätte jõudes osutub illusoorseks. Kõigele, ka ühiskonna üvele, isiklikku hüvelolu eelistades jõuab egoistist inimene oma traagilisse finaali. Enesearmastus häbistab enese lõplikult. Lisaks julmusele ilmneb nüüd ka tema arutus, sest ta ei saavutanud seda, mille poole kõige rohkem püüdles.
Pascal eitas egoistlikku õnne ja ükskõiksust võõra kannatuse suhtes. Elu ohverdamist õhiskonna heaks, nagu seda teevad mõned inimesed, pidas ta õigeks. Murederohkes maailmas rahulollu tardumise mõistis ta hukka. Ta ütles, et muredele andumine ei ole häbiasi, häbi on lõbukoorma all ägamine. Ta hüüdis otsekui inimkonna südametunnistusele: “Ei tohi magada !” Pascal oli veendunud kristlik kollektivist . Ta otsis vaimutoitu, millest saaksid söönuks kõik inimesed. Masisest elust ja filosoofiast ta seda ei leidnud.
Et “ülimat hüvet” kui lõpmatut õnne ei ole inimesed suutelised omal jõul leidma, peavad nad Pascali kohaselt pöörduma jumaliku õnnistuse poole, mis neile Jeesus Kristuse läbi on antud. Ihaldatud lõpmatu õnne võib inimestele anda vaid lõpmastu objekt, milleks ongi jumal. Rusuva järjekindlusega annab Pascal maistele ja reaalsetele probleemidele illusoorse lahenduse jumalas. Jumalinimese Jeesus Kristuses, keda oma lõpmatu õnne nimel peavad inimesed armastama ja järgima, nägi Pascal kahe idee sünteesi: “Õnn meis” ja “Õnn väljaspool meid”.
Hoolimata õnne probleemi religioossest müstifitseeritusest Pascalil me peame nägema tema tõstatatud kõsimuste tähtsust ja inimhinge peent tundmist. Probleemide religioosne lahendus peegeldab varakodanliku ühiskonna võimetust kindlustada inimväärne elu miljonitele inimestele
Pascali inimesekujutust on peetud pessimistlikuks, nihilistlikuks ja isegi inimvihkajalikuks. Voltaire väitis, et Pascali eesmärgiks oli näidata inimest jälgis valguses, inimloomuse vastu kirjutab ta nii, nagu kirjutaks jesuiitide vastu, ta solvab inimsugu ilukõneliselt. Lõpuks nimetas Voltaire Pascali rafineeritud misantroobiks. Filippov kirjutas, et mõnedel Pascali arutlustel inimese tühisusest on mõrkjas huumorisära, mis meenutab Schopenhaueri huumorit .
Kumbagi seisukohta ei saa pidada õigeks. Schopenhauer on Pascalilt võtnud nii mõndagi, eriti “Elutarkusesse”, kuid Pascali mõtted on ta pööranud teise vaatevinklisse. Nende peamine erinevus on selles, et Schopenhauer on elitaarne ja Pascal egalitaarne . Esimene vihkab ja põlgab rahvast, nimetades seda “pööbliks”, teine tunneb ahvale kaasa. Tema jaoks ei ole “pööblit” olemas. Valu ja kibestumist on Schopenhaueri huumoris vähem kui kahjurõõmu ja ühemõttelist irvitamist nende üle. Viimane puudub Pascalil täielikult. Ta kirjutas küll palju inimese “viletsusest”, kuid ei laulnud sellel ülemlaulu. Inimese ebatäiuslikkus valmistas talle täielikku piina, “ vaesele inimkonnale” tundis ta siiralt kaasa sele hädases ja puuduses. Seda kinnitas kogu ta elu. Ta aitas alati kõiki, keda iadata sai, olid need talle kes tahes. Vaeste toetamisel ei säästnud ta oma varandust. Missugune kontrast Schopenhaueriga, kes 1848. aasta revolutsiooni ajal Saksamaal needis mässavat “inimrämpsu”, mis julges ähvardada “kogu eraomandust”!
Ka teoreetiliselt ei kiitnud Pascal heaks viha, põlgust ja ükskõiksust inimeste vastu. Ta mõistis hukka skeptikud, kes tema arvates rõhutasid liialt inimese “viletsust” ja pidasid teda loomasuguseks. Pascal eitas meeleheitefilosoofiat. Ta kõneles küll inimese
“viletsusest”, kuid tegi seda tema “suurusest” ja väärkusest lähtudes. Inimeste puudstele osutas ta kui sõber, soovides, et inimesed lõpmatult täiustuksid, s.t muutuksid oma “ inimkuju ” väärilisteks. Reaalsele ja ebatäiuslikule inimesele tundis Pascal kaasa. Seega saab kõnelda Pascali humanismist.

4. Kokkuvõte

Pascali arvates on lõpmatuse mõistet tarvis nii üli suure universumi mõistmiseks, kui ka lõputult väikeste asjade aru uurimisel , sest me ei tohi otsustada oma meeltega tajutava tunnetuse põhjal. Kuna inimese mõistus on piiratud, ei suuda me lõpmatust oma meeltega tajuda, meie mõistus läheb segadusse või eksitusse. Tõeliselt suudab lõpmatuse olemust tunnetada vaid inimese süda. Inimest valitseb sügavalt kujutlus, mis ei lase meil mõistust järgida ning kui keegi käitukski vaid mõistuse järgi, peaksime me teda arvatavasti hulluks.
Inimene otsib oma elus “ülimat hüve”, mis tähendab täielikku rahulolu enda ja oma eluoluga. Sageli varjatakse oma tõelist olemust, püütakse näida kellegi teisena või kriitikat pelgavad rahulduvad kujutluspildiga endast, mille teised on loonud. “Ülimat hüve” pole Pascali arvates inimesed suutelised ise leidma, ning kristlasena oli ta veendunud, et selleks peavad nad pöörduma kellegi kõrgema poole.

Kasutatud kirjandus:

Streltsova, G. Pascal. 1986.

http://et.wikipedia.org/wiki/Blaise_Pascal
2

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 74 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-11-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

74 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

baya15 Õppematerjali autor

referaat

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Blaise_Pascal

Sarnased õppematerjalid

doc

Blaise Pascal

............. 10 Kokkuvõte ......................................................................................... 12 Kasutatud kirjandus .......................................................................... 13 2 Teaduse ja poliitika filosoofia kodutöö Elulugu. Blaise Pascal sündis 19.juunil 1623 Clermont-Ferrandis mägises Auvergne.i provintsis. Selle linna lähedal on ka mägi mille Pascal tegi hiljem kuulsaks oma vaakumieksperimen- tidega. Pascali perekond kuulus kohtu- ehk mantliaadlisse (nobelesse de robe). Pascali esi- vanemad omandasid aadliseisuse 150 aastat ennem tema sündi. Nagu traditsiooniks oli tee- nisid Pascalid Clermonti parlamendis ja olid väga lugupeetud. Blaise`i isa Etienne Pascal oli väga haritud ja andekas mees

Filosoofia

doc

Pascal

.................................................................................6 Filosoofia...............................................................................7 Leiutised................................................................................8 Lisa........................................................................................9 Kokkuvõte.............................................................................10 Elulugu Blaise Pascal sündis Clermont'is, kus tema isa Étienne Pascal pidas Auvergne'i maksuringkonna valitava kuningliku nõuniku ametit. Ema Antoinette Bégon suri, kui Blaise oli kolmeaastane, vanem õde Gilberte kuuene ja noorem õde Jacqueline mõnekuune. Étienne Pascal uuesti ei abiellunud. 1631 kolis perekond Pariisi, muuhulgas selleks, et lastele korralikku haridust anda. Haridus oli kodune ja Blaise'i puhul suunatud esialgu keeltele. Igasugune matemaatika pidi ootama

Matemaatika

doc

Referaat Blaise Pascalist

SISSEJUHATUS Käesoleva referaadi teemaks on kuulus Prantsuse teadlane Blaise Pascal(1623-1662). Teda tuntakse eelkõige filosoofina, kuid ta on teinud märkimisväärseid avastusi ka matemaatikas ja füüsikas. Tuntuimad neist ilmselt Pascali seadus ning esimese arvutusmasina leiutamine aastal 1642. Juba 16-aastaselt sai ta Pascali teoreemi tõestusega teadlaste hulgas kuulsaks.Lisaks on ta välja andnud mitmeid raamatuid ja olnud tegev ka teoloogias, millele ta oma elu lõpuosa täielikult pühendas. Pascal oli ühe katoliikliku usuvoolu Jansenismi kuulsamaid

Füüsika

doc

Pascal

Ta oli prantsuse füüsik, matemaatik ja filosoof. Pascal oli juba eluajal tuntud kui pühak, inimese uurija ja usuelu ehitaja. Pascal on jätnud matemaatika ja füüsika ajalukku kustutamatu jälje, sest teoreeme ja seadusi muutma ei hakata Palju on oletatud, mis olnuks lääne elus teisti kui ta elanuks mitte 39 aastat vaid näiteks kaks korda kauem . Pascal pärineb perekonnast, mille teisedki liikmed on prantsuse kirjandusse või ajalukku oma jälje jätnud. Tema isa Étienne Pascal pidas Auvergne'i maksuringkonna valitava kuningliku nõuniku ametit. Ema Antoinette Bégon suri, kui Blaise oli kolmeaastane . Varakult tutvus Pascal oma isa haritud sõpradega. Eelkõige oma maksuametnikust isa abistamiseks konstrueeris Pascal liitmismasina. Ühe sellise saatis ta näidisena Rootsi kuningannale Kristiinale. Pascal pidas kirjavahetust selliste suurkujudega nagu Descartes ja Fermat. Pascali panus matemaatikasse ja füüsikasse on märkimisväärne (Pascali teoreem

Ajalugu

odt

Pascal ja Camuse

Maailm- see on lõputu sfäär. Keskpunkt asub kõikjal, kuid piirjoont mitte kusagil. Sellele kõigele mõeldes satub inimese kujutlusvõime suurde segadusse. Sellest, mis toimub meie ümber, on inimene enamjaolt siiski teadlik, kuid mitte alati. Samuti puudub filosoofilises mõttes inimesel kindel asukoht. Ta asub kusagil, eimillegi ja kõige vahepeal. Oleme üksi, kuid samas ka nii piiratud kõige ja kõigiga. Inimene on nii väike, kuid samas ka nii suur. 2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Harjumus on meie teine loomus. Loomus ise polegi midagi muud kui esimene harjumus nii nagu harjumus on teine loomus. Loomust sunnib tagant harjumus. Pole olemas midagi, mida ei saa muuta loomulikuks, pole midagi loomulikku, mis ei võiks kaduda. Inimese enda loomuseks on keha ja vaim, kuid need mõlemad on inimese jaoks ka suurimad mõistatused kuna pole veel täpselt kindel ja selge, et mis on täpselt mis.

Filosoofia

rtf

Sissejuhatus filosoofiasse.Vastused Camus,Pascal,Cioran,Nietz sch

lähtuvad absurdimomendi olemasolust, kus oluline on võõrandatus, Bibihhin aga peab olulisimaks meeleolu ning nn tuju puudumist/määratlematust. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon lähtub justkui elu mõtte küsitavusest, küsimusest, kas keegi on meie käest küsinud nõusolekut olemasoluks. Eksistentsiaalse situatsiooniga tegelevad Camus, Pascal, ka Heidegger. 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Postmodernistlik lähtekoht peab filosoofiat suureks hulgaks tekstipraktikateks, essentsialistlik määratlus on selle järgi siiski vaid üks paljudest. 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem?Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Filosoofia elitaarsus seisneb eksistentsiaalsete küsimuste olemasolus/ nende

Filosoofia

docx

Blaise Pascal

2. Loodus ei tunne mingit hirmu tühjuse ees; ta seletab seda elavhõbeda samba langemisega kõrguse tõustes. 3. Mõistus on armastuse silmadeks 4. Mõjus õnnistus juhib tahet nii, et inimesel jääb alati võimalus sellele vastu panna. 5. Jumal , kes lõi meid ilma meieta, ei saa meid päästa ilma meieta. 6. Inimese tõeline vabadus on ühitamatu kontrollimatu kõigevalitseja olemasolu tunnistamisega, nagu seda on kristluses jumal Pascal jansenistide seas jesuiitide vastu Jesuiidid olid silmakirjalikud petised, kes tegid kurja kõrgema eesmärgi nimel. Nende arvates tapmine on hea, kui on head huvid mängus, nagu isa käest päranduse saamine, enda au küsimus. Jansenistid olid vaimulikud, kelle arvates ei tohi tappa mingi eesmägi nimel. Jesuiidid olid feodalismi ja absolutismi toetajad, jansenistid selle vastu. Jansenisitid eitavad tahtevabadust.

Religioon

docx

Sissejuhatus filosoofiasse tekstid 2015

inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine, on absurditunde avaldus. 2. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Absurditunde põhjuseks peab Albert Camus ühel hetkel pinnale kerkivat küsimust - milleks?. Samuti tülpimust igapäevarutiinist ning rahutust, mis ongi absurditunde aluseks. Absurd tekib irratsionaalse ja meeletu selguseiha vastandumisest, mis sõtlub nii inimesest kui ka maailmast. 1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimede suhtes). Selgitage! Blaise Pascal ütleb, et inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus, keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. See tähenda, et inimene asub täpselt kahe äärmuse vahel olematuse ja kõiksuse vahel. Kõik teadmised on lõpmatud oma uurimisvaldkonna ulatuvuses. Kõik

Sissejuhatus filosoofiasse

Rohkem sarnaseid