ning lisaks sellele ka inimestele uhkuse ja arusaamade juurutamist nendes piirkondades. Tänu suurele rahvastiku tihedusele ja kasvukiirusele hotspotis vajab jätkusuutlik kaitse samal ajal ka keskendumist sotsiaalsele ja majanduslikule arengule, haridusele ning inimeste teavitamisele.[1] On ka tehtud samme laiendamaks juba eksisteerivate siseriikiklike kaitsealade võrke. Aastal 2004 lubas Indoneesia valitsus luua 12 uut kaitseala. Üks neist oli Tesso Nilo/Bukit Tigapuluh maastik Kesk-Sumatras, kus Kriitiliste Ökosüsteemide Usaldusühingu Fond (CEPF) toetab algatust siduda oma vahel kokku kolme miljoni hektari suuruseks madalmaa metsa varjupaigaks neli juba eksisteerivat kaitseala ja üks uus kaitseala. Sellised koostöö vormis konservatsiooni pingutused suurendavad palju kaitsealade tegelikku suurust, kuid suudavad olla pikas perspektiivis efektiivsed
1. Bioloogilise (BM) mitmekesisuse definitsioon, geneetiline, liigiline ja ökosüsteemide tase. Bioloogilise mitmekesisuse termini alla mõistetakse meie planeedil eksisteerivate loomade, taimede ja mikroorganismide, neis peituvate geenide ning nende elukeskkonnaks olevate ökosüsteemide hulka ning see on 4 miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemus. Geneetiline mitmekesisus kirjeldab võimalike geneetiliste tunnuste liigisisese ja liikide vahelist ulatust (ka mitterakuliste organismide nagu viiruste mitmekesisust). Liigiline mitmekesisus kirjeldab antud piirkonna liikide hulka (ka alamliigid, rassid, vormid, sordid, tõud). Ökosüsteemide mitmekesisus kirjeldab kas mingi piirkonna või ka kogu planeedi erinevate looduslike süsteemide hulka. 2. BM konventsioon elurikkuse säilitamise, selle komponentide säästva kasutamise ning geneetiliste
Sissejuhatus Bioloogiline mitmekesisus ehk Biodiversiteet ehk looduslik mitmekesisus ehk elustiku mitmekesisus ehk elurikkus on mingi ökosüsteemi, bioomi või kogu Maa taksonoomiliste üksuste mitmekesisus. Termin tähistab sageli looduslikku ja tervet bioloogilist süsteemi. Sõna "biodiversiteet" võeti kasutusele 1980ndatel USAs. Bioloogiline mitmekesisus hõlmab looduse mitmekesisust kõikidel selle tasanditel geeni, raku, liigi, populatsiooni, ökosüsteemi tasandil. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon puudutab bioloogilise mitmekesisuse säilitamist nii vabas looduses kui ka kodustatult või kultiveeritult, nii kaitsmise kui ka säästliku kasutamise abil, samuti kõiki tegevusi ja protsesse ühiskonnas, mis seda kas või kaudselt mõjutavad. Bioloogiline mitmekesisus Eestis
a) kvalitatiivne analüüs koosluse liigilise koosseisu tuvastamine; b) kvantitatiivne analüüs liikide ohtruse, asustustiheduse v. biomassi tuvastamine. Taimkattekirjelduse koostamist nim. geobotaaniliseks analüüsiks. 8) Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena. Bioindikatsioon jaguneb: a) otsene bioindikatsioon e. otseindikatsioon indikaator on otseses seoses indikatsiooni objektiga; nt. liudsamblik Lecanora conizaeoides kasvab ainult väävliühenditega saastatud õhus. Samblike olemasolu põhjal koostatakse õhusaastekaarte (enamus samblikke ei talu saastunud õhku, nt. habesamblik). b) kaudne bioindikatsioon e
monokultuuridega püsivmaakasutus ja permanentsed mitmeaastased istandused. nomaadlik karjatamine loomakasvatusfarmide süsteem.SAPROFOOGID-kõdutoidulised. Monofaagid- ainult ühest toiduobjektist toitujad (spetsialistid)·Oligofaagid-toituvad lähedastest liikidest või perekondadest ·Polüfaagid-toituvad taim-või loomtoidust vähevalivalt . heades paikades(lätetes) ületab sündimus suremuse ja sealne populatsioon kasvab,·halvemates paikades(mülgastes) jääb sündimus suremusele alla ja ilma sisserändeta sureb sealne populatsioon välja. AÖS-d on inimese poolt muudetud ökosüsteemid, kus domineerivad ühe-, mitmeaastased või mõlemad põllukultuurid. Globaalne bioloogilise mitmekesisuse kaitse strateegia: 1)Säilitamine globaalse BM strateegia aluseks on säilitada koosluste : ökoloogiline koosseis (liigilise, geneetilise
1935 Eesti Vabariigi I looduskaitseseadus jõustus 11. detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). G. Vilbaste Esimene riiklik looduskaitse inspektor 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutusnimetatiLoodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. 1955.aastal asutati ENSV Teaduste Akadeemia juurde Looduskaitse Komisjon, mida pikka aega juhtis prof. E. Kumari; 1957 Esimene looduskaitse päeva tähistati 1957. a. novembris, 1959. aastast alates peetakse looduskaitse päeva maikuu teisel pühapäeval (emadepäeval)
Põllumjanadus- ja keskkonnainstituut Bioloogiline mitmekesisus Avaliku keskkonnahüvise ja sellega seotud probleemi kirjeldamine ning selgitamine Referaat õppeaines ,,Keskonnapoliitika ja korraldus" Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus Bioloogilisel mitmekesisusel on suur roll inimeste heaolu kujundamisel, 40% maailma majandusest sõltub bioloogilisetest toodetest ning protsessidest. Bioloogiline mitmekesisus
1910 Vaika linnukaitse ala A. Toomi algatusel. Loodusmälestiste üleriigiline arvele võtmine: 1927 ja 1931 trükiti nende ülevaated, 1927 Esimene veepuhastusjaam Eestis. Kaitsealad: 1924 Harilaid, 1925 Hiiumaa jugapuud, 1927 Linnulaht, 1930 Abruka lehtmets. Ajakirjad: Loodus (1922-1924), Loodusvaatleja (1930-1938 G. Vilbaste), Eesti Loodus (1933-1940), Turism ja Loodushoid (1938-1940, Peeter Päts). 1935 Esimene looduskaitseseadus. 1938 Teine looduskaitseseadus. 1940 Looduses oli 47 kaitseala. 1951 alustab taas tegevust LUS. 1955 Eesti NSV TA Looduskaitse Komisjon, akad. Erik Kumari. 1957 Eesti NSV looduskaitse seadus, 4 riikliku looduskaitseala, Looduskaitse Valitsus. 1958 Eesti Loodus, TÜLKAR. 1966 Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). 1970 Eesti NSV maakoodeks. 1971 Lahemaa Rahvuspark. 1972 Eesti NSV veekoodeks. 1976 Eesti NSV maavarade koodeks. 1978 Eesti NSV metsa koodeks. 1979 Esimene Eesti Punane Raamat
suhteline hõlmab tervikust mingi juhusliku osa (hiirte väljapüük lõksudega). Modelleerimine tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimistulemuste tõlgendamises. Mudelil sooritatakse operatsioone, mille originaalil tegemine on liiga kulukas, raske või eetiliselt lubamatu. Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja nende tunnuste põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Nt indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena. Liik looduses tegelikult olemasolev organismirühm, keda iseloomustab ühine ja ühtlasi unikaalne geenifond ja üldine sarnasus tunnustes ning kellel on ühine levila ja ühtne põlvnemine. Bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus, on niisugune väiksem organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Tüpoloogiliselt on liik
olulised elupaigad 3. huvipakkuva arengustaadiumiga 10. esteetiline ja rekreatiivne väärtus 4. omapärane struktuur 11. olulisused maastikukaitse 5. kasvavad ebaharilikul kasvukohal vaatekohast 6. etalonalad 12. teaduslik katseala 7. produktiivsed puistud (plusspuistud) 13. kultuurilooline väärtus. Ökosüsteemid: 1. looduslikkus 5. endeemid 2. mitmekesisus 6. mahukas, piisav leviala 3. esinduslikkus 7. kultuurilooliselt väärtustatud 4. haruldaste liikide olemasolu Maastikud: 1. Haruldus 4. Looduslikkus 2. Kordumatus 5. Esteetilisus 3. Esinduslikkus 6. Kultuuriloolisus 1 2
1924 – Harilaid, Järvselja reservaat 1925 – Hiiumaa jugapuud 1927 – Linnulaht; I veepuhastusjaam Eestis 1930 – Abruka lehtmets 1935 – Eesti I looduskaitseseadus 1936 – alustati looduskaitseregistri pidamist; Looduskaitse Nõukogu (Teodor Lippmaa); Riigiparkide Valitsus (Peeter Päts) 1938 – Eesti II looduskaitseseadus 1940 – Eestis 47 mitmesugust kaitseala 1955 – ENSV Teaduste Akadeemia 1957 – seadus „ENSV looduse kaitsest“; Matsalu rahvuspark; I looduskaitse päev 1958 – Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (TÜLKR) 1966 – Eesti Looduskaitse Selts 1970 – „Soodesõda“; ENSV maakoodeks 1971 – Eesti I rahvuspark – Lahemaa rahvuspark 1972 – ENSV veekoodeks; ÜRO I Keskkonna- ja Arengukonverents Stockholmis 1973-1976 – Euroopa Liidu I keskkonnaprogramm
olulised elupaigad 3. huvipakkuva arengustaadiumiga 10. esteetiline ja rekreatiivne väärtus 4. omapärane struktuur 11. olulisused maastikukaitse 5. kasvavad ebaharilikul kasvukohal vaatekohast 6. etalonalad 12. teaduslik katseala 7. produktiivsed puistud (plusspuistud) 13. kultuurilooline väärtus. Ökosüsteemid: 1. looduslikkus 5. endeemid 2. mitmekesisus 6. mahukas, piisav leviala 3. esinduslikkus 7. kultuurilooliselt väärtustatud 4. haruldaste liikide olemasolu Maastikud: 1. Haruldus 4. Looduslikkus 2. Kordumatus 5. Esteetilisus 3. Esinduslikkus 6. Kultuuriloolisus 1 2
Looduskaitselised väärtuskriteeriumid. 1.Metsakooslused: haruldaste liikide olemasolu, kahaneva alaga jäänukid, huvipakkuva arengustaadiumiga, omapärane struktuur, kasvavad ebaharilikul kasvukohal, etalonalad, produktiivsed puistud (plusspuistud), kõrvalsaadused (marjad), olulised elupaigad, esteetiline ja rekreatiivne väärtus, olulisused maastikukaitse vaatekohast, teaduslik katseala, kultuurilooline väärtus 2.Ökosüsteemid: looduslikkus, mitmekesisus, esinduslikkus, haruldaste liikide olemasolu, endeemid, mahukas, piisav leviala, kultuurilooliselt väärtustatud 3.Maastikud: haruldus, kordumatus, esinduslikkus, looduslikkus, esteetilisus, kultuuriloolisus Loodus- ja keskkonnakaitse ajalugu. Looduskaitse arenguetapid: Looduskaitse eelduste e. sugemete kujunemise aeg. Looduskaitse kui ühiskondlike meetmete süsteemi kujunemine (ühiskondlikud organisatsioonid, seltsid) - teadusliku loodushoiu algus
detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). G. Vilbaste Esimene riiklik looduskaitse inspektor Looduse usaldusmehed 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. Nõukogude periood. 1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse projekti koostamiseks (A. Karu, K. Eichwald, E. Varep ja E. Kumari); Karl Orviku raamat "Looduskaitse küsimusi Eesti NSVs 1950
loodusobjektide säilimise. 3. looduskaitseväärtus Objektiivne või subjektiivne hinnang, mis on vastava ala (objekti) kaitse põhjenduseks. Summaarne looduskaitseväärtus: liikide (floristiline, faunistiline, mükoloogiline), koosluse, maastiku 4. looduskaitselised väärtused ja nende hindamine Ökosüsteemid: 1. looduslikkus 2. mitmekesisus 3. esinduslikkus 4. haruldaste liikide olemasolu 5. endeemid 6. mahukus, piisav leviala 7. kultuurilooliselt väärtustatud Maastikud: 1. haruldus 2. kordumatus 3. esinduslikkus 4. looduslikkus 5. esteetilisus 6. kultuuriloolisus Looduskaitseväärtuse hindamine: 1. kõrge looduskaitseväärtus 2
· Välisõhu kaitse ja kliimamuutuste leevendamine 2.2 Keskkond ressursside allikana Peamisteks ressurssideks on vesi (pinnavesi, põhjavesi), õhk ja muld. Taastumatuteks loodusvaradeks Eestis on põlevkivi, fosforiit, liiv, kruus, ravimuda. Taastuvateks loetakse turvast, metsa, tuult, vett-hüdroenergiat, päikeseenergiat, kalavarusid. Tähtis on ka geneetiline ressurss: taimestik, loomastik, liigisisene geneetiline varieeruvus, ökosüsteemide mitmekesisus, maastike mitmekesisud. Ressursiks on ka kultuurimälestised arheoloogia, ajaloo, kunsti, arhitektuurimälestised; UNESCO kultuuripärand (UNESCO poolt koostatav nimekiri maailma kultuuri- ja loodusobjektidest, mis on leitud olevat kogu inimkonna kultuuri- ja looduspärandi seisukohalt äärmiselt olulised) 2.3 Keskkonnakaitse põhiprobleemid Olulisemad keskkonnaprobleemid: - Välisõhu saastamine, negatiivne mõju inimese tervisele, ökosüsteemidele, ehitistele
esinev ohustatud, haruldane, teaduslikku, looduskaitselist, esteetilist või koduloolist väärtust omav taime-, seene- või loomaliik või selle taksonoomiline üksus, kivistis või mineraal, mis on võetud looduskaitse alla. Summaarne looduskaitseväärtus. Liigid + kooslus + maastik Looduskaitselised väärtuskriteeriumid - ohustatud, haruldane, teaduslik, looduskaitseline, esteetiline, kodulooline Ökosüsteemid 1. looduslikkus 2. mitmekesisus 3. esinduslikkus 4. haruldaste liikide olemasolu 5 mahukas, piisav leviala Maastik 1. Haruldus 2. Kordumatus 3. Esinduslikkus 4. Looduslikkus 5. Esteetilisus Metsa 1. haruldaste liikide olemasolu 2. olulised elupaigad 3. huvipakkuva arengustaadiumiga 4. omapärane struktuur 5. kasvavad ebaharilikul kasvukohal Loodus- ja keskkonnakaitse ajalugu. Looduskaitse arenguetapid. Looduskaitse eelduste kujunemise aeg ühiskondlike meetmete süsteemi kujunemine
Modelleerimise täpsus sõltub objekti keerukusest.Modelleerimisel kasutatakse väga erinevat tüüpi mudeleid. Laialdaselt rakendatakse matemaatilist modelleerimist, mille puhul luuakse ja uuritakse matemaatilisi mudeleid. · Bioindikatsioon- keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena. · Bioindikaator- võib olla isend, kooslus, populatsioon jne · Liik- Bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus, on niisugune väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. · Indiviid- Isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev.
töötada välja praktikas rakendatavad meetmed negatiivse inimmõju vähendamiseks, peatamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks: liikide väljasuremise peatamiseks, liigisisese geneetilise muutlikkuse säilitamiseks, koosluste degradeerumise peatamiseks ning ökosüsteemide funktsionaalsuse kaitsmiseks ja taastamiseks 2. Elurikkuse mõiste ja kolm peamist taset Bioloogiline mitmekesisus e biodiversiteet, bioloogiline mitmekesisus, looduslik mitmekesisus, biomitmekesisus või elustiku mitmekesisus, elurikkus 1. Bioloogiline mitmekesisus tähendab mistahes päritoluga elusorganismide rohkust sh maismaa-, mere- jt veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust. 2. Bioloogiline mitmekesisus on evolutsiooniliste ja ökoloogiliste protsesside tulemus.
Laialdaselt rakendatakse matemaatilist modelleerimist, mille puhul luuakse ja uuritakse matemaatilisi mudeleid.Bioindikatsioon- keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide – bioindikaatorite – ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena. Bioindikaator- võib olla isend, kooslus, populatsioon jne Liik- Bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus, on niisugune väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Indiviid- Isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev. Tsönoos (biotsönoos)- Elukooslus, ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogum; mingi piirkonna kõigi elusolendite
jahitrofeesid? Pöörduda tuleb vastava riigi CITES i korraldusasutuse poole, et hankida luba trofeede väljaveoks. Eestis tuleb luba küsida Keskkonnaministeeriumi keskkonnakaitse osakonnast. 30. Miks ei või CITES-i liigist valmistatud tooteid vabalt müüja ja osta? Kuna need on niigi kaubitsemise tõttu ohtu sattunud liigid, tuleb tagada nende piisav arvukus, et ellu jääda. 31. Millised on bioloogilise mitmekesisuse organiseerituse tasemed? Geneetiline mitmekesisus, liigiline mitmekesisus, ökosüsteemide mitmekesisus. 32. Millised on kaitstavate loodusobjektide kuus tüüpi? Kaitsealad ( rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad); kaitstav looduse üksikobjekt; omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt; hoiuala; püsielupaik; kaitsealused liigid, kivistised, mineraalid. 33. Millised on kaitsealade kolm tüüpi? Rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad 34
jahitrofeesid? Pöörduda tuleb vastava riigi CITES i korraldusasutuse poole, et hankida luba trofeede väljaveoks. Eestis tuleb luba küsida Keskkonnaministeeriumi keskkonnakaitse osakonnast. 31. Miks ei või CITES-i liigist valmistatud tooteid vabalt müüja ja osta? Kuna need on niigi kaubitsemise tõttu ohtu sattunud liigid, tuleb tagada nende piisav arvukus, et ellu jääda. 32. Millised on bioloogilise mitmekesisuse organiseerituse tasemed? Geneetiline mitmekesisus, liigiline mitmekesisus, ökosüsteemide mitmekesisus. 33. Millised on kaitstavate loodusobjektide kuus tüüpi? Kaitsealad ( rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad); kaitstav looduse üksikobjekt; omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt; hoiuala; püsielupaik; kaitsealused liigid, kivistised, mineraalid. 34. Millised on kaitsealade kolm tüüpi? Rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad 35
Kui eelmisel perioodil oli rõhk tagajärgede likvideerimisel (ex post), siis nüüd muutub vähemalt sama oluliseks kahju tekkimise ennetamine (ex ante ). Kompleksse lähenemise esiletõus keskkonnakaitsele (vastupidiselt teise perioodi lähenemisele, kus keskkon- nakaitse oli jagatud sektoriteks). Euroopa Liidu keskkonnakaitse tugevam integreerumine. 1998. a. Århusi konventsioon 5 4 Keskkonnaõiguse kesksed mõisted Keskkonnaõiguse kesksed mõisted: Keskkonnahäiring, keskkonnarisk, keskkonnaoht, käitaja ja käi- tis, heide, heite piirväärtus, keskkonna kvaliteedi piirväärtus, saastamine ja saastus. Materjal: Loeng. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse seletuskiri (Riigikogu kodulehel) Keskkonnahäiring, keskkonnarisk, keskkonnaoht
ökoloogiline taastumine, tagada ja säilitada merekeskkonna isetaastumisvõime ja ökoloogiline tasakaal; Veeseadus- Veeseaduse ülesanne on sise- ja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine. (2) Veeseadus reguleerib vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid ning avalike veekogude ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogude kasutamist. Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon (Genfi)- pidades tähtsaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni tegevust nimetatud sidemete ja koostöö tugevdamisel, esmajoones õhu saastamise, sealhulgas õhusaasteainete kauglevi vältimiseks, tunnustades Euroopa Majanduskomisjoni osa Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppakti asjaomaste sätete mitmepoolsel kohaldamisel, võttes arvesse Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppakti keskkonnakaitset
Ökoloogia ja keskkonnakaitse alused Kordamisküsimused: 1) Mis on ökoloogia? Ökoloogia teadus, mis uurib organismide ja neid ümbritseva keskkonna vahelisi seoseid. Ökoloogia jaguneb veel: Inimese ökoloogia - uurib inimese poolt mõjutatud ökosüsteeme, samuti kuidas keskkond ja selle muutumine mõjutab inimest. On kompleksteadus ühiskonna ja looduse suhetest, sotsioökoloogia osa, mis uurib inimese mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele. 2) Mis on populatsioon? Populatsioon e. asurkond on ühte liiki kuuluvate isendite (organismide) rühm, mis asustab mingit kindlat territooriumi. Populatsiooni iseloomustavad arvukus, vanuseline, sooline ja geneetiline struktuur ning levila e. areaal. Populatsiooni moodustavad kogred tiigis, oravad pargis, hiired aidas jne. 3) Mis on biotsönoos? Biotsönoos e. elukooslus on kõikide liikide populatsioonide kogum antud territooriumil. Hõlmab kogu antud ala asustava elustiku. Näiteks puud, põõsad,
(Erijuhud: park, arboreetum ja puist) Hoiuala: elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Nt. Linnualad, loodusalad. Kaitsealune liik- nt.rabapüü. taime-, seene-, loomaliik, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või leiukohti kaitstakse. Liigid jaotatakse: I kategooria (rangeim) II kategooria III kategooria Püsielupaik- väljaspool kaitseala asuv, LKSi kohaselt piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav: • kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik; • kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht; • lõhe või jõesilmu kudemispaik; • pruunkaru talvitumispaik; • jõevähi looduslik elupaik; • mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak Kaitstav looduse üksikobjekt– teadusliku, esteetilise või ajaloolis-kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt, nagu
mis laseb läbi Päikses soojust ja takistab selle tagasipöördumist kosmosesse. Probleemid sellest, et gaasid kontsentreeruvad liigselt ja hoiavad kinni liiga palju soojust. Osoonikihi hõrenemine e. osooniaugud Atmosfääri osa, mis sisaldab palju O3. Kõrguselt 10-50 km, peamine osa 20-26 km. Osoonikiht neelab peamise osa Päikses UV-kiirgusest. Hõrenemist põhjustavad CFC-gaasid (ChloreFluoroCarbons kloori-luori-süsinkuühendid) 1985 Viin konventsioon, 1987 Montreali protokoll, Eesti ühines 1996. Loodusvarade üleekspluateerimine 2002 Johannesburg ÜRO säästva arengu konverents. Keskkonnaprobleemid, vaesus, haigused, arenguabi, inimõigused. Riskid ex post hüvitamine ex ante ennetamine curative model tagajärgedele suunatud mudel preventive model vältimisele suunatud mudel anticipatory model ettevaatusprintsiibil põhinev mudel Väärtused instrumental value otsene kasutamisväärtus
detsembril 1936 Alustati Looduskaitse registri pidamist. Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts). G. Vilbaste Esimene riiklik looduskaitse inspektor _ Looduse usaldusmehed 1938 Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu- ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). 1940 1940.aastal oli Eestis 47 mitmesugust kaitseala (5 metsakaitseala, 6 taimestikukaitseala 1 rabakaitseala, 7 linnukaitseala, 3 geoloogilist ja 15 tervisemuda kaitseala), kaitse all oli 80 parki, 202 põlispuud, 210 rändrahnu. _ 1947. aastal moodustati Ministrite Nõukogu määrusega 7 jahikeelupiirkonda (Vigala, Matsalu, Vilsandi, Kursi- Kärevere, Tudulinna, Kuressaare lahed, Voorema järved) _ 1951.a. jätkas tööd Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsesektsioon, Loodusuurijate Seltsis moodustati komisjon looduskaitsemääruse
(RT I 2000, 54, 348; 2002, 61, 375; 63, 387; 99, 579) on iga tegevusloa taotluse juurde vaja panna ka keskkonnamemorandum, mille osas A täpsemalt kirjeldatakse tegevuse iseloomu, tootmismahtu, tekkivate heitmete jm koguseid. Esitatud andmete alusel peab tegevusloa väljaandja ehk otsustaja hindama, milliseid keskkonnalubasid on vaja, ja teeb keskkonnamemorandumi B-ossa vastavad märked. Keskkonna load väljastab Keskkonnaamet või Keskkonnaministeerium. Loodusvara kasutamise või saasteloa väljaandmisega kaasneb ka aruandluse- ja maksukohustus (ressursitasu, saastetasu). Tänu paljudele reostusallikatele peavad sadamad taotlema keskkonnaametist keskkonnalube, mis on tavaliselt kompleksload : Kompleksluba (tuntud kui IPPC luba), mida antakse üheaegseks saasteainete välisõhku, veekogusse, pinnasesse või põhjaveekihti viimiseks ning jäätmete käitlemiseks (antakse saastuse komplekse vältimise ja kontrollimise seaduse alusel)
· Vee ebaratsionaalne kasutamine ja saastamine põhjavee kvaliteedi ja veelustiku langus. · Jäätmete kasv-keskkonna saastamine, ohtlike jäätmete korrastamatus · Elustiku ja maastike mitmekesisuse , sh,kaitsealade ja liikide ohustatus, mis tuleneb majandustegevusest ja maa omandireformist; · Tehiskeskkonna ebapiisav vastavus säästva arengu ja tervisekaitse põhimõtetele. 5. Looduskaitse konventsioonid (4) 5.1. Ramsari konventsioon · Eesti 1993.a. · Konventsiooniga kaitstakse ohustatud märgalasid, eriti veelindude elupaigad. 5.2. Washingtoni konventsioon · Eesti 1993. a. · Konventsioon kaitseb kaubitsemise läbi ohustatud taime- ja loomaliike, reguleerides nende sisse- ja väljavedu riigist riiki. 5.3. Berni konventsioon · 1979 .a. Euroopa looduskaitseleping · Konventsiooni eesmärgiks on Euroopa loodusliku taimestiku ja loomastiku ning nende
RAMSARI KONVENTSIOON SISUKORD SISUKORD...................................................................................................................................................2 RAMSARI KONVENTSIOON EESTIS................................................................................................... 3 MILLEKS KAITSTA MÄRGALASID?.............................................................................................................4 LEPPEGA SEOTUD KOHUSTUSED...................................................................................................... 5 MÄRGALADE KAITSE EESTIS...............................................................................................
merekeskkonnast kui loodusressursside seisundist. Merekeskkond on väga dünaamiline, kuid samas stabiilne, mille mõjutused on tihtipeale laiaulatuslikud (Internet 3). 4 Kuid veel praegugi on mere ökosüsteemide ja bioloogilise mitmesisuse kaitse mitu sammu maas maismaa kaitsest. 2003. aastal kuulus kaitse alla kõigest 0,5% maailma ookeanidest maismaast kuulus siis kaitse alla 12% (sh arvestamata suurt kaitseala Antarktika mandril) (Boedeker et al, 2010). 2010. aasta seisuga oli merekaitsealasid juba 5880, mis on üle 150% rohkem kui 2003. aastal. Pindalaliselt on kaitse all ligi 4,2 miljonit km2 merealasid. See on 1,17% kogu maailma merepinnast, kuid peamiselt asuvad merekaitsealad mandrilava piirkondades, hõlmates umbes 4,32% maailma selfialadest. Mandrilavadest eemal on merekaitsealade esindatus kõigest 0,91% (Toropova et al., 2010). 1.2. Mõiste ja aspektid merekaitsealade loomisel
Selleks võib olla: 1) absoluutne- hõlmab uuritva kogumi kõik isendid 2) suhteline- hõlmab tervikust mingi juhusliku osa (hiirte väljapüük lõksudega) Modelleerimine- tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimistulemuste tõlgendamises. Bioindikatsioon- keskkonnaseisundi ja – olude muutumise iseloomustamine organismide (bioindikatsior) ja nende tunnetuse põhjal. Bioindikaator- Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Jaguneb: 1) otsene bioindikatsioon 2) kaudne bioindikatsioon Liik- bioloogilise süstemaatike tähtsaim üksus (takson), on niisugune väikseim organismirühm, mis sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Indiviid- isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev.