Eesti osalus rahvusvahelises keskkonnakaitses (0)

Eesti osalus rahvusvahelises keskkonnakaitses
Looduskaitse lähtub vajadusest loodust hoida ja säilitada. 20. sajandi alguses võeti kaitse alla
peamiselt haruldasi puid, salusid, rändrahne, harvaks jäänud taime- ja loomaliike või
unikaalseid ja kauneid maastikuvorme (mäed, astangud, allikad, kosed, koopad ).
Aastakümnete jooksul on jõutud arusaamisele, et ainult kaitsealade loomisest või
üksikobjektide hooldamisest ei piisa. Nüüd kõneleme looduse kui terviku hoiust-
keskkonnakaitsest. See on elu ja loodusliku mitmekesisuse kaitse elupaikade hoid -
misse ja ökosüsteemide säilitamise kaudu. Kui tahame ise ellu jääda, peame nagu
haruldusi hoidma ka iga rohelist metsatukka, iga parki, haljasala, mereranda, järve,
jõge, niitu, luhta. Keskkonnakaitsega peab käima käsikäes loodusvarade mõistlik,
säästev ja tark kasutamine.
Kaitsealad hõlmavad umbes 12% Eestimaa territooriumist. Meil on neli rahvusparki,
poolsada looduskaitseala , loodusparki või maastikukaitseala . Need kõik on külastajatele avatud. Rangeima kaitse vööndeid - loodusreservaate - saab külastada ainult
asjatundliku juhendaja saatel ning kindlaksmääratud radadel. Reservaadid hõlmavad
Eestimaast vaevalt ühe sajandiku. Need on ürgilmelised sood ja metsaosad või muud
haruldaste liikide puutumatuna säilinud looduslikud elupaigad.
Eestis on riiklik looduskaitse keskkonnaministeeriumi pädevuses. Kaitstavate loodus-
objektide seadus - Eesti viies looduskaitseseadus jõustus 1994. aastal (esimene
seadus kehtestati 1935. a). Lähiaastail toimub looduskaitseseaduse alusel kaitstava-
te liikide ja üksikobjektide täpsustamine ja kaitsekorra uuendamine. Arvestatakse
omandi- ja maareformiga seotud muutusi. Range kaitsekorraga loodusreservaadid
jäävad riigimaaks. Haruldased puud, kaitsealused rändrahnud või astangud võivad
paikneda ka eramaal. Loodushoiutööd teevad kaitsealade töötajad, omavalitsuste
looduskaitseametnikud ja metsamehed. Neid toetavad looduskaitseseltsid ja roheline
liikumine, samuti noored loodusesõbrad. Arusaamine loodushoiu ja keskkonnakaitse
vajadustest peaks jõudma iga inimeseni.
Eestimaa loodus on praegu veel võrratult rikkam ja mitmekesisem paljude maade
omast, kus põlismetsad on raiutud, hundid -karud tapetud , rannad täis ehitatud, jõed
sirgeks kaevatud, sood kuivendatud. Eesti loob taas tihedaid sidemeid ühineva
Euroopaga, meilgi hakkavad järk-järgult kehtima Euroopa eeskujud ja kokkulepped.
1995. aastal ühines Eesti üleeuroopalise aktsiooniga «Kaitsealad elule», mis teadvustab rahvusparkide ning looduskaitsealade olulist osa looduse mitmekesisuse säilitamisel. Sama aasta, järjekordne looduskaitseaasta, juhtis tähelepanu põhimõttele -
loodust tuleb hoida ka väljaspool kaitsealasid.
Punasesse Raamatusse kantakse teadlaste poolt kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide (ka liigisiseste vormide) kohta - levik, uurituse aste, seisund jms. Punane Raamat koosneb eri värvu-
sega lehtedest (punane, kollane, valge, roheline, hall). Punastele lehtedele kantakse eriti ohustatud
liigid (nagu punane tuli hoiatab see ohu eest), kollastele väheneva arvukusega (ohualtid) liigid, valgetele
haruldased liigid, rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidele lehtedele need liigid, mille seisund on
määratlemata (vähe uuritud). Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega
muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused . Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele. Punane Raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi,
see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse
vajaduse kohta. Punane Raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud
ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed Punasesse Raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävingust. See on
Punase Raamatu põhimõte.
Rahvusvaheline koostöö looduse kaitsel on hädavajalik. Seda selgitab rändliikide kaitse. Kui meil pesitsevale valge-toonekurele peetaks intensiivset jahti tema rännetel talvitumispaikadesse ja sealt tagasi, ei kannaks vilja Eestis rakendatud abinõud seda liiki kaitsta. Vaid paljude maade koostöö tulemusena tõuseb toonekurgede ja mitmete teistegi rändliikide arvukus meil ja mujal. Lisaks rändlindude kaitsele on veel rohkesti muidki looduskaitsealaseid probleeme, mille lahendamine nõuab vähemalt piirkondlikku koostööd. Rahvusvaheline koostöö on vajalik ka solidaarsuse märgiks teistele riikidele nende looduskaitselistes jõupingutustes ning aitab mõnikord mõjutada valitsusi rohkem tähelepanu pöörama looduskaitsele. Näiteks osalevad vaalade kaitsel väga paljud riigid, isegi need, kelle vetes vaalu ei esine. Riikidevahelist looduskaitsealast koostööd reguleerivad mitmesugused lepped . Eesti on sõlminud kahepoolsed koostöölepped keskkonnakaitses ligi poolesaja riigiga. Lisaks on Eesti riik mitme looduskaitses olulise rahvusvahelise organisatsiooni liige. Nimetame siin eelkõige Maailma Looduskaitse Liitu (IUCN). Ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon , Euroopa Nõukogu ja UNESCO tegelevad muude ülesannete kõrval looduse kaitsega.
RAMSARI KONVENTSIOON kirjutati alla 1971 . aastal Ramsaris, Iraanis, ja jõustus 1975. Praeguseks on sellega ühinenud üle 50 riigi (Eesti ühines 1993. a). Konventsioon on ellu kutsutud ohustatud märgalade kaitseks kõikjal maakeral, kusjuures erilist tähelepanu omistatakse aladele, mis on olulised veelindude elupaikadena. Ramsari konventsiooni raames on loodud nimekiri rahvusvahelise tähtsusega märgaladest. Eestist on sellesse nimekirja kantud Matsalu Looduskaitseala (1994. a), kuid lähiaastatel tuleb sellele veel kindlasti lisa. Konventsiooni eesmärkidest tulenevate ülesannetega tegeleb Eestis rahvuslik Ramsari komisjon , kes on määranud ka meie eelistused nimetatud valdkonnas. Lisaks tähtsate linnupaikade säilitamisele ja nende seisundi uurimisele peame rohkem tähelepanu pöörama siinsete poollooduslike elupaikade kaitsele ja kasutamisele ning looduslike märgalade kaitsele. Oleme Eestis harjunud soode -rabade rohkusega ja võtame loomulikuna, et meil on veel nii palju looduslikke järvi ja jõgesid. Ometi on märgalad maailmas ühed ohustatumad looduslikud alad.
WASHINGTONI KONVENTSIOON kirjutati alla 1973. a ja jõustus 1975. a. Seni on sellega ühinenud üle 100 riigi (Eesti 1993. a). Konventsioon kaitseb kaubitsemise läbi ohustatud taime-ja loomaliike, reguleerides nende sisse- ja väljavedu riigist riiki. Looma- ja taimeliigid , millele Washingtoni konventsioon laieneb , loetletakse eraldi lisades.
I lisasse kuuluvad väljasuremisohus liigid, mille olemasolu kaubitsemine otseselt või kaudselt mõjutab (umbes 500 looma- ja taimeliiki). Eesti liikidest kuuluvad siia näiteks saarmas, merikotkas ja rabapistrik. Kõigi esimesse lisasse kuuluvate liikide isendite ja eksemplaride, nende osade või nendest valmistatud toodete väljaveo ja sissetoomise kohta kehtivad väga ranged piirangud.
II lisasse kantud liigid (üle 2500 looma- ja 30 000 taimeliigi ) ei pruugi olla väljasuremisohus, kuid kontrollimatu kaubitsemine võib nende püsimajäämist ohustada . Eesti liikidest kuuluvad siia sookurg ja must- toonekurg , kõik kullilised ja kakulised, lisaks meil tavalised jahiloomad, nagu ilves, hunt ja karu. Samuti kõik Eesti käpaliste liigid ning kaitsealused kivistised. Nende puhul nõutakse ainut väljaveoluba. Seega ei ole rahvusvaheline kaubitsemine nendega keelatud, kuid toimub kontrolli all. III lisasse on erinevad riigid kandnud liike, mille sisse- ja välja- veo suhtes selles riigis rakendatakse II lisa liikide kohta käivaid nõudeid. Eesti ei ole kandnud III kategooriasse ühtegi liiki. Ebaseaduslik kaubitsemine taimede ja loomadega on maailmas üsna tavaline. Seda soodustab nende kõrge hind maailmaturul. Nii üritatakse aastas müüa tonnide kaupa elevandikihvu, tuhandeid papagoisid, kellest paljud turul või teel turule surevad; tohututes kogustes väga ohustatud liikide puitu jne. Enamik Tallinna turgudel ja poodides müüdavaid papagoisid on püütud Kagu-Aasias või Lõuna-Ameerikas ja vahendajate poolt toimetatud tuhandete kilomeetrite kaugusele.
BERNI KONVENTSIOON, Euroopa looduskaitseleping, sõlmiti 1979. aastal ja see jõustus 1982. a. Algatajaks oli Euroopa Nõukogu. Konventsiooni eesmärgiks on Euroopa loodusliku taimestiku ja loomastiku ning nende elupaikade ja kasvukohta de kaitse. Konventsioon keelustab paljud püügivahendid ja jahipidamisviisid .
BIOLOOGILISE MITMEKESlSUSE KONVENTSlOONI sõlmisid 1992. aastal Rio de Janeiros 157 riiki (nende hulgas ka Eesti). See jõustus 1993. a. Praeguseks on sellele lepingule alla kirjutanud veel rohkem riike. Eestis sai konventsioon Riigikogu heakskiidu ja hakkas kehtima 1994. a. Konventsiooni eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse kaitse, loodusvarade säästlik kasutamine ja sellest saadud kasumi õiglane jaotamine riikide vahel. Konventsiooni täitmiseks tuleb koostada igal riigil täpne tegevuskava ja strateegia. Et töö oleks tõhus, tuleb looduskaitset siduda paljude teiste valdkondadega, nagu põllumajandus, metsandus , kalandus, energeetika jne. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on esimene ülemaailmne laiahaardeline lepe, mis ületab traditsioonilise looduskaitse piirid. See käsitleb bioloogilise mitmekesisuse kõiki aspekte : geneetilisi ressursse, liike ja ökosüsteeme. Esimest korda on bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine leidnud tunnustust INIMKONNA ÜHISE MURENA ja arenguprotsessi integreeritud osana. Bioloogilise vormirikkuse säilitamisel on olulised eelkõige need keskkonnakaitselepped, mis käsitlevad saastumisprobleeme ja loodusvarade kasutamist.
Loodusvarade ja keskkonna kasutamisel ja kaitsel järgitakse rahvusvahelistest lepetest tulenevaid kohustusi ning rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid ja suundumusi. Eesti keskkonnaalase välissuhtluse põhieesmärgid on: rahvusvaheliselt ja eriti Euroopa Liidu poolt tunnustatud põhimõtete ja kogemuste integreerimine Eesti keskkonnaalastesse õigusaktidesse ja praktilisse tegevusse; välisinvesteeringute kaasamine loodusvarade kasutamise ja keskkonnaseisundi parandamisega seotud projektidesse; Läänemere piirkonna ja eriti Balti riikide koostöö. Euroopa Liidu ja Eesti koostöö eesmärk on moderniseerida Eesti tööstust nii riiklikus kui ka erasektoris, tagamaks keskkonnakaitset eelkõige keskkonnahoidliku tehnoloogia kasutuselevõtu kaudu. Euroopa Liit tunnistab , et Eestil on vajaduse korral õigus rakendada keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks rangemaid erinorme.
Et loodust hoida, tuleb teda kõigepealt tunda; mida süvenenumalt, seda lähedasemaks ta meile saab. Unustada
ei tohiks sedagi , et loodus eksisteerib, elab oma elu suurepäraselt päris ilma inimeseta, vast isegi paremini kui
meie hoole ja kaitse all. Kuigi tänapäeva keskkonnakaitse on sunnitud tegelema juba inimese kui liigi säilitamisega, peame arvestama, et probleemid, mille tõttu üks või teine liik satub Punase Raamatu lehekülgedele, on
just inimese tekitatud.
Andmed:
http://alorents.googlepages.com/loodusjakeskkonnakaitse
http://www.envir.ee/loodus/0page.html
http://www.envir.ee/loodus/6page.html
http://www.envir.ee/loodus/10page.html
http://www.envir.ee/loodus/11page.html