Loodus- ja keskkonnakaitse Eestis ja Maailmas (0)

Loodus- ja keskkonnakaitse
Liikide kadumine ja uute tekkimine on loomulik protsess.
Lubatav pole aga see, kui loodusliku keskkonnaga hästi
kohastunud liigid hävivad inimeste mõtlematu tegevuse tagajärjel.
Taime- ja loomaliike pole võimalik kunstlikult luua. Nad on
pikaajalise evolutsiooniprotsessi saadus. Seetõttu on iga looma- ja
taimeliigi kadumine korvamatu löök inimkonnale. Enamuselt
kaitstakse haruldasi või väljasuremisohus olevaid taime- ja
loomaliike. Selleks on kasutusele võetud järgmised meetmed:
üksikisendite kogumise ja korjamise keeld ­ nad võetakse
looduskaitse alla ehk kantakse Punasesse Raamatusse. Et kaitsta
liike jahimeeste eest on välja mõeldud kindlad reeglid nende
küttimise jaoks.
Punase Raamatu algatus tuli Sveitsist rahvusvahelise Looduse- ja
Looduskaitse Liidust (1941.a. Maailma Looduskaitse Liit). 1966.a. ilmusid
esimesed Punased Raamatud, kuhu kantakse teadlaste poolt kogutud
koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide kohta. Punane Raamat
koosneb erivärvusega lehtedest: punane, kollane, valge, roheline ja hall.
punased lehed - eriti ohustatud liigid
kollased lehed - vähese arvukusega liigid
valged lehed ­ haruldased liigid
rohelised lehed ­ ohust pääsenud liigid
hallid lehed ­ liigid, mille seisund on määratlemata e. vähe uuritud liigid
Punane Raamat ei saa iialgi valmis. Eestis koostati Punane Raamat aastal 1979.
Üksnes mõnede keskkonna suhtes vähenõudlike liikide puhul aitab
kaitseks ka korjamiskeeld.
Kaitset ei vaja ainult suuremad ja dekoratiivsemad floora (taimed) ja
fauna (loomad) esindajad, vaid ka paljud mikroskoopilised haruldused,
mis jäävad paljale silmale nähtamatuks. Säilitamist vajavad ka
tänapäeva tavalised liigid, mis tulevikus keskkonna muutudes võivad
kujuneda haruldasteks. Seega peab organismide kaitse arenema neljas
suunas:
1. haruldaste taksonite kaitse
2. haruldaste ja väärtuslike populatsioonide kaitse
3. haruldaste koosluste kaitse
4. tüüpiliste koosluste kaitse
Kaks viimast on ökosüsteemi tüübid.
Kui hoiame järved puhtad, saavutame floora ja fauna haruldaste liikide
kaitse.
Koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide kaitseks, uurimiseks ja
tutvumiseks kasutatakse kaitsealasid.
Kaitsealad jagunevad: rahvuspark; looduskaitseala;
maastikukaitseala; programmiala
Kaitsealadel toimub kaitsekorra kehtestamine vööndite kaupa. Kaitseala
territooriumi võib sõltuvalt tüübist jaotada nelja erinevasse vööndisse:
loodusreservaat; sihtkaitsevöönd; piiranguvöönd; programmiala üldvöönd
Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi uurimiseks.
Eesti rahvuspargid: Lahemaa Rahvuspark, Vilsandi Rahvuspark, matsalu Rahvuspark, Karula
Rahvuspark ja Soomaa Rahvuspark
Looduskaitseala on looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitse ala. Looduslike
protsesside ja haruldaste ning hävimisohus olevate või kaitstavate taime, seene ja loomaliikide
elupaikade säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks.
Eesti looduskaitsealad: Matsalu, Nigula, Viidumäe, Endla, Alam-Pedja.
Maastikuala ja looduspargid on haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või
kultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitselistel, kultuurilistel või puhke
eesmärgil.
Eesti maastikualad: Kõrvemaa, Vooremaa, Paganamaa, Hiiumaa laiud.
Eesti Looduspargid on Haanja, Otepää, Naissaar.
Programmiala on seire, uurimis- ja haridustöö korraldamiseks ning loodusvarade kaitse ja
kasutamise ühitamiseks kas kohaliku, riikliku või rahvusvahelise programmiga ala.
Eestis on kaks programmiala: Lääne-Eesti saarestiku biosfääri ja Pandivere
veekaitseala.
Rahvusvaheline koostöö looduse kaitsel
Rahvusvaheline koostöö looduse kaitsel on hädavajalik.
Seda selgitab rändliikide kaitse.
Kui meil pesitsevale valge-toonekurele peetaks intensiivset jahti tema rännetel
talvitumispaikadesse ja sealt tagasi, ei kannaks vilja Eestis rakendatud abinõud seda
liiki kaitsta.
Vaid paljude maade koostöö tulemusena tõuseb toonekurgede ja mitmete teistegi
rändliikide arvukus meil ja mujal.
Lisaks rändlindude kaitsele on veel rohkesti muidki looduskaitsealaseid probleeme,
mille lahendamine nõuab vähemalt piirkondlikku koostööd. Rahvusvaheline
koostöö on vajalik ka solidaarsuse märgiks teistele riikidele nende looduskaitselistes
jõupingutustes ning aitab mõnikord mõjutada valitsusi rohkem tähelepanu pöörama
looduskaitsele. Näiteks osalevad vaalade kaitsel väga paljud riigid, isegi need, kelle
vetes vaalu ei esine. Riikidevahelist looduskaitsealast koostööd reguleerivad
mitmesugused lepped.
Eesti on sõlminud kahepoolsed koostöölepped keskkonnakaitses ligi poolesaja
riigiga. Lisaks on Eesti riik mitme looduskaitses olulise rahvusvahelise
organisatsiooni liige. Nimetame siin eelkõige Maailma Looduskaitse Liitu (IUCN).
Ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Euroopa Nõukogu ja UNESCO
tegelevad muude ülesannete kõrval looduse kaitsega.
BIOLOOGILISE MITMEKESlSUSE KONVENTSlOON
sõlmisid 1992. aastal Rio de Janeiros 157 riiki (nende hulgas ka Eesti).
See jõustus 1993. a. Praeguseks on sellele lepingule alla kirjutanud veel
rohkem riike. Eestis sai konventsioon Riigikogu heakskiidu ja hakkas
kehtima 1994. a. Konventsiooni eesmärgiks on bioloogilise
mitmekesisuse kaitse, loodusvarade säästlik kasutamine ja sellest saadud
kasumi õiglane jaotamine riikide vahel. Konventsiooni täitmiseks tuleb
koostada igal riigil täpne tegevuskava ja strateegia. Et töö oleks tõhus,
tuleb looduskaitset siduda paljude teiste valdkondadega, nagu
põllumajandus, metsandus, kalandus, energeetika jne. Bioloogilise
mitmekesisuse konventsioon on esimene ülemaailmne laiahaardeline
lepe, mis ületab traditsioonilise looduskaitse piirid. See käsitleb
bioloogilise mitmekesisuse kõiki aspekte: geneetilisi ressursse, liike ja
ökosüsteeme. Esimest korda on bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine
leidnud tunnustust INIMKONNA ÜHISE MURENA ja arenguprotsessi
integreeritud osana. Bioloogilise vormirikkuse säilitamisel on olulised
eelkõige need keskkonnakaitselepped, mis käsitlevad saastumisprobleeme
ja loodusvarade kasutamist.
BERNI KONVENTSIOON
Euroopa looduskaitseleping, sõlmiti 1979. aastal ja see jõustus 1982. a.
Algatajaks oli Euroopa Nõukogu. Konventsiooni eesmärgiks on
Euroopa loodusliku taimestiku ja loomastiku ning nende elupaikade ja
kasvukohtade kaitse. Konventsioon keelustab paljud püügivahendid
ja jahipidamisviisid. Looma- ja taimeliigid, mille suhtes
kaitsemeetmeid tuleb rakendada esmajärjekorras, on loetletud
konventsiooni kolmes lisas:
I - rangelt kaitstavad taimeliigid;
II - rangelt kaitstavad loomaliigid;
III - loomad, kelle püüdmist ja küttimist tuleb reguleerida.
Neljandas lisas käsitletakse keelatud püügivahendeid ja -viise.
Berni konventsiooni alusel rangelt kaitstavate liikide hulka kuuluvad
paljud Eestis veel suhteliselt tavalised loomad, näiteks karu, ilves, hunt,
valge-toonekurg ja rukkirääk. Rangelt kaitstavate loomaliikide
küttimiseks peab Eesti taotlema konventsioonikeskuselt erandeid.
RAMSARI KONVENTSIOON kirjutati alla 1971. aastal Ramsaris, Iraanis, ja
jõustus 1975. Praeguseks on sellega ühinenud üle 50 riigi (Eesti ühines 1993. a).
Konventsioon on ellu kutsutud ohustatud märgalade kaitseks kõikjal maakeral,
kusjuures erilist tähelepanu omistatakse aladele, mis on olulised veelindude
elupaikadena.
WASHINGTONI KONVENTSIOON kirjutati alla 1973. a ja jõustus 1975. a.
Seni on sellega ühinenud üle 100 riigi (Eesti 1993. a). Konventsioon kaitseb
kaubitsemise läbi ohustatud taime-ja loomaliike, reguleerides nende sisse- ja
väljavedu riigist riiki. Looma- ja taimeliigid, millele Washingtoni konventsioon
laieneb, loetletakse eraldi lisades.
I lisasse kuuluvad väljasuremisohus liigid, mille olemasolu kaubitsemine otseselt
või kaudselt mõjutab (umbes 500 looma- ja taimeliiki). Eesti liikidest kuuluvad
siia näiteks saarmas, merikotkas ja rabapistrik. Kõigi esimesse lisasse
kuuluvate liikide isendite ja eksemplaride, nende osade või nendest valmistatud
toodete väljaveo ja sissetoomise kohta kehtivad väga ranged piirangud.
II lisasse kantud liigid (üle 2500 looma- ja 30 000 taimeliigi) ei pruugi olla
väljasuremisohus, kuid kontrollimatu kaubitsemine võib nende püsimajäämist
ohustada. Eesti liikidest kuuluvad siia sookurg ja must-toonekurg, kõik
kullilised ja kakulised, lisaks meil tavalised jahiloomad, nagu ilves, hunt ja
karu.
Rahvusvaheline koostöö
Loodusvarade ja keskkonna kasutamisel ja kaitsel järgitakse
rahvusvahelistest lepetest tulenevaid kohustusi ning
rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid ja suundumusi.
Eesti keskkonnaalase välissuhtluse põhieesmärgid on:
rahvusvaheliselt ja eriti Euroopa Liidu poolt tunnustatud
põhimõtete ja kogemuste integreerimine
Eesti keskkonnaalastesse õigusaktidesse ja praktilisse tegevusse;
välisinvesteeringute kaasamine loodusvarade kasutamise ja
keskkonnaseisundi parandamisega seotud projektidesse;
Läänemere piirkonna ja eriti Balti riikide koostöö.
Euroopa Liidu ja Eesti koostöö eesmärk on moderniseerida Eesti
tööstust nii riiklikus kui ka erasektoris, tagamaks keskkonnakaitset
eelkõige keskkonnahoidliku tehnoloogia kasutuselevõtu kaudu.
Euroopa Liit tunnistab, et Eestil on vajaduse korral õigus rakendada
keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks rangemaid erinorme.