Arutluse kirjutamine - juhend (10)

Arutluse kirjutamisest
1. HINDAMISKRITEERIUMID
HINDAMISJUHEND (25 punkti)
9 punkti 2p töö struktuur vastab arutluse nõuetele:
0p esitatud on ainult teemaarendus, töö ei ole struktureeritud;
1p töö on struktureeritud, kuid ülesehituses puudub tervik ja loogika (puudub kas sissejuhatus või kokkuvõte);
2p ülesehitus on üldnõuetele vastav (sissejuhatus, teemaarendus, kokkuvõte)
7p töö vastab üldiselt teemale , õpilane esitab ülevaatliku kirjelduse, põhiseisukohad:
• ajaline määratlus;
• ajalooline taust (perioodi ülevaade, hinnang);
5p kirjutatakse lahti märksõnadena/alateemadena vastavalt konkreetsele teemale
• teema element
• teema element
• teema element
• teema element
• teema element
6 punkti arutlus, analüüs, probleemi väljaarendamine
0p töö ei ole tervik, esitatud on omavahel seostamata tekst
1p töö on kirjeldava laadiga jutustus
2p probleem on käsitletud
3p on välja toodud teemakohased iseloomulikud jooned
4p alateemad on avatud tasakaalustatult
5p arutlus on analüüsiva iseloomuga : võrdlus, seosed
6p probleem on lõplikult välja arendatud: analüüs, põhjendused
4 punkti konkreetsed näited/ faktoloogia
0p esinevad tõsised faktivead, näited ei ole teemakohased
1p esitatud on mõni üksik juhuslik fakt, mõned eksimused
2p esitatud on mõned teemaga seostatud faktid
3p esitatud on piisavalt fakte teema toetuseks
4p näidete valik on põhjendatud, ilmneb õpilase lugemus
4 punkti isiklik suhtumine ja järeldused
0p isiklik vaatepunkt puudub, järeldused ei ole teemakohased
1p oma arvamus (ilma põhjenduseta)
2p isiklikku hinnangut toetavad teemakohased lihtsad järeldused
3p järeldustele tuginev isiklik hinnang on kinnitatud näidetega
4p järeldused tulenevad analüüsist, on põhjendatud ja argumenteeritud , ilmneb eruditsioon
2 punkti isiku- ja kohanimede õigekiri, stiil
0p ebakorrektne stiil, tõsised kirjavead
1p esineb üksikuid eksimusi või ebakorrektsust, töö on üldsõnaline (släng jms.)
2p sõnastus ja kirjaviis on korrektne
Kõige olulisem arutluse hindamisel oli teemakohasus. Kui arutlus ei vasta teemale, jäetakse kõik teised kriteeriumid arvestamata ja töö hinnatakse 0 punktiga .
Töö struktuuri (2p) hinnates lähtututakse teemale vastavusest, st nii sissejuhatus kui ka kokkuvõttev lõppsõna peavad olema teemakohased. Punktiga ei hinnata töö lihtsat (mitte sisulist) eristamist iseseisvate lõikudega.
Ajaline määratlus (1p) ja ajalooline taust (1p) eeldab teema sidumist taustsündmuste ja ajaperioodiga. Õpilaselt ei oodata ilmtingimata perioodi märkimist aastast aastani, vaid eeldatakse viitamist taustsündmustele. Ajalise määratluse tundmiseks loetakse ka arutluses näidetena esitatud daatumeid.
Teema elementide (5p) all eeldatakse konkreetse teema avamist vähemalt viie valdkonna, alateema või märksõna kaudu.
Arutlus, analüüs ja probleemi väljaarendamine (6p) on kirjeldatud vältimaks juhtu,
et õpilase seisukoht hindajale ei meeldi. Punkte antakse teema sisu avamise ja põhjendatuse eest.
Isiklikku suhtumist ja järeldusi (4p) ei eeldata vormistatuna iseseisva lausena, näiteks mina arvan, et… Isiklik hinnang võis sisalduda arutluses.
Ajalooliste isikute nimede ja kohanimede õigekiri ja stiil (2p) hinnatakse samuti ainult teemakohasuse puhul. Kui õpilane on kirjutanud teemast mööda, saab ta siiski 0 punkti, mitte 2p õigekirja ja stiili eest.
2. KUIDAS KIRJUTADA ARUTLUST?
Arutluse kirjutamine võiks toimuda järgmiste etappide kaupa:
1. Küsimuse või teema avamine
Veenduge, et te (1) mõistsite teemat või küsimust õigesti ning saite aru, missugust käsitluslaadi see teema või küsimus eeldab. Sageli on teema esitatud küsimuse kujul. Siis tuleks õpilasel (2) kujundada oma seisukoht, vastus teemas tõstatatud küsimusele ning sellest lähtuvalt alustada teema avamist ja oma seisukoha põhjendamist.
Kui on eeldatud võrdlevat analüüsi, peaks vastus kindlasti sisaldama tasakaalustatult mõlemat poolt või kõiki küsimuses esitatud pooli, mitte keskenduma vaid ühele. Sarnasuste ja erinevuste esiletoomise puhul tuleks samuti lähtuda tasakaalustatuse soovitustest.
Kui teema asetab probleemi kindlasse konteksti, tuleb seda ka nii käsitleda, mitte kirjeldada kõikides avaldumise vormides. Teema poolik avamine või mittemõistmine ongi peamised vead. Sageli on kirjeldusi just sel põhjusel hinnatud 0 punktiga, sest töö ei vasta teemale. Tihtipeale mõjutab õpilast ka mõni lähedane teema, mille kirjutamist on harjutatud. See tõestab veel kord, et eksamiärevuses tuleb lugeda küsimusi ja tööülesandeid äärmise tähelepanuga ning vältida kiirustamist.
2. Vastuse kavandamine
Mõtestage teema lahti ja koostage märksõnade abil oma arutluse (3) loogiline kava, kus on esile toodud ka alateemade järjekord.
Ei ole mõttekas vormistada mustandit kirjandi vormis ja kulutada hulga väärtuslikku aega, vaid tuleks avada teema märksõnadega, jälgides töö kavandamise loogilist struktuuri. Alateemade juurde tasuks kirja panna ka põhiseisukohad ja konkreetsed näited.
Näiteks:
Sissejuhatus
Ajaline määratlus
Ajalooline taust
Alateema
Alateema
Alateema
Alateema
Alateema
Kokkuvõte: järeldused ja hinnang
Selline struktuur peaks olema seega lühike kokkuvõte vastuse peamistest märksõnadest koos mõningate ülestähendatud faktidega iga punkti juures, mis toetaksid esitatud põhjendusi. Mustandi kirjutamine on aeganõudev, kuid arutluse struktuuri kavandamine on hea vastuse saamisel otsustava tähtsusega. Enne kirjalikult kavandatud struktuurile toetudes on loogilist ja sisutihedat arutlust hoopis lihtsam kirjutada.
3. Teemaarendus
Hea sissejuhatus ergutab lugeja tähelepanu ja tekitab ootustunde, seevastu nõrk sissejuhatus ei ärata huvi arutluse vastu juba alguses. Ärge raisake aega ega püüdke kirjutada liiga pikka ja detailset sissejuhatust. Kõik sõltub küsimuse sõnastusest ja teema iseloomust.
(4) Sissejuhatus (sõltuvalt teemast) võiks sisaldada isiklikku hoiakut/suhtumist teemasse, probleemi esiletoomist, tausta lühikirjeldust ja ajastu määratlust. Võib osutuda vajalikuks seletada sõnu ja fraase probleemi või teema sõnastuses, esitada kohe arutluse kirjutamise algul teemakäsitluse suund või aktsendid.
(5) Teema arendamise puhul arvestage, et arutluse pikkus on piiratud ja seepärast tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuidas oleks kõige otstarbekam teemat avada. (Tutvuge näidistena esitatud arutlustega.) Igal sõnal on kaal.
• Püüdke väljenduda selgelt ja arusaadavalt.
• Esitage materjal seostatult ja sisutihedalt.
• Kõik seisukohad peavad olema argumenteeritud ja sobivate näidetega kinnitatud.
• Jälgige, et kirjutis ei oleks pelgalt kirjeldus, vaid teema analüüs.
• Lisage kindlasti teema kohta ka oma arvamus, põhjendage seda ja tooge kinnituseks
asjakohaseid näiteid.
• Ärge unustage teha kirjapandu alusel kogu teemat hõlmavaid ja tasakaalustatud
(6) järeldusi. Tuginege alati tõendusmaterjalile, mitte arvamusele ega eelarvamusele. Tähelepanuta ei tohi jätta keelereegleid ja käekiri peab olema loetav .
4. Kokkuvõte
(7) Lõppjäreldus võimaldab vastata arutluse teemas tõstatatud küsimusele lühidalt ja selgelt. Püüdke esitada oma lõppjäreldused konkreetselt, arusaadavalt ja lihtsalt. Lõppjärelduses ei esitata uusi seisukohti ega teemaarendusi. Lugejal peab tekkima tunne, et töö on viidud lõpule.
Kõige viimaks tuleks üle (8) kontrollida, ega midagi väga olulist ei ole unustatud.
Vältige
• asjakohatuid märkusi ja kõrvalepõikeid;
• kõikehaaravat üldistamist ( panen kirja kõik, mida tean ja arvan);
• ebamäärasust, pinnapealsust;
• kohmakat kõnepruuki;
• slängi, argiväljendeid;
• asjatuid sõnu;
• kerglast ja ülepakutud stiili.
Kui te otsustate kasutada tsitaate, tehke seda mõõdukalt ja põhjendatult. Tsitaadid tuleks valida lühidad, täpsed ja tabavad ning esitada ajalooperioodi, sündmuse kontekstis. Teemaga nõrgalt seotud viited ei ole asjakohased ja pigem kahandavad kui kasvatavad arutluse väärtust. Kõik tsitaadid tuleks esitada koos arukate kommentaaridega.
Tsitaadid küll illustreerivad probleemi olemust, kuid harva seletavad seda. Ka tsitaadis esitatud autori suhtumisse tuleks suhtuda kriitiliselt. Ärge hinnake ühtegi arvamust kõrgelt ainult seetõttu, et see on trükis avaldatud.
Arutlusoskust hinnates arvestatakse, kas õpilane
• valdab teemat;
• oskab teadmisi kasutada;
• oskab võrrelda, seostada ;
• oskab analüüsida, põhjendada;
• oskab teha järeldusi;
• oskab kujundada oma isiklikku suhtumist ja seda kaitsta;
• oskab esitada oma mõtted loogiliselt (sissejuhatus, teemaarendus, kokkuvõte).
3. NÄITEID ARUTLUSTEST
Järgnevalt on esitatud igal teemal üks arutlus, mis on mõlema hindaja poolt hinnatud
vähemalt 20 punktiga.
I teema: Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses kui pöördepunkt eestlaste
Ajaloos
Muistses vabadusvõitluses sõdisid eestlased Lääne-Euroopast tulevate ristisõdijatega. See toimus 13. sajandi alguses ning kuigi eeliseid oli nii eestlastel kui ristisõdijatel , lõppes võitlus siiski eestlaste kaotusega. See oli suur pöördepunkt eestlaste ajaloos ning muutis palju. Mis siis muutus eestlaste jaoks selle kaotuse tulemusel?
Muistse vabadusvõitluse tulemusel läksid eestlased mitme erineva võõrvõimu alla. Põhja-Eesti läks Taani kuninga valdusse, Lääne-Eestis oli Saare-Lääne piiskopkond, Kesk-Eesti kuulus Liivi ordule ja Tartu piiskopkonnale. Kui kuni 13. sajandini oli maa kuulunud valdavalt eestlastele, siis nüüd hakkas see käest kätte käima. 1346. aastal müüs näiteks Taani kuningas oma valdused Saksa ordule, kes andis need Liivi ordule. Liivi sõja tulemusel oli Eesti jaotatud Taani, Poola ja Rootsi võimu alla. 18. sajandil läks Eesti Venemaa koosseisu. 13. sajandist alates oli Eesti mitme riigi vahel jaotatud ja kogu Eesti ühendati uuesti alles 17. sajandil Rootsi võimu alla.
Kuni 13. sajandini ei olnud Eesti alal ühtset riiki tekkinud, oli sugukondlik elukorraldus, sugukonna eesotsas olid vanemad. Ristisõdijad tõid Eestisse aga Lääne-Euroopa tolleaegse ühiskonnamudeli, feodaalühiskonna. Valitseja oli maa jaganud vasallidele, kes pidid selle kasutamise eest teenima feodaali sõjaväes. Vasalli alluvuses olid talupojad, kes pidid maa kasutamise eest koormisi kandma ja oma töö ning koormistega valitsejat ülal pidama . Hakkas välja kujunema mõisaühiskond.
Ristisõdijate peaeesmärk oli maade ristiusustamine. Seda soodustati sellega, et need, kes olid ristiusu vastu võtnud, kuulutati isiklikult vabadeks. Eestlased pidid hakkama täitma katoliku kiriku kombeid, austama katoliku usu pühakuid ja neile ohvreid tooma . Eestlaste muinasusund segunes küll katoliku kiriku kommetega, kuid puhtal kujul hakkas see kaduma. Ristiusustamisega ühendati eestlased esmakordselt Euroopa kultuuriruumi.
Kõige suurem muutus peale muistset vabadusvõitlust oli see, et eestlased ei olnud enam oma maa peremehed . Vahetult peale vabadusvõitlust olid nad veel isiklikult vabad ja võisid omada maad. Mida aeg edasi, seda suuremasse sõltuvusse ja orjusesse nad langesid . Peale Jüriöö ülestõusu 1343-1345 vähendati isiklikke vabadusi veelgi ja suurendati koormisi. 15. sajandil hakkasid mõisnikud sõlmima kokkuleppeid pagenud talupoegade tagasitoomiseks ja väljaandmiseks. Talupojad olid muutunud sisuliselt mõisnikeomandiks, kes võis neid vabalt näiteks müüa või kinkida. 1507 . aastal keelati talupoegadel isegi relva kandmine. 15.-16. sajandiks hakkas välja kujunema siuliselt pärisorjus. Muistse vabadusvõitlusega lõppes eestlaste vabaduse ja oma maa peremeheks olemise periood.
Peale muistset vabadusvõitlust hakkas eestlaste majanduslik olukord üha halvenema. Kuni 13. sajandini kuulusid kõik tulud eestlastele endile, nad ei pidanud neid peaaegu kellegagi jagama . Samuti käisid nad üle-mere kaubareisidel. 13. sajandist läks aga kaubandus linnas elavate sakslaste kätte ja see võttis suure osa sissetulekutest just Lääne- ja Põhja-Eesti talupoegadelt. Samuti olid koormised 13. sajandil 1/10 talu saagist, varsti aga juba veerand. Kogu aeg suurenes teotöö maht ja üha vähem jäi talupoegadel aega oma põllul töötamseks. Peale muistset vabadusvõitlust läks eestlaste majanduslik olukord ja elu üha halvemaks.
Muistse vabadusvõitluse kaotamisel oli kindlasti väga suur roll eestlaste ajaloos. Lõppes sajandeid kestnud vabaduse periood. Eestlased allutati nii poliitiliselt kui kultuuriliselt Lääne-Euroopa mõjudele. Selle sajandeid tagasi toimunud kaotuse tõttu kuulume me tänapäeval kindlast Euroopa kultuuriruumi.
II teema: Mil moel mõjutas ristiusk Eesti vaimuelu keskajal?
13. sajandi alguses toimus kristliku maailma ekspansioon ka Liivimaale. Katoliku Euroopas paavstilt õnnistuse saanud ristisõda oli vahendiks , et hävitada siinsetel aladel valitsev paganlus. Läänemere idakallas oli veel viimaseid muistse usu kantse. Lisaks jumalikule ülesandele oldi huvitatud siinsetest maadest , haritava maa pindala tuli laiendada, et kasvavat Lääne- Euroopa rahvastikku ära toita. 1208-1227 on Eesti ajalukku läinud vabadusvõitlusena iseseisvust ohustavate võõrvallutajate vastu, kus eestlaste olulisel määral nõrgemad sõjalised jõud ei suutnud vastu panna raudrüütlite ridadele, mis katoliku maailmast pidevalt täiendust said. Sunnitud oldi alla andma ning tunnistama täiesti uue ajastu algust nii ühiskondlikus, poliitilises elus kui vaimuelus.
Ristiusk toob eestlastele kaasa uue maailmapildi, jumala ja mõtteviisi. Tule ja mõõgaga pealesurutud kristlusega tasapisi lepitakse, kuigi päris omaks siiski ei võeta. Ristiusk hakkab välja tõrjuma eestlaste paganlikke jumalaid. Paljuski aitab sellele kaasa kaotus Jüriöö ülestõusuga. Tekib omapärane segu paganlikest ja kristlikest elementidest. Kunagine haldjatekultus kantakse nüüd paljuski üle kristlikele pühakutele, kellelt oodatakse nüüd nii vilja-kui karjaõnne. Populaarsed on näiteks Tõnni- vakad . Samuti ühendatakse kristlik kalender ja nimepäevad kindla kombestikuga ja iidsete traditsioonidega. Rahvakalendri väljakujunemine. Ristiusk toob muutused eestlaste mõtlemisse. Kristlusele on ju omane hea ja kurja, jumaliku ja paganliku, vale ja õige, taeva ja põrgu selge vahetegemine, mis eestlastele on esialgu võõras. Paljuski selle tagajärjeks võib pidada ka eestlaste rahvausundi süngemaks muutumist. Ka seal astuvad välja uue tumedad jõud, pisuhänd näiteks.
Ristiusu suurimaks teeneks võib ilmselt pidada hariduse ja kirjasõna arendamist . Juba vallutussõja ajal püüdsid sakslased eesti poistest pantvange preestriteks õpetada. Hakatakse ka koole looma, toomkapiitlite juures koolid. Kõrgema hariduse saamiseks tuleb minna Euroopasse. Samuti asutatakse linna ehk ladinakoole, mis on õpetuse sisult veidi ilmalikumad. Ladina keele kõrval õpetatakse ka kirjutamist, arvutamist, lugemist. Esile kerkib 16. sajandi alguses ka küsimus kõrgema ladinakooli asutamisest Eestisse, kuid see jääb reformatsiooni tõttu katki. Ka mitmed eestlased pääsesid nendesse koolidesse.
Olulist rolli eestlaste vaimuelu mõjutajatena mängisid kloostrid . Eestisse jäävad kõik suuremad mungaordud: tsistertslased , augustiinlased, frantsisklased , dominikaanid. Kloostrid olid lihtrahvale kirikust lähedasemad, sümpaatiat äratasid kerjusmungad, kes eesti keelt püüdsid õppida. Kohaliku keele valdamine oli näiteks dominiiklastel üks esmaseid nõudeid. Kloostrite juures asutati koole, kus just paljud lihtrahva hulgast õpetust said. Kloostrites asusid ka raamatukogud. Tänu kloostritele rajati esimesed vesiveskid , viljapuuaiad. Kloostrid abistasid, ravisid ka haigeid. Nii jõudsid eestlasteni mitmed meditsiinialased teadmised.
Eriti suur mõju eesti kirjasõna arengule on reformatsioonil. 16. sajandi 20-ndatel aastatel ka Eesti pinnale jõudnud luteri usu üks peamisi nõudeid on emakeelne jumalasõna. Selle poole hakati küll esimesi samme astuma juba varem (teada on nn Kullamaa käsikiri), kuid nüüd kerkib esile piibli tõlkimise küsimus. 1525. a. on teada esimene eestikeelne raamat. 1535. a. loetakse aga Eesti raamatu sünnipäevaks, ilmub Wanradt- Koelli katekismus. Tõlkimise küsimus toob endaga kaasa eesti kirjakeele arengu. Olulisel kohal eesti ajaloos on Balthasar Russowi kroonika.
Ristiusk mõjutab oluliselt ka kunsti, arhitektuuri arengut. Vallutuste järel saabuvad Eestisse ka peamiselt saksa päritolu ehitusmeistrid, kiviraidurid. Eesti saab osaks Euroopa kulturist. Kerkivad linnad, luuakse mitmeid tänapäeval olulisi arhitektuuriobjekte. Ehitatakse kirikuid. Esile tõusevad mitmed kunstnikud . Huvitav oleks mõtiskleda teemal, milliseks oleks kujunenud eestlaste vaimuelu ja ühiskonna areng, kui võõrvallutajaid ega ristiusku 13. sajandil poleks tulnud. Julgen igatahes arvata, et kokkuvõttes ristiusk on siiski rohkem toonud kas kui kahju. Õigupoolest on kristluse mõju eesti kultuuri ja vaimuelu kujunemisele raske ülehinnata, sai Eesti ju osaks Euroopa kultuurist, arenes eesti keel, kirjandus, haridus . Nii ei tohiks enam tänapäeval kahelda, kuhu Eesti kuulub või kuuluma peaks.. Keskajal juba kuulus Eesti tänu ristiusu tõhusale toimele Euroopasse.
III teema: Eesti Vabariik 1920-1939: omariikluse rõõmud ja mured
Alates Tartu rahust 2. veebruaril 1920. aastal sai Eesti Vabariik hakata arenema rahvusriigina, seda nii poliitilises, majanduslikus kui kultuurilises mõttes. Selline areng jätkus ilma suuremate takistusteta 1939. aasta septembrini, mil Eesti allutati Nõukogude Liidu mõjule. Kindlasti oli sel teel palju raskusi ning valesid otsuseid, aga ka saavutusi ning rõõme. Arvan, et positiivne kaalus siiski negatiivse üles.
Poliitilises mõttes pidi Eesti riik alustama peaaegu tühjalt kohalt. Kui mõned erandid välja arvata (näiteks Jaan Poska, kes oli esimene eestlasest linnapea ), siis piirdusid eestlaste poliitikategemise kogemused omavalitsuse madalamate astmetega. Reaalseid riigi valitsemiseks vajalikke kogemusi polnud. Ometi alustasid Eesti poliitikud juba 1920. aastal hiilgavate poliitiliste võitudega (Tartu rahulepingu tingimused). Järgnesid mitmed saavutused siseriiklikul tasandil: edukas agraarreform 1920-te alguses; edukas rahareform 1928. aastal; eesrindlik põhiseadus, mis toimis (eesrindlikkus seisnes laialdastes kodanikuõigustes); Euroopas ainulaadse kultuurautonoomia seaduse vastuvõtmine 1925. aastal. Välispoliitikas jäädi küll tagasihoidlikumaks (vaatamata püüdlustele ei suudetud sõlmida naaberriikidega tõhusaid liite), kuid saavutuseks võib lugeda ka seda, et Lääne demokraatiad meid tunnustasid (enamikus 1921. aastal). Suurimaks tagasilöögiks tolle ajastu poliitikas pean ma 1934. aasta riigipööret K. Pätsi ja J. Laidoneri eestvedamisel ning sellele järgnenud vaikivat ajastut . Need näitasid, et Eesti demokraatlikud traditsioonid olid siiski suhteliselt nõrgad.
Noore Eesti Vabariigi iseseisva majanduse algaastad olid vähem edukad . Kohe alguses tehti mitu tõsist viga. Esiteks see, et püüti säilitada majanduse idasuunalist orienteeritust. Kui Venemaa 1922. aastal oma turu Eesti jaoks sulges, tõi see kaasa siseriikliku majanduskriisi 1923. ja 1924. aastal. Teine viga tehti panganduses. Omariikluse alguses loodud Eesti Pank andis laene väga optimistlikult ja heldekäeliselt. Raha said tihti ka väljavaadeteta äriplaanid ja ilmselged sahkerdajad. Ka see mängis olulist rolli majanduslanguse tekkel. Positiivne on aga see, et kriisist suudeti välja tulla. Laenudega hakkas tegelema Pikalaenupank, maaelu finantseerima Maapank. Eesti muutus tööstusmaast agraarriigiks, mis talle võimaluste poolest rohkem sobis. Majandus orienteeriti läände, Eesti põllumajandustooted, eriti või ja peekon, leidsid seal sobiva niši. Eesti oli uuringute järgi Ida-Euroopa edukaim riik. 1930.-1933. aastal, kui Eestit tabas ülemaailmne majanduskriis , aitas sellest väljuda Tõnissoni valitsuse otsus kroon devalveerida. Majanduslikus mõttes tõi järgnenud vaikiv ajastu kaasa tõusu, eriti tööstussektoris.
Kultuur on valdkond, kust vähemalt mina tollest perioodist negatiivseid jooni eriti ei leia. 1925. aastal pandi alus Kultuurkapitalile, mis võimaldas loovisikute elukutselisteks muutumise. Eesti keele kasutusareaal laienes kõigisse valdkondadesse, siin on teeneid J. Aavikul ja J. V. Veskil. Tartu Ülikool oli eestikeelne ja maailmatasemel. Avati nii era- kui riiklikke kõrgkoole, mis andsid haridust tehnika, muusika , kunsti, lavakunsti, riigikaitse vallas. 1932.-1937. aastal ilmus Eesti Entsüklopeedia. 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Kõik kultuuriliigid olid maailmatasemel. Kirjanduses figureerisid Siuru ja Arbujate poeedid ning mitmed suurkujud, nagu Mait Metsanurk, Anton Hansen Tammsaare, August Gailit , Karl Ristikivi. Muusikast võib nimetada ühe näitena Evald Aava ja tema ooperit Vikerlased, mis oli Eestis esimene. Eesti kunstis kajastusid Läänes valitsevad tendentsid, kunstnikest võib nimetada näiteks K. Rauda ja E. Viiraltit ning J. Koorti . Spordis viisid Eesti nime maailma Paul Keres ja Kristjan Palusalu. Vaikival ajastul ilmnesid küll mõned võõrnähtud tsensuuri näol, kultuuri rahastamine aga paranes .
Riigikaitse valdkonnas oli vastsel vabariigil mitmeid raskusi, näiteks inimjõu paratamatu vähesus ja moodsa lahingutehnika puudumine. Need said Eesti iseseisvusele 1940. aastal ka saatuslikuks. (Kuigi mina arvan, et mingit sõjalist vastupanu oleks sellegipoolest tulnud osutada.) Suureks saavutuseks Eesti tollase sõjaväe puhul loen ma seda, et jagu saadi revolutsioonilisest vähemusest, 1. detsembril 1924. aastal suruti agressioon maha. Positiivne nähtus oli ka Vabadussõja päevil Omakaitse baasil lodud Kaitseliit , mis moodustas reservi ja kasvatas patriootlikkust.
Sotsiaalse jaotuse järgi kulus Eesti kindlasti arenenud riikide hulka. Esiteks, siinne rahvas oli väga haritud, haritlaste üleproduktsioon oli isegi probleemiks. Välja oli kujunenud suhteliselt tugev keskklass. Allasurutud ühiskonnagrupid pea et puudusid, isegi rahvusvähemustel olid laialdased õigused. Kuid oli ka probleeme, näiteks valduste liigne killustatus, mistõttu oli palju ebarentaableid väiketalusid.
Tõepoolest – igas valdkonnas oli lõpptulemus pigem positiivne. Kuigi demokraatiat ei suudetud hoida, oli Eesti riik siiski toimiva seadusandlusega vaba rahvusriik . Majanduses tuldi algsest madalseisust välja ja järgnenud aastaid (1920-te teine poolt ja 1930-ndad) käsitletakse normaalse majandusliku õitsengu perioodina. Kultuuris saavutati maailmatase, Eesti Vabariik täitis oma kohust eesti rahva keele ja kultuuri säilitamisel. Riigikaitses tuldi toime väiksemate agressioonidega, kus jõuvahekorrad olid mõistuspärased. Eesti sotsiaalne üldpilt vastas tolleaegsetele arenenud riikide standarditele.
IV teema: Esimese maailmasõja võitjaid ja kaotajad
Esimene maailmasõda aastail 1914-1918, mille peamiseks põhjuseks oli Suurbritannia ja Saksamaa konkurents , oli esimene modernne sõda, mis puudutas ka tsiviilisikuid. Tulemused olid murrangulised: sõda nõudis ligikaudu 15 miljonit inimelu , põhjustas mitme suurriigi lagunemise, kuid samas lõi ka soodsaid olukordi väikerahvastele. Kes olid siis Esimese maailmasõja võitjad ja kaotajad.
Suurimaks võitjaks olid Ameerika Ühendriigid (edaspidi USA), seda peamiselt just sellepärast, et sekkus sõtta alles 1917. aastal ning kandis minimaalseid kahjusid. Oma geograafilise eraldatuse tõttu ei toimunud sõda tema territooriumil ning ta ei kandnud suuri kaotusi. Vice versa pigem. USA, kes oli varem olnud Euroopa riikide võlgnik, muutus Esimese maailmasõja tulemusel nende võlausaldajaks, kuna toetas teisi Antanti riike majanduslikult ja sõjaliselt. Suurimaks majanduslikuks probleemiks USAs oli vaid mõne kauba defitsiit ja sõjajärgsest üleminekust tekitatud raskused, kuid neist saadi ruttu üle.
Peamiseks kaotajaks oli Saksamaa, riik, kes oli sõda alustanud suurte lootuste ja eesmärkidega, kuid kes lõpetas lööduna ja kellele suruti peale rasked Versailles ` rahu tingimused: Saksamaa pidi loovutama alasid (Prantsusmaale Elsass - Lotring , Leedule Memel, Poolale osa Pommerist jm), tasuma reparatsioone, vähendama sõjaväge jne. Kõik see nõrgestas Saksamaad ja mõjus halvasti nii majandusele kui ka kehtestatud demokraatiale, kuna saksa rahvas muutus rahulolematuks ja oma hädades süüdistati riiklikku korda. Populaarsust kogusid äärmuslikud rühmitused ( natsid , kommunistid). Saksamaa oli sõjas kaotanud umbes 1,8 miljonit inimest, peale selle rakendasid lääneriigid nõrgestamispoliitikat ja soovisid Saksamaad näha alaliselt lööduna. Niisiis olid Saksamaa kaotused nii majanduslikud, poliitilised kui ka rahvuslikud.
Võitjateks pean ka Suurbritanniat ja Prantsusmaad, kes peale I maailmasõda muutusid Euroopa riikide liidriteks. Võitjate peamisteks eesmärkideks oli rahu tagamine. Selle kindlustamiseks loodi Pariisi rahukonverentsil (18. jaan. – 28. juuni 1919) Rahvasteliit , mille ülesanneteks sai rahu ja julgeoleku tagamine, riikidevahelise koostöö edendamine ja rahvusvahelistest lepingutest kinnipidamise kontrollimine. Võitjateks olid Suurbritannia ja Prantsusmaa eelkõige vormiliselt.
Samas pean neid kahte Antanti riiki – Prantsusmaad ja Suurbritanniat – ka sõjas kaotajateks, eriti Prantsusmaad, kelle territooriumil sõda vahepeal käis. Üheks sooviks Saksamaale nii karmid rahutingimused seada oli soov teda nõrgestada, et ta ei suudaks uut sõda alustada. See on arusaadav kuna Prantsusmaa on Saksamaa naaber ning uue sõja puhul kannataks eelkõige tema. Prantsusmaa tundis hirmu, kuna teadvustas endale sõjaga kaasnevaid tagajärgi ja koledusi. Samas tegi ta endale Versailles` rahulepinguga karuteene, kuna selle rasked tingimused õhutasid sakslastes kättemaksumeeleolusid ning ideoloogilisi vastuolusid. See aga aitas kaasa uue maailmasõja puhkemisele.
Võitjateks on väikeriigid, kes I maailmasõja järel iseseisvusid , kasutades ära Venemaa nõrkust ja soodsat olukorda. Uusi riike oli üheksa, sh ka Eesti ja teised Balti riigid. Tekkinud uued rahvusriigid pidid oma iseseisvuse eest võitlema ning võitsid. Suuresti tänu saksamaa lüüasaamisele ja Venemaa nõrkusele, mida kasutasid ära ka enamlased Venemaal ning haarasid võimu, mille tõttu omakorda nõustusid Balti riikide iseseisvusega võitnud suurriigid ning tunnustasid neid, soovimata enamlaste võimu laienemist .
Üldiselt võib kaotajateks lugeda kõik riigid, kes sõjas osalesid ning võitjateks sõjast kõrvale jäänud riigid, kes ei saanud tunda sõjakoledusi ega kaotanud oma perekonda: isa, poega , meest. Ka sõjast elusana tulnud mehed ei suutnud elada enam normaalset elu, neid peeti kadunud põlvkonnaks.
Esimene maailmasõda lõppes Antanti riikide võidu ja Saksamaa ning tema liitlaste kaotusega. Sellegipoolest võib pidada võitjateks ja kaotajateks mõlema poole riike. Pole halba ilma heata ega head ilma halvata. Faktiks aga jääb, et Esimesel maailmasõjal olid murrangulised tagajärjed.
V teema: Võitjate poliitika Saksamaa suhtes pärast Esimest ja pärast Teist maailmasõda: sarnasused ja erinevused
Saksamaa kotas 20. sajandil nii Esimese maailmasõja, mis lõppes 1918. aastal, kui ka Teise maailmasõja, mis lõppes 1945. aastal. Mõlemal korral oli Saksamaa sunnitud arvestama võitjariikide poliitikaga, kuna viimane määras suuresti tema edasise olukorra. Mis olid aga võitjate poliitika erinevusteks ja sarnasusteks pärast Esimest ja pärast Teist maailmasõda.
Sarnasuseks võib pidada seda, et Saksamaa pidi pärast mõlemat maailmasõda loovutama enda alasid. Pärast Esimest maailmasõda, kui Saksamaa kirjutas alla Versailles`i lepingule, läks nt Elsass-Lotring Prantsusmaale, Klaipeda Leedule ja tekkis n-ö Poola koridor . Pärast Teist maailmasõda sai aga iseseisvaks nt Tšehhoslovakkia ning Saksamaa pidi osa alasid andma Poolale. Viimane lepiti kokku Jalta konverentsil 1945. aastal NSVL -i, USA ja Inglismaa esindajate poolt.
Sarnaselt pidi Saksamaa pärast mõlemat maailmasõda maksma reparatsioone, kuid erinevuseks võiks pidada viisi, kuidas seda tehti. Kui pärast Esimest maailmasõda tahtsid võitjariigid reparatsioone rahas, siis pärast Teist maailmasõda pidi Saksamaa reparatsioone maksma kaupades. Minu arvates oli Esimese maailmasõja järgne otsus arukam, kuna nii välditi Saksmaa majanduse täielik hävimine ning revanšitahe, mis tegelikult pärast Esimest maailmasõda ju juhtus.
Saksamaa majandus oli kohe pärast Esimest ja Teist maailmasõda halval järjel, mis oli ka loogiline, kuna sõjad mõjuvad majandusele hävitavalt. Saksamaale pakkus USA majanduslikku abi nii pärast Esimest kui ka pärast Teist maailmasõda. 1924. aastal töötati välja Dawesi plaan, mille kohaselt laenas USA Saksamaale raha, et viimane saaks reparatsioone maksta Inglismaale ja Prantsusmaale, et nemad saaksid omakorda maksta ära oma võlg USA-le. Erinevalt Dawesi plaanist, mis oli suunatud vaid Saksamaale, oli 1948. aastal realiseeruma hakanud Marshalli plaan mõeldud kogu Euroopale . Marshalli plaaniga, mis oli Trumani doktriini üheks vahenduseks, pakuti majandusabi kõikidele Euroopa riikidele, kes vastasid tingimustele, milleks oli nt rahareformi läbiviimine ja demokraatia olemasolu.
Kuna Saksamaa pärast Teist maailmasõda jagunes Saksa Liitvabariigiks ja saksa Demokraatlikuks Vabariigiks, siis oli Marshalli plaani rakendamine viimases keerulisem. Saksa Demokraatlik Vabariik, olles NL mõjusfääri all, ei vastanud Marshalli plaani tingimustele. Saksa Demokraatlik Vabariik läks seega 1949. aastal loodud Vastastikuse Majandusabi Nõukogu koosseisu, mis hõlmas idabloki riike.
Erinevuseks võib pidada Saksamaa riigikorraldust pärast I ja pärast II maailmasõda. Pärast I maailmasõda lubasid võitjad Saksamaal jääda iseseisvaks riigiks, mis kandis nime Weimari Vabariik. Tegu oli föderaalriigiga, mis koosnes 22 landist, ning seal kehtisid demokraatia põhimõtted. Pärast I maailmasõda jagasid võitjad Saksamaa aga neljaks okupatsioonitsooniks ning kehtestasid 4D poliitika. Samuti jagati neljaks ka Berliin . See kõik otsustati 1945. aastal toimunud Potsdami konverentsil. Selline okupatsioonitsoonideks jagamine lõppes sellega, et 1949. aastal kuulutati välja Saksamaa Liitvabariik (SLV), mis oli demokraatlik ja Saksamaa Demokraatlik Vabariik (SDV), mis oli kommunistlik ja kuulus NL mõjusfääri. Taoline lõhenemine tekitas pingeid nii kahes Saksamaas kui ka lääneriikide ja NL vahel.
Üldises plaanis oli võitjate poliitika erinevuseks pärast II ja pärast II maailmasõda üldine suhtumine Saksamaasse. Pärast I maailmasõda suhtuti Saksamaasse vihaga ning taheti talle kätte maksta. Seda iseloomustab hästi fakt, et Genova konverents aastal 1922 oli alles esimene, kus Saksamaad võeti kui võrdväärset. Selline alandav suhtumine süvendas Saksamaa revanšitahet. Pärast II maailmasõda püüti Versailes` süsteemi vigu vältida. Saksamaad (siinkohal mõtlen SLV-d) võeti kui vajalikku partnerit ja sellepärast püüti teda võimalikult kiiresti n-ö üles upitada. Saksamaasse ei suhtutud vaenutsevalt. Suhtumine erinevusest kinnitab ka asjaolu, et Rahvasteliit, mis loodi pärast Esimest maailmasõda, ei võtnud alguses vastu kaotajariike, ÜRO põhikirjas, mis moodustati pärast II maailmasõda, sellist klauslit aga ei olnud.
Võitjate poliitika Saksamaa suhtes pärast I ja II maailmasõda oli osalt sarnane, kuid mingites aspektides see ka erines. Erines see ilmselt sellepärast, et püüti vältida vigu, mis tehti Versaills' süsteemi käigus, mille tulemusena muutus Saksamaa ohtlikuks teistele riikidele.
VI teema: Külma sõja kujunemine: miks said endistest liitlastest vaenlased?
Külm sõda kui mõiste pärineb W. Lippmanni samanimelises raamatust 1947. Poliitiliselt algab see aeg Berliini blokaadiga 1948/1949 ja lõpeb CSCE otsusega kuulutada see lõppenuks 1990. Külma sõja osapooled on USA. Lääneriigid, NSV Liit, kommunismileer. Teise maailmasõja ajal olid USA ja NSV Liit liitlased, külma sõja alguseks juba vaenlased. Uurides kahe riigi- ja rahvusvahelisi suhteid II maailmasõjast külma sõja väljakujunemiseni (1950-ndad) proovin leida põhjusi, miks neist said vaenlased.
Esimeseks – II maailmasõja alguses oli NSV Liit Saksamaa liitlane , vastavalt MRP-le, koos likvideeriti Poola. Mõjusfääride küsimus, eriti Rumeenia kohta, pani mõlemad pooled aga vastastikust sõjaplaani koostama . 22.06.1941 ründas Saksamaa NSV Liitu. Nüüdsest sai NSV Liit USA ja Suurbritannia liitlaseks (nende kahe koostöö algas lend-leasi ja Atlandi Hartaha), ning lend-leasi seadust laiendati ka uutele partneritele. NSV Liit sai tunda kõige suuremat raskust Saksa vägede poolt, kes aina edenesid. Kuni NSV Liit ei olnud rünnakust toibunud, oli J. Stalin liitlastega koostöövõimeline.
Teiseks – 1943. aastal tekib sõjas pööre, mis lubab NSV Liidul julgemalt sõna võtta liitlaste kohtumisel (Stalingradi võit). Teherani konverentsil algab NSV Liidu ja liitlaste teatav eemaldumine, kuna on ilmselge, et huvid hakkavad põrkuma. W. Churchill on ainus, kes näeb mõjusfääre ihkavas J. Stalinis ohtu Ida-Euroopa tasakaalule kui Saksamaa purustatakse. USA peab aga W. Churchilli arvamusi kolonialistlikuks ning neid eiratakse. Teheranis lepitakse kokku Teise rinde avamine, samuti jäeti Baltimaad Nõukogude mõjusfääri (oli küll rahvahääletuse nõue, kuid see oli formaalsus ).
1944 on Saksamaa lüüasaamine juba etteteatav paratamatus .Jalta konverents järgmise aasta algul tugevdab jällegi Stalini positsioone. Seda on võrreldud „uue Müncheniga“, kuna see pani aluse territoriaalsetele nõuetele Ida-Euroopas. Potsdami konverents määrab kindlaks okupatsioonitsoonid – tulevase külma sõja alguspunkt. Jällegi oli olnud W. Churchill see, kes nõudis enne Potsdami tungivalt D. Eisenhowerilt vägede kiiremat lahkumist ida poole, et NSV Liit ei saaks Ida-Saksamaad. USA ei võtnud avantüüri ette, Ida-Saksa lasti Nõukogude armeel ära võtta. Tundus, et F.D. Roosevelt soovib pöörduda taas isolatsionismi ning eemalduda Euroopast nii kiiresti kui võimalik. Nii see oligi. H. Truman pidi hakkama uusi vastuolusid kinni lappima.
USA pärastsõjaaegne välispoliitika H. Trumani käe all soovis Euroopa taastamist (uued turud ) ja NSV Liidu mõjusfääre kärpida. Marshalli plaan 1947 oli NSV Liidule vastumeelne. Algasid vastuolud Kontrollkomisjonis. Lääneliitlaste tsoonides viidi läbi rahareform, mis jõudis ka Lääne-Berliini. NSV Liit algatas aga blokaadi ning pani Saksa tsoonide ühinemisele veto . Sellest sai suur vastuolu – külma sõja algus. Mõisteti, et oli tehtud viga, kui NSV Liidul lubati nii palju edeneda. Samas oli ju sõjas ilma sellise suurriigi toeta väga raske võita.
Vaenlasteks osapooled blokaadi ajal veel ei saa. Tõeline košmaar USA-le algas Hiina Rahvavabariigi (kommunistlik) loomise ja NSV Liidu aatompommi valmistamisega 1949. Siit lähtus võidurelvastumine kahe poole vahel (1952 USA-l ja 1953 NSV Liidul H-pomm). Külmas sõjas neid ei kasutata, mis on iseloomulik, kuna kardetakse vastastikku totaalset tuumasõda. Selline oht oli näiteks Korea sõja ajal 1950-1953, kus kumbki pool ei julgenud nupule vajutada . Sõda lõppes status quoga. Nüüd oli alguse saanud lepitamatu vaen.
Lepitamatu vaenu USA märksõnaks sai kommunismi pidurdamine. Presidendi järgi sai nime ka Eisenhoweri doktriin , mis pidi aitama rahvaid kommunismi ohust. Vaenlased ähvardasid teineteist. Kuid need olid vaid sõnad. Ilmekas on Ungari kriis 1956, kus Eisenhoweri doktriini ei rakendatud ning VLO sekkus sõjaliselt. Siit saavad alguse USA jõuetuse sümbolid teatavates konfliktides – doominoteooria Indo-Hiinas, mis laostab USA moraali. NSV Liit ei ründa läänemaid, vaid suunab agressiooni või riigipöörded arenguriikidesse. Kahest poolest saavad vaenlased, kes tahavad teineteist hävitada, kuid nad teavad, et seda tehes hävivad nad ka ise.
Külma sõja kujunemine sai alguse lääneliitlaste järeleandmistest NSV Liidule II maailmasõja ajal. Kahe poole vahel algas võitlus mõjusfääride pärast. Külm sõda avaldus kõigis valdkondades, nii väljendus ka osapoolte vastastikune vihkamine kõigis valdkondades. Üks oli inimvaenulik totalitarism, teine austas inimõigusi. Mõlema eesmärk oli vastane hävitada.
9