18. sajandi usuliikumised kui usutunde süvendajad ja rahvahariduse etendajad Eestis. (0)

18. sajandi usuliikumised kui usutunde süvendajad ja rahvahariduse etendajad Eestis.
18. ja 19. sajandil levisid Eestis uued usuliikumised, mis osaliselt tegutsesid luterliku kiriku sees, aga enamasti väljaspool seda, levides kohati ka õigeusu kiriku liikmete seas. Neist mõjukaimad kogu Eesti ulatuses olid vennastekoguduse ja taevaskäijate liikumine ning peamiselt Lääne-Eestis 19. sajandi lõpuveerandil levinud usuliikumised, mille tulemusena moodustati esimesed Eesti vabakogudused. Vaadeldakse ajavahemikku alates 1740. aastatest , mil vennastekoguduse liikumine esimese suurema kristliku usuliikumisena Eestis laiemalt levis, kuni 20. sajandi alguseni, mil 18. ja 19. sajandi talurahvakultuuri muutumise ja ka hääbumise protsess oluliselt kiirenes. Seda kinnitab juba asjaolu, et alates 20. sajandi hakkas erinevate usuliikumiste ja konfessioonide mõju Eesti kõrveldavas ühiskonnas üha vähenema.
Vennastekoguduse liikumine.
Selle liikumise järeltulijad asutasid 1722 . aastal Saksamaal Herrnhutis oma asunduse ja 1727. aastal ka hernhuutlaste koguduse. Vennastekoguduse juhiks ning peamiseks teoloogia ja kommete kujundajaks sai krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf , kes 1736. aastal külastas Liivi- ja Eestimaad , andes suure tõuke hernhuutlaste edasisele ning Liivimaa tööle. Vennastekoguduse õpetus keskendus Jeesus Kristusele, tema kannatustele ja ristisurmale. Erilist rõhku panid hernhuutlased isiklikule kogemusele Kristusega, vajadusele usuliselt uuesti sündida ehk ärgata. Liikumise üheks peaeesmärgiks saigi tõelise usu äratamine nii nn kombekristlaste kui ka mittekristlaste hulgas.
Taevaskäijate liikumine.
Erinevates usundites tuntud taevas- ja põrguskäimise motiiv sai eestlaste ja Läänemaa eestirootslaste usuelus eriti populaarseks alates 1813.– 1814 . aastast, mil uus usuliikumine puhkes kõigepealt Virumaal ja Läänemaal. Enamasti olid taevaskäijad tüdrukud ja naised, kes said kas magades , meelemärkuseta olekus või siis nõrkevas-värisevas ekstaasiseisundis nägemusi taevast ja põrgust, kus nad väitsid end käinud olevat. Seejuures meenutasid taevaskäijate kirjeldused taevast ja põrgust koos sealsete asukatega selgelt talupoeglikku miljööd maa peal. Taevaskäijad ja nende poolehoidjad tegelesid aktiivse usukuulutamisega, kutsusid meeleparandusele, pidasid palvekoosolekuid ja ennustasid prohvetlikult. Paljudes kohtades hakati kuulutama ja ootama maailma lõppu, mõned taevaskäijad on kuulutanud end ka lunastajaks või imetegijaks.
Läänemaa usuline ärkamisliikumine ja uued vabakogudused.
Noarootsi koolitööle siirdunud Rootsi misjonäri Thure Emanuel Thoreni ja tema ametivenna, Vormsile õpetajaks läinud Lars Johan Österblomi kuulutustegevuse tulemusena algas uus usuliikumine. Tänu T. E. Thoreni ja tema õpilaste pingutustele levis usule ärkamine aastateks 1877–1878 terves Noarootsi kihelkonnas. Usuliikumine mõjus tugevasti rahva kõlbelistele arusaamadele: paljud külakõrtsid jäid tühjaks, põrguhirmus talurahvas hülgas viina, suitsetamise ja tantsimise. Thoréni arvates võis tema karskusepropaganda tulemuseks olla Noarootsi seitsme kõrtsi sulgemine ostjate puudusel. Selle teate usaldusväärsust tõstab eestirootsi kiriku- ja kultuuritegelase Hjalmar Pöhli kinnitus , et hiljemgi valitses Vormsil kohalik alkoholijookide müügikeeld.
Usuliikumise mõju rahva kommetele sõltus palju kohalike eestvedajate arusaamadest. Kuivõrd erinev võis ärkamisliikumise keskustes olla suhtumine mõnda nähtusse, demonstreerib ärganute suhe tantsimisse. Misjonär Thure Emanuel Thoren olevat tantsimist tauninud, mille tõttu olevat Noarootsi ärganud sellest loobunud .
Võib öelda, et Läänemaa algse ärkamisliikumise levik ja laad erines paikkonniti tugevasti, suunates mõnes usuliikumiskeskuses tugevasti rahva elulaadi ja kombeid. Peaaegu igal pool tekkis vastuolusid ärganute ja mitteärganute vahel, kusjuures mõlemad pooled kippusid süüdistama üksteist patuelus. Palju süüdistati uueusulisi näiteks mitmesuguste seksuaalriituste läbiviimises ja abielurikkumistes. Pärast luterliku kiriku ja ilmalike võimudega vastuollu sattumist arenesid ärkamisliikumisest 1880. aastatel välja eri voolud : tegutsemisloaga irvinglaste ja baptistide ning illegaalsed priilaste kogudused . Osa jätkas oma tegevust luterlikule kirikule truuks jäänud vennastekoguduste raames. Teatud hulk ärganuid siirdus 1880. aastatel aga hoopis õigeusu kirikusse. Nähtavasti ootamatuim sündmus oli veerandi Vormsi rootslaste siirdumine vene õigeusku, seda hoolimata keelelisest ja kultuurilisest barjää- rist, mida õigeusu kirikul ei õnnestunudki Vormsil ületada.Nimetatud uued kogudused ja liikumised levisid vähemal määral mujalgi Eestis aga eeskätt mõjutasid need Lääne-Eesti usuelu ning seeläbi ka sealsete eestlaste ja eestirootslaste rahvakultuuri .
Valgustuse mõjud.
“Valgustatud absolutismi”, mis sai alguse Katariina II trooniletulekuga 1762. aastal ja milles olulist osa etendasid prantsuse, ent ka saksa valgustajate ideed, tagajärjel jõudis uuele tasemele ka Eesti rahvakool.Talurahva harimist mõjutasid mitmed ülevenemaalised määrused, mille tulemusel kujunes välja rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpuks hakkasid paiguti koolis käima ka tütarlapsed. Toimus murrang ka koduõpetuses: lapsi hakkasid lugema õpetama peamiselt emad. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus. 18. sajandil oli ridamisi kihelkondi, kus lugeda oskasid pooled või rohkemgi talurahvast. Linnades, eriti Tallinnas, oli kirjaoskuse tase oma aja kohta kõrge: näiteks on andmeid selle kohta, et sajandi lõpul Tallinnast värvatud nekrutitest oskas lugeda ca 71% ja kirjutada 42%, kuigi see arv hiljem mõnevõrra vähenes. Muutused toimusid ka aadlinoorte õpetussüsteemis. Ehkki 18. sajandi viimasel kolmandikul muudeti Tallinna toomkool kinniseks, rangelt seisulikuks õppeasutuseks, oli kooli tunginud valgustusaja vaimsus, mis rõhutas loodus- ja mõistuspärasust, reaalainete, emakeele, uute keelte ja kehalise kasvatuse tähtsust. Suuresti olid 18. sajandi valgustusideed Eesti hariduses vahendatud Venemaa poolt, mille kõrgklass toona aktiivselt prantsuse kultuuri järgis. Teisalt olid paljud kodu- ja kirikuõpetajad saanud hariduse Saksamaa ülikoolides, kus valitsesid ratsionalismi- ja muud valgustuslikud vaated, muuhulgas veendumus , et rahva harimine on ühiskonna edenemise tagatiseks. Valgustatud baltisakslased propageerisid oma tegevuse läbi igal juhul haridust ja rahvavalgustust, seda sõltumata nende usulistest vaadetest või seisukohtadest pärisorjuse suhtes. Rahva lugemisoskust ja eneseharimistraditsioone silmas pidades võib arvata, et seeme langes viljakale pinnale. Ent Baltikumi enda koht saksa kultuuripildis jäi tagasihoidlikuks. Põhjuseks oli oma õukonna puudumine ning see, et Tartu ülikool oli 1710. aastal sunnitud sõja tõttu oma tegevuse katkestama. Eestlaste laiemaid hulki aga puudutasid kõige sügavamalt 18. Sajandi filantroopilised ja pietistlikud usuvoolud , eriti vennastekoguduse liikumine. Vennastekoguduse algkristlik vaim, rahvalähedus ja iseenda vastandamine ametlikule kirikule, iga inimese väärikuse ja õppimisvõime tunnustamine, kõlbluse ja sisemise vagaduse rõhutamine, aga ka altpoolt võrsuva usulise liikumise toetamine äratas põlisrahva siirast poolehoidu. Halle ülikoolis õppinud pastorite kaudu levis Eestisse Piibli uurimine ja 1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut.
Vennastekoguduse poolt anti välja vaimuliku sisuga tõlkekirjandust, mis õhutas kirjutama sedalaadi raamatuid ka Eestis. Jumalateenistusi saatis vaimulik laul ja muusika , mis mõjus rikastavalt muusikakultuurile. Just vennastekoguduse liikumisest õhutust saanud tung eneseharimisele andis 18. sajandil talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest, mis sai traditsiooniks ka neis paigus , kus vennastekoguduse mõjusid algselt polnudki. 18. sajandi viimasel kolmandikul jäigi valitsevaks õppetöövormiks koduõpetus, mida täiendas kooli- ja leeriõpetus.
Vaimuelu kui terviku seisukohalt oli 18. sajand eesti rahva seisukohalt üldiselt troostitu. Aeg, mida Lääne-Euroopas tunti kui filosoofilist sajandit, kui valgustussajandit , kui inimõiguste väljakuulutamise sajandit jne, oli eesti rahvale pigem sõdade ja pimeduse sajandiks .
Ajaloo arutluse hindamisjuhend .
Arutlust hinnatakse hindamiskriteeriumide alusel 25 punktiga
2p töö struktuur vastab arutluse nõuetele:
2p - ülesehitus on üldnõuetele vastav (sissejuhatus, teemaarendus, kokkuvõte).
7p töö vastab üldiselt teemale , õpilane esitab ülevaatliku kirjelduse, põhiseisukohad:
1p - ajaline määratlus;
1p - ajalooline taust (perioodi ülevaade, hinnang);
5p - kirjutatakse lahti märksõnadena/alateemadena vastavalt konkreetsele teemale.
1p - teema element
1p - teema element
1p - teema element
1p - teema element
1p - teema element
6 punkti arutlus, analüüs, probleemi väljaarendamine:
4p - 6p - alateemad on avatud tasakaalustatult;
arutlus on analuusiva iseloomuga : võrdlus, seosed;
probleem on lõplikult välja arendatud: analüüs, põhjendused.
3 punkti konkreetsed näited/ faktoloogia :
3p - esitatud on piisavalt fakte teema toetuseks;
2 punkti - isiklik suhtumine ja järeldused:
2p - isiklikku hinnangut toetavad teemakohased lihtsad jareldused;
2 punkti - isiku- ja kohanimede õigekiri, stiil:
2p - sõnastus ja kirjaviis on korrektne.
Arutlust hindasin 21 punktiga