· Enim kasutati okaspuud (mänd ehituspalk, lauad; kuusk lauanõud, muusikariistad; kadakas pidulikud jooginõud). · Lehtpuudest kasutati enim kaske (naiste käsitööriistad, veovahendite osad, piibud, viisud), haavapuud (nõud). · Pärnapuu koorealusest kihist ehk niinest tehti nöörid, köied. · Puukoort kasutati korvide, leivamärsside, karpide tegemiseks. · Väga olulised olid õhukesest lauast painutatud karbid, vakad, sõelad, külvinõud. NAHK töödeldi 19. sajandi lõpuni kodus, õpiti töötlema keemiliselt. · Keemiline töötlemine käis uriini ja puutuha leelidega või lubjalahusega. · Lambanahast tehti peamiselt kasukad, veisenahast pastlad. · Hobuse veovarustusse kuuluvad esemed tehti toornahast ja töödeldi tökati või rasvaga. SEPATÖÖ igas külas oli oma sepp, sepatöö hulka kuulusid tööriistad, uksehinged, hobuserauanaelad, suuremad naelad tegi sepp, kirstude lukuplaadid.
Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused úamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal
Veimevakk- e. annivakk v. pruutvakk: Enamasti ohtralt kaunistatud. Kasutati eelkõige naiste pidulikemate rõivastusesemete ja ehete hoidmiseks. Veimevakad olid ühtlasi tähtsaks atribuudiks Eesti vanas pulmakombestikus- neist jagas pruut pulmalistele kinke (veimi). Karpe kasutati peamiselt üksikute rõivastusesemete säilitamiseks, millest ka nimetused tanu-, rätiku-, paela-, sõrmuse- jne. karp. Hoiti ka näputööriistu, raha ja muid pisiesemeid. Ida-Eestis olid vakad tavaliselt kaunistamata. Lääne-Eesti mandril, Saaremaal ja Mustjalas valitseb vakkadel põletuskiri. Kapp- e. kipp v. kibu: Sõõriku põhjaga pealt laienev väike nõu. Üks küljelaud on pikendatud käepidemeks. 3-5 toobiseid nimetati kapp, väiksemad aga kipp e. kibu. "Kapaga toodi jooki lauale, aga kibust joodi". Kann- e. õllekann v. taarikann: Pealt kitsenev, ühe külglauaga ühisest tükist nikerdatud kõrvaga ja sagaral käänduva kaanega kuni paaritoobine jooginõu
Muinasusund ei ole alati üks ja sama olnud, see on ka muutunud, kuid ajaloolased on muinasusundist välja toonud tähtsa asja, sõna väe. See oli väga tähtis, oli sõnades, objektides, inimestes jne... Teine tähtis mõiste oli hing. See on kõigis elusolendites. Hing lahkub kehast, kui ta sureb või magab. Hinged tulevad tagasi maapeale novembris, sest siis on pime. Eestlastele oli väga tähtis koduhaldjas Tõnn, kes oli seotud Pärnu- ja Viljandimaaga. Taludes olid olemas Tõnni vakad, kus olid annid Tõnnile. Setud austasid Pekot. Kõige tuntum vist on Tarapita e Taara. Ajaloolased on seostanud taarat skandinaavlaste thoriga. Ohvriallikad, ohvri kivid on ristiusu eelsed. Eestlased austasid ka puid, näiteks tamm, pärn, pihlakas. 1070. Hiltinus Misjoni töö Eestis kuulus piiskop Hiltinusele. 1160 Fulco Sel ajal käis munk Fulco misjoni tööd tegemas siin. Nicolaus tegi ka misjoni tööd. Ta oli eesti päritolu. Muistne vabadusvõitlus 1208-1227
tähtis. Seda tõestab selle eksisteerimine sõnades, objektdes, inimestes. Teine seostuv mõiste on 'hing', mis oli kõigis elusolendites. Inimese puhul lahkub hing kehast, kui inimene sureb või magab.Hing tuleb tagasi maapeale novembris, sest see on kõige pimedam periood. Teadaolevalt oli eestlastele väga tähtis koduhaldjas Tõnn, kes oli seotud Pärnu- ja Viljandimaaga. Taludes eksisteerisid vakad, kus olid Tõnnile annid. Setode haldjaks oli Peko. Tuntuim eestlaste haldjas on Tarapitha e Taara. Ajaloollased on paralleele toonud Taara ning skandinaavlaste haldja Thoriga. On leitud ka ohvriallikaid ning ohvrikive. Tamm, pärn ja pihlakas olid n-ö pühapuud. Kuna olid kaubandussuhted läänepoolsete rahvastega, siis mingil määral teadsid eestlased ka ristiusust. Misjonitööga siinsetel aladel tegeles piiskop Hiltimus (1070 aastatel). 1160
Arutluse kirjutamisest 1. HINDAMISKRITEERIUMID HINDAMISJUHEND (25 punkti) 9 punkti 2p töö struktuur vastab arutluse nõuetele: 0p esitatud on ainult teemaarendus, töö ei ole struktureeritud; 1p töö on struktureeritud, kuid ülesehituses puudub tervik ja loogika (puudub kas sissejuhatus või kokkuvõte); 2p ülesehitus on üldnõuetele vastav (sissejuhatus, teemaarendus, kokkuvõte) 7p töö vastab üldiselt teemale, õpilane esitab ülevaatliku kirjelduse, põhiseisukohad: · ajaline määratlus; · ajalooline taust (perioodi ülevaade, hinnang); 5p kirjutatakse lahti märksõnadena/alateemadena vastavalt konkreetsele teemale · teema element · teema element · teema element · teema element · teema element 6 punkti arutlus, analüüs, probleemi väljaarendamine 0p töö ei ole tervik, esitatud on omavahel seostamata tekst 1p töö on kirjeldava laadiga jutustus 2p probleem on käsitletud 3p on välja toodud teemakohased iseloomulikud jooned 4p alateemad on avatud t...
tegemiseks, tehti juba kaasaegsete töövahenditega ja traditsioonilised oskused taandusid. • Kodutööndus (18-19 sajand)- käsitöölised spetsialiseerusid ja valmistasid käsitööd müügiks/ vahetuseks ja sellest võrsus järjest laienev paikkondlik kodutööndus, kus käsitööga tegeleti külade kaupa, külad tegid ühelaadseid esemeid ja enamasti müügiks või viljalasku. • Kesksel kohal olid puust lauanõud, kausse, painutatud kerega vakad, sõelad. • Avinurmes toodeti vokke. • Laiksaare vallas tehti lookasid ja rattaid. • Haanja vallas kus oli vähe metsa ja puitu oli vähe hakati valmistama piipusid ja need müüdi ka vene turule, äri õitses kuni tulid paberossid müügile. • Rahva pärimuslik traditsiooniline kodu käsitöö muutus rahvusliku identiteedi kandjaks, mis võimendus 20-nda sajandi alguses eestluse rõhutamisel. Eesti keel tänapäeval
). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused amaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
