Ajaloo õpimapp (0)

SISUKORD

Kiviaeg .................................................................................................................................... 1
Läänemere staadiumid...........................................................................................................2
Mesoliitikum ............................................................................................................................3
Kiviaja pildid...........................................................................................................................4
Linnad , kaubandus................................................................................................................5
Linnad , kaubandus (2)..........................................................................................................6
Linnade pildid.........................................................................................................................7
Liivisõda...................................................................................................................................8
Liivisõda(2)...............................................................................................................................9
Liivisõda(3)..............................................................................................................................10
Liivisõja pildid.........................................................................................................................11
Vabadussõda............................................................................................................................12
1918...........................................................................................................................................13
1919...........................................................................................................................................14
1919/1920..................................................................................................................................15
Jüriöö ülestõus..........................................................................................................................16
Ülestõusu algus................................................................................................................17
Võitluste laienemine ja Paide läbirääkimised................................................................18
Võitlused ordu vastu ja Võitlused ordu vastu...............................................................19
Saarlaste võitlused ja Jüriöö tagajärjed.........................................................................20
Kasutatud kirjandus.........................................................................................................21
Kammkeraamika nõu
Viru tänav XIX sajandi algul .
Tartu linnast arheoloogilistel kaevamisel
leitud unikaalne XIV sajandi esimesel poolel
Veneetsias valmistatud klaaspeeker .
Tallinna linnamüüri tornid .
Narva piiramine
VABADUSSÕDA

Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919. aastal Lätis Landeswehr 'ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu.
11. novembril 1918 alistus Saksamaa Lääneliitlastele. 13. novembril 1918 tühistas Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri .
Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.
23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon , mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema . Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu 80 000 võitlejat. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75.000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Riia 22. mail.
Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. Suurbritannia saatis 12. detsembril 1918 oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist.
Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Novembris ja detsembris 1919 toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a. lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul .
Tartu rahu allkirjad

veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping . Sellega loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati Eesti- Nõukogude Vene piir.
1918
11. november - Omakaitse likvideeriti. Tegevust alustas Eesti Kaitseliit , millele läksid üle Omakaitse varad . Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud.
16. november – Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks.
19. november – Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle.
22. november – Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis paneb toime esimese katse vallutada Narvat. Rinnet hoidnud Saksamaa väed lõid rünnaku tagasi.
25. november – Nõukogude Venemaa Läänerinde väed alustavad rünnakut Pihkvale.
27. november – valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel.
28. november – soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv.
28. november – Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu andsid Sakslased korralduse linnast lahkuda.Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid ka eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast.
28. november – toimus Vabadussõja esimene lahing Joala küla põldudel (Joala lahing).
28.november – toimus 586 meheline punalaevastiku dessant Narva-Jõesuusse millest võtsid osa ristleja Oleg, miiniristleja Metki ja kolm transpordilaeva.
29. november – Eesti bolševikest koosnev Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni .
29. november – Eesti Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 1893–1896 sündinud mehed.
30. november - Punaarmee vallutab Läänerindel Pihkva .
5. detsember - Punaarmee vallutab Läänerindel Vastseliina ja Räpina.
6. detsember – Põhjarinde 7. armee - (juht Nikolai Hendrikson) 6. Kütidiviisi väeosad alustasid pealetungi Reveli suunal.
7. detsember - Punaarmee vallutas Põhjarindel Vasknarva.
9. detsember - Põhja-Eestist lahkus Tallinna kaudu viimane Saksa väeosa.
11. detsember – Soomusrong nr. 2, mis koosnes 6 vagunist ja vedurist, sõitis Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele.
12. detsember – Tallinna alla jõudis Briti laevastik.
14. detsember – loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner.
14. detsember - Punaarmee Läänerindel vallutab Kooraste ja Kanepi.
15. detsember - Punaarmee vallutab Põhjarindel Kunda
15. detsember – algas Rägavere lahing, milles osales ka Eesti kommunistide 3. Tartu kommunistlik polk
16. detsember - 7. armee - 6. Kütidiviisi väeosad vallutavad Põhjarindel Wesenbergi ehk Rakvere.
17. detsember - Punaarmee vallutab Läänerindel Valga linna.
17. detsember - Tallinnas toimub kohalike kommunistide mässukatse, mis kooliõpilastest kaitseliitlaste poolt maha surutakse. Ajutine Valitsus annab sisekorra kindlustamiseks linnades ja maakondades kindral Ernst Põdder'ile ülemjuhataja õigused.
21. detsember - Punavägede lähenemisel Läänerindel Tartule, lahkuvad eesti väed Tartust enne 7. armee 2. Novgorodi kütipolgu väeosad punaüksuste sinna jõudmist. Linna kaitset ei suudeta organiseerida.
23. detsember – loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon . Vägede ülemjuhatajaks määrati polkovnik Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati riigi sisekaitseülemaks. Lõuna-Eestist lahkus viimane Saksa väeosa.
24. detsember – Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots . Alampolkovnik Viktor Puskar määrati Eesti 2. diviisi ülemaks.
24. detsember - Tapa loovutatakse Põhjarinde 7. armee - 6. Kütidiviisi punavägedele.
26. detsember – Aegna saare juures toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Spartak". Inglased kinkisid selle eesti mereväele. Pärast remonti kandis miiniristleja nime "Vambola".
27. detsember – Keri tuletorni lähedal toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk".
30. detsember – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks.
31. detsember - Punaarmee on vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ja ähvardavad vallutada Tallinnat , Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut.
31. detsember - Tallinna saabuvad esimesed soome vabatahtlikud major Martin Ekströmi juhtimisel
1919
3.–4. jaanuar – eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski , Priske saeveski ja Valkla mõisa juures.
4. jaanuar – Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures Punaarmee 3. Tartu kommunistliku polgu roodud .
5. jaanuar – Eesti väed vallutasid tagasi Aegviidu .
5.–6. jaanuar – Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmi ja Martin Ekströmi juhtimisel.
6. jaanuar – algab Eesti vägede ja Vene Loodearmee vastupealetung Narva ja Paide suunal.
6. jaanuar – enamlaste pealetung Paide suunal peatati. Viimase eduna vallutsaid punased samal päeval Tõrva.
7. jaanuar – Eesti väed asusid üldpealetungile.
9. jaanuar – vabastati Tapa ja Jõgeva.
12. jaanuar – eestlased vabastasid Rakvere.
13. jaanuar - Eesti väed vallutavad Kaarepere jaama.
14. jaanuar - Eesti väed vallutavad soomusrongide abil tagasi Tartu linna.
Enne Tartust lahkumist mõrvasid enamlased Krediitkassa keldris 33 süütut inimest, vaata Punane terror
15. jaanuar - Eesti väed vallutavad Vasknarva ?
17.–18. jaanuar – toimus Utria dessant.
18. jaanuar - Soome vabatahtlikud vallutavad tagasi Narva.
20. jaanuar – Johann Laidoner ülendati kindralmajoriks.
30. jaanuar - Eesti väed lõikavad läbi Võru ja Petseri raudtee, lõigates ära Valga poolt taanduvate enamalste taganemistee.
31. jaanuar – toimus Paju lahing, kus võideti verises heitluses läti kütte, surmavalt sai haavata Julius Kuperjanov .
1. veebruar - Eesti väed vallutavad Valga ja Võru.
1. veebruar – Andres Larka sai sõjaminstri abiks. Eestlased said enda kätte Valga ja Võru.
4. veebruar - Eesti väed vallutavad Petseri.
16. veebruar - Punaarmee alustab Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutab Heinaste. Algas Saaremaa töörahva ülestõus.
19. veebruar - Punaarmee vallutab Irboska.
21. veebruar - Eesti väed vallutavad Marienburgi (Aluksne) linna.
22. veebruar – Punaarmee alustas uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatates selleks kõik teised ründeoperatsioonid Vene Läänerindel.
24. veebruar – Jaan Soots sai ülemjuhataja staabiülemaks.
11. märts – enamlased vallutasid Petseri ning jõudsid Võru ligidale.
29. märts - Eesti väed vallutavad Petseri tagasi ning enamlased taandusid Pihkva suunas.
4. aprill – Ernst-Johannes Põdder määrati Eesti 3. Diviisi ülemaks.
25. aprill - Punaarmee vallutab Ruhja. Punaarmee kahuritule tagajärjel põleb Narvas maha Joaoru linnaosa.
12. mai – algas eestlaste Maipealetung ning Vene kodusõjas osaleva ning Eestis paikneva Loodearmee kevadpealetung Petrogradile
25. mai - Eesti väeosad murravad Irboska all läbi Punaarmee rindest.
26. mai – eestlased vallutasid Maipealetungi käigus Pihkva, vallutavad Pihkva ja võtavad vangi kogu eesti kommunistliku polgu.
30. mai 1919 - Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner teatab Asutavale Kogule, et Eestimaa pind on täielikult vaenlasest vabastatud?
5. juuni – Eesti soomusrongi ja Landesveeri vägede kokkupõrkega Amata jõe silla juures algab Landesveeri sõda. Samal päeval lõppes Maipealetung Põhja-Läti vabastamisega enamlastest. Eesti väed jõudsid Jekabpilsi.
5. juuni – Eesti Töörahva Kommuun kuulutas Nõukogude Venemaal oma tegevuse lõpetatuks ja Eestimaa Punaarmee saadetakse laiali ning lülitatakse Punaarmee koosseisu.
6. juuni – Landeswehr vallutas Võnnu.
10. juuni – Sõlmiti vaherahu Landeswehriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel.
19. juuni – Vaherahu Landesveeriga lõppes. Sakslased alustasid pealetungi Limbaži lähedal.
19.–20. juuni - Lemsalu ja Roopa lahing
22. juuni – Eesti väed alustasid vastupealetungi Landeswehrile.
23. juuni – Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse Võidupühana.
30. juuni – eestlased jõudsid Riia alla.
3. juuli – Landeswehriga tehti liitlaste nõudel vaherahu Strazde koolimajas.
23. august – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide diviisi ülemaks.
26. august - August Korki juhitud Punaarmee 15. armee 10. Kütidiviis ja Eesti kütibrigaad vallutavad Petseri.
3. september - Irboska veretöö.
17.–18. september - Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Jaan Soots ülendati kindralmajoriks.

september – Johan Pitka ülendati kontradmiraliks.
28. september – algas Loodearmee sügispealetung Petrogradile, mida toetasid eesti üksused.
29. oktoober – Loodearmee üksused said Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema.
18.–30. november – eestlased pidasid ägedaid kaitselahinguid Ingerimaal ja toimus Krivasoo lahing.
28. november – Eesti Merejõudude juhatajaks sai tervislikel põhjustel lahkunud Johan Pitka asemel mereväeleitnant Johannes Herm.
5. detsember – Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
14. detsember – Johannes Herm ülendati kaptenleitnandiks.
29. detsember – kindralmajor Aleksander Tõnisson sai Viru rinde juhatajaks.
30. detsember – lõppes enamlaste viimane katse vallutada Narvat.
31. detsember – sõlmiti vaherahu.
1920
3. jaanuar – kell 10.30 jõustus vaherahukokkulepe.
2. veebruar – sõlmiti Tartu rahu.
30. märts – vahetati Tartu rahu ratifitseerimiskirjad, millega see jõustus
JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS
Kõige enam faktilisi teateid ülestõusu kohta annab XIV sajandi keskpaiku kirjutatud kroonika, mida praegu tunneme Liivimaa noorema riimkroonika nime all .Põhjalikumalt hakkas Renneri kroonikat uurima Tallinnast pärit Konstantin Höhlbaum , kes tollal õppis Göttingeni ülikoolis nimeka saksa kodaniku ajaloolase Georg Waidzi juures .
Jüriöö ülestõusu põhjustas Marburgi Wigandi kroonika järgi Taani kuninga vasallide omavoli ja vägivald, ülestõus oli suunatud vasallide vastu. Noorem riimkroonika rõhutab kogu aeg ülestõusu saksavastast iseloomu.
Taani ulatuslikud taotlused Eesti aladele algasid XII sajandil. 1160-ndate aastate keskel määras Lundi peapiiskop Eskil Prantsusmaal õppinud munga Fulco Eestimaa piiskopiks. Paavsti toetusel kavandati Põhjamaa riikide ühist suurt ristiretke Eestisse. Sõjakäik siiski ei teostunud, Fulco ise käis küll vähemalt kahel korral Eestis, saavutamata mingit edu. Püüded Eestimaa vallutamiseks Taanis aga sellega ei lõppenud.
XIII sajandi alguseks võis Taani konkureerida oma võimsuselt ja ulatuselt tolle aja mõjukaima, ehk küll juba nõrgenenud Saksa- Rooma riigiga. Taani käes oli suur osa Läänemere rannikust ja edasiseks sihiks sai valitsemine kogu Läänemere üle.
1206. aastal toimus taanlaste karistusretk Saaremaale. Nimelt olid saarlased 1203 . aastal käinud edukal röövretkel Taani aladel. Taanlaste sõjakäik ei andnud aga loodetud tulemusi.
1219. aasta juulis jõudis Valdemar II oma laevastikuga Tallinna alla. Lahing eestlastega lõpuks võideti. Sellest lahingust on pärit ka legend kuulsast Danebrogist(Taani lipust). Seejärel lahkus Taanlaste kuningas, Valdemar II, Eestist, jättes siia oma valdusi valitsema peapiiskop Andrease.
1227. aastal okupeeris Ordu Taani alad Eestis. 1238. aasta Stensby lepinguga sai küll Taani Eestimaa tagasi, kuid selle ajaga oli selle valitsev kiht jõudnud juba saksastuda ja Taanil tuli olukorraga leppida. „Taani hindamisraamatu“ järgi kuulus 1241. aastal Taani kuningale Harju- Virus vaid 20 protsenti maavaldustest, 5 protsenti oli kiriku käes ja ülejäänud osa oli läänistatud vasallidele, kelle hulgas domineerisid sakslased.
Vasallid moodustasid oma korporatsiooni, millel juba hiljemalt 1259. aastal oli oma pitser . Vasallid olid enamasti ka rüütlid. Rüütliseisuse õiguseks oli omada lääne ja mõisaid, omada vappi ja kasutada seda kui pitserit, olla meeskohtus kohtunik, kaasistuja ja otsuselangetaja, võib-olla ka vabastatus kõigist maksudest ja koormistest.
Sellised olukorrad Põhja-Eestis muutsid Eestimaa valitsemise Taanile üsnagi tülikaks ja vähetasuvaks. Juba XIII sajandil tekkis plaan Eestimaa võõrandada, et saada raha Taani riigile vajalikumate probleemide lahendamiseks, oma kodu- ja troonipoliitika tarbeks. Vasallid olid aga võõrandamise vastu. Neile oli Taani kuninga nimeline ülemhärrus väga meelepärane, üleminek mõne teise maahärra võimu alla võinuks kaasa tuua vasallide õiguste vähenemise.
Taani jätkas siiski visalt oma püüet maha müüa Eestimaa hertsogkond. Saksa ordu ei olnud algusest peale rahul Põhja-Eesti minekuga Taani valdusesse ja oli sellega leppinud vaid olude sunnil. Sedamööda kuidas ordu positsioon tugevnes, võtsid taotlused Põhja-Eesti liitmiseks orduriigi koosseisu reaalsema kuju. 1341. aastaks jõuti juba niikaugele, et 21. mail oli valmis kirjutatud Harju-Viru müümisleping. Kuningas Valdemar müüb selle kohaselt Harju-Viru koos Tallinna, Rakvere ja Narvaga 13 000 marga puhta hõbeda eest Saksa ordu kõrgmeistrile. Vasallidel õnnestus lepingu täitmist vaid veidi edasi lükata, kuid üldiselt püüti nüüd võtta oma maadest ja alluvatest kõik, mis võtta andis. Seetõttu pole ka ime, et talupojad kannatasid erakordselt suurte koormiste all ning vasallid oleksid sisuliselt enne teise võimu alla minekut oma maad ja selle elanikud surnuks kurnanud. Selle vastu küpseski eestlaste peas plaan korraldada ülemaaline ülestõus. Viimase tõuke andis eestlaste poolt saadikute läkitamine Taani kuninga juurde, et kurta üliraskete tingimuste üle. Sellest plaanist teada saanud vasallid aga püüdsid takistada saadikuid ning tarvitasid eestlaste vastu vägivalda.
Ülestõusu algus
On arvatud, et ülestõusu märgutuli süüdati Raikkülas Paka mäel, mida peetakse muistsete eesti hõimude esindajate nõupidamise kohaks. Teine versioon märgib, et märgutuli võidi anda ka Saha kabeli juurest, mis asub hästi nähtaval kõrgendikul, mis oli muistne kultuskoht, kus tunduvalt hilisemal ajal olid veel kasutusel paganlikud ohverdamiskombed.
Eestlased tunginud märguande süütamise peale korraga Harjus sakslastele kallale, löönud maha neitsid, naised, sulased ja teenijatüdrukud, aadlikud ja mitteaadlikud, kõik, kes olid saksa verd.
Padise klooster langes üsna kohe eestlaste rünnaku ohvriks. Tapeti 28 munka, üksnes abt ja mõned vähesed veel pääsesid. Eestlaste seisukohalt oli Padise klooster samasugune vaenlane nagu ilmalikud rõhujad, kloostril olid suured maavaldused, kus rõhuti talupoegi samuti kui ilmalike feodaalide mail, klooster oli võõra ja vihatud ristiusu ideoloogia levitaja ja kandja. Niisuguse vaenuliku pesa hävitamine kuulus loomulikult ülestõusnute tegevuse hulka.
Noorema riimkroonika Renneri ümberjutustuse järgi põletasid ülestõusnud maha ka kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ning tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said, seejärel olevat asutud 10 000 mehega Tallinna piirama.
Mõisaid leiame üle kogu Harjumaa kõigist kihelkondadest peale Hageri. Tihedalt on mõisaid maakonna põhjapoolses osas, Tallinna ümbruses, eriti sellest ida, kagu ja lääne suunas. Neid piirkondi loetaksegi ülestõusu algul kõige tähtsamateks võitlusrajoonideks, eriti Jüri-Jõelähtme ala, mis tundub moodustanud olevat just ülestõusu tuumiku.
Jüriöö ülestõus algas harjulastele väga edukalt. See sai võimalik olla tänud heale ettevalmistusele, mis pidi haarama kogu maakonna. Ülestõusnute sammud näitavad, et tegutseti otsusekindlalt, üksmeelselt ja kaasa lõi sõna otseses mõttes kogu rahvas. Võitlusse lülitusid ka naised. Sakslastele tuli selline üldine väljaastumine ilmselt ootamatult.
Ehk küll kroonikate andmeis jääb paljugi ebaselgeks, nähtub neist kõigist, et ülestõus algas ja kulges esimestel päevadel kindla läbimõeldud plaani kohaselt. Kõigepealt puhastati maa sakslastest, seejärel koguneti mingisse samuti juba varem kindlaksmääratud kohta, kus korraldati sõjavägi ja valiti üldjuhid. Hermann Wartberge jutustab rõhutatult ülestõusnute metsikusest. Need löönud lapsi vastu kive, heitnud neid tulle ja vette, lõiganud rasedad naised mõõkadega lõhki ja pistnud nende kehast väljalangevad lapsed piikidega läbi. Tallinna all röövinud nad saagist Kristuse kuju ja riputanud selle võlla poodud surnukehade kõrvale, samuti löönud nad risti ühe ristiusulise poisi , nii nagu Issand risti löödi. Olgugi, et kroonik toetus kuuldule, mitte nähtule, on selline väljendusviis tõendiks selle kohta, missuguse mulje jättis ülestõus sakslastele, millist hirmu ja õudust see tekitas.
Võitluste laienemine
Harjulaste edukus vasallide ja sakslaste ründamisel kandis vabadusvõitluse laine edasi Läänemaale ja Saaremaale. Kroonik Hoeneke on kirjutanud edasiste sündmuste kohta järgmist: „Mõne päeva pärast peale seda lõid ka läänlased kõik sakslased surnuks, keda nad leidsid , nagu see oli sündinud Harjus, läksid ja piirasid Haapsalut ja hukkasid 1800 inimest, noort ja vana. Selles hädas põgenes, kes põgeneda sai. Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest halastamatust tapmisest, mis oli harjus sündinud. Nii tulid edasi ka kirjad Läänemaalt, mis olid sama sisu. Sellest kirjutas foogt ruttu ordumeistrile.“
Eestlaste vastuhakkamise siirdumine Läänemaale oli juba osaliselt puudutamas ka ordu alasid, sest piiskoplik Läänemaa oli tavakohaselt nagu kõik piiskoplikud alad ka ordu maakaitse all. Peale selle osa valdusi Läänemaal kuulus otseseltki ordule. Ordumeister ise aga viibis sel ajal sõjas venelaste vastu ja oli parajasti Irboskat piiramas.
Renneri kroonika kirjutab sündmustest nii: „Meister saatis kohe ühe orduvenna, kes keelt oskas, eestlaste juurde ja laskis teda öelda, et see suur tapmine , mis nad on korda saatnud, on talle teatavaks saanud; nüüd tahab ta pühapäeval, peale püha ristipäeva (4. mai) tulla Paidesse, sinna peavad nad ka oma saatkonna läkitama, ta tahtvat järele vaadata, mis põhjused neil on selleks äralangemiseks, ja kui süü sakslaste juures asuvat, siis tahtvat ta selle eest ise hoolitseda, et kõik asjad uuesti heaks peaksid saama. See meeldis eestlastele hästi.“
Tõenäoliselt orduga läbirääkimistesse astudes ei pidanud eestlased silmas üksnes kokkuleppele jõudmist edasise rahu ja võitluste küsimuses, vaid ka Eesti alade minemises ordu alluvusse. Rängast ikkest kannatanud talupojad nägid ordu alla kuulumises helgemat tulevikku. Küsimus seisnes ainult selles, millistel tingimustel maa ordu alla läheb. Vähemalt eestlaste suhtes pidi seda asja osaliselt otsustama Paide läbirääkimine ordu ja eestlaste vahel.
Paide läbirääkimised
Paide läbirääkimistele kogunesid kõik suuremad orduhärrad, „Viljandi komtuur Gosvin von Herike, Riia komtuur Dirk von Rambou, vend Wilken von Ilsede, Järva foogt vend Herman von Nesen, vend Andres von Steinberg ja veel palju suuri härrasid ordus ning ka Tallinna piiskop Olaus.“ Eestlastegi poolt ei olnud saadikute auväärsus väiksem kui orduvendade esindusel. Kohal olid neli kuningat ühes kolme sulasega. Aga juba algusest peale võtsid läbirääkimised üksteise süüdistamise ja halvustamise ilme: „Niisiis küsis meister neljalt kuningalt, miks nad ometi on sakslasi, noori ja vanu, nii hirmsasti tapnud ja surnuks löönud. Selle peale vastas üks neist, et neid on nii kaua piinatud ja vaevatud , et nad ei või seda enam sallida ega kannatada. Küsis uuesti meister, mis põhjusel nad need vaesed mungad on Padises surnuks löönud. Kostavad need: et neil on küllalt süüd olnud ja kui jääks veel üks küünrapikkune sakslane , peaks ka see surema, kui aga tema(ordumeister) neid tahab alamateks vastu võtta, siis tahavad nad temale sõnakuulelikud olla, muidu ei taha nad endile ühtegi junkrut ega härrat.“
Ordumeistril oli nüüd valida: kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Ordumeister lükkas eestlaste allumistingimused segastel põhjustel tagasi. Üheks tagasilükkamise põhjuseks on toodud keelelisi arusaamatusi. Eestlaste ja sakslaste sõnavahetus olevat üsna elav olnud. Seetõttu eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti väepealikud vangistada, tekkis võitlus, mille käigus hukkusid kõik eesti saadikud.
Võitlused ordu vastu

Ordumeistri reetlikkus ja eestlaste kuningate tapmine jäi esialgu saladusse ning seda püüdis ordu ära kasutada. Ta suunas oma väed Tallinna lähistele. Lähipäevadel ründas ordu vägesid mitu väikest eestlaste salka, kuid kõik said hävitavalt lüüa. Esialgu tundus edukas eestlaste pealetund Põltsamaa foogtile, kes ordu vägedest pool penikoormat eemal oli. Kuid peagi saabusid viimased Põltsamaa foogtile appi ning eestlased pidid sohu taganema. Rüütlid läksid jalgsi sohu ning eestlased kandsid hävitavaid kaotusi. Seejärel piirati soo ümber ning eestlastele lubati armu anda, kui nad soost välja tulevad. 15 eestlast andsid alla ning neile anti armu. Järelejäänud 1600 eestlast hukati soos .
Ka Sõjamäe lahing toimus soos. Eestlased olid teada saanud allumistingimuste tagasilükkamisest ordumeistri poolt. Sõjamäe rabas peetud lahingus hukkus 3000 eestlast. Legendi järgi olevat Tallinnast tulnud mitmed surnuid vaatama. Üks paljas ja verine eestlane olevat üles hüpanud lahinguväljal ning püüdnud linnakodanikku ära tappa. Rüütel, kes seal samas oli, seganud aga vahele ning tapnud viimse eestlase lahinguplatsil maha.
Võitlused ordu vastu
Tallinna piiranud eestlaste lüüasaamise järel tekkis kokkulepe Taani ülemate ja ordu vahel. Taanlased andsid endid ordu kaitse alla. Ja mitte ainult eestlaste vastu, sest vahepeal sai ordumeistrile teatavaks, et eestlased ootavad rootsi abivägesid. Kroonik Renner teatab, et eestlased juba võitluste algjärgul läkitanud saadikud abipalvega Turu foogti juurde, sest nad kandsid kõigepealt hoolt, et neil oleks võõrast abi, sest nii ei võinud nende valitsus kaua püsida. Kui tema(foogt) nüüd tahab neile anda head nõu ja abi, siis tahavad nad temale alamaks olla. Nad on Tallinna piiranud, seda tahavad nad temale üle anda ilma mõõgahoobita. Foogt lubas, et ta saab varsti suure väega nende juures olema. Siis tulid saadikud uuesti rõõmuga Tallinna alla, tuues teate, et foogt tuleb varsti suure väega.
Taani kuningavõimu esindajate ja ordu vahelise kokkuleppe järgi anti kogu Tallinna linn senisele Viljandi komtuurile Gosvin von Herikele üle, kes sai ühtlasi Viru asehalduriks. Õiguslikult astus von Herike seega esialgu Taani kuninga teenistusse. Ordu pidi oma kulude eest saama ka tasu. Ordu appitulekuga ja Tallinna langemisega ordu kätte oli sõjaline küsimus eestlaste kahjuks otsustatud. Ordumeister sai nüüd mahti abistada Läänemaa alluvaid ülestõusu mahasurumisel.
Peagi jõudsid kohale Soomest rootsi abijõud. Turu foogt sai sadamas teada, et eestlased lüüa saanud ning vihastas selle peale. Ta asus Tallinna raega läbirääkimisi pidama ning nõudis luba maaletulemiseks. Siin teadvustas von Herikele, et kuna Rootsi ja Taani on sõjajalal, siis tahab tema kohapeal kätte maksta oma kuninga eest. Kuid pikapeale suudeti siiski rahu sõlmida ning rootsi väed lahkusid.
See kokkulepe hävitas eestlaste väljavaated rootslastelt abisaamiseks. Kas eestlased ka mujalt liitu otsisid või lootsid , on jäänud selgusetuks. Küll räägib üks saksa allikas, et kaks eestlast olevat Harjust tulnud Pihkvasse ja teadvustanud venelastele, et nad olevat Harjus maha löönud kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega ja valinud endile kuninga, nii et kui venelastel aga tahtmist on, võiksid nad maa kätte saada.
Tegelikult tungisidki vene väed 26. mail Pihkvast Irboska kaudu Tartu piiskopkonda. See oli nähtavasti vastusõjakäik ordu ja Tartu piiskopi äsjasele pealetungile Pihkva vastu. Oma iseloomult oli see röövretk, mis kiire ajaga 5 päeva kestel ära käis Otepää all, nii et, nagu venelased isegi teatavad, ei olnud aega sadulast maha tulla. Saksa teatel olnud venelaste vägi 5000 mehe suurune.
Saarlaste võitlused
Jaagupipäeval alustasid ka saarlased oma ülestõusu, nagu see Harjus oli toimunud jüripäeval. Marburgi Wigandi kroonikast paistab, et vabadusvõitluse üritamise kavatsus olnud laialdane ja hõlmanud kogu Eestit. Saarlased aga pole teinud harjulaste plaani kohaselt ja tulnud 8 päeva enne õiget tähtpäeva kokku. Võib oletada, et saarlasi taga õhutades lootsid harjulased oma võitlust uuesti ja paremini jätkata ning neilt Tallinna vallutamisel abi saada. Olid ju saarlased mitugi korda varemini oma mereväge siia saatnud. Saarlased toimisid oma vabadusvõitluse algatamisel võrdlemisi iseseisvalt. Nende olukord oli ka mitmeti teine. Saarlased olid üsna eraldatud ning seetõttu ka koguaeg vastupanuvõimelised ja nähtavasti oli neile ka koormiste hulk väiksem peale pandud kui teistele. Kuigi mitte mõjutamata Harju mässust, näib saarlaste vabadusvõitluses esinevat rohkem see XIII sajandi kestel üha ilmnenud iseseisvuspüüe palju teravamal kujul kui see Taani vasallide poolt rõhutud harjulaste juures silma paistab.
Kroonikud on kirjutanud saarlaste mässust järgmist: „Püha Jaagupi päeva õhtul selsamal aastal 1343 lõid saarlased, noored ja vanad, nii nagu Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid selsamal päeval Pöide linnuse ette, kus nad asusid 8 päeva, sest nad teadsid, et see loss ei võinud abi saada. Et nüüd foogt ei suutnud linnust hoida, asus ta omadega nõu pidama, et rahu otsida ja linnust ära anda. See meeldis neile kõigile, nad saatsid seepärast talupoegade juurde ja lasksid neile öelda, et nad tahavad rahuga alla anda. Selle üle olid talupojad rõõmsad. Andsid rahulubaduse äraminemiseks, kuid nii, et need(ordumehed) ei tohtinud enesega midagi ühes võtta, ainult härrad tohtisid võtta kaks hobust ja mis mahtus ühte sadulakotti. Aadlikud tohtisid igaüks ühe hobuse ja mõõga ühes võtta. Kui nüüd väravad avati, hakkasid nad kurvalt minema. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust , vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga ühes palju muu perega .“
See saarlaste vastuhakkamine tundus ordule palju tõsisemana kui harjulaste mäss, mis oli ordule tulnud esialgu ainult kasuks, sest ta oli saanud sellega Harju ja Viru oma valdkonda. Talve ajal eestlased ei saanud enam pelgupaikadesse varjule pageda. Kõige halvem oli harjulaste seisukord, kellel ei olnud vallutatud ühtegi linnust, kus nad oleksid saanud vastu panna. Ehitati küll kaks metskindlust, kuhu oma naiste, laste ja varaga varjule mingi, kuid need polnud küllalt kindlad orduvägedele vastupanuks. Mõlemad kindlustised langesid vaenlase kätte, nähtavasti õige raske võitluse tagajärjel. Surmavalt said haavata kaks kõrgemat orduhärrat.
Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister aga väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette, millel krooniku Marburg Wigandi teate järgi olnud kolm väravat, mis olid kinnitatud puudega ja rinnatisega kaitstud. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. See võitlus toimus nähtavasti Karja maalinna lähedal Pamma metsas ning ei rahustanud kogu Saaremaad. Sula tuleku tõttu olid ka ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma, nii et mõned vene allikad räägivad isegi ordulaste lüüasaamisest.
Peagi kindlustati Karja linnus ning ordumeister tungis taas oma vägedega Saaremaale. Peale rüüstamisi olid saarlased sunnitud alla andma. Neil kästi vaherahu tingimustena tuua Lihula linnusesse oma relvad, anda nii palju pantvange kui nõutakse ning hävitada Maasi maalinnus .
Nagu suures heitluses iseseisvuse eest Saaremaa vallutamine 1227. a. tähendas võitlusjärgu lõppu, samuti sai nüüd saarlaste vastupanu murdmine lõppvaatuseks eestlaste taasvabastamise üritustele. Saaremaa alistamisega langes eesriie jüriööl alguse saanud võitluse-eeposele.
Jüriöö tagajärjed
1343. – 1345. aasta sündmused on Eesti keskaja tähelepanuväärsemaid sündmusi, mis sügavalt mõjutasid edaspidist ajalookäiku. Põhja-Eesti vabadusvõitluse otsesteks tulemusteks olid eeskätt olulised muutused Eesti territooriumi riikkondlikus kuuluvuses. Olude survel sattus Harju-Viru juba võitluste puhkemise järel varsti tegelikult ordu juhtimise alla. Marienburgis müüs Taani kuningas Valdemar IV kõik oma õigused Eestimaa kohta Saksa ordule.
Peale meie maa välise ajalookäigu on Põhja-Eesti vabadusvõitlused ääretu palju mõjutanud ka eesti rahva sisemise olukorra ja rahva saatuse kujunemist. 1343. aasta jüriööl püüdsid eestlased viimast korda kaela sirgeks ajada. Rahvas ja rahvajuhid püüdsid meie ajaloole anda teist suunda. Paludes appi Rootsi-Soome võimusid olid püüdnud nad meil ühiskondlikku arengujoont suunata vähemalt nii nagu Soomes.
Vabadusürituse nurjumine tähendas eestlaste rahvusorganismile suurt aadrilaskmist. Juhtivam element langes. On arvatud, et eesti soost vasallide arvu vähenemine pärast 1343. – 1345. aasta sündmusi on seletatav vahest sellega, et paljud neist tapeti, kuna nad võisid vabadusliikumisega kaasa minna võõraste vasallide vastu. Ka üldine langenute arv ei olnud väike.
Oli toimumas eestlaste tugevam sidumine mõisavõimuga ja tööga mõisapõllul. Aegade jooksul arenes välja kõigepealt sunnismaisus ja lõpuks pärisorjus. Jüriöö ülestõus oli eestlaste viimane püüd muuta asjade sellist käiku, kuid paraku see üritus luhtus. Edasised vastuhakud pole olnud enam vabadusvõitlused kui sellised, vaid pigem mässud. Jüriöö ülestõus murdis rahva vaimujõu nii mõnekski sajandiks, kuid omamoodi uhked oleme me siiani selle üle, et suutsime enne murdumist pead tõsta ja näidata, milleks me, eestlased, võimelised oleme.
KASUTATUD KIRJANDUS

Kiviaeg : http://www.ai.ee/failid/57.pdf
Linnad ja kaubdanus : Raamat ''Eesti rahva ajalugu'' lk 148 , 149,150,151, 152 , http://konspekt.transinf.com/referaadid/images/tallinna_ajalugu/image048.jpg
Liivisõda :Raamat : ''Liivimaa ajalugu'' lk V ,lk 28 http://et.wikipedia.org/wiki/Liivi_sõda
Vabadussõda : http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabadussõda
Jüriöö ülestõus : Raamat : '' Jüriöö '' lk 7 , http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/jurioo_ulestous_mariliisneubauer.ht m