Jüriöö ülestõus 1343-1345 (0)

Jüriöö ülestõus 1343-1345
SISSEJUHATUS
 1343. aasta jüriööl alanud eestlaste suur ülestõus, Jüriöö ülestõus, on Eesti vanema ajaloo üks kõige tuntumaid sündmusi.Jüriöö ülestõusu põhjuseks oli eesti talurahva olukorra pidev halvenemine saksa ja taani feodaalide võimu all. Ülestõus algas Harjus ,kus koormised olid kasvanud kõige kiiremini.
 
 
Miks 23. aprill
 
Jüripäev oli talurahva tegeliku elu üheks olulisemaks tähtpäevaks aastas. Sellega algas õieti talurahva elus uus aasta, talutööde suvine ehk välistööde ajajärk,. Uut välitööde järku tahtis talurahvas alustada vabana feodaalidest, sealhulgas ka teotööst mõisapõldudel. Jüripäeva kommete hulka kuulus jüritule põletamine, mis oli ka ühendatud karja kaitsmisega. Märgutule süütamine sellisel ööl võis olla ülestõusnute osavaks võtteks, millega saadi asjassepühendatuile anda signaal ,.
Ülestõusu algus
 
On arvatud, et ülestõusu märgutuli süüdati Raikkülas Paka mäel või anti see Saha kabeli juurest, mis asub hästi nähtaval kõrgendikul,
 
Eestlased tunginud märguande süütamise peale korraga Harjus sakslastele kallale, löönud maha, kõik, kes olid saksa verd.
Padise klooster langes üsna kohe eestlaste rünnaku ohvriks. Tapeti 28 munka, üksnes abt ja mõned vähesed veel pääsesid. Eestlaste seisukohalt oli Padise klooster samasugune vaenlane nagu ilmalikud rõhujad, klooster oli võõra ja vihatud ristiusu ideoloogia levitaja ja kandja.
 
Ülestõusnud poletasid maha ka kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ning tapsid kõik sakslased , keda nad kätte said, seejärel olevat asutud 10 000 mehega Tallinna piirama,nagu seisab kirjas Hoeneke kroonikas..
 
Jüriöö ülestõus algas harjulastele väga edukalt. See sai võimalik olla tänud heale ettevalmistusele. Tegutseti otsusekindlalt, üksmeelselt ja kaasa lõi sõna otseses mõttes kogu rahvas. 
Ehk küll kroonikate andmeis jääb paljugi ebaselgeks, nähtub neist kõigist, et ülestõus algas ja kulges esimestel päevadel kindla läbimõeldud plaani kohaselt. Kõigepealt puhastati maa sakslastest, seejärel koguneti mingisse samuti juba varem kindlaksmääratud kohta, kus korraldati sõjavägi ja valiti üldjuhid.
 
Võitluste laienemine
 
Harjulaste edukus vasallide ja sakslaste ründamisel kandis vabadusvõitluse laine edasi Läänemaale ja Saaremaale. Kroonik Hoeneke on kirjutanud sündmuste kohta järgmist: „Mõne päeva pärast peale seda lõid ka läänlased kõik sakslased surnuks , keda nad leidsid , nagu see oli sündinud Harjus, läksid ja piirasid Haapsalut ja hukkasid 1800 inimest.
 
Eestlaste vastuhakkamise siirdumine Läänemaale oli juba osaliselt puudutamas ka ordut. Ordumeister ise aga viibis sel ajal sõjas venelaste vastu ja oli parajasti Irboskat piiramas.Ta katkestas kohe Pihkva vastase sõjakäigu , koondas oma väed Põhja+Eestisse ning kutsus ülestõusu juhid läbirääkimistele Paidesse.
 
Renneri kroonika kirjutab sündmustest nii: „Meister saatis kohe ühe orduvenna, kes keelt oskas, eestlaste juurde ja laskis teda öelda, et see suur tapmine , mis nad on korda saatnud, on talle teatavaks saanud; nüüd tahab ta pühapäeval, peale püha ristipäeva (4. mai) tulla Paidesse, sinna peavad nad ka oma saatkonna läkitama ja kui süü sakslaste juures asuvat, siis tahtvat ta selle eest ise hoolitseda, et kõik asjad uuesti heaks peaksid saama. See meeldis eestlastele hästi.“
 
 
Paide läbirääkimised
 
Paide läbirääkimistele kogunesid kõik suuremad orduhärrad ja veel palju suuri härrasid ordus ning ka Tallinna piiskop Olaus.“ Eestlastegi poolt ei olnud saadikute auväärsus väiksem kui orduvendade esindusel. Kohal olid neli kuningat ühes kolme sulasega. Aga juba algusest peale võtsid läbirääkimised üksteise süüdistamise ja halvustamise ilme:.
 
Ordumeistril oli nüüd valida: kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti väepealikud vangistada, tekkis võitlus, mille käigus hukkusid kõik eesti saadikud.
Võitlused ordu vastu
 
Ordumeistri reetlikkus ja eestlaste kuningate tapmine jäi esialgu saladusse ning seda püüdis ordu ära kasutada. Ta suunas oma väed Tallinna lähistele. Lähipäevadel ründas ordu vägesid mitu väikest eestlaste salka, kuid kõik said hävitavalt lüüa..
 
Rootslased ja venelased
 
Viiburi jaTuru foogti väed, keda eestlased olid appi kutsunud,saabusid pärast pealahingut ning loobusid abistamisest.Ordu appitulekuga ja Tallinna langemisega ordu kätte oli sõjaline küsimus eestlaste kahjuks otsustatud...
 
Saarlaste võitlused
 
Jaagupipäeval alustasid ka saarlased oma ülestõusu, nagu see Harjus oli toimunud jüripäeval. Saarlased aga ei teinud harjulaste plaani kohaselt ja tul id 8 päeva enne õiget tähtpäeva kokku.
 
Kroonikud on kirjutanud saarlaste mässust järgmist: „Püha Jaagupi päeva õhtul selsamal aastal 1343 uputati preestrid merre ja mindi selsamal päeval Pöide linnuse ette, kus nad asusid 8 päeva, sest nad teadsid, et see loss ei võinud abi saada. Et nüüd foogt ei suutnud linnust hoida, asus ta omadega nõu pidama , et rahu otsida ja linnust ära anda. See meeldis neile kõigile, nad saatsid saadikud seepärast talupoegade juurde ja lasksid neile öelda, et nad tahavad rahuga alla anda. Selle üle olid talupojad. rõõmsad . Aadlikud tohtisid igaüks ühe hobuse ja mõõga ühes võtta.. Talupojad aga ei pidanud oma lubadust , vaid loopisid kividega nad kõik surnuks. Seal langes foogt 5 orduvennaga ühes palju muu perega .“
 ..
 
Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. 
Peagi kindlustati Karja linnus ning ordumeister tungis taas oma vägedega Saaremaale. Peale rüüstamisi olid saarlased sunnitud alla andma. Neil kästi vaherahu tingimustena tuua Lihula linnusesse oma relvad, anda nii palju pantvange kui nõutakse ning hävitada Maasi maalinnus .
 
. Saaremaa alistamisega langes eesriie jüriööl alguse saanud võitluse-eeposele.
 
Jüriöö tagajärjed
 
1343. – 1345. aasta sündmused on Eesti keskaja tähelepanuväärsemaid sündmusi, mis sügavalt mõjutasid edaspidist ajalookäiku. Põhja-Eesti vabadusvõitluse otsesteks tulemusteks olid eeskätt olulised muutused Eesti territooriumi riikkondlikus kuuluvuses. Taani kuningas Valdemar IV müüs kõik oma õigused Eestimaa kohta Saksa ordule. 1346.aastal.,viimane omakorda 1347.aastal Liivi ordule.
 
Põhja-Eesti vabadusvõitlused on ääretult palju mõjutanud ka eesti rahva sisemise olukorra ja rahva saatuse kujunemist. 1343. aasta jüriööl püüdsid eestlased viimast korda kaela sirgeks  ajada.
 
. Jüriöö ülestõus oli eestlaste viimane püüd muuta asjade sellist käiku, kuid paraku see üritus luhtus. Jüriöö ülestõus murdis rahva vaimujõu nii mõnekski sajandiks , kuid omamoodi uhked oleme me siiani selle üle, et suutsime enne murdumist pead tõsta ja näidata, milleks me, eestlased, võimelised oleme.