Vabadussõda referaat (2)

Vabadussõda
Aastatuhandeid on Eestimaa, olles oma asendi tõttu ida ja lääne piirimail, olnud maaks kahe erineva kultuuri ja tsivilisatsiooni levikualal. Kaheteistkümnendal sajandil Lääne-Euroopast ristisõdade põhjustel alanud ristiusu levik Läänemere äärsetele aladele oli selleks teguriks, mis tõkestas meist idas asunud slaavlaste püüdlused meie maal alatiseks oma kanda kinnitada. Läänest siia jõudnud ristiusk oli see, mis eraldas eestlaste maa slaavlaste poolt hõivatud aladest.Ei õnnestunud ka Peeter Suurel ega ka teistel temale järgnenud Venemaa valitsejatel eestlasi lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni mõjude haardest välja rebida ning slaavilikult idamaiste eluviiside rüppe tõmmata. Eestlaste elulaad , kombed ja kultuur olid omandanud juba sel ajal sügavalt tuntavad läänelikud jooned. Ka hilisem, peaaegu kahesaja aastane allumine Vene tsaaririigi elukorraldustele, ei suutnud teha eestlastest erinevalt paljudest teistest Venemaa aladel elanud väikerahvastest mõjutada Eestit vene kirjakeele ja kommete poolest ega muutnud ka eesti külasid ridaküladeks. Küll on aga eestlastel juba pikki aastasadu tulnud korduvalt olukordi , millal mõõga järele haarata, et kaitsta oma maad suure idanaabri sissetungide vastu. 1030. aastal korraldas vene suurvürst Jaroslav Tark eestlaste vastu suure sõjakäigu ja vallutas Tarbatu (Tartu) linnuse, pannes sellele nimeks Jurjev. Alates XII sajandist olid eestlaste põhivaenlasteks novgorodlased. Viimased tegid arvukaid sõjaretki nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestisse, põletades eestlaste külasid, tappes elanikke ning viies kaasa naisi ja lapsi. Hiljem kujunes aga eestlaste peamiseks ajalooliseks vaenlaseks Venemaa.
1208. aastal algas eesti rahva kangelaslik võitlus üheaegselt nii sakslastest, venelastest kui ka taanlastest sissetungijate vastu. Pärast Saksa Orduriigi lõppu ründasid eestlaste, liivlaste ja lätlaste alasid korduvalt Vene, Poola ning Rootsi väed ning pärast Altmarki rahu sõlmimist läksid Eesti alad Rootsi võimu alla. Siis saabus pikem rahuaeg , mida rahvasuus hakati hüüdma kui " heaks Rootsi ajaks".
See aeg kestis kuni 1700. aastani, mil algas eestlastele saatuslik Põhjasõda. Venelased , alustasid Narva piiramist ja rüüstasid samal ajal Virumaad ning põletasid külasid, tappes ja piinates inimesi. Kuigi Rootsi kuningas Karl XII võitis Peeter I väed, kaldus sõjaõnn siiski venelaste poolele üle ja nad vallutasid Tartu ning Pärnu. Eriti rängalt sai kannatada Tartu, kust küüditati välja kõik linnakodanikud . 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga läksid Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa Vene riigi koosseisu. Venemaaga ühendati ka Soome. Vallutatud aladel said mõisnikud tagasi oma valdused ja seal elanud talupoegadest tehti nende pärisomand. Ränga orjuse ja sõdadega kaasas käinud katku ning nälja tulemusel langes eestlaste arv tollel aja hetkeil 120-140 tuhandeni.
Koos ristiusuga jõudsid Eestimaale ka taani, rootsi ja teiste läänekultuuride mõjud, mis aastasadade vältel suutsid jätta eesti kultuuri sügava jälje. Kuid samal ajal oli sajanditepikkune balti parunite võimu all elamine jätnud eestlaste teadvusse veel ühe jälje. Selleks oli tugev sakslaste vihkamine . Alateadlikult hakati balti aadlikest mõisnikke, kelle piitsa all eesti rahvas oli pidanud pikki aastasadu elama.
Balti parunite 700-aastasest eestlaste orjastamisest on jutustanud juba meie esivanemad ja neid mälestusi on kantud edasi põlvest põlve. Vene tsaaririigis toimus eestlaste harimine ja neis rahvustunde kasvatamine Eduard Bornhöhe, Andres Saali ja teiste kirjanike raamatute vaimus, mis rääkisid eestlaste vabadusvõitlusest oma orjastajate vastu ja aitasid suuresti kaasa nende rahvustunde ja vabaduspüüdluste kasvule ning õhutasid vihkamist sakslastest mõisaparunite vastu. Sealjuures on jäetud aga tähele panemata üks väga oluline põhjus: kõik see, millest kirjutasid ärkamisaja kirjanikud, oli kirjutatud Vene tsaarivõimu range tsentsuuri tingimustes, mis ei lubanud öelda ega kirjutada mitte ainsatki halba sõna venelaste ja valitseva tsaarivõimu kohta. See toimus ajal, kui eestlaste tärkavat rahvustunnet püüti lämmatada venestamisega, kui koolides ei tohtinud isegi vahetundide ajal eesti keeles rääkida, ajal mil Tartu esimesel laulupeol isegi tsaaririigi hümni laulmine eesti keeles ära keelati.
Mõistatuslik Venemaa
Üheksateistkümnenda sajandi keskel sai Vene impeeriumi ideoloogia nurgakiviks suurrahvusliku teooria valem, mis tugines õigeusul, isevalitsemisel ja rahvuslusel. Selle teooria järgi oli vene rahval ja vene tsaaririigil eriline ülemaailmne ülesanne: rajada "kõdunevas ja hääbuvas" Euroopas parem ja täiuslikum kord ning päästa hukkuv maailm. Ühendada kõik õigeusklikud kirikud Moskva alluvusse ja vabastada slaavlased võõramaisest ikkest. Tol ajal tähendas see Balti aladel vene keele kui riigikeele kasutusele võtmist kõigil haldusaladel ning tugevat survet luterlikule kirikule.
Vene tsaaririigi rahvuspoliitika põhimõtted ja suunad joonestusid üsna jõuliselt välja 19. sajandi lõpuveerandil. Selle põhiideeks oli riigialamate jaotamine etniliste ja usuliste tunnuste järgi kaheks erinevaks rühmaks. Esimese ehk põhirühma moodustasid õigeusklikud venelased, kui "kõige väärtuslikum" rahvuslik osa ehk nn. riiklik rahvus. Teise rühma moodustasid väheväärtuslikud muulased ja võõrusulised, kes pidid vastuvaidlematult alluma tsaaririigi võimule. Sellise riikliku rahvusidee põhjal omasid venelased tunduvalt rohkem õigusi kui muulased. Ainult venelastel võis olla enesemääramisõigus ning nad pidid tundma end peremeestena riigis.
Venemaa poliitilise arengu prognoosimine pole olnud jõukohane ühelegi lääne poliitikule. Seda on põhjustanud asjaolu, et tegelikult oli ja on Venemaa vaid geograafiline mõiste. Teda pole olemas sellises mõttes, nagu seda on Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia jt. Euroopa riigid. Venemaa oli nii tsaaririigi ajal kui ka nõukogude perioodil vaid suur rahvaste vangla, kus peamisteks vangideks olid väikerahvad, kes olid sajandeid pürginud vabanemise poole. Nii tsaariaegses kui ka hili- semas nõukogudeaegses aja- lookäsitluses on püütud tervele maailmale tõestada, et Baltimaad on igavesest ajast igavesti olnud Vene impeeriumi ala. Balti alade "ühte- sulamise" Venemaaga olevat põhjustanud juba alates mui- nasajast peale samasugused looduslikud tingimused ja sar nane elulaad. Vene suurvürstide pärusmaana olevat Balti alad kuulunud Vene riigi koosseisu veel ammu enne saksa ristirüütlite saabumist siia. Just venelas- tele, kui tsivilisatsiooni ja kultuuri toojatele võlgnevat balti rahvad oma tänu. Pärast Lenini surma jätkus Venemaal stalinlik terror . Lääne-Euroopa ajaloouurijate arvates olid stalinlikud repressiivorganid Teise maailmasõja eelõhtuks mõrvanud üle 30 miljoni nõukogude elaniku. See hävitatud kuuendik Venemaa elanikest oli vene intelligents, rahva haritum ning võimekam osa. Kui rääkida Venemaal elavatest rahvastest, siis need on suuresti erinevad. Erinev on nende töökus, eesmärgiselgus ja vitaalsus. Mida enam põhja poole, seda suurem on seal elavate rahvaste edasipürgimus. Venemaa põhirahvuse - slaavlaste juures on kõrvuti nende andekusega muusikas, kirjanduses, teaduses jm. täheldatav ka laiskus , lohakus ja minnalaskmine. Venemaal võimu haaranud enamlus mängis just neile rahvuse halvimatele omadustele. Enamlaste võimuletulek oli võimalik ainult Venemaal. Selle suurim psühholoogiline kuritöö oli peenehingelise vene intelligentsi tapmine.
Rahvuslik ärkamine
Eesti rahva rahvuslikule ärkamisele panid teadliku aluse meie esimesed kõrghariduse saanud mehed : Jaak Peterson [üliõpilasena], ning arstid Friedrich Robert Faelmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald - kõik need mehed olid saanud küll saksakeelse hariduse ning Faelmann ja Kreutzwald kuulusid isegi balti-saksa üliõpilaste korporatsiooni "Estonia". Kuid jäid teadlikult eestlasteks, sest nad hindasid ja austasid oma rahvuslikkude juurte põlvenemist. Saanud julgustust ja inspiratsiooni Soome vennasrahva rahvuseepose "Kalevala" autorilt E. Lönnrotilt, panid Faelmann ja Kreutzwald kirja rahvasuus liikunud fragmendid ning avaldasid need kahekümnes lugulaulus Kalevipoja nime all.
Väljapaistvate tagajärgedega jätkasid rahvusliku kultuuri viljelemist pastor Jakob Hurt, Dr. Mihkel Veske, kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised selleaegsed eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad. Tänu nendele haritlastele süvenes eestlaste rahvuslik ärkamine ja kujunemine eesti rahvuseks. Selle arenguprotsessi kulminatsiooniks oli esimene Eesti rahvuslik laulupidu 1869. aastal Tartus, millest võttis osa 45 eesti laulukoori, üks saksa meeskoor ja neli pasunakoori. Esmakordselt esitati sellel laulupeol I. V. Janseni sõnadel loodud laul Mo isamaa, mo õn ja rõõm, samuti Lydia Koidula luuletus - "Sind surmani küll tahan..." Esimene eesti üldlaulupidu oli ühtlasi esimene avalik ja võimas eesti rahvuslik meeleavaldus , mis süvendas eestlastes rahvuslikku ühistunnet ja tiivustas rahvast uutele ühistele ja kõrgematele eesmärkidele.
Mõtted oma riigist
Üle-eelmise sajandi keskel alanud Eesti rahva kultuuriline- ja majanduslik areng ning rahvuspoliitiline küpsemine tõid nii ühiskondlikus elus, kui ka tolleaegsete omavalitsuste tegevuses kaasa eestlaste osatähtsuse kasvu. Uue sajandi algul alustasid linnades oma õiguste maksmapanemise eest võitlust linnakodanikud. Kuid eesti rahva soovid ulatusid juba siis märksa kaugemale. Mõte ühendatud Eestist arenes ajapikku ideeks demokraatliku korraldusega Eestist samasuguse demokraatliku Vene föderatsiooni raames. Kuid ärksamate eestlaste mõttelend ja soovunelmad ulatusid veelgi kaugemale. Patriootiliselt meelestatud rahvajuhtide kirjutistes ja kõnedes ning ärkamisaja isamaalauludes räägiti üha sagedamini iseseisvast Eesti riigist.
On aga täiesti selge, et ka kõige tagasihoidlikum soov neist tulevikusihtidest polnud Vene tsaaririigi poliitiliste tingimuste juures teostatav. See nõudnuks murrangulisi pöördeid ja põhjalikke muutusi Vene tsaaririigi senises poliitikas üldse ja vähemusrahvuste poliitikas veel eriti. See oleks nõudnud hoopiski teistsugust poliitilist situatsiooni.
Tsaaririigi kokkuvarisemise järel aga õnnestus vene impeeriumi koosseisust välja murda vaid soomlastel , poolakatel ning eestlastel, lätlastel ja leedulastel. Viimased kolm, saanud vaid kakskümmend aastat maitsta vabadust ja sõltumatust, pidid hiljem oma idanaabri ettearvamatu käitumise tõttu maksma ränka verehinda.
Sajandite vältel on eestlased pidanud sõdu, millega on alati kaasas käinud ohvrid ja häving, kuid mis on õpetanud eesti rahvast võite ja kaotusi mehiselt kandma. Kuid see võit, mis saavutati Eesti Vabadussõjas, oli eesti rahva ajaloo suurim sündmus. See sisendas meisse elujõudu, kindlustades seega meie noore Eesti riigi alusmüüre ja võimaldas elu, töid ja tegemisi oma tahtmist mööda korraldada.
Vabadussõjas võitles Eesti mees oma kahe ajaloolise vaenlase, venelastest enamlaste ja balti aadlikest sakslaste vastu. Raskete kaotuste hinnaga surusid Eesti väeosad 1919. aastal Punaarmee üksused tagasi, jõudes järjekordselt Pihkvasse. Samal ajal alustas ootamatult tegevust baltisakslaste Landeswehr , liikudes Eesti piiri poole ning vallutades Põhja-Lätis asunud Võnnu linna. 23. juunil toimus ajalooline Võnnu lahing, kus Landeswehr ja Rauddiviis said lüüa, ning järgnenud rünnakute käigus jõudsid Eesti väed Riia alla välja. Tänu eestlaste edukale sõjategevusele Lätis, sai võimu juurde Läti esimene president Karlis Ulmanis ja taastati Läti Vabariigi iseseisvus. 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud rahulepinguga tunnustas Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik Eesti iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis Venemaal olid Eesti maa ja rahva kohta olnud.
Sõja käik
11. novembril 1918.a. alistus Saksamaa Lääneliitlastele ja 13. novembril 1918 tühistas Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon , mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu 80 000 võitlejat. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75.000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Riia 22. mail.12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva . Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. Suurbritannia saatis 12. detsembril 1918 oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on (ametlikult alates 1935) Eesti Vabariigi Võidupüha. Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Novembris ja detsembris 1919 toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a. lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul .
2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping. Sellega loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati Eesti- Nõukogude Vene piir.
Vabadussõjas langes 5000 Eesti sõdurit.[ viide ?]
Hinnang
Vabadussõjaaegne Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner kirjutas 1939. aastal:
Meie Eesti rahva ajaloos oli Vabadussõda üks kõige tähtsam sündmus: see oli meie oludes hiigla võitlus, mille tagajärjeks oli iseseisev Eesti riik. Meie tuletame tänuga meelde kõiki, kes selles heitluses meile otse või kaudselt kaasa aitasid ja teame, et mõnegi kaasvõitlejaga tuli ka vahete-vahel kõvasti tülitseda; üldtulemus oli aga just see mida meie soovisime – meie oma riik.
Kronoloogia
1918

• 11. november - Omakaitse likvideeriti. Tegevust alustas Eesti Kaitseliit, millele läksid üle Omakaitse varad. Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud.
  
• 16. november – Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks.
  
• 19. november – Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle.
  
• 22. november – Nõukogude Venemaa väed ründasid Narvat. Tänu Saksamaa vägedele löödi rünnak tagasi.
  
• 25. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Pihkva.
  
• 27. november – valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel.
  
• 28. november – soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv.
  
• 28. november – Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast.
  
• 28. november – toimus Vabadussõja esimene lahing Joala küla põldudel (Joala lahing).
  
• 28.november – toimus 586 meheline punalaevastiku dessant Narva-Jõesuusse millest võtsid osa ristleja Oleg, miiniristleja Metki ja kolm transpordilaeva.
  
• 29. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Narva ja Narva-Jõesuu. Eesti sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni . Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 1893–1896 sündinud mehed.
  
• 11. detsember – Soomusrong nr. 2, mis koosnes 6 vagunist ja vedurist, sõitis Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele.
  
• 12. detsember – Tallinna alla jõudis Briti laevastik.
  
• 14. detsember – loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner.
  
• 15. detsember – algas Rägavere lahing.
  
• 21. detsember – enamlased vallutasid eesti vägede organiseerimatuse tõttu Tartu.
  
• 23. detsember – loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon . Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati sisekaitse ülemaks.
  
• 24. detsember – Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots . Alampolkovnik Viktor Puskar määrati Eesti 1. Diviisi ülemaks.
  
• 24. detsember – Tapa langes Nõukogude vägede kätte.
  
• 26. detsember – Aegna saare juures toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Spartak". Inglased kinkisid selle eesti mereväele. Pärast remonti kandis miiniristleja nime "Vambola".
  
• 27. detsember – Kokskäri tuletorni lähedal toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk".
  
• 30. detsember – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks.
  
• 31. detsember - Tallinna saabuvad esimesed soome vabatahtlikud major Mattias Ekströmi juhtimisel
  

1919

• 3.–4. jaanuar – eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski , Priske saeveski ja Valkla mõisa juures.
  
• 4. jaanuar – Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures Punaarmee Tartu kommunistliku polgu roodud .
  
• 5. jaanuar – Eesti väed vallutasid tagasi Aegviidu.
  
• 5.–6. jaanuar – Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmi ja Mattias Ekströmi juhtimisel.
  
• 6. jaanuar – enamlaste pealetung Paide suunal peatati. Viimase eduna vallutsaid punased samal päeval Tõrva.
  
• 7. jaanuar – Eesti väed asusid üldpealetungile.
  
• 9. jaanuar – vabastati Tapa ja Jõgeva.
  
• 12. jaanuar – eestlased vabastasid Rakvere.
  
• 14. jaanuar – eestlased vallutasid soomusrongide abil tagasi Tartu.
  
• 17.–18. jaanuar – toimus Utria dessant ning vabastati Narva.
  
• 20. jaanuar – Johann Laidoner ülendati kindralmajoriks.
  
• 31. jaanuar – toimus Paju lahing, kus võideti verises heitluses läti kütte, surmavalt sai haavata Julius Kuperjanov .
  
• 1. veebruar – Andres Larka sai sõjaminstri abiks ja tagavaravägede ülemaks. Eestlased said enda kätte Valga ja Võru.
  
• 4. veebruar – eestlased jõudsid Petserisse.
  
• 22. veebruar – Punaarmee alustas uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatates selleks kõik teised ründeoperatsioonid Vene Läänerindel.
  
• 24. veebruar – Jaan Soots sai ülemjuhataja staabiülemaks.
  
• 11. märts – enamlased vallutasid Petseri ning jõudsid Võru ligidale.
  
• 15. märts – Petseri vallutati tagasi ning enamlased taandusid Pihkva suunas.
  
• 4. aprill – Ernst-Johannes Põdder määrati Eesti 3. Diviisi ülemaks.
  
• 12. mai – algas eestlaste Maipealetung.
  
• 25. mai – eestlased vallutasid Maipealetungi käigus Pihkva.
  
• 5. juuni – Eesti soomusrongi ja Landesveeri vägede kokkupõrkega Amata jõe silla juures algab Landesveeri sõda. Samal päeval lõppes Maipealetung Põhja-Läti vabastamisega enamlastest. Eesti väed jõudsid Jekabpilsi.
  
• 6. juuni – Landeswehr vallutas Võnnu.
  
• 10. juuni – Sõlmiti vaherahu Landesveeriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel.
  
• 19. juuni – Vaherahu Landesveeriga lõppes. Sakslased alustasid pealetungi Limbaži lähedal.
  
• 22. juuni – Eesti väed alustasid vastupealetungi Landesveerile.
  
• 23. juuni – Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse Võidupühana.
  
• 30. juuni – eestlased jõudsid Riia alla.
  
• 3. juuli – Landesveeriga tehti liitlaste nõudel vaherahu Strazde koolimajas.
  
• 23. august – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide diviisi ülemaks.
  
• 17.–18. september - Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Jaan Soots ülendati kindralmajoriks.
  
• 21. september – Johan Pitka ülendati kontradmiraliks.
  
• 28. september – algas Loodearmee pealetung Petrogradile, mida toetasid eesti üksused.
  
• 29. oktoober – Loodearmee üksused said Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema.
  
• 18.–30. november – eestlased pidasid ägedaid kaitselahinguid Ingerimaal ja toimus Krivasoo lahing.
  
• 28. november – Eesti Merejõudude juhatajaks sai tervislikel põhjustel lahkunud Johan Pitka asemel mereväeleitnant Johannes Herm.
  
• 5. detsember – Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
  
• 14. detsember – Johannes Herm ülendati kaptenleitnandiks.
  
• 29. detsember – kindralmajor Aleksander Tõnisson sai Viru rinde juhatajaks.
  
• 30. detsember – lõppes enamlaste viimane katse vallutada Narvat.
  
• 31. detsember – sõlmiti vaherahu
  

Referaat
EÜA06
VÜKK.02.06.08