2. Maailmasõda (0)

8

TEINE MAAILMASÕDA

Eesti ajalugu. VI köide. Vabadussõjast taasiseseisvuseni. Ilmamaa: Tartu, 2005. lk 141 – 152.

Sõja eelõhtu

On väidetud, et Teine maailmasõda oli ette määratud otsustega, mis lõpetasid Esimese maailmasõja. Tõepoolest, sõjajärgsete rahu­lepingute põhjal kujunenud uus maailmapilt rahuldas vaid mõningaid võitjariike ning neidki üksnes osaliselt ja esialgu. Totalitaar­sete ja autoritaarsete režiimide võimuletulek enamikus Euroopa riikides 1920.-30. aastail tõi revanšistlikud ideed järk-järgult avalikku käibesse. Sõjakate meeleolude kasvust andsid tunnistust nii rahvusvahelise desarmeerimis­konverentsi läbikukkumine kui Saksamaa, Jaapani ja Itaalia lahkumine Rahvasteliidust. Märtsis 1935 taastas Saksamaa Versailles ' ra­hulepingu sätteid rikkudes üldise sõjavae­kohustuse ning mõni kuu hiljem sõlmitud Inglise-Saksa mereväeleping andis Berliinile võimaluse võimsa sõjalaevastiku taasloomi­seks. Märtsis 1936 tühistas Hitler Locarno kokkulepped ja viis väed Reini demilita­riseeritud tsooni. Oktoobris 1936 sõlmis Saksamaa sõpruslepingu Itaaliaga (Berlii­ni- Rooma telg ), novembris aga vormistas liitlassuhted Jaapaniga (Antikominterni pakt, Itaalia liitus sellega aasta hiljem). Itaalia oli selleks ajaks okupeerinud Etioopia ning Jaapan Kirde-Hiina. Saksa-Itaalia koostöö ja relvavõimsuse proovikiviks kujunes His­paania kodusõda 1936-39, milles mõlemad toetasid kindral Francisco Francot. Märtsis 1938 okupeeris Hitler Austria ning liitis selle Saksamaaga (Anschluss).
29. septembril 1938 sõlmisid Saksa­maa, Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa Müncheni kokkuleppe, mille alusel valda­valt sakslastega asustatud Sudeedimaa eral­dati Tšehhoslovakkiast ja liideti Saksamaaga. 15. märtsil 1939 okupeeris Hitler ka ülejäänud Tšehhi, moodustades seal Bõõmi- ja Määrimaa protektoraadi. Tšehhoslovakkia idaosas loodi aga Slovakkia marionettriik. 23. märtsil sai Saksamaa Leedult küll vormi­liselt diplomaatilisel teel, kuid tegelikult jõule toetudes tagasi Klaipeda (Memel) piirkonna. Aprillis 1939 okupeeris Itaalia Albaania ja lii­tis selle endaga. Seega olid Saksamaa ja Itaalia suutnud – ilma sõjata, lääneriikide vaikival nõusolekul – teostada Euroopas märkimis­väärseid ümberkorraldusi. Versailles' leping lakkas olemast, ilma et keegi oleks selle vastu valjuhäälselt protesteerinud.
1930. aastate teisest poolest alates val­mistusid kaks totalitaarset Euroopa suur­riiki – Nõukogude Liit ja Saksamaa – var­jamatult sõjaks, soetades nii relvastust kui moonavarusid kogustes, mis rahuaja tingimustes poleks olnud otstarbekad. Saksamaa oli juba kaardid lauale löönud ning oma eesmärgid – kõigi sakslaste ühendamine Suur-Saksamaa alla ja eluruumi juurde­võtmine idapoolsete rahvaste arvelt – osa­liselt realiseerinud. Raske oli mitte märgata Saksa agressiooni edaspidist suunda. Talle olid jalgu jäämas Poola, kelle koosseisu kuulus parast Esimest maailmasõda Saksa­maalt äravõetud alasid, samuti Jugoslaavia koosseisu kuuluv varasem Austria valdus Sloveenia ning Prantsusmaa valduses ole­vad Elsass (Alsace) ja Lotring (Lorraine). Nõukogude Liidu juhtide kinnisideeks oli proletaarse revolutsiooni eksport . Sellele lisandus rahulolematus varem Vene keisri­riigile kuulunud Euroopa valduste kaotami­sega. Alates 1920. aastate teisest poolest oli Nõukogude Liit püüdnud oma agressiivsust rahumeelse retoorikaga varjata, 1939. aasta suvel ja sügisel asuti aga vanu plaane avali­kult üles soendama.
Suurbritannia ja Prantsusmaa püüdsid iga hinna eest sõda vältida ja lootsid järe­leandmistega Saksamaale kindlustada uut status quo'd, mille hinnaks oli olnud Austria ja Tšehhoslovakkia likvideerimine. Selle vas­tukaaluks püüti päästa Poola. Paraku tõstatas Saksamaa kohe peale Tšehhi allutamist küsi­muse suhetest Poolaga. Saksamaa esimesed nõudmised – ühendada vabalinn Danzig Saksamaaga ning tagada vaba ühendustee läbi Poola koridori Ida-Preisimaale – esitati juba 21. märtsil. Nüüd mõistsid lääneriigid, et Saksamaa ei kavatse leppida Poola piiride püsimisega.
Kuna lääneriigid tunnetasid, et nende toetusest Poola iseseisvusele ei piisa ja sõja vältimine muutub päev-päevalt ebatõenäoli­semaks, hakkasid nad otsima kontakte Nõu­kogude Liiduga. See andis Moskvale võima­luse asuda välja mängima oma nägemust Eu­roopa kaardist . Nõukogude juhtkond pidas samaaegselt läbirääkimisi nii lääneriikide kui ka Saksamaaga, püüdes saavutada endale kõige paremat positsiooni, ning ühtlasi lääneriikide ja Saksamaa omavahelisi suhteid veelgi rohkem pingestada . Moskva püstitas mõlematel läbirääkimistel nõude tunnustada tema mõjusfääri, mis hõlmaks Soome, Balti riigid, Ida-Poola ja Bessaraabia, ning taotles lääneriikidega peetud kõnelustel endale või­malust viia Punaarmee nende riikide terri­tooriumile. Kuigi Prantsusmaa ja Suurbritan­nia kaldusid neid soove aktsepteerima, viisid lahkhelid kaudse agressiooni mõiste umber läbirääkimised ummikusse. Samas nõustu­sid Suurbritannia ja Prantsusmaa andma ühepoolsed tagatised Poolale, Kreekale ja Rumeeniale, kuid mitte Balti riikidele. See oli selgeks signaaliks Nõukogude Liidule, et Balti riigid on jäetud tema ja Saksamaa oma­vaheliste suhete mängumaaks.
Saksamaa omakorda sõlmis 7. juunil mittekallaletungipakti Eesti ja Lätiga, andes sellega Moskvale märku, et ta ei ole nende riikide saatusest huvitatud. Soostudes Nõu­kogude Liidu mõjusfääriga Ida-Euroopas, soovis Saksamaa küll esialgu Leedu jäämist enda mõju alla, kuid loobus hiljem ka sellest Nõukogude Liidu kasuks. Lääneriikide mee­lehärmiks sõlmiti 23. augustil 1939 Moskvas Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP), millele 28. septembril järgnes sõprus- ja piirileping. Need kokkulepped tegid Nõukogude Liidust ja Saksamaast sisuliselt liitlased, kuigi ei ko­hustanud Nõukogude Liitu sõtta astuma .

Välksõjad 1939 – 1941

MRP salajase lisaprotokolliga jagati Ida-Eu­roopa mõjusfäärideks ning avati Saksamaale tee agressiooniks Poolasse ja Nõukogude Lii­dule lääne suunas. Suurbritannia andis küll Poolale täiendava tagatise, sõlmides 25. au­gustil sõjalise Liidu lepingu, kuid Saksamaa, kes tundis seljatagust ida pool kindlustatuna, ei tõmbunud tagasi, vaid tungis 1. septembril Poolale kallale. 17. septembril ründas Poo­lat ka Nõukogude Liit. Vaatamata ägedale ja kohati lausa meeleheitlikule vastupanule, varises kahepoolse rünnaku alla langenud Poola sõjaliselt peagi kokku. 22. septembril tähistasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadiga Brest-Litovskis Poola nel­jandat jagamist.
Lääneriigid, kes olid lubanud Poolat toe­tada, pidasid sõna vaid osaliselt. 3. septemb­ril kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia, samuti kaks Briti dominiooni – Austraalia ja Uus- Meremaa – sõja Saksamaale. Teise­le agressorile – Nõukogude Liidule – sõja­kuulutus aga ei laienenud . Lisaks jäid nii Prantsusmaa kui Suurbritannia ka pärast formaalset sekkumist sõtta võrdlemisi pas­siivseks. Saksamaa läänepiirile koondatud Briti ja Prantsuse väed hoidusid tegevu­sest, mistõttu see vaenuvägede tegevusetu vastasseis sai tuntuks kui kummaline sõda. Selline poliitika võimaldas Saksamaal ja Nõukogude Liidul segamatult jätkata oma kavatsuste elluviimist.
Et jätta aega okupatsioonivõimu keh­testamiseks ja vastupanu mahasurumiseks Ida-Poolas, vältis Nõukogude Liit mõnda aega uute sõjakollete tekitamist, seda enam, et Moskvas ei oldud kindel, kuidas reagee­riks Saksamaa uutele konfliktidele Kesk-Eu­roopas. Seetõttu üritas Kreml oma eesmärke realiseerida esialgu diplomaatilisel teel, jõuga üksnes ähvardades, ning keskendas oma jõupingutused rahvusvahelisse isolatsiooni jäänud Balti riikidele ja Soomele.
Kolm Balti riiki võtsid Nõukogude Liidu poolt peale surutava baaside lepingu vas­tu (Eesti kirjutas sellele alla 28. septembril, Läti 5. oktoobril, Leedu 10. oktoobril 1939). Lepingu tulemusena paigutati Balti riikide territooriumile Punaarmee üksused, mille isikkoosseis Balti riikide relvajõude arvuliselt ületas. Siitpeale puudus Balti riikidel võimalus ajada iseseisvat välispoliitikat ning nad olid muudetud sisuliselt Nõukogude Lii­du protektoraatideks.
Samasugust lepingut soovis Nõukogude Liit sõimida ka Soomega , esitades vastava nõudmise 5. oktoobril. Lisaks pakkus Mosk­va Soomele näiliselt kasulikku territooriu­mide vahetamist, mis oleks andnud Soome­le rohkem alasid, kui Nõukogude Liit oleks vastu saanud. Kuid territooriumi loovutami­ne Karjala kannasel oleks tähendanud loobu­mist väljaehitatud kaitseliinist ning avanuks Punaarmeele tee pealetungiks Viiburile, Soome suuruselt teisele linnale . Kuigi valitsus kinnitas, et Soome ei ole suuteline sõja kor­ral Nõukogude Liidule vastupanu osutama ja isegi sõjaväe juhtkond eesotsas Earl Gus­taf Emil Mannerheimiga pooldas järeleand­mist Moskvale, keeldus parlament lepingut sõlmimast. Seepeale lavastas Nõukogude Liit 26. novembril Mainila külas Karjala maakit­susel piiriintsidendi, tühistas mittekallaletun­gilepingu ja katkestas diplomaatilisel suhted. 30. novembril 1939 alanud Punaarmee sissetung Soome vallandas Talvesõja.
Vallutatud Terijoe linnas (praegune Zelenogorsk) moodustas Kominterni juh­tivtegelane Otto Kuusinen Moskva ettekir­jutuste kohaselt nukuvalitsuse. Terijoe va­litsus kuulutas välja Soome Demokraatliku Vabariigi ning sõlmis Nõukogude Liiduga sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingu. Moskva püüdis esialgu jätta muljet, nagu oleks Soomes käimas kodusõda, et saada enda poolele 1918. aasta kodusõjas punaste poolel võidelnud soomlasi. See samm aga ei andnud oodatud tulemusi. Soomlased jäid ühtseks, ning rahvusvahelise avalikkuse suhtumine väljendus selles, et Nõukogude Liit kui agressor visati 14. detsembril 1939 Rahvasteliidust välja. Pärast kolmekuulist positsioonisõda hakkas Moskva mõistma, et oma vägede hulka rindel märkimisväärselt suurendamata ei suudeta Soomet okupee­rida. Samas kurnas sõda Nõukogude Liitu märksa rohkem kui oli arvestatud. Talve­sõja jooksul hakkas muutuma ka Saksamaa suhtumine, kes kartis Suurbritannia sõjalist aktiviseerumist Põhjalas ja soovitas tungi­valt sõjategevuse Soomes lõpetada. See lõi tingimused rahulepingu sõlmimiseks, mis sai teoks 13. märtsil 1940 Moskvas. Soome oli sunnitud loovutama Nõukogude Liidule umbes kümnendiku oma territooriumist ja rentima Hanko poolsaare 30 aastaks Punaar­meele. Samas säilitas Soome iseseisvuse ja jäi puutumata ka Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel toime pandud agressioonist Balti riikide vastu.
Vahetult pärast Talvesõda leidis Berliin olevat sobiva aja Prantsusmaa purustamiseks ja Lääne-Euroopa väikeriikide allutamiseks Saksa kontrollile . 9. aprillil 1940 okupeeris Saksamaa Taani ja ründas Norrat, kohates seal ootamatult tugevat vastupanu. 10. mail alustas Saksamaa sissetungi Prantsusmaa­le, hõivates alustuseks Belgia, Luksembur­gi ja Madalmaad, ning vältides sel kombel prantslaste kindlustusi – Maginot' liini. Sõja­tegevuse esimeses faasis tungisid Saksa tan­kikiilud La Manche'i rannikuni , purustades Dunkerque 'i all Briti ekspeditsiooniväed (kogu sõjatehnika jäi sakslaste saagiks, kuid suur osa elavjõust evakueeriti Suurbritan­niasse). Prantsuse armee peajõud hajutati ja hävitati Weygandi liinil ning 14. juunil marssisid Saksa väed tõsisemat vastupanu kohtamata Pariisi. 16. juunil püüdis Suurbri­tannia sõlmida Prantsusmaaga sõjalist liitu, mis annaks Prantsusmaale aluse jätkata sõda Saksamaa vastu ka siis, kui tema territoo­rium on okupeeritud. Prantsuse valitsus aga lükkas selle ettepaneku tagasi, ning 22. juu­nil sõlmis Prantsusmaa Saksamaaga vahera­hu. Kapitulatsioonile kirjutas Compiegne 'i metsas alla peaministriks tõusnud marssal Henri Philippe Petain , Esimese maailmasõja kangelane, tehes seda samas salongvagunis, kus oli 11. novembril 1918 sõlmitud Esimese maailmasõja lõpetanud vaherahu . Sel moel tasus Hitler Prantsusmaale Saksamaa alan­damise eest. Prantsusmaa muutus Saksamaa satelliidiks ja katkestas diplomaatilised suh­ted Suurbritanniaga.
Kasutades kestvat sõjategevust Läänes, otsustas Nõukogude Liit viia lõpule oma plaanid Ida-Euroopas. Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti 15. – 17. juunil ning annekteeriti 3. – 6. augustil 1940. 28. juunil inkorporeeris Nõukogude Liit ka Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja- Bukoviina . Rumeenia , kellele Saksamaa keeldus abi osutamast, vas­tupanu ei avaldanud.
1940. aastal asus avaliku agressiooni teele kolmaski riik – fašistlik Itaalia. Saades innus­tust Saksamaa sõjalisest edust, loobus Rooma senisest neutraliteedist ning kuulutas 10. juunil sõja Suurbritanniale ja Prantsusmaale, viimast ka rünnates. Samal sügisel tungisid Itaalia väed Egiptusesse ja Kreekasse , kuid kohtasid tugevat vastupanu ja olid sunnitud pöörduma abipalvega oma liitlase Saksamaa poole. Jaanuaris 1941 maabus Põhja-Aafri­kas Saksa Aafrika Korpus, 6. aprillil 1941 aga alustas Wehrmacht välksõda Balkanil . Kam­paania tulemusena alistusid Jugoslaavia (17. aprillil) ja Kreeka (21. aprillil).
1941. aasta suveks oli suur osa Mandri-­Euroopa riikidest kaotanud iseseisvuse või vähemasti langenud mõne sõjaka suurriigi mõju alla. Eesti, Läti ja Leedu olid inkorpo­reeritud Nõukogude Liidu koosseisu. Poola oli likvideeritud – selle idaosa annekteeris Nõukogude Liit, Saksamaa okupatsiooni alla langenud alast loodi kindralkubermang ad­ministratiivkeskusega Krakowis. Tšehhoslo­vakkia territooriumil eksisteeris Böömi- ja Määrimaa nime kandev Saksamaa protek­toraat, ning ka Ungari kasuks amputeeritud Slovakkia oli iseseisev vaid nominaalselt. Ju­goslaaviast jäid alles Saksamaa kontrolli all olev "iseseisev" Horvaadi riik ja Saksa sõja­väelisest valitsusest täielikult sõltuv Serbia , endise liitriigi äärealad jagati Saksamaa, Itaa­lia, Ungari ja Bulgaaria vahel. Kreeka alluta­ti Saksa ja Itaalia sõjaväevõimudele. Lääne­-Euroopas oli Saksamaa okupeerinud Taani, Norra, Madalmaad, Belgia, Luksemburgi ning 2/3 Prantsusmaast (ülejäänud Prantsus­maad valitses Vichy linnast marssal Petaini marionetlik valitsus). Erinevalt Kesk-Euroo­past Saksamaa Lääne-Euroopas anneksiooni ei teostanud ja nominaalselt säilitasid sealsed riigid iseseisvuse. Suveräänsetest riikidest olid Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia Saksamaaga liitlassuhetes (nagu ka Jaapan, Tai ja nukuimpeerium Mandžukuo väljas­pool Euroopat) ning Rootsi, Šveits, Hispaa­nia, Portugal ja Soome – Saksa-sõbralikud, ehkki vormiliselt neutraalsed.
Ainsana osutas Saksamaale Euroopas vastupanu veel Suurbritannia. 1940. aasta 12. aprillil oli Suurbritannia okupeerinud Fääri saared ja 10. mail Islandi, põhjendades seda sammu vajadusega võtta need alad oma kait­se alla, et vältida Saksamaa sissetungi (sama argumenti kasutas Saksamaa Suurbritannia suhtes, okupeerides Taani, Norra, Belgia, Luksemburgi, Madalmaad ja Kreeka). Sõda Saksamaa ja Suurbritannia vahel kujunes põhiliselt õhu- ja meresõjaks.
Selles sõjas asusid Suurbritanniat järjest mõjukamalt toetama Ameerika Ühendriigid, loobudes senisest neutraliteedist ja kiirenda­des relvastumist. Esialgset kirjutamata liitu tugevdas märtsis 1941 USA-s vastu võetud laenu-rendiseadus ("Lend-Lease Act"), mis volitas presidenti tarnima liitlastele sõjavarustust. Veelgi olulisem samm astuti 14. augustil 1941, mil USA president Franklin Delano Roosevelt ja Suurbritannia peaminister Winston Churchill kohtusid Kanada rannikul sõjalaeva pardal ning allkirjasta­sid Atlandi harta. Selles deklareeriti, et al­lakirjutanud riigid austavad kõigi rahvaste õigust valida valitsemisvorm, mille all nad sooviksid elada, ega nõustu mitte mingisu­guste territoriaalsete muudatustega, mis ei ole kooskõlas kohalike elanike vabalt väljen­datud tahtega. Hartas kajastunud Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa seisukohad käi­masoleva sõja ja maailma tuleviku suhtes andsid järgnevail aastail usku ja lootust pal­jude okupeeritud riikide rahvastele.

Sõda ja diplomaatia 1941 – 1944

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõda Nõu­kogude Liidu vastu. Punaarmee, mida oli küll püütud sõjaks Saksamaaga ette valmis­tada, ei suutnud sõja algul märkimisväärset vastupanu osutada, sest Moskva oli kavat­senud rünnata esimesena, ning panustas seetõttu ründesõjale, jättes kaitse tagaplaa­nile. Saksamaa saavutas edu just seeläbi, et ennetas Nõukogude Liidu rünnakut. Siiski õnnestus sakslastel välksõja meetodil hõiva­ta üksnes mittevene rahvastikuga piirkon­nad, kus neid tervitati kui vabastajaid Nõu­kogude okupatsioonist ja bolševike terrorist. Põlisvene aladel aga rünnak takerdus. Lenin­gradi ei suudetud vallutada ja algas kurnav piiramine ( Leningradi blokaad). Pärast saks­laste ebaedu Moskva lahingus 1941/42. aasta talvel muutus senine välksõda valdavalt po­sitsioonisõjaks Sakslased suutsid edasi liiku­da üksnes Volga - Kaukaasia suunal.
Kohalike idarahvaste jõhker ja üleolev kohtlemine häälestas elanikkonna peatselt sakslaste vastu. See võimaldas Moskval käivi­tada sakslaste tagalas partisanisõja. Okupee­ritud ida-alade ministri Alfred Rosenbergi ettepanek jagada Nõukogude Liit rahvuste asualade järgi alguses riigikomissariaatideks ja seejärel iseseisvateks riikideks põrkas üle­jäänud Saksa juhtkonna vastuseisule. Hitleri seisukoht – mitte kaasata põliselanikke oku­peeritud alade juhtimisse, vaid hoida nad sellest võimalikult kaugel – andis selge sõnumi, et Hitleril ei ole kavatsust Ida-Euroopa rah­vaid totalitarismist vabastada, vaid asenda­da bolševistlik türannia natsionaalsotsialist­likuga.
1941. aasta suvel aktiviseerus ka Jaapan, esitades 23. juulil nõudmise, et talle antaks sõjaväebaase Indo-Hiinas, mis kuulus Prant­suse ja Briti mõjusfääri. Päev hiljem alustas ta Indo-Hiina okupeerimist. Jaapanlaste loosung Aasia aasialastele! oli valdavalt lääne­riikide koloniaalsõltuvuses olevate rahvaste seas populaarne , ning jaapanlasi tervitati kui vabastajaid. Sõja kuulutasid Suurbritan­nia ja Ameerika Ühendriigid Jaapanile siis­ki alles pärast seda, kui viimane ründas 7. detsembril 1941 USA laevastiku baasi Pearl Harbouris. Edukale rünnakule järgnes veelgi edukam vallutusretk Kagu-Aasias ja Vaiksel ookeanil. 11. jaanuaril 1942 vallutasid jaa­panlased Kuala Lumpuri, 20. jaanuaril tun­gisid Birmasse, 15. veebruaril sundisid Sin­gapuris kapituleeruma 70 000 Briti Rahvas­te Ühenduse sõjameest. Tekkis reaalne oht, et jaapanlased tungivad Indiasse ja sealt edasi Lähis-Ida suunas. India radikaalne Briti-vastane opositsioon tegi jaapanlaste sissetungiks ettevalmistusi. 9. aprillil alis­tusid jaapanlastele Filipiinidel paiknevad USA väed.
Üldine sõjalis-poliitiline olukord sun­dis Lääneriikide juhte järjest enam vaatama Moskva poole, kellest loodeti tuge võitluses Saksamaa ja Jaapaniga. Kuigi Saksa-Nõuko­gude sõja algperioodil kaheldi nii Washing­tonis kui Londonis Nõukogude Liidu võimes Saksamaa sõjamasinale vastu panna, sõlmis Suurbritannia juba 12. juulil 1941 Nõukogu­de Liiduga Moskvas vastastikuse abistamise kokkuleppe ühise tegutsemise kohta Saksa­maa vastu. Sellega kohustusid osapooled tei­neteist abistama ja mitte pidama läbirääki­misi separaatrahu sõlmimiseks. 1. oktoobril lisandus sellele vastastikuse sõjalise abi pro­tokoll, milles nähti ette USA ja Suurbritannia relvastuse ja tehnika tarnimist Nõukogude Liidule.
Sõja laienemine Kagu- Aasiasse sundis Suurbritanniat ja Ühendriike senisest veel­gi rohkem Moskvale lähenema, sest neil oli vaja rakendada Nõukogude sõjalist potent­siaali Saksa vägede kinnihoidmiseks ida­rindel. Ühtlasi ilmnes , et Saksamaa ei suuda Nõukogude Liitu purustada, ja see avas või­malused koalitsiooni laienemisele. 26. mail 1942 sõlmiti Londonis kahekümneks aastaks Suurbritannia ja Nõukogude Liidu sõjaline liit. 5. novembril 1942 laiendasid Ühendrii­gid USA-Suurbritannia lepingu (lend-lease) ka Nõukogude Liidule. Sellest päevast alates võib Nõukogude Liitu pidada USA ja Suurbritannia täiemahuliseks liitlaseks.
1943. aastal pöördus sakslaste sõjaõnn peaaegu kõikidel rinnetel. Idarindel leidis tal­vel 1942/43 aset hiiglaslik Stalingradi lahing, mis tõi kaasa Saksa vägede esimese suure ka­pituleerumise Punaarmeele ning taandumi­se Kaukaasia suunalt. Seni põhiliselt võiduka Wehrmacht'i jaoks teravdas olukorda veelgi fiaskoga lõppenud pealetung Kurski kaarel juulil 1943.
Põhja-Aafrikas olid britid aastail 1940-42 löönud tagasi mitu Itaalia ja Saksa vägede pealetungi Egiptusele, suutmata siiski tuua sõja käiku otsustavat pööret. USA vägede saabumine Marokosse ja Alžeeriasse no­vembris 1942 muutis aga jõudude vahekor­ra sakslaste kahjuks ning tõi 13. mail 1943 kaasa Saksa-Itaalia vägede kapituleerumise Tuneesias.
Samal aastal kaotas Saksamaa osaliselt oma tugevaima ja olulisima liitlase Euroo­pas - Itaalia. 10. juulil 1943 alustasid USA ja Briti väed operatsiooni " Husky ", mille ees­märgiks oli Sitsiilia hõivamine. Seejuures osutas liitlastele märkimisväärset abi Itaalia maffia, kes lootis Mussolini kukutamise läbi oma varasemat võimsust taastada. Mussolini tähte oli Itaalia sõjaline ebaedu varjutanud juba varem, ning 25. juulil nimetas Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III valitsusju­hiks marssal Pietro Badoglio; Il Duce arreteeriti, fašistlik partei saadeti laiali. Pärast seda kui ameeriklased ja britid kinnitasid kanda Itaalia mandriosas, kirjutasid uue valitsuse esindajad 3. septembril alla vahe­rahukokkuleppele, ning 13. oktoobril kuulu­tas Itaalia kuningriik Saksamaale sõja. Niisiis olid sakslased sunnitud avama veel ühe rin­de, sedapuhku Itaalias. Saksa eriüksuse ope­ratsiooni läbi vabastatud Mussolinile alluv Saló vabariik Itaalia põhjaosas jäi jätkuvalt Saksamaa liitlaseks.
Halvenes ka Jaapani olukord. Esimesed ebaõnnestumised olid Jaapanit tabanud juba 1942. aasta suvel, kui USA andis mitu hävita­vat lööki tema laevastikule. 1943. aastal algul aga liitlaste suurpealetung Vaikse ookeani edelaosas, mille tulemusena tõrjuti oma im­peeriumit laiendavad jaapanlased aeglaselt tagasi kodusaarte suunas.
Paralleelselt sõjaliste sammudega jätkus vilgas diplomaatiline tegevus, et koordinee­rida liitlasi teljeriikide (Saksamaa ja tema liitlased) purustamisel. Paraku kaasnes sellega USA ja Suurbritannia järeleandlikkus Stali­ni nõudmiste eel, mis tekitas ohu, et Kesk‑Euroopa riigid jäetakse pärast sõja lõppu Nõukogude Liidu mõjusfääri.
Jaanuaris 1943 toimunud Casablan­ca konverentsil jõudsid USA president Roosevelt ja Suurbritannia peaminister Churchill kokkuleppele, et Saksamaa ja Jaapan tuleb sundida tingimusteta kapitu­leeruma.
18. – 30. oktoobril 1943 koostati Moskvas liitlaste välisministrite konverentsil "Nelja riigi deklaratsioon üldise julgeoleku küsi­mustes". Selles otsustati võidelda teljeriikide tingimusteta kapitulatsioonini, kehtestada Itaalias demokraatlik valitsemiskord ja taas­tada Austria iseseisvus. Teise rinde avamise kohta USA ja Suurbritannia kohustusi veel ei võtnud.
23. – 27. novembril ja 2. – 7. detsembril 1943 toimus Kairo konverents, mille keskseks küsimuseks oli Jaapani purustamine. Lisaks Churchillile ja Rooseveltile osales konverent­sil ka Hiina Vabariigi liider Jiang Jieshi.
28. novembrist 1. detsembrini 1943 toi­munud Teherani konverentsi põhiteemaks kujunes teise rinde avamine Euroopas. Konverentsil avaldusid selged erimeelsused Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel küsimuses, kus seda tuleks teha. Churchill soovis alustada rünnakut Saksa positsiooni­dele Balkanilt. Sellele seisis jäigalt vastu Sta­lin, kes tahtis allutada Kesk-Euroopa Puna­armee kontrollile. Lääneliitlased andsid Sta­linile järele. Otsustati, et teine rinne avatakse Prantsusmaal, saades vastutasuks lubaduse, et Nõukogude Liit astub kuus kuud pärast sõja lõppu Euroopas sõtta Jaapani vastu.
Samal ajal kui lääneliitlased kooskõlas­tasid oma tegevust Nõukogude Liiduga, ilmutas viimane suurt aktiivsust, otsides võimalusi separaatrahuks Saksamaaga. Ra­husondeerimised leidsid aset neutraalsete riikide pinnal, eriti Šveitsis, Rootsis ja Portu­galis. Pärast edutut 1942. aastat suurenes ka sakslaste vastuvõtlikkus sellistele kontaktide­le. Nõukogude Liitu huvitas Saksa-Vene 1914. aasta piiri taastamine ja vabad käed Darda­nellides, mis oleks võinud olla separaatrahu hinnaks. Siiski jäi Hitler endale kindlaks ja keeldus Nõukogude Liiduga ametlikest kon­taktidest, nähes selles võimalikku tüssamist ja Moskva soovi lääneriikidelt rohkem järe­leandmisi välja pressida.
Neil aastail omandas natslik režiim kogu Euroopas järjest ebainimlikumaid jooni. 20. jaanuaril 1942 toimunud natsijuhtkonna Wannsee konverentsi otsuse kohaselt alusta­ti juutide massilist hävitamist. Hiljem holo­kaustiks nimetatud genotsiidi läbi hukkus umbes kuus miljonit juuti. Samas käivitas Saksamaa võimsa propagandasõja, näita­maks nii Nõukogude Liidu kui ka lääneliit­laste inimvihkajalikkust.
Lääneriikide puhul andsid selleks alust järjest sagenevad ja võimsamaks muutuvad õhulöögid, mis ei suutnud oluliselt nõrgesta­da Saksamaa sõjalis-tööstuslikku potentsiaali, kuid nõudsid sadu tuhandeid ohvreid Sak­samaa tsiviilelanike seast. 17. jaanuaril 1944 teostatud kuninglike õhujõudude pommirünnakut Berliinile taunis isegi Briti parla­mendi ülemkoda.
Samas oli lääneliitlaste õhurünnakutel siiski vähemalt strateegiline eesmärk. Sõja­aastail tugevnenud nõukogulikel repres­sioonidel puudub aga igasugune põhjendus. Esimesed otsesed tõendid kommunistliku režiimi korraldatud massilistest tapatalgu­test avalikustasid sakslased 13. aprillil 1943, süüdistades Nõukogude võime 4500 Poola ohvitseri mõrvamises. Nimelt leiti Katõnist Smolenski lähedalt Nõukogude Liidu julge­olekujõudude teostatud veresauna ohvrite ühishaud. Kuid Moskva ei piirdunud ai­nult naaberriikide ohvitseride hävitamisega. Nõukogude kodanikest represseeriti 1941. aastal esimestena volgasakslased . 1944. aas­tal jõudis järjekord krimmitatarlaste ja mitmete Põhja-Kaukaasia rahvasteni (sh. tšetšeenid ja inguššid), keda süüdistati koos­töös natsidega ning küüditati Kesk-Aasias­se ja Siberisse. Neidki samme saab käsitleda üksnes genotsiidina. Lisaks sellele terrorisee­risid nõukogude julgeolekujõud massiliselt inimesi, kes olid viibinud Saksamaa poolt ajutiselt okupeeritud aladel. Neid süüdistati riigireetmises ja karistati ülima rangusega.

Sõja lõpp

1944. aasta vältel taandus Saksamaa peaaegu kõikidest okupeeritud maadest. 1943. aas­tal loobus liidust Saksamaaga Itaalia ning järgmise aasta jooksul järgisid tema eeskuju ka teised Euroopa liitlased. Rumeenia, Bul­gaaria ja Soome, püüdes vältida Nõukogude okupatsiooni, kuulutasid koguni Saksamaa­le sõja. Seejuures osutus kõige edukamaks Soome, kes talvel 1944/45 peetud Lapi sõjas tõrjus Saksa väed oma jõududega välja. Un­gari paadis alustada separaatläbirääkimisi lääneliitlastega, kuid sakslased arreteerisid Ungari juhtkonna eesotsas riigihoidja ad­miral Miklõs Horthyga ja võim Ungaris läks Saksa väejuhatuse käätte. 1. augustist 2. ok­toobrini 1944 toimus Varssavi ülestõus, mille eesmärgiks oli vabastada osa Poolast enne Punaarmee saabumist. Siinjuures käitus Nõu­kogude Liit, nagu oleks ta Saksamaa liitlane. Punaarmee ootas, kuni sakslased ülestõusu maha surusid ja Varssavi maatasa tegid, enne kui linna ale võttis. Lisaks takistas Nõukogu­de Liit lääneliitlastel Varssavi varustamist.
Teise rinde avamine 6. juunil 1944, mil USA, Suurbritannia ja Kanada väed alustasid dessanti Normandiasse, tugevdas vastupanu kõikjal Lääne-Euroopas ja tekitas lootuse , et Saksa ülemvõimust on võimalik vabaneda ilma Punaarmee osaluseta. Samas, liitlaste otsus mitte lähtuda Churchilli ettepanekust (avada teine rinne Kreekas ja lõigata ära Pu­naarmee läände tungimise võimalus) jättis mitmed Euroopa rahvad Punaarmee voli alla ning tõi kaasa verised repressioonid ja miljoneid põgenikke.
Teise rinde avamine mõjutas ka Saksa­maa siseolukorda. Kuna lootus, nagu võiks Saksamaa sõja võita, oli kadunud, püüdis osa Wehrmacht'i ohvitsere vabaneda Hitlerist ja alustada lääneriikidega läbirääkimisi sepa­raatrahu või tingimusliku kapituleerumise üle, et vältida Punaarmee okupatsiooni Saksamaal. 20. juulil 1944 korraldasid ohvitserid krahv Claus von Stauffenbergi eestvõtmisel Saksa vägede ida-peastaabis Rastenburgis Hitlerile pommiatentaadi, mis aga ebaõnnes­tus, tuues kaasa puhastuse ohvitserkonnas. Stauffenbergi kaassüüdlastena hukati ca 5000 inimest. Saksamaa läks enesetapjalikult vastu totaalsele kaotusele ja hävingule.
4. – 11. veebruaril 1945 kohtusid Jaltas USA president Roosevelt, Suurbritannia peaminister Churchill ja Nõukogude Liidu diktaator Stalin . Jalta ehk Krimmi konve­rentsil otsustasid liitlased nõuda Saksamaa tingimusteta kapituleerumist (nagu esime­sed kaks olid nõudnud juba Casablancas) ning kavandasid Saksamaa jagamise neljaks okupatsioonitsooniks, mida haldaksid USA, Suurbritannia, Nõukogude Liit ja Prantsus­maa. Lääneliitlased nõustusid 1939. aastal annekteeritud Ida-Poola jäämisega Nõuko­gude Liidule ja otsustasid kompenseerida Poola kaotused idas Saksamaa arvel, nähes Poola läänepiirina ette Oderi- Neisse liini. Nõukogude Liit lubas pärast Saksamaa pu­rustamist astuda sõtta Jaapani vastu, saades õiguse haarata enda kontrolli alla Korea põhjaosa (kuni 38. paralleelini) ning annekteerida Kuriili saared ja Sahhalini lõunaosa.
1945. aasta kevadel kandusid lahingud Saksamaa sõjaeelsele territooriumile. Puna­armee vallutas 2. mail Berliini. Hitler sooritas 30. aprillil enesetapu. Kindralooberst Alfred Jodl kirjutas 7. mail alla Saksamaa tingimus­teta kapitulatsioonile. 8. mail 1945 lakkas senine Saksa riik eksisteerimast.
Aasias jätkus sõda Jaapani ja liitlaste va­hel sügiseni. USA heitis 6. augustil Hiroshimale ja 9. augustil Nagasakile aatomipommi, et kiirendada Jaapani kapituleerumist. 14. augustil Jaapan alistuski, ja 2. septembril 1945 kirjutati alla kapitulatsiooniakt. Eri­nevalt Saksamaast jäi Jaapan aga sisuliselt okupeerimata ja võimu säilitas Jaapani ad­ministratsioon.
Teine maailmasõda haaras enda alla roh­kem kui 22 miljonit ruutkilomeetrit ja 40 rii­gi territooriumi. Teljeriikide poolel sõdis 11 ning lääneliitlaste poolel 61 riiki. Kuus aastat väldanud sõjas hukkus vähemalt 55 miljonit inimest. Mitme riigi osas jäid Teise maail­masõja tagajärjed lahendamata. Nii olid Balti riigid Nõukogude Liidu poolt annekteeritud kuni 1991. aastani.

Balti küsimus 1940 – 1945

Juba 1940. aasta suvel püüdis Moskva kõik­võimalikul moel leida tunnustust Baltikumi annekteerimisele, väites, et Baltimaad ühine­sid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Kuid riike, kes soostusid anneksiooni tunnustama , leidus toona napilt. Üksnes Saksamaa ja tema liitlased olid valmis Moskva sammud tingimusteta heaks kiitma. Natslik valitsus pidas MRP-d sedavõrd oluliseks, et isegi Saksa­-Nõukogude sõja aastail, mil Saksamaa oku­peeris Balti riike, käsitles ta neid Nõukogude Liidu osana .
Demokraatlikest lääneriikidest jõudis anneksiooni tunnustamisele kõige lähemale Rootsi, kes deklareeris aastatel 1940 – 1945 kor­duvalt de facto tunnustust, andis Nõukogu­de Liidule üle Balti riikide vara ning lubas deporteerida Rootsi sattunud Balti riikide kodanikke . Seevastu Soome, olles küll 1940. aasta kevadel vastu võtnud sõjalise kaotuse, ei tunnustanud Balti riikide liitmist Nõu­kogude Liiduga, kuigi oli sunnitud sulgema ja Nõukogude Liidule üle andma Helsingis asuvad Balti riikide saatkonnad.
Mitu lääneriiki kinnitas ametlikult, et Nõukogude Liidu anneksioon Balti riikides on ebaseaduslik vägivallaakt ega leia tunnus­tamist. Mõnedes riikides jätkasid tööd Ees­ti, Läti ja Leedu riikide välisesindused, sest nende volitusi loeti jätkuvalt kehtivateks. Nii vastas Suurbritannia valitsus keeldumisega Nõukogude Liidu suursaadiku Ivan Maiski nõudmisele sulgeda Balti riikide saatkonnad, teatades, et ei tunnusta Balti riikide annektee­rimist Nõukogude Liidu poolt. 23. juulil 1940 esitas USA riigisekretäri abi Sumner Welles deklaratsiooni, milles rõhutati, et Ühendrii­ kide rahvas on vastu igasugusele sekkumise­le suveräänse riigi siseasjadesse, kui võimas ka poleks riik, kes seda teeb. Ühendriikide valitsus teatas, et ei tunnusta Balti riikide an­nekteerimist, ja külmutas Balti riikide varad USA-s, keeldudes neid Nõukogude Liidule üle andmast. Ning kuigi 13. augustil 1940 sulgesid Ameerika Ühendriigid oma saat­konnad Balti riikides, kinnitati nüüdki, et tegevus lõpetatakse üksnes jõu survel.
Samas polnud Balti riikide iseseisvuse küsimus siiski ei Ameerika Ühendriikide ega Suurbritannia jaoks esmajärgulise tähtsusega, ning kuigi kumbki riik ei andnud ametlikult järele Moskva nõudmistele tunnustada Bal­tikumi okupeerimist de jure, oldi Nõukogu­de Liidu vallutustega sisuliselt leppinud. Eri­ti järeleandlik oli Inglismaa. Vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja puhkemist tunnistas Briti suursaadik Washingtonis , et Balti riigid on sajandeid olnud võõraste valitseda , mis­tõttu temal ei ole nende suhtes sellist respekti nagu Soome puhul. Ka Briti välisminister avaldas samal ajal arvamust, et Nõukogude Liidu nõudmisi Balti riikide de jure tunnusta­mise lõpetamiseks võiks toetada. USA sellega ei nõustunud.
Lääneriikides järk-järgult üha enam ilmnevat järeleandlikkust Moskva soovidele tugevdas otsustavalt Saksa-Nõukogude sõja vallandumine. Eesti välisesindajad said sel­lele kinnitust varakult. 24. juunil 1941 esitas Eesti peakonsul USA-s Juhan Kaiv Ameeri­ka Ühendriikide riigisekretärile noodi , milles palus sõbralikku vahetalitust, saavutamaks Punaarmee väljaviimist Eestist ja seadusliku valitsuse ennistamist. Mõne nädala möödu­des teatas riigisekretäri abi Welles, et selliseid samme pole antud välispoliitilises olukorras otstarbekas ette võtta.
Atlandi hartas kinnitasid USA ja Suur­britannia küll, et ei nõustu territoriaalsete muudatustega, mis ei ole kooskõlas kohalike elanike tahtega, kuid tõlgendasid seejuures hartat erinevalt. Kui USA Riigidepartemang tõendas, et hartas sisaldub muuhulgas soov taastada vägivaldselt kõrvaldatud seaduslikud valitsused Balti riikides, siis Suurbritan­nia peaminister Churchill teatas parlamendi alamkojas esinedes, et hartas peetakse sil­mas eelkõige Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa maade ja rahvaste suveräänsuse taastamise .
Balti riikide olevik ja tulevik tulid jutuks ka Suurbritannia välisministri Robert An­thony Edeni visiidil Moskvasse detsembris 1941, mil Nõukogude juhtkond esitas brit­tidele üllatusliku ettepaneku sõlmida sala­ protokoll Euroopa sõjajärgse ümberjaga­mise kohta. Selleks koostatud kava sisaldas järgmisi ümberkorraldusi: Nõukogude Liit pidi säilitama oma läänepiiri seisuga 21. juu­ni 1941, mis tähendas, et Balti riigid, Ida-Poo­la, Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina oleksid jäänud Nõukogude Liidule; Poola pidi saama kompensatsioone Saksamaa arvelt ning ni­hutama oma piiri lääne poole; Tšehhoslovak­kia riik tuli taastada ning Sudeedimaa ja osa Ungarist temaga liita; Ungari pidi Rumee­niale tagastama Transilvaania. Stalini kava nägi ette veel Austria, Albaania ja Kreeka riikide taastamise, senini Itaaliale kuulunud Trieste piirkonna liitmise Jugoslaaviaga ning Reinimaa ja soovitavalt ka Baieri lahutamise Saksamaast. Salaprotokolli järgi oleks Euroo­pas tekitatud Nõukogude Liidu ja Suurbri­tannia mõjusfäärid. Nõukogude Liit saanuks õiguse rajada sõjaväebaasid Rumeeniasse ja Soome ning Suurbritannia – Prantsusmaale ja Põhjamaadesse. Ettepanek käis risti vastu Atlandi harta põhimõtetele. Võtmeküsimu­seks oli Kremli jaoks MRP-järgse Nõukogu­de Liidu piiri tunnustamine, mida Moskva pidas sedavõrd tähtsaks, et ähvardas keeldu­da kõigist lepingutest, kui Suurbritannia seda ei tee. Viidates Atlandi hartale ja USA vastu­seisule, Suurbritannia Moskva nõudmistele järele ei andnud. Moskva oli seetõttu sunni­tud ajutiselt ja osaliselt taanduma – Nõuko­gude Liit ühines küll Atlandi hartaga, kuid üksnes klausliga, et on valmis heanaaberlikeks suheteks riikidega, kes austavad tema piiride terviklikkust ja puutumatust.
Briti-Nõukogude sõjalise liidulepingu ettevalmistamisel mais 1942 ilmutas Kreml Balti küsimuses taas järjekindlust, nõudes Briti valitsuselt ühe lepingutingimusena Balti riikide tunnustamist Nõukogude Liidu osa­na. Lepingu eelnõus kasutati mõistet rahvaste vahetus, mida kohati tõlgendati plaanina jätta Balti riikide territoorium Nõukogude Liidule, kuid võimaldada nendel rahvastel emigree­ruda. Suurbritannia oli liidulepingu huvides valmis Moskvale vastu tulema, kuid USA süüdistus, et Suurbritannia rikub sel moel Atlandi hartat, sundis britte Balti küsimust lepingust välja jätma.
Kuid õige pea taganesid Atlandi harta põhimõtetest nii inglased kui ameeriklased. Teherani konverentsil nõudis Stalin taas, et lääneliitlased tunnustaksid Nõukogude Lii­du 1941. aasta läänepiiri, mis tähendanuks ühtlasi Balti riikide tunnustamist Nõukogu­de Liidu osana. USA ja Briti juhid ei and­nud küll selget vastust tunnustamise asjus, kuid ka ei vaidlustanud nõudmist. Sisuliselt tähendas selline käitumine alistumist Mosk­va tahtele.
Sama kurss jätkus ka Jalta konverentsil, kus president Roosevelt tegi ettepaneku kor­raldada Balti riikide tuleviku otsustamiseks nende territooriumil rahvahääletus. Sellist ettepanekut võis võtta kas kui äärmist naiiv­sust Nõukogude Liidu tegelikkuse suhtes, või siis kui teadlikku soovi Balti probleem päevakorrast maha võtta, sest rahvahääletuse tu­lemus oleks Nõukogude okupatsiooni tingi­mustes olnud ette teada. Stalinile oli aga seegi liiast, ja ta kinnitas kategooriliselt, et rahva­hääletus on juba toimunud – 1940. aastal. Võimalik, et Stalini järeleandmatus päästis Balti riigid anneksiooni legaliseerimisest.