Varakristlus (0)

KESKAEG
Kristluse sünd Palestiinas oli meie ajaarvamise alguse kõige sügavamas mõttes. Esimese aastatuhande jooksul kujunes välja universaalne kristlik kultuur, mis sidus enesega mitmeid jooni vanemast Lähis-Ida maade ja vanakreeka kultuurist ning elas läbi dramaatilisi muutusi Rooma impeeriumi lagunemise ja Suure rahvaste rändamise ajal. Kogu kujunemisloo teeb kultuuripildis kaasa ka muusika . Siin toimuvad nihked tänu kogu riikluse ja sotsiaalse elu korraldusele ning eelkõige murrangule religioosses õpetuses.
Kristliku muusika lähtepunktiks on esimesed kristlikud kogudused , eriti Türgi lõunaosa linnas Antiookias, mis oli apostel Pauluse missioonikeskusena tähtsaim varakristluse kolle. Kuna vahemeremaade rahvaste muusikas oli palju paganlikke elemente, siis võeti sellest jumalateenistustel üsna vähe kasutusele. Pillide kasutamine keelati (Idakristluses on see keelatud tänapäevani). Kristlaste lauludeks olid psalmid , hümnid ja vaimulikud laulud ja seda mitte ainult kirikus, vaid enamgi veel - kodus laulmiseks kristluse kasvatuse eesmärgil. Esialgu lauldi rahvalikus maneeris, õpetatud koore hakati kasutama 4. sajandil, kui kristlus sai Rooma riigi ametlikuks usuks. Idakirik jäi alates 395. aasta lõhenemisest konservatiivseks, Lääne-Euroopa alade kultuur arenes dünaamilisemalt. Kogu keskaja muusikakultuuri vaatlemegi lähtuvalt usutraditsioonidest ja kultuuriarengust.
GREGOORIUSE LAUL
Lääne kirikumuusikat võib näha kristliku muusika omaette haruna 4 sajandist alates. Pärast impeeriumi lagunemist kestis Ida-Rooma riik Bütsantsi näol veel umbes tuhat aastat ja türklased purustasid selle lõplikult alles 1453. aastaks. Riigi toel säilitas kiriklik traditsioon Idas tugeva ühtsuse. Lääne-Euroopas kujunes pilt palju kirevamaks ja sisult ühtse kiriku liturgia erines piirkonniti väga tugevalt. Mitme sajandijooksul eksisteeris Läänes suur hulk erinevaid liturgia tüüpe oma erinevate tekstideja lauludega. Neid oli hulganisti ainuüksi Itaalias, kus paljudel suurematel linnadel oli oma liturgia, aga veelgi enam oli neid kogu Lääne-Euroopas.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega (u 340-397), kelle määratut autoriteeti näitab seegi, et ta valiti 374. aastal Lääne-Rooma riigi tähtsaima linna Milano piiskopiks veel enne, kui ta jõuti ristida . Milanos on säilinud lääne kirikulaulu ilmselt vanim kihistus , mida nimetatakse Ambroosiuse lauluks , küll täpselt teadmata, kuivõrd oli Ambrosius sellega otseselt seotud. K-indlasti on tema loodud hulk hümnitekste, mis on käibel tänase päevani.
Esimesi kristlikke filosoofe, kes käsitles põhjalikult ka muusikat, oli püha Augustinus (354-430). Ta alustas hellenistliku filosoofina ning pöördus ristiusku juba küpse mõtlejana, seega on tema õpetus sillaks kreeka-rooma kultuurija kristliku Euroopa vahel. Oma pöördumise aastatel (387-389) kirjutas ta kuuest raamatust koosneva teose ,,De musica", millest kasvas välja keskaegne õpetus muusikast. Pythagorase ja Platoni eeskujul kirjutas ta matemaatilisest korrast muusikas, võrreldes muusikat ,,kehatu arvuga". Juba kristlasena arutles ta aga rohkem muusika jumaliku päritolu ja selle tähenduse üle, laulmise funktsiooni üle jumalateenistusel ning kristlikus kasvatuses.
Rooma, kus esimeseks piiskopiks oli apostel Peetrus , oli algusest peale läänekiriku sümboolne keskus. Kuigi impeeriumi pealinnas takistati kristlaste tegevust esimestel sajanditel enim, kogunes neid sinna siiski kõige arvukamalt . Pärast kristluse legaliseerimist 313. aastal hakati laiemalt tunnustama rooma piiskoppide (paavstide) autoriteeti kirikupeana. Rooma reaalne tähtsus Lääne-Euroopas kasvas eriti alates paavst Gregorius I-st ehk Gregorius Suurest (540-604, paavstiks valiti 590), kes juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat ja võttis kasutusele uue liturgia, mis aegapidi juurdus kogu Lääne-Euroopas. Legendijärgi tegelnud Gregorius kirikulaulu uuendamisega ja keskaegsetel piltidel kujutatakse teda üles kirjutamas laule, mida valge tuvi, Püha Vaimu sümbol, talle kõrva sosistab .
Laulmisega Gregorius siiski otseselt seotud polnud, ent ta ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid, mis said lääne kirikulaulu aluseks. Seega ei tulene 7.-8. sajandijooksul kujunenud kirikulaulu nimetamine regooriuse lauluks üksnes Gregorius Suure tohutust autoriteedist. Lääne-Euroopa kultuuri sünd on tihedaimalt seotud ka siinse kloostrikorraldusega, millele pani 6. sajandi algul idapoolsete eeskujudejärgi aluse püha Benedictus Nursiast (u 480 - u 543). Ta koostas kloostrireeglid, mis said eeskujuks kõigile hilisematele lääne kiriku ordudele, ning asutas 529. aastal benediktlaste ordu, mis oli eriti keskajal üheks tähtsamaks institutsiooniks Lääne-Euroopa kultuuripildis. Väga oluline on benediktlaste panus roomakatoliku kiriku liturgilise laulu kujunemisse ja säilitamisse. Kloostrikantoritest said muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilisi tekste ja laule, suuremaist kloostreist said omalaadsed laulukoolid, mis määrasid suurema piirkonna laulu-ja noodikirjastiili. Tähtsaimad sellised keskused olid Tours (Prantsusmaa), St Gallen (Šveits) ja Metz ( Lotring ). 19. ja 20. sajandil panid benediktlased aluse vahepeal hääbunud keskaegse
laiilutraditsiooni teaduslikule uurimiseleja taaselustamisele. (Eestlastest käis Prantsusmaal õppimas Jaan-Eik Tulve )
Kristlik kirikulaul on seotud kaht liiki liturgiaga.
1. Tunnipalvus (offlciiiin) - lihtne. tavaliselt ilma eriliste rituaalideta palvus , mida peetakse kaheksa korda
päevas, peamiselt kloostrites; tunnipalvused toimuvad kindlatel tundidel. korraldades nii tervet päeva.
2. Missa - igapäevane peamine jumalateenistus, mille ülesehitus on keerulisem ja seotud paljude rituaalidega. Päeva teenistuste (kaheksa tunnipalvust ja missa) loetelu annab ettekujutuse ühe kloostripäeva korraldusest:
Matiitinnni - enne koitu Laiides - päikesetõusul
Pnnui - 1. päevatunnil (1 tund pärast päikesetõusu) Tertia - 3. päevatunnil
MISSA - PÄEVA KESKNE JTUMALATEENISTUS Sexta - 6. päevatunnil.
Lihtsamate laulutüüpide hulka kuuluvad veel hümnid, mis on stroofilise värsstekstiga. Poeetiliste hümnide tulekut läänekiriku liturgiasse seostatakse püha Ambrosiusega, kes kuulutas oma õpetust lihtsates ja meeldejäävates salmilauludes, mille eeskuju ta leidis süüria kirikust . Alleluia -laulud tunduvad meile kõige rafineeritumadja lihtsast rahvalaulust kõige kaugemad. Püha Augustinus seevastu võrdles 400. aasta paikujust alleluia 'sid Vahemere madruste lihtsa lauluga, uskudes koguni ekslikult, et sõna alleluia pärineb madruste hüüdsõnast. Kindlasti oli rahvaliku laulu maneer Vahemere-äärsetes maades enne Suurt rahvasterändamist hoopis teistsugune kui pärast seda - meie võiksime seda ette kujutada ehk üsna ,,idamaisena". Seepärast on meil ka raske aduda. kuivõrd võis gregooriuse laul oma algaegadel olla seotud rahvalauluga. Keskaegsete helilaadide hulgas pole niisiis loomulikku mažoori ja minoori, need kujunesid rahvalikus muusikasja vararenessansi mitme-häälsuses ning võeti muusikateoorias omaks alles 16. sajandil. Kesk-aegsed laadid ei tunne ka helide kõrgendusi ega madaldusi.
Gregooriuse laul on sajandeid kujunenud ja levinud suulise traditsioonina, vajamata noodikirja.
Varakristlikul ajastul oli kristlastel võimalik üle võtta kreeklaste piisavalt täpne ja käepärane noodikiri , seda aga ei tehtud. Põhjuseks võis olla kristliku laulu täiesti teistsugune rütmiline olemus ja vahetu seotus tekstiga , samuti improvisatsiooni osatähtsus laulmisel. Tõsisem vajadus noodikirja järele tekkis alles 8. sajandil. Siin mängis tähtsatrolli Frangi suurriigi kujunemine: Karl Suure ajal (768-814) hõlmas see suurema osa Lääne-Eurooplasi ning oli seotud ka paavstivõimuga. See riik lõi esimesena võimaluse ja vajaduse ühtlustada liturgilist laulu tohutul territooriumil. Kui arvestada tekstide ja meloodiate määratut hulka, mis näiteks kloostrite jumalateenistustel ühe aastajooksul läbi lauldi, siis võib mõista, et muutuste protsessis vajas laulja mälu mingitki kirjalikku abi.
Varaseimad noodikirja näited, mis on meieni jõudnud 8.-9. sajandist. paistavad meile õige primitiivsed . Noodimärkidena kasutati neumasid., mis ei tähista mitte üksikut heli. vaid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi.
On arvatud, et neumad matkisid graafiliselt meloodia liikumise suunda. Seda teevad teksti kohale ühele kõrguselejoonistatud neumad tõesti algeliselt ja viisi meenutamisel näib neist vähe abi olevat. Uusimad uuringud veenavad aga, et helikõrguste tähistamine pole sugugi nende märkide esmane ülesanne: neumad, mille variantide hulk on algusest peale suur, tähistavad peamiselt esituse rütmilisi peensusi ning teevad seda niivõrd täpselt, et ükski hilisem noodikiri ei suuda sama ülesannet nii hästi täita. Seepärast on need algelised märgid viimasel ajal gregooriuse laulu noodistusel uuesti appi võetud.
Neumade näited
10. sajandil tehti rohkesti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Selleks prooviti mitmesuguseid vahendeid, kõige otstarbekam oli aga kirjutada neidsamu neumasid eri kõrgustele, kasutades helikõrguse määramiseks noodijooni. Joonte arv võis olla väga erinev. 11. sajandi tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzo kujundas välja u 992-1050 lõpuks kompaktse noodisüsteemi, mis on kasutusel tänini. Samuti töötas ta välja õpetuse kergemaks noodilugemiseks, luues kindlaid kõrgusi tähistavate tähtnimetuste süsteemi.
Oluline muutus noodikirjas toimus aga 12. sajandil. mil neumadele ilmusid kandilised noodipead Need nn kvadraatneumad märkisid nüüd kõiki helikõrgusi täpselt. Samas vähenes aga neumatüüpide hulk ja arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui ka ettekirjutatud kaunistusi jäi vähemaks. Seega oli vabalt muutuvast suulisest traditsioonist saanud kirjalik.
Üks suulise traditsiooni (näiteks ka rahvalaulu) omapära on see, et kunagi ei saa me kõnelda laulude autoreist. Samuti ei saa me üht laulu mõista kui muusikalist teost, kuna see eksisteerib paljudes variantides ilma lõpliku kujuta ning võib alati muutuda. Looming ei tähenda sellises traditsioonis mitte uute tekstide loomist, vaid traditsioonilistest tekstidest või kindlatest reeglitest lähtuvat vaba ja loomingulist esitust. Tekstid ise kujunevad pikas protsessis sajandite vältel. Näib, et sajandeid muutmatuna püsinud liturgilised ( kiriklikud ) tekstid ja nende ettekandmise üpris rangelt määratletud laad ei võimaldanud kuigi palju loomingulist vabadust. Meil on raske otsustada, mil määral võis varakeskaegne kloostrilaulja improviseerida, ent vähemalt rikkalikult kaunistatud melismaatilises ( muusikalised kaunistused )stiilis meloodiad on kujunenud vabas
ekstaatilises esituslaadis. Huvitav on ka võrrelda samast laulust säilinud varasemaid ja hilisemaid variante: tihti on meloodia vaba arendus selgelt nähtav.
9.-12. sajandil, ajal, mil kirikulaulu suuline traditsioon muutus aegamisi valdavalt kirjalikuks, ilmus sinna uus omapärane loomingumeetod troop - traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine. Väga paljudesse liturgiatekstidesse kiiluti uusi, lühemaid ja pikemaid lõike, algteksti õpetlikke ja poeetilisi kommentaare. Lauldes võisid need tekstilõigud täita algselt vokaliisina kõlanud pikki kaunistusi, kuid uued tekstilõigud võisid tuua kaasa ka uusi meloodiaosi Palju troope loodi suurtes laulukeskustes, nagu St. Galleni klooster Šveitsis.
Suurte kirikupühade, eriti jõulude ja ülestõusmispühade teenistustejaoks kujunesid sellistest troopidest 1 aastatuhande lõpul pikemad dialoogid, millest sündis liturgiline draama: teatraalne stseen jumala-teenistuses, kus kanti lauldes ette selle pühajuurde kuuluv ja poeetiliselt töödeldud piiblilõik .

KESKAEGNE ILMALIK LAUL

Kirjalik traditsioon sündis kloostreis, kirjaoskust vajasid algul peamiselt vaimulikud, kel oli vaja kirjapanna eelkõige liturgilisi tekste ja laule. Hoopis pikemaks ajaks jäi suuliseks traditsiooniks ilmalik laul. See on ka peamine põhjus, miks me teame temast hoopis vähem kui kirikulaulust. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijaiks olid goljaarid ehk vagandid - rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende luule oli põhiliselt ladinakeelne ja üpris siivutu sisuga: armu -ja joogilaulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne. Suurim vagandiluule kogu ,,Carmina Burana " (,,Beuemi laulud") on kokku pandud 13. sajandi algulja leitud Baierist Benediktbeuemi kloostrist.
Vanimad säilinud rahvakeelsed ilmalikud laulud on kangelaslaulud (pr k chanson de geste ). Need on pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi lihtsate , igas värsis korduvate meloodiavormelitega. Sellistest poeemidest on kuulsaim prantsuse rahvuseepos , " Rolandi laul", mis on meieni jõudnud 11. sajandi lõpust, ent jutustab Karl Suure aegseist (8.-9. sajandi vahetus) sündmusist.
Kõige enam on tänaseks säilinud keskaegset õukondlikku luulet ehk rüütlilaulu. Alguse sai see 11. sajandi lõpul Provence'ist, Lõuna-Prantsusmaa arenenuimast (provansi keelsest) piirkonnast , kus õukonnakultuuri olid tublisti mõjutanud 8. sajandil Hispaania vallutanud maurid. Viimaste kaudu Euroopasse jõudnud araabia kultuur oli keskajal eeskujuks loodusteadustes, meditsiinis, aga ka peenes õukondlikus eluviisis.
Provansikeelne trobar ja prantsuskeelne Tronver tähendavad ühte ja sama (leidma, leiutama )ja on seotud ka verbiga tropare - tropeerima, troope looma . Neid sõnu tarvitati keskajal igaühe kohta, kes midagi lõi või kirjutas, ning neist on pärit ka rüütlilaulikute nimetused:
trubaduurid olid provansi keeles luuletanud laulikud Lõuna-Prantsusmaal, nende kunst levis ka Põhja-Prantsusmaale, kus prantsuse keeles luuletanud laulikuid kutsuti truväärideks. Trubaduuride luule õitseaeg oli 12. sajand. Järgmise sajandi algul Provence'i laastanud albilaste sõjad tõid kaasa sealse aadlikultuuri hääbumise ning 13. sajandi rüütliluules andsid tooni truväärid. Keskaegsel Saksamaal võeti rüütlikodades kõiges eeskuju prantslastelt ning 12. sajandi lõpu poole tärkas rüütlilaulikute, minnesingerite kunst ka seal.
* Saksa keeles Minnesinger - lembelaulik.
Rüütlilaulu värsid nagu kreeka luule või varakristlikud kirikulauludki elasid esmalt vaid laulduna ja pandi kirja alles hiljem. Luule ja muusika on siin veel lahutamatud ning kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud. Selle kohta on meieni jõudnud ühe trubaduuri kaunis ütlus: ..Värss muusikata on kui veski veeta." Rüütlilaulikutelt, eriti trubaduuridelt, on siiski säilinud tunduvalt rohkem tekste kui viise: viiside mäletamine oli edasilauljal ilmselt kergem kui nende kirjapanek.
Rüütlid ja õuedaamid luuletasid ja laulsid üksnes oma õukonna tarbeks. Laiemalt levisid nende laulud tänu alamast seisusest muusikuile, keda nimetati huglaarideks, žonglöörideks, menestrelideks või Spielmann 'ideks. See ringirändav seltskond moodustas omamoodi kutseliste muusikute seisuse. Parimad neist jõudsid rüütlite kaaskonda, kus nende ülesanne oli laulikut pillidel saata. Rändmuusikud ühinesid tihti vennaskondadeks, kus korraldati ka mänguõpetust. Need vennaskonnad olid hilisemate linnamuusikute tsunftide eelkäijad.
Rüütlilaulikuid oli mitmesugusest seisusest. Vähemalt algul andis tooni kõrgaadel: laulikute hulgas oli kuningaid, hertsogeid ja krahve, samuti kõrgvaimulikke. Hiljem kohtame samavõrra alamaadlit, kuid särav anne võis laulikute hulka tuua ka madalamast seisusest inimesi. 13. sajandi truvääride kunst hakkas aegamisi linnastumaja oli seetõttu võrreldes trubaduuriluulega mõneti rahvalikum. Rüütlilaul polnud sugugi üksnes meeste kunst: ristisõdade ajastul oli õukonnaelu sageli lossidaami õlgadel ning ta ise rüütlikultuuris lausa rituaalse austusega ümbritsetud. Kuulsaimad laulikud olidki enamasti koondunud väljapaistvate aadlidaamide, nagu Akvitaania Eleonore'i (u 1122-1204) või tema tütre hertsoginna Marie de Champagne'i õukonda. Kuulsaid daame oli aga ka laulikute endi hulgas, nagu Beatritz de Dia..
Peamisteks on selles traditsioonis armastus-ja kangelaslaulud. Armastuslaulud on seotud rüütlikultuurile väga iseloomuliku südamedaami kultusega. Ka kõrgest soost rüütlid pöördusid lauludes oma südamedaami (sageli konkreetse isiku) poole rõhutatult aupaklikus, alandlikus toonis ja see hoiak meenutab väga Jumalaema austamist keskaegsetes kirikulauludes. Paljudes rüütlilauludes leidubki Neitsi Maarja teemat, mis võib seguneda südamedaamile pühendatud meelelise ülistusega. Kuigi laulikute hulgas oli ka vaimulikke, oli rüütlilaul Prantsusmaal ja Saksamaal sisult siiski valdavalt ilmalik. Küll aga kohtame vaimulikku luuletraditsiooni 13. luuletajad matkisid prantsuse laulikute luulevorme ja ülevat stiili, kuid seostatult vaimulike teemadega. Itaalias oli sellise õukondliku vaimuliku laulu nimeks kiiida. Hispaanias cantiga (mõlemad tõlkes 'kiidulaul').
Rüütlilaulu kõige kõrgematja peenemat stiili esindab Provence'i trubaduuride luule. Peened improvisatsioonilaadsed kaunistused viisides lasevad aimata mauride vallutatud Hispaania, aga ka ristisõdijate kaudu tulnud araabia muusika mõjutusi. Truvääride ja minnesingerite laulude viisid on tunduvalt lihtsamad ja meie kõrvajaoks ,,rahvalikumad". Tähtsaim nimi 12. sajandi trubaduurilüürikas on Bernart de Ventadorn (u 1130 -1195), kes teenis aastaid Akvitaania Eleonore'i õukonnas ja lõi sellele daamile ka hulga laule. Peaaegu kõik tema laulud on pühendatud kõrgele ja poeetilisele armastuskunstile, kõrgest seisusest daami armastusteenistusele. Paljude tekstide kõrval on Bemart de Ventadomilt säilinud küll vaid 19 viisi, ent ometi ei tunne me neid üheltki teiselt trubaduurilt rohkem.
Ka Põhja-Prantsusmaa truvääride hulgas on väga kõrgest soost laulikuid: esimeste truvääride hulgas oli III ristisõja kangelane, Inglise kuningas Richard 1 Lõvisüda (1157-1199), kes oli Prantsusmaaga tugevalt seotud, väga kuulus laulik oli ka Navarra kuningas Thibaut IV (1201-1253). 13. sajandi teisel poolel algas aga truväari luule linnastumine ja sel ajal kohtame laulikute hulgas ka madalamast seisusest inimesi. Kuulsaim laulukeskus oli Põhja-Prantsusmaa linn Arras , kus tegutses lauljate vennaskond, mille nimekiri sisaldab 180 nime. Kuulsaim Arrasi laulik oli Adam de la Halle (11 1237 -1285... 88), kes erandina lõi juba ka mitmehäälseid laule. Temalt teatakse ka kaht laulumängu, neist kuulsam on ,,Robinija Marioni mäng" (,, Jeii de Robin et de Mario 'n") dialoogide ja 28 lauluga.
Saksa minnesingerite luule kujunes prantslaste eeskujul 12. sajandi. Tema kõrgajaks on 13. sajandi esimene kolmandik. enamik suuri minnesingereid. Seal toimusid ka lauluvõistlused . Kuulsaim minnesingeritest oli keisrite Otto IV ja Friedrich II teenistuses tegutsenud Walther von der Vogelweide
Samaselt truväärilauluga algas 13. sajandi teisel poolel ka minnesingerite luules linnastumineja õukondade asemel hakkasid tooni andma tsunftilaadsed vennaskonnad. Selle hilise ajajärgu suurim laulik oli Heinrich von Meissen (hüüdnimega Frauenlob - daamide ülistaja. (u 1250 -1318). Temast ja tema ümber kujunenud Mainzi laulukoolkonnast sai alguse hilisem Saksa linnade käsitöölistest tsunftilaulikute ehk meistersingerite traditsioon.
Pillid ja pillimuusika.
Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika on kõik mõeldud laulmiseks. Mõistagi ei tähenda see, et pille ei mängitud: seda tehti rohkesti kõigepealt laulu saateks. Näiteks on kõik säilinud rüütlilaulud kirja pandud vaid ühehäälse meloodiana, samas näitavad keskaegsed pildid selgelt, et musitseeriti koos (improviseeritud) pillisaatega. Veel kuni 16. sajandini on säilinud väga vähe spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat, ent samas võidi tekstiga varustatud palu alati ka pillidega mängida.
Üks pillidega tihedalt seotud valdkond on alati olnud tantsumuusika . Varaseim instrumentaalne tantsuvorm on 13. ja 14. sajandi käsikirjadest tuntud estampii (estampie).
Umbes 1200. aastast on Pariisis dokumenteeritud ka pillide kasutamine mitme- häälses kirikumuusikas. On aga põhjust arvata, et see oli levinud palju varemgi. Esimesed teated kirikuorelitest on Aachenist ja Strasbourg 'ist (9. sajand) ning Winchesterist (10. sajandi II pool). Üldse esimene teadaolev orel kristlikus Lääne-Euroopas olevat aga kingitud 757. aastal Frangi kuningale Pippin Lühikesele Bütsantsist, kus see oli õukonnamuusika pill. Edaspidi on suurte orelite kõrval kasutatud väge palju ka väikeseid teisaldatavaid pille ( positiiv ) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiiv). Keskajast on andmeid suure hulga keelpillide kohta. Erinevalt vanast maailmastja kreeka-rooma kultuurist on näpitavate pillide kõrval ka palju poogenpille. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel, ning ümarapõhjalise, pooliku prni kujulise kõlakastiga rebekk. Fiidelist arenes renessansiaegne vioola ja hilisem viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf , mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti saartelt. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot, mis sai hiljem, 16. ja 17. sajandil, üheks levinuimaks pilliks. Meie kandle samaselt kolm- või nelinurksele kõlakastile pingutatud keeltega psalteeriumi võidi mängida näppides, poognaga keeli tõmmates või ka keeltele lüües. See ainult keskajal tuntud pill oli klavessiinilaadsete pillide eelkäija.
Keelpill on ka organistrum (rataslüüra, hurdy-gnrdy), mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas ( meenutab leierkasti põhimõtet ). Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse ülemisel keelel helikõrgusi, teised keeled kõlavad burdoonhelidena , nagu kõlasid keskajal samuti väga levinud torupilli burdoonviled.
( burdoon- ühte nooti “jorisev” saatehääl näit. torupillil)
Puhkpillidest kasutati erinevaid flööte, väga levinud oli aga ka vana maailma üks iseloomulikumaid pille, kahekordse roohuulikuga šalmei (sellest arenes hiljem oboe ). Eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad, aga neid on kasutatud ka kirikumuusikas.
Enamik Euroopas kasutatavaist pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas Bütsantsist või toodud araablaste poolt läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. Organum näib olevat otseselt seotud linnade kiire arenguga 11. ja eriti 12. sajandil. Väärib tähelepanu, et kõik peamised mitmehäälse muusika käsikirjad pärinevad linnakatedraalide juurest või linnakloostritest. Kloostreis väljaspool linnu nagu väiksemais kirikuiski domineeris veel sajandeid ühehäälne laul.
Gooti ajastu muusikas. Pariisi Notre-Dame'i koolkond.
Oma suurima õitsengu saavutas organum umbes aastail 1150-1250 Pariisis, kus kirikulaul oli tihedalt seotud Notre-Dame'i katedraali kooli ning ülikooliga, mis oli sel ajal Euroopa suurim ja kuulsaim. Samuti langeb see kõrgaeg kokku uue gooti stiilis Notre-Dame'i katedraali ehitamise esimese järguga ning üldse gooti ehitusstiili olulisima ajastuga.
Arvukad teose ja eripärane stiil lubavad rääkida koguni Notre-Dame'i koolkonnast - esimesest lääne muusikaloos , kust on teada ka esimesed nimepidi tuntud heliloojad Leoninus ja Perotinus .
Anonüümne kroonikakirjutaja on neid põgusalt maininud 13. sajandi lõpul ning nende tegevuse kohta võib teha vaid oletusi. Ent siiski on kahe muusiku esilekerkimine märgiks uuest ajastust, mille põhialuseks on eredad kunstnikunatuurid ja nende loodud isikupärased teosed.
Leoninuse tegevusaeg jääb 12. sajandi II poolde (peamiselt 1160-1180) ja tema ajal loodud organumid on kahehäälsed. ( organum- varane mitmehäälne muusika)
13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme, olulisim neist oli motett . Ka selle aluseks on laenatud põhimeloodia, mis küll enam ei pea pärinema tingimata gregooriuse laulust. See laenatud viis on samuti alumises hääles, mida nüüd nimetatakse tenoriks (Id k tenere - hoidma, püsima). Selle kohale lisati uusi hääli, millega käisid nüüd aga kaasas ka uued tekstid. Gooti ajastu motett on seega mitte üksnes mitmehäälne, vaid ka mitmetekstiline laul. Motett tekkis kirikulauluna ja algselt kõlasid kohakuti üksteist sisuliselt täiendavad ja kommenteerivad ladinakeelsed vaimulikud luuletekstid. 13. sajandi teisel poolel hakati aga ülahäältes kasutama ka prantsuskeelset, enamasti ilmalikku luulet. Kõige tüüpilisemas gooti motetis on kolm häält. Alumises, tenoris, on teksti väga vähe ja seda häält võidi mängida ka pillil. Teises hääles (Id k dupluin - teine) on tavaliselt ladinakeelne vaimulik tekst ja kolmandas ftriplinn — kolmas) prantsuskeelne ilmalik tekst. Triplitin'i tekst on sageli meeleline armastuslaul .
* Nimetus 'motett' tuleb prantsuskeelsest sõnast mot - sõna.. Ka rüütlipoeesia armastuslauludes segunevad sageli ilmalik ja vaimulik armastus ning südamedaami meeleline ülistamine sulab kokku religioosse austusega Jumalaema vastu. Nii vöiks seda vastandite põimumist pidada gooti ajastule väga iseloomulikuks püüdeks näha kõiges üht lahutamatut
tervikut .
13. sajandi lõpul keelati siiski ajapikku motetižanr kirikus. Põhjuseks toodi eelkõige kompositsiooni keerukus, mistõttu tekst muutus kuulajaile arusaamatuks: motett oli lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet - kanda liturgilist teksti. Siitpeale muutus motett tükiks ajaks peamiselt vaimulike ja haritlaste seltskonnalauluks, kuni ta 15. sajandil kirikusse tagasi jõudis.
Gooti ajastu motetis muutus muusika rütmipilt tunduvalt mitmekesisemaks ning 1260. aasta paiku lõi muusikateoreetik Kölni Franco uue notatsioonisüsteemi
( nootide kirjapanemise viis), mis oma põhialustes on tänaseni käibel..
Muusikateooria keskajal
Keskajal arutlesid teooriatraktaadid mitte üksnes muusika reeglite, vaid vähemalt samavõrra ka muusika sügavama olemuse üle. Muusikalistele reeglitele ei antud tavaliselt puhtmuusikalisi seletusi . vaid seostati neid kõigi teiste teadustega ning muidugi teoloogiaga. Keskaegne koolisüsteem koosnes kahest õppeainete tsüklist, mis koondasid endasse nn seitse vaba kunsti (Id. K. artes liberales ). Esimene tsükkel. triviiun ( kolmik ), oli suunatud loogilisele mõtlemisele ja arutluskunstile ning tema osad olid grammatika (õpetus keelest). dialektika (õpetus mõtlemisest) ja retoorika (õpetus kõnelemisest). Teine. qnadriviuin ( nelik ). koosnes loodusteadustest: aritmeetikast, geomeetriast, astronoomiastja muusikast. Muusika on selles süsteemis kõrgeim ja suurima üldistusastmega teadus: teadus kogu universumi harmoonilisest ülesehituses - siin leiavad üldistuse kõik loodusseadused.
Muusikas eristati kolme suurt kategooriat.
1. Musica mundana - universumi muusika. See käsitleb kõiksuse, makrokosmose harmooniat, mis ilmneb
taevakehade liikumises, looduse algelementides, aastaaegade vaheldumises jne. Siia alla kuulub ka sfääride harmoonia - planeetide liikumisest tekkiv inimkõrvale mittekuuldav muusika.
2. Musica himiana — inimmuusika, mis käsitleb inimese, mikrokosmose harmooniat, otsides kooskõla keha ja vaimu, tunnete ja mõistuse vahel, inimloomustevahelist ning inimese ja maailma harmooniat.
3. Musica instrumentaHs — kõlav muusika, mida toovad kuuldavale inimhääl ja pillid Järgides eelmiste tasandite harmooniareegleid. Sellele kolmikjaotusele pani aluse rooma filosoof Boethius (u 480-524), kelle kirjutised said aluseks kogu keskaegsele muusikateooriale. Boethiuse matemaatiline intervalliõpetus toetub otseselt Pythagorase traditsioonile ning temast lähtub ka keskaegne laadiõpetus.
12