KESKAJA MUUSIKA (0)

KESKAJA MUUSIKA
 
Õhtumaine kultuur sündis antiikmaailma varemeil. Lääne- Rooma riigi lõplikku hävitamist barbarite poolt 476. a peetaksegi keskaja alguseks. Sellele järgnes Suur rahvasterändamine, otsiti varju sõdade eest. Formeerusid rahvused – frangid , saksid, goodid , keldid jt. Euroopas kinnitas kanda kristlus .
Läänekiriku keskuseks sai Rooma . Kerkisid suured sakraalehitised – algul lihtsamad basiilikad, hiljem võimsad gooti katedraalid. Liturgia (jumalateenistus) kujunes ühistest palvustest ja laulmistest, mida 8. – 9. sajandist toetas kirikuorel.
Erinevad rahvuslikud arengusuunad liturgias ohustasid kiriku ühtsust ja mõjuvõimu. Rooma paavsti Gregorius Suure läbi viidud kirikureformiga võeti kasutusele uus liturgia, mis juurdus kogu Lääne-Euroopas. Tema ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid, mis said lääne kirikulaulu – Gregooriuse laulu – aluseks. Gregooriuse laul on ühehäälne, taktimääduta, vabalt hõljuv rütm jälgib ladinakeelset proosateksti . Laulu esitajaks võib olla üks vaimulik, aga ka koorisolist, lauljate grupp või koor.
Gregooriuse laulu alla mahub palju esitusviise, žanre ja lauluvorme:

• Retsiteerimine – palvete ja pühakirjalõikude esitamine ühel noodil lauldes;
  
• Psalmoodia – psalmtekstide laulmine
  
• Antifoon – refrääniliselt korduv vastulaul psalmi tsiteerimisele: esitasid kaks koori või koor ja solist
  
• Hümn – stroofilise värsstekstiga laul;
  
• Sekvents – üks enam levinud vaimuliku luule vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud; tekstid pühendatud kiriku või kloostri kaitsepühakule, seetõttu esinevad paikkondlikud erinevused
  
• Reponsoorium – algselt koorirefrääniga soololaul, ekstaatiline, improvisatsiooniline, pikkade kaunistustega.
  

Tekkis missa – katoliku kiriku igapäevane tähtsaim liturgia, mille toiminguid hakati 4. - 5. sajandil lauludega saatma. Lõplikult kujunes see välja 11. sajandiks . Missa osad jagunevad ordinaariumiks ja propriumiks.
Ordinaariumi osad, millest koosnevad ka tänapäeval kontserdilavadel esitatavad missad:

• Kyrie eleison ( Issand , halasta)
  
• Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges)
  
• Credo in unum Deum (Mina usun ühte Jumalat)
  
• Sanctus (Püha)
  
• Benedictus (Kiidetud olgu)
  
• Agnus Dei (Jumala tall)
  

Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. – 9. sajandist. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikud saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule.
Noodimärkideks olid neumad , mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost . 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead – kvadraatneumad – ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida.
9. – 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop . Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst.
Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik žanr – liturgiline draama . Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa.
Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev mitmehäälsuse tüüp on organum – saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. Noodikirja kasutuselevõtt võimaldas esimest korda rääkida muusika autoritest, siiani olid heliloojad anonüümsed. Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on

• Leoninus
  
• Perotinus
  

13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett . Algselt oli motett kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuskeelset ilmalikku teksti.
Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt:

• Ülemine hääl
  
• Keskmine hääl
  
• Alumine hääl
  

13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus, kuna neid peeti nii muusikaliselt kui ka tekstidelt liiga keeruliseks.
Keskajal kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Tähtis roll oli kloostritel: kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilisi tekste ja laule ning suurematest kloostritest said laulukoolid.
Keskaegne ilmalik muusika jäi pikemaks ajaks suuliseks traditsiooniks. Esimesed laulud panid kirja rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Suurim kogu leiti 13. sajandi algul. Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades. Euroopa õukonnakapellid matkisid kunagisi Araabia õukonnakapelle. Rüütlikultuur esindas ilusa, peene elu kultust, tema kõrgaeg oli 12. sajand.
Rüütlilaulu peamised alaliigid olid

• Armastuslaulud – südamedaamikultus, Neitsi Maarja teema
  
• Kangelaslaulud – muinasrahvaste pärimuslike saagade ainetel
  

Rüütlilaulikuid nimetati

• Trubaduurideks
  
• Truväärideks
  
• Minnesingriteks
  

Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said linnamuusikutena tööd ja leiba linnakapellides.
Lauldi enamasti Araabia päritolu pillide – fiidel , rebekk, harf , põikflööt, trompet , käsitrumm, tamburiin – saatel. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii .