Keskaja muusika (1)

KESKAEG
Sissejuhatus
Euroopa kultuuriloostähistatakse mõistega “keskaeg” pikka ajajärku, mis jäi ühelt poolt kas Rooma impeeriumi jagunemise (395. a) või Lääne- Rooma riigi langemise (476. a.) ning teiselt poolt renessansiajastu (14.- 16. saj) vahele. Mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid, kelle eeskujul on seda kasutatud ka hiljem pigem negatiivse alatooniga.
Keskajaks nimetatud ligi tuhandeaastast perioodi ei saa muidugi kirjeldada ühtsena, sest see hõlmab mitmeid vastuolulisi ajajärke. Vanarooma kultuuri viis lõpliku languseni Suur rahvasterändamine (5.- 7. saj), kui endise Lääne- Rooma riigi aladele tungisid peamiselt germaani hõimud ja aegamisi hakkasid kujunema uued riiklikud struktuurid. Varakeskajal kujunes ka läänekristlik kloostrikultuur, mille keskel elas sajandied nii kirjasõna kui ka teaduslik mõtlemine. Uue Euroopa hälliks võib pidada Frangi riigi kõrgaega Karl Suure ajal (8. ja 9. saj vahetusel), sellega kaasnes nii poliitilise süsteemi kujunemine kui ka hariduse ja vaimuelu tõus. 10.- 11. sajandil tugevnes keskvõim Saksamaal ja Saksa- Rooma keisritena valitsenud Ottode ajal (Otto I, II ja III valitsesid üksteise järel 936- 10002 ) algas romaani stiilis kirikuarhitektuuri ning samuti vaimuliku luule ja laulu kõrgaeg. Kultuuriliselt olid väga aktiivsed ka 12. Ja 13. sajand, linnade kiire kasvu ajastu ja gooti arhitektuuri esimene hiilgeaeg .
Selle pika ja kultuuriliselt rikka ajastu muusikat tunneme paraku võrdlemisi lünklikult, kuna tolleaegne muusikakultuur oli põhiosas suuline . Vajadus noodikirja järele tekkis 8.- 9. sajandil seoses Frangi riigi laienemisega, mille käigus püüti väga suurel alal ühtlustada ka jumalateenistuse korda ja kirikulaulu. Laulmine ja pillimäng väljaspool kirikut ei vajanud aga kirja pandud tekste veel sajandeid . Seepärast võib tänapäeval kergesti jääda ekslik mulje, otsekui oleks keskaegses kultuuris eksisteerinud peamiselt kirikumuusika . Tegelikult on põhjust arvata, et kogu keskaja jooksul eksisteerisid erinevad muusikavaldkonnad, mis olid üksteisega tihedas kontaktis, kirjalike allikate nappuse tõttu on seda terviklikku muusikalutuuri aga raske täpsemalt kirjeldada.
Gregoriuse koraal

Paavst Gregorius I Suur
Varakristlikul ajajärgul (6. sajandini pKr) ei kujutanud läänekristlik kirik enesest ühtset korraladatud ja juhitud struktuuri, paikkonniti erinesid liturgia , jumamateenistuste tekstid ja laulud. Alates 6. sajandi lõpust püüti läänekirikuit kindlamalt ühendada Rooma paavsti juhtimise alla. Rooma kirikuvõimu tähtsus Lääne- Euroopas kasvas eriti alates paavst Gregorius I- st ehk Gregorius Suurest (540- 604, paavstiks valiti 590). Tema juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat ja võttis kasutusele uue liturigakorralduse, mis aegapidi juurdus kogu Lääne- Euroopas. Eelkõige ühtlustas ta liturgilised tekstid, mis said ühtse lane kirikulaulu ehk gregoriuse koraali aluseks. Meloodiate reformimisega polnud Gregorius Suur otseselt seotud, see protsess algas mõnevõrra hiljem.
Gregoriuse koraaliks nimetatakse iseloomulikku laulmisviisi roomakatoliku jumalateenistusel. Gregorise koraalis on alati peamised tekst ja sõnum. Muusikaline väljenduslaad võib olla väga erinev, ulatudes ühel helil teksti lugemisest (retsiteerimine) liikuvate ja keerukate meloodiate laulmiseni.
Gregoriuse koraal on üldnimetus, mille alla mahub palju mitmesuguseid esitusstiile, žanre ja lauluvorme. Laul on ühehäälne ja saateta, ent kirikus kasutatakse siiski sageli tagaishoidlikku orelisaadet. Olenevalt liturgiast võib laulda üks laulja, lauljate grupp või terve koor, mis sageli jaguneb kaheks vastakuti laulvaks rühmaks. Kuna roomakatoliku kiriku jumamateenistuse keeleks oli ajalooliselt ladina keel, siis on ka gregoriuse laulu tekstis enamasti ladinakeelsed . Laulu rütm lähtub loomulik kõne rütmist ning seetõttu taktimõõt puudub. Ka helikõrguste osas võtab meloodia eeskuju kõnest, selle kõrgpunktid rõhutavad olulisi sõnu ja lause osi.
Läänekirikus lauldi kagu I aastatuhande jooksul valdavalt phehäälselt. Sageli oli selline laulmine seotud vaba improvisatsiooniga ja nii võis hulgakesi koos lauldes lidanduda ka mitmehäälsuse elemente. Peamiselt oli tegu suuliselt levinud ja säilinud trdaitsiooniga. Teisel aastatuhandel sai see kloostrite ja kirikute ühehäälne laul aluseks Lääne- Euroopa mitmehäälsele kunstmuusikale.
Missa
Traditsioonilise kristliku kiriku kaks põhilist jumalateenistuse liiki on tunnipalvus ja missa. Tunnipalvust peetakse- eriti kloostrites- kindlastel kellaaegadel kuni kaheksa korda päevad. Missa on igapäevane peamine jumalateenistus, mille ülesehitus on keerulisem ja mis on seotud mitmete rituaalidega (nt armulaua jagamine).
Missa ülesehitus on põhihoontes sama nii roomakatoliku kui ka luterlikus kirikus, jagunedes sõnaliturgiaks ja armulaualiturgiaks. Sõnaliturgia keskmes on õpetus: vaheldumisi vaimulike lauludega leotakse pühakirja tekste ning kommenteeritakse neid jutluses. Armulaualiturgia keskmes on üks tähtsam kiriklik sacrament (jumalikku armu vahendav püha talitus)- Kristuse ristiohvri sümboolne kordamine. Armulaua valmistab vaimulik ette altarituaali käigus ning sakrament , s.o leib ja vein, jagatakse kogudusele armulaualaulu saatel.
Missal lauldavad liturgilised laulud jagunevad kaheks: laulud, mis vahelduvad iga päev vastavalt kirikukalendri pühadele ja tähtpäevadele (nn missa proprium ), ning laulud, mis kõlavad kõikidel teenistustel (nn missa ordinarium ).
Alates 14. sajandist on ordinariumi osad koondatud terviklikuks muusikaliseks tsükliks, mis kannab nimetust “missa” ning on üks lane kirikumuusika põhivorme.
Ordinarium
Kyrie eleison ( Issand , halasta) - lauldakse missa sissejuhatavas osas
Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges) - lauldakse missa sissejuhatavas osas
Credo in unum Deum (Mina usun ainsasse Jumalasse) – lauldakse pärast jutlsu sõnaliturgia lõpulauluna
Sanctus / Benedisctus (Püha/ Kiidetud olgu) - lauldakse altarirituaali ajal
Agnus Dei (Jumala Tall) - lauldakse enne armulaua jagamist
MISSA
PROPRIUM ORDINARIUM
SISSEJUHATUS Introitus

• Kyrie
  
• Gloria
  

SÕNALITURGIA Epistel

• Graduale
  
• Alleluia/ Sequentia
  

Evangeelium
Jutlus

• Credo
  

ARMULAUALITURGIA Offertorium
Prefatio

• Sanctus/ Benedictus
  
• Canon missae
  
• Pater noster
  
• Agnus Dei
  

Communio
LÕPETUS Postcommunio

• Ite missa est
  

või
Benedicamus Domino
NB! Jämeda kirjas on märgitud lauldavad osad.
Noodikirja kujunemine
Gregoriuse koraal kujunes ja levis sajandeid suulise traditsioonina . 8.- 9. sajandil, mil kujunes Frangi suurriik , tekkis vajadus ühtlustada liturgiline laul tohutu suurel territooriumil. Tekstid ja meloodiad tuli kirja panna.
Gregoriuse koraali varasemad noodikirja näited ongi meieni jõudnud 8.- 9. sajandist. Muusika pandi kirja neumadega, mis kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei tuntud, ei tähistanud neumad kindla kõrgusega üksikhelisid, vaid 1- 4 helist koosnevaid meloodiaelemente ja rptmilisi ettekandenüansse.
10. sajandist tehti rohkesti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Kasutati mitmesuguseid vise , millest otstarbekamaiks osutus neumade kirjutamine eri kõrgustele. Selleks võeti kasutusele noodijooned. Joonte arv võis algul olla väga erinev (2- 10).
Keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni. Helikõrgusi reguleerivad siin nii jooned kui ka nende vahed. Joonte arv sõltub otstarbest: gregoriuse koraali tavaline ulatus (noon- üks toon üle oktaavi ) mahtus ära neljale joonele, kui vaja, kasutati ka abijooni.
Guido Arezzost lihtsustas ka noodilugemist, võttes kõrvuti helide kindlaid (absoluutseid) kõrgusi tähistavate tähtnimetustega (a, b, c, d, e, f, g) kasutusele suhtelist kõrgust märkivad silpnimed (sarnaselt meil levinud JO- LE- MI- süsteemiga). Neid silpe oli algselt 6 ja Guido tuletas need lauljate kaitsepühaku Ristija Johannese auks loodud hümni esimesest salmist: selle viisilõikude algusnoodid moodustavad 6- noodilise tõusva helirea ning helidele vastavad silbid- ut, re, mi, fa, sol, la – saidki noodinimedeks. Esimene silp “ut” on hiljem asendatud “do” – ga ning lisatud ka “si” (Sancte Ioannes) helirea seitsmenda astme jaoks.
Ut quelant laxis resonare fibris Et lodevate häälepaeltega
Mira gestorum famuli tuorum õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita,
Solve pollute labii reatum lunasta, oo Püha Johannes,
Sancte Ioannes ebapuhaste huulte süüteod.
Paulus Diaconus (8. saj)
Helikõrguste tabamise hõlbustamiseks võeti muusikaõpetuses kasutusele ka nn Guido käsi, kus 20 erinevat sõrmeliigest seati vastavusse tollase helisüsteemi 20 heliga. Ilmselt sai koorijuht spsteemi osutades lauljatele kergemini meloodiaid õpetada.
Nn. Guido käsi
12. sajandil ilmusid neumadele kandilised noodipead ja noodimärgid hakkasid tähistama üksikhelide täpseid kõrgusi. Alles nüüd on võimalik laulda noodist tundmatut meloodiat, varem oli noodikiri olnud eelkõige mälule toeks. Esimese aastatuhande algul toimus seega lääne muusikakultuuris väga oluline muutus: suuline muusikakultuur muutus kirjalikuks, seega tekkis eeldus kunstmuusika loomiseks.
Ilmalik muusika , rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud
Muusika, mis kõlas keskajal väljapool kirikut ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutused on pärit 11.- 12. sajandist. Kirja panijate hulgas olid ka vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud . Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja võisid olla sisult üsna siivutud .
Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud (pr k chanson de geste )- pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega. Neist kuulsaim on prantsuse rahvuseepor “ Rolandi laul”, mis on meieni jõudnud 11. sajandis lõpust, ent jutustab Karl Suure aegseist sündmustest.
Kangelaslaulude esitajaiks olid alamast seisusest rändmuusikud žonglöörid ehk menestrelid . Need mehed ja naised rändasid ringi üksi või väikeste seltkondadena, elatades ennast lauldes, mängides, trikke tehes ja taltsutatud loomi näidates. Enamasti olid nad ühiskonna heidikud, kel polnud seaduse kaitset ega kiriku õnnitust. 14. Sajandi üks tähtsam luuletaja Petrarca kirjutas nende kohta: “Mitte kuigi taibukad inimesed, kuid hämmastava mäluga, väga töökad ja äärmuseni jultunud.” Sageli ühinesid rändmuusikud vennaskondadesse, millest hjiljem kujunesid muusikaute gildid , kus anti head muusikalist haridust. Menestrelid polnud tavapärases mõistes poeedid ega heliloojad . Nad esitasid enamasti teiste loodud laule, kuid kahtlemata täiendasid neid omalt poolt. Žonglööride ja menestrelide oskused ja tavad mängisid olulist rolli rüütlilaulu kujunemisel ja levikul.
Rüütlilaul on ainus keskaegse mittekirikliku ja laulu valdkond, millest meil on tänapäevaks värdlemisi hea ülevaade. Alguse sai see 11. sajandi lõpul Provence`ist Lõuna- Prantsusmaalt. Provence` i õukonnakultuuris on tugevaid araabia kultuuri mõjutusi, mis jõudsid sinna Hispaania vallutanud mauride kaudu.
Rüütlilaulikute loomingus on luuletekst ja muusika lahutamatud. Kõrvuti kangelaslauludega, mis idealiseerivad vaprust ja teisi mehelikke ideaale, valitseb rüütlipoeesia armastuse teema, mis seostub rüütlikultuurile iseloomuliku südamedaami kultusega, Armastulaulude tekstid võisid olla äärmiselt meelelised, ent samas ülistasid need mitte niivõrd lauliku isiklikku tunnet, kuivõrd lauliku isiklikku tunnet, kuivõrd hoopis naiseideaali.
Rüütlilaulikuid nimetatakse trubaduurideks (Lõuna- Prantsusmaal) või truväärideks (Põhja- Prantsusmaal). Saksa ja Austria rüütlikodades võeti eeskuju prantsastest ning 12. Sajandi lõpul tärkas rüütlilaulikute ehk minnesingerite kunst ka seal. Rüütlilaulikud lõid ja esitasid enamasti oma laule ise, abiks võis olla ka rändmuusikaist kaaskond.
Enamasri olid rüütlilaulikud kõrgest seisusest, nende hulgas oli kuningaid, hertsogeid, krahve ja ka kõrgvaimulikke. Tuntumad laulikud olid trubaduur Bernart de Ventadorn, truväärid Richard Lõvisüda, Adam de Halle, minnesinger Walther von der Vogelweide. Rüütlilaul polnud sugugi üksnes meeste kunst, laulikute hulgas oli ka naisi. Ristisõdade ajastul oli õukonnaelu sageli lossidaami õlgadel ning ta ise oli rüütlikultuuri erilise austusega ümbritsetud. Kuulsamad laulikud oli koondunud väljapaistvate aadlidaamide, nagu näiteks Aktivaania Eleonore`I (1122- 1240) või tema tütre hertsoginna Marie de Champagne` i õukonda.
Mitmehäälsuse kujunemine
Mitmehäälset musitseerimist on tulnud väga paljud suulised muusikakultuurid. Euroopa kunstipärane mitmehäälsus eeldab aga noodikirja kasutamist. Esimese ja teise aastatuhande vahetusel toimus Lääne- Euroopa muusikakultuuris kaks väga olulist murrangut:

suulise muusikakultuuri kõrval hakati üha enam kasutama noodikirja

ühehäälse laulmise kõrvale ilmus mitmehäälne
Mitmehääne noodist laulmine sai Lääne- Euroopa kirikus alguse 11.- 12. sajandil. Sel ajal algas Lääne- Euroopas linnade kiire areng. Mitmehäälne laulmine oligi algul iseloomulik eelkõige linnakultuurile ja hiliskeskajal sai see tuntuks peamiselt vaid linnakatedraalides. Pikka aega oli kirjalikes allikais ainsaks mitmehäälsuse vormiks organum : gregoriuse koraali ühehäälsele meloodiale lisati algul üks, hiljem ka mitu saatehäält. 12. sajandil muutus saatehääl aegamisi põhihäälest olulisemaks ning kasvas ülemiseks hääleks, mi soli põhimeloodiast tihti palju liikuvamgi. Gregoriuse koraali rütm oli ebaregulaarne ega allunud taktimõõdule, organumi kaunistushääl võis olla aga tihti lihtsa, regulaarse, sageli tantsulise rütmiga.
Organum saavutas oma õitsengu 12.- 13. sajandi Prantsusmaa linnades, eriti Pariisis, kus see oli seotus Notre- Dame`i katerdaaliga. Gregoriuse koraal alumises hääles ja tantsuliselt rütmiseeritud ülahääled sulatavad muusikas, sarnaselt gooti ajastu kirikuarhitektuuriga, julgelt ühte kirikliku ja ilmaliku.
12. ja 13. sajandist on teada kaks organumide meistrit: Leoninus ja Perotinus .
13. sajandil kujunes mitmehäälse muusika kõige olulisemaks vormiks motett . Algselt kujutas see endast kirikumuusika vormi, milles alumina hääl oli laenatud gregoriuse koraalist (nagu ka organumis). Selle kohale lisandusid uute tekstidega uued hääled. Gooti ajastu motett on seega mitte üksnes mitmehäälne, vaid ka mitme paralleelselt kõlava tekstiga laul. 13. sajandi lõpul sai kiriku jaoks liiga keeruliseks muutunud motetist pigem haritlaste seltskonnalaul. Siis polnud alumine hääl enam tingimata seotud gregoriuse koraaliga ja ülahäältes esines tihti korraga nii ladina- kui ka prantsusekeelseid tekste, mis võisid olla nii vaimulikud kui ka ilmalikud .
Pillid keskajal
Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud laulmiseks, pille mängiti aga (eriti väljapool kirikut) peamiselt laulu saateks. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on alati olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida.
13. sajandist on dokumenteeritud mitmesuguste pillide kasutamine mitmehäälses kirikumuusikas, kuid ilmselt oli see levinud varemgi. Esimesed teated kirikuorelitest on pärit 9. Ja 10. sajandist, kristliku Euroopa esimese oreli olevat Frandi kuningas Pippin Lühike 757. aastal saanud kingitusena Bütsantsist. Hiljem on Euroopas orelite kõrval kasutatud väga palju ka väiksemaid teisaldatavaid positiive ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid portatiive.
Positiivorel Portatiivorel
Keskajast on säilinud andmeid ka mitmesuguste keelpillide kohta. Vanast maailmast ja antiikkultuuristtuntud näpitavate keelpillide kürval oli kasutusel ka palju poogenpille. Neist enim levinud olid lamedapõhjalise kälakastiga fiidel (viola ja viiuli eelkäija) ning ümarapõhjalise pirnikujulise kõlakastiga rebekk.
Vasakult esimene pill on lauto, teine pill fiidel
NB! Tekst jätkub järgmisel lehel!
Rebekk Harf ja lauto
Näppepillidest oli keskajale kõige iseloomulikum harf, mis jõudis Mandri- Euroopasse iirimaalt ja Briti saarelt. 16. Ja 17. sajandil kujunes üheks levinumaks näppepilliks ümarapõhjaline araabia päritolu lauto. Näppides, poognaga keeli tõmmates või ka keeltele lüües mängiti pslateeriumi, mille keeled olid, nagu ka meie kandlel, kolm- või nelinurksele kõlakastile pingutatud. See peamiselt keskajal tuntud pill oli klvessiinilaadsete pillide eelkäija. Keelpill on ka rataslüüra (hurdy- gurdy), mille keeled paneb kõlama vändaga pööratav ratas. Mängija üks käsi sõrmitseb klahve, millega muudetkase ülemisel keelel helikürgusi. Pilli ülejäänud keeled kõlavad liikumatute saatehelidena ( burdoon ).
Psalteerium ( sopran )
Rataslüüra
Liikumatut saateheli tekitasid keskajal armastatud puhkpilli torupilli burdoonviled. Populaarsed olid ka mitmesugused flooded. Laialt levinud oli ka vana maailma üks iseloomulikumaid pille, kahekordse roohuulikuga šalmei (pomperi ja hilisema oboe eelkäija). Eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad, mida kasutati ka kirikumuusikas.
Torupill Šalmei
Sarnaselt Vahemere made vanema traditsiooniga oli ka keskajal väga palju mitmesuguseid löökpille: trumme, taldrikuid, kelli , kastanjette, käristeid jms.
… veetrummid, erinevad flöödidd, lüürad, kumisevad kausid, psalteerium, …