Vana-Egiptuse kunst (0)

Vana-Egiptuse kunst
Sissejuhatus
Muistne Egiptus asus Aafrika kirdeosas, Niiluse alamjooksul .Vana-Egiptuse ajalugu arvestatakse alates esimete asukate saabumisest Niiliuse jõe orgu kuni Vana-Egiptuse vallutamiseni
Vana- Rooma riigi poolt või teise käsitluse järgi kuni Rooma perioodi lõpuni.
Esialgu tekkisid umbes 40 väikest riiki ehk noomi , mis 4000 aastat eKr moodustusid kaks riiki – Niiluse jõe deltasse Alam-Egiptuse, jõe ülemjooksule aga Ülem-Egiptuse, mis ulatus esimese kärestikuni. 3000 aastat eKr liideti kogu Egiptus ühtseks riigiks. Samal ajal kujunes välja ka hieroglüüfkiri.
Egiptuses ei saja peaaegu mitte kunagi vihma ja põllupidamine on võimalik ainult Niiluse orus. Viljakas org on vähem kui paarkümmend kilomeetrit lai. Tammide ja kanalite rajamine soodustas riikide teket.
Egiptuse ajalugu periodiseeritakse kolmeks ajajärguks, mil keskvõim tugevnes , aga nende vahepeal ja järel riigi ühtsus vähenes.
Vana riik- 2700- 2200 aastat eKr. Vana riiki valitsesid 3.-8.
dünastia valitsejad . Riigi eesotsas oli vaarao, kes valitses
arvuka ametnikkonna abil. Sundkorras aeti templeid,
püramiide ja kanaleid ehitama ka talupoegi, kuid orjatööd
kasutati vähe. Pealinnaks oli Memphis . Vana riigi ajal
kujunesid Egiptuse olulisemad tunnused: rangelt hierarhiliselt korraldatud riik ja ühiskond, mis allus jumalikustatud kuninga piiramatule võimule ning usk arvukatesse jumalatesse ja surmajärgsesse ellu. Sellest perioodist pärinevad ka suured püramiidid.
Keskmine riik-Keskmise riigi ajaks loetakse 11.-14.
dünastia valitsemisaega. Vaaraode ainuvõim oli nüüd
väiksem, tähtsad võimukandjad olid ka preesterkuningad,
kes juhtisid riigi erinevaid piirkondi. Keskmise riigi ajal kuulutati riigi tähtsaimaks jumalaks Teeba linna jumal Amon . Laienesid kaubanduslikud sidemed. Levisid vask- ja pronksesemed, osati valmistada ka klaasnõusid.
Uus riik-Uue riigi ajal, mil valitsesid 18.-20. dünastia, muutus Egiptus Idamaade võimsaimaks riigiks. Vaaraode võim tugevnes. Vaaraode võimu toetasid sõjavägi ja ametnikud. Kasutusele võeti sõjavankrid ja hobused, metallidest levisid pronks ja raud. Leiutati veetõsteseadmed. Palju kasutati vangide tööd. Tuntumad valitsejad olid Tuthmosis I ja Tuthmosis II, Amenhotep II ja Amenhotep IV, Seti I, Ramses II ja Ramses III. Paljude sõdade ja sisemiste vastuolude tõttu lagunes Uus riik 1000 aastat eKr.
Kultuur
Egiptuse kultuuri oli sügavalt religioosne, seda iseloomustab suur jumalate arv. Egiptlaste usk oli polüteistlik. 14. sajandil e.m.a. püüdis vaarao Echnaton nõrgendada preesterkonna võimu. Arvukate kohalike jumalate teenimise asemel kehtestati kogu riigis ainujumaluse kultus . Echnaton kuulutas jumalaks Päikeseketta - Atoni Amon-Ra asemele. Peale Echnatoni tuli valitsejaks Tutanhamon, mil taastati vanad tavad ja preestrite võim.
Kõrgkultuuri loomisele aitasid kaasa Mesopotaamia mõjud, hiljem oli egiptuse kultuur rohkem andja kui võtja.Egiptuse traditsioonid olid väga tugevad ja kunstis säilisid kaua ühesugused teemad ja vormid.
Egiptuse kultuuri suurimaks saavutuseks oli hieroglüüfkiri, mida kirjutati kivile , puule, nahale, põletatud savitahvlitele ning papüürusele. Papüürus on Egiptusele väga iseloomulik. See meenutab tihedat kollakat paberit ja seda valmistati papüürusetaime varre säsi ribadest.Kuna see oli suhteliselt rabe materjal keerati kirjatööd rulli. Sellele kirjutati musta tindiga, punase tindiga märgiti suured algustähed ja taandread. Hieroglüüfkiri on Vana-Egiptuse Keele pildilise välimusega vanim kirja vorm. Just see on kiri, mille abil tuntakse Egiptuse kultuuri. Hoolimata pildilisest välimusest, ei ole hieroglüüfid primitiivne kirja vorm. Nad kujutavad endast lõplikult arenenud kirjutamise süsteemi, mille keeruka tähendusliku informatsiooni abil saab suhelda.

Arhitektuur
Vana riigi ajal olid tähtsamateks ehitusmälestisteks vaaraode ja ülikute hauakambrid. Nende ehitamine oli seotud uskumusega surmajärgsesse ellu. Ülikute haudehitised mastabad on lubjakivist längseinte ja lameda katusega ehitised, mis koosnevad massiivsest maapealsest ehitisest ja maa- alusest hauakambrist, kus asus kirst palsameeritud surnukehaga. Mastaba idaseinas oli nišš ja selles petikuks. Nišš oli ühtlasi ohvrite toomise kohaks ja petikuks sümboolseks ukseks Ka´le (inimese kaitsevaim). Nišš oli ühtlasi ka ohvrite toomise kohaks.
Hiljem hakati mastabade maapealseid osi kõrgusesse suunama. Kõrge haudehitise idee tehti arvatavasti teoks vaarao Džoseri hauakambri ehitamisel . Sellel astmikpüramiidil oli suur tähtsus egiptuse arhitektuuri arenemisele. Džoseri püramiid oli keerulise hoonetest ja õuedest koosneva ansambli keskus. Tellistest ehitatud püramiid ise oli üle 60 m kõrge ja jättis mulje, nagu oleks seitse järjest väiksemat mastabat üksteise peale paigutatud. Astmete täitmisel jõuti kallakpüramiidin ja alles seejärel suudeti ehitada tõeline püramiid. Püramiidi aluseks oli ruut, kõik neli külge olid võrdse pikkusega. Töölised ehitasid kõigepealt sisemuse ja siis pandi mööda kaldteid ülevalt allapoole kohale katteplokid. Ehitamise ajal jäeti püramiidi sisse käigud, mis viisid sügavale püramiidi sisemusse - hauakambrisse. Pärast matust need maskeeriti ja suleti hoolikalt. Püramiidi pealispind kaeti lihvitud kiviplaatidega, mis päikese käes helkisid, kuid tänapäevaks on kiviplaate säilinud ainult Chephreni püramiidi tipuosas.
Vana riigi ajastu ehitusmälestistest on kõige võimsamad kolme vaarao püramiidid Kairo lähedal Giza väljal: 146 m kõrgune Cheopsi, 142 m kõrgune Chepreni ja 66 m kõrgune Mykerinose püramiid.
Püramiidide ehituskulud olid aga suured, seepärast loobuti hiljem nende püstitamisest. Pärast püramiidide aega hakkasid vaaraod ja teised rikkamad inimesed oma hauakambreid ehitama Kuningate orgu. Nad lootsid , et eraldatud org kaitseb nende haudu rüüstajate eest ja ehitasid veel eraldiseisvaid templeid, et röövleid eksiteele viia. Mõnede haudade sissekäigud olid peidetud kõrgele kaljudesse. Hauakambrite koridoridel olid tekstid ja stseenid , mis kujutasid reisi hauatagusesse maailma. Need pikad käigud viisid "Kulla saali" - muumia viimsesse puhkepaika. Kõik matmiskambrid peale ühe rüüstati enne Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni lõppu. Ainus puutumata haud oli Tutanhamoni oma, mis leiti 1922 aastal.
Keskmise riigi ajastu tähtsamad ehitised on kaljuhauad . Ruumide jaotuse poolest sarnanevad nad mastabadega, kuid sissekäik haudehitistesse kujundati nüüd piduliku fassaadiga, mille kujundamisel kasutati sambaid.
Uue riigi ajastu arhitektuur on varasemast palju mitmekesisem. Suurenenud majanduslik ja poliitiline võimsus soodustas kunsti arenemist . Eriti suurejooneline ja monumentaalne oli templiarhitektuur .
Templeis toimusid rituaalid jumalate auks. Neid toimetasid preestrid , kellel ainsana oli juurdepääs ruumi, kus asus templis austatava jumala kuju. Inimesed said teenistusest osa võtta ainult kõrvaltvaatajaina. Lihtrahva jaoks olid templi lahtises eesõue sammaskäigud, parem rahvas kogunes kinnisesse põikisaali. Templis asusid ka preestrite elu- ja majapidamisruumid. Sageli oli templi all koobastik või kunstlik katakomb . Templite juurde viivat teed palistasid sfinksid - inimese pea- mõistuse sümbol ja lõvi kehaga - jõu sümbol skulptuurid . Need sümboliseerisid kuningavõimu ja täitsid valvurite ülesannet. giza väljal seisev sfinks on välja raiutud suurest kaljust, see on 73 meetri pikkune ja 20 meetri laiune.Templisse sisse pääses läbi väravehitise ehk pülooni. Püloon koosnes kahest längus seinaga tornist ja nendevahelisest portaalist ehk uksavast. Pülooni ees lehvisid kõrgete mastide otsas lipud pahade vaimude eemalepeletamiseks. Mõnikord seisid värava ees ka obeliskid ehk neljatahulise ülalt ahenevad sambad. Obeliske kasutati eelkõige päikesetemplite juures ja need olid samuti hieroglüüfidega kaetud. Templis asetsesid ka varahoidlad ja raamatukogud ning seal õpetati välja noori preestreid. Selline ehitise põhiplaan püsis kogu egiptuse arhitektuuri vältel. Ruumide põhiliseks valgusallikaks oli uks. Kui aknaid oligi, asusid nad kõrgel ja olid väikeste mõõtmetega. Seinu kaeti värvikirevate hieroglüüfidega ja reljeefidega jumalatest ning valitsejatest.
Kujutav kunst
Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst . Kuna viimased kaks olid väga lähedased - reljeefid olid väga madalad ning värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele - käsitletakse neid koos pinnakunstina.
Egiptuses on kujutava kunsti mälestisi säilinud arvukalt. Vana-Egiptuse maalid jutustavad lugusid inimeste elust ja sellest, mida nad arvasid kogevat hauataguses elus. Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ja templite sammastele. Joonistamisel järgiti täpselt kavandeid ja nõudeid, kuidas maalida inimfiguure ja esemeid. Tähtsamaid tegelasi kujutati võrreldes teistega suurematena. Pinnakunsti moodustasid pealmiselt seinamaal ja reljeef üheskoos. Enamasti kujutati inimest üsna ebaloomulikus asendis: pika sammuga astumas, seejuures on jalad nähtud küljelt, vasak jalg on alati paremast eespool , rinnaosa on otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm aga otsevaates. Seda poosi hakati kutsuma egiptuse poosiks.
Selleks, et surnute hinged end hauakambris hästi tunneksid, kaeti nende seinad piltidega, millel kujutati stseene kambriomaniku igapäevaelust jahiretki, lõbustusi, tantsijaid ja lauljaid, jumalaid, kes surnu hinge kaitsevad ning usutalitlusi.Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga kanti seinale joonistatavate figuuride kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidur figuurid välja, nii et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Lõpuks värvisid maalijad ihukarva toonidega figuurid ja seejärel teised detailid. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest . Näiteks rohelist saadi malahhiidi pulbrist, punast rauaroostest, musta värvi saamiseks kasutati sütt või põletati luid peeneks pulbriks. Värvi sisse segati munavalget ja vaiku. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel tänapäevani, kuigi värvimisest on möödas 5000 aastat.
Vaaraosid kujutati eriti rangelt, suursuguselt ja stiliseeritult. Figuurid on tardunud , sirges poosis, vasak jalg sammu võrra eespool, rusikasse tõmmatud käed tihedalt vastu külgi, vahel on ka üks käsi rinnale tõstetud. Nende nägudel on võidukas ja salapärane naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi vaaraode tähtsust. Samasugused on ka istuvad figuurid. Eripäraks Egiptuse skulptuuride juures on see, et need on mõeldud vaatamiseks otse eest. Skulptorid oskasid küllalt meisterlikult inimkeha kujutada, kuid nad ei hoolinud eriti individuaalsetest eripäradest ja iseärasustest. Lihtrahava ja loomade kujutamisel oldi vabamad tardumusest ja pidulikkusest. Need kujukesed on liikuvamad, väiksemad ja elavamad. Ometi on nad sarnased üldistuselt ja monumentaalsuselt.
Reljeefikunst on kunstiliik , mille puhul figuurid ja esemed eenduvad tasapinnast. Need on tihti eredalt värvitud, figuuride vahele oli lükitud palju hieroglüüfe, mis seletasid ja täiendasid kunstiteost.
Pealmiselt kasutati neid templite seintel, sammastel, isegi skulptuuridel ja tarbeesemetel.
Uue riigi ajal hakkasid kunstis muutused toimuma. Kõigepealt loobuti igasugustest jumalakujudest. Püüti tabada iga kehaliigutuse ilu ja looduse pidevat muutumist. Vaarao kujude juures ei varjata enam ebatäiuslikkust, vaid püütakse seda isegi rõhutada. Värvivalik muutus tunduvalt varjundirikkamaks. Siiski ei loobutud aga kontuurist.