Valgustusest üldiselt ja Prantusmaa valgustus (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Valgustus
Prantsusmaa
Juhendaja : Jullinen Piia
Koostaja : Aigar Iva
Tartu 2010

Sissejuhatus

Valgustuseks nimetatakse ajastut Euroopas, mil hakati kritiseerima kirikule tuginevat mõtteviisi ning hakati mõtlema iseseisvalt. Usk mõistusesse, oli valgustuse juhtmõtteks.
Hakkas vähenema usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
Valgustusajastu nimi pärineb Voltaire 'ilt ja Johann Gottfried von Herderilt ja sai eriti tuntuks koos Kanti artikliga "Mis on valgustus ?"

Kokkuvõte

Paljud valgustuse aja kirjanikud ja filosooofid esitasid nende arust ideaalse riigi valitsemise teooriad (mis oli enamasti absolutism ). Võiks öelda, et nad isegi unistasid täiuslikust riigist, sest nende mõtteid oleks olnud väga raske, kui isegi võimatu, ellu viia.
Voltaire, näiteks nägi võimalust reformides ning nende elluviimiseks korraldas ta kirjavahetust Katariina II-ga ja Friedrich II-ga.
Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon . Valgustus avaldas ka suurt mõju tööstuslikule pöördele.

Sisukord

Sissejuhatus 2
Kokkuvõte 2
Sisukord 3
Valgustus 4
Valgustuse mõiste 4
Uus riigivõimu käsitlus 7
Montesquieu 9
Voltaire 10
Rousseau 11
Valgustus Inglismaal 13
Saksamaa Valgustus 14
Valgustus Prantsusmaal 15
Kasutatud kirjandus: 17

Valgustus

Valgustuse mõiste

Valgustusajastu oli ajajärk Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Arvatakse, et valgustus on kõige olulisem vaimne liikumine Euroopas pärast reformatsiooni. 18. sajandit nimetatakse ka valgussajandiks. Ajastu märksõnadeks said Mõistus ja Valgus.
Prantsuse filosoof Rene Descartes ütles „Mõtlen, järelikult olen olemas,“ mis kutsus kahtlema kõiges ja usaldama oma mõistust. Immanuel Kant defineeris valgustust kui inimese väljumist tema omasüülisest, sh kirikule, tuginevat mõtteviisi ning innustas mõtlema iseseisvalt
Progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ning hariduse ja kultuuri levitamist rahva hulgas. Teaduste (nt füüsika) edendamine kõigutas kirikudogmasid. Valgustuse juhtmõtteks oli usk mõistusesse kui maailma tunnetamise peamisesse allikasse. Valgustajad väljendasid optimismi, et inimmõistuse piiramatud võimalused tagavad inimkonnale järjekindla progressi. Valgustajad uskusid, et inimkonna hädades on süüdi vaimupimedus, harimatus , keskajast pärit dogmad ja fanatism. Mitmed valgustajad uskusid valgustatud monarhi teooriasse – sotsiaalsed hädad lahendaks see, kui riiki juhiks valitseja, kes lähtuks mõistusest ja rahva huvidest.
Valgustuse teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Nad eitasid eesõigusi, mis lähtusid vaid päritolust, seisusest. Nad kuulutasid, et looduse ees on kõik inimesed võrdsed, seega tuleb kõigile anda võrdsed õigused end arendada ja teostada. Nad nõudsid mõttevabadust, mõistsid hukka kõik sotsiaalsed normid ja tabud, mis piirasid inimese loomulikku arengut.
Samas ei tähendanud vabadus neile anarhiat. Loomuliku inimese ideaal oli seotud kodanikutunde ja –vastutusega.
Kirjandust ja kunsti pidasid valgustajad ühiskonna arengus tähtsaks teguriks . Peaaegu kõigis oma teostes propageerisid nad uusi ideid, valgustuskirjandus on suures osas filosoofilise kallakuga. Valgustusideede levitamiseks sobis kõige enam romaan. Tekkis uudne kirjandusžanr – filosoofiline romaan, kus peamine pole karakteri loomine ega olustiku kujutamine, vaid autori ideede esitamine.
Peagi hakkas küll filosoofilise kallaku üle romaanides valitsema sentimentalism ja realistlik -olustikuline laad. Vabameelses õhkkonnas tekkisid eeldused ka elu naturalistlikuks kujutamiseks. Erakordselt avatult kujutas oma romaanides seksuaalelu ja ka piinamist seksuaalnaudingu saamiseks markii de Sade (sadism). Aristokraatia kombelõtvust paljastab prantslase Laclos’ (elukutselt suurtükiväeohvitser) kiriromaan “Ohtlikud suhted” ( 1782 ), mida peetakse psühholoogilise analüüsi meistriteoseks. Laclos’ avaldas suurt mõju 19. saj kirjanikele (nt Stendhalile).
Valgustusliikumist toetas nii Prantsuse ratsionalism, mis rõhutas mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust, kui ka Inglise empirism , mis vaatles kõigi teadmiste allikana kogemust: vaatlust, mõõtmist, eksperimenti. Mõistus, kritiseerimisjulgus, vaimne vabadus ja religioosne tolerants asendas traditsiooni, kirikliku ja ilmaliku autoriteedi kummardamise. Jumalat hakati vaatlema kui maailma loojat, kes selle edasisse korraldamisse enam ei sekku.
Valgustusliikumse kodumaaks peetakse tihti ekslikult Prantsusmaad, tegelikkuses on valgustuse alguseks siiski Inglismaa. Prantsuse valgustajaid inspireeris kokkupuude Inglismaaga, kuhu sõideti tutvuma vabama poliitilise korralduse ja uute ideedega, et need prantsuse keeles kogu Euroopale tuttavaks teha. Jean Baptiste d’ Alembert ja Denis Diderot avaldasid 35-köitelise „Entsüklopeedia ehk teadusi, kunste ja ametioskusi seletava sõnaraamatu“, esitades uut, senisest erinevat maailmanägemust.

Uus riigivõimu käsitlus

Koos valgustusega kujunes uus käsitlus riigivõimust ja selle kujunemisest. Thomas Hobbes väitis, et kuningavõim on rahvast, mitte jumalast. Oma teoses „ Leviathan “ kirjeldas Hobbes riigieelset ühiskonda kui „kõikide sõda kõikide vastu“, mille lõpetamiseks lõid inimesed ühiskondliku lepinguga riigivõimu, andes sellega senised vabadused ja võimu valitsejale.
Jean Bodini ja Hobbesi käsitlus monarhi võimust oled üpriski sarnased. Ka Hobbes pidas vajalikuks, et monarhi kätte oleks koondunud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Koos õigusega valitseda pidi Hobbesi arvates valitseja kindlustama alamate julgeoleku. Juhul, kui ta sellega hakkama ei saa, ja ainult sel juhul, kaitses Hobbes alamate õigust valitsejale vastu panna. Ühiskondliku lepingu teooriat arendas edasi John Locke , kes oma raamatus „Kaks traktaati valitsemisest“ esitas esimese inimõiguste käsitluse.
Erinevalt Hobbesist leidis Locke, et riigieelne ühiskond polnud kaugelti vaenulik , inimesed olid sündinud vabana ning elasid üksteist abistades. Olukord muutus alles üleminekul põlluharimisele, kui tekkis varanduslik ebavõrdsus.
Locke pidas väga oluliseks, et seadusandlik võim ei rakendaks ise seadusi ellu ning et täidesaatev võim ei looks seadusi. Kahe võimu tasakaalus hoidmiseks ei tohtivat ükski seadus jõustuda ilma kuninga kinnituseta, maksuda kehtestamine pidi aga jääma vaid parlamendi kompententsi.
Locke pidas vajalikuksriigi ja kiriku lahutamist ning kritiseeris usulist tagakiusamist.

Montesquieu

Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu parun oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja. Tema elutööks sai raamat „Seaduse vaimust “, milles ta eristas kahte liiki seadusi: 1) ühiskonnast sõltumatuid, loomuõigusest tulenevaid seadusi ning 2) kirjutatud seadusi, mis sõltuvad ühiskonnast.
Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia ", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadustandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu kuningale ning kohtuvõim vaid sõltumatutele kohtutele. See takistab ühte võimu omavolitsemast ning kodanike õigused on nõnda paremini kaitstud - seda pidas ta ideaalseks riigikorraks.
Ta on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Tema populariseeris ka mõisted „feodalism“ ja „Bütsants.“
Montesquieu sai kuulsaks raamatuga “Pärsia kirjad”, milles kaks mööda maailma rändavat pärslast saadavad koju kirju, milles arvusttakse prantsuse seltskonnaelu, jätmata kõrvale ka kuningat.
Rahva üldiseks vaimuks peab Montesquieu inimest juhtuvate nähtuste – kliima, religiooni, seaduste, valitsemispõhimõtete, mineviku eeskujude, tavade ja kommete – tulemust.

Voltaire

Voltaire (François Marie Arouet) oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Ta pidas ideaalseks valitsemisviisiks samuti monarhiat . Rohkem kui keegi teine nimekatest valgustajatest uskus Voltaire valgustatud monarhiasse, lootes, et valgustusest mõjutatud valitsejad suudavad ühiskonda paremaks reformida.
Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ka õpetas ta Preisi kuningat Friedrich II-t.
Ta oli 1717 -1718 vangis Bastille 's. Regent püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu võimudega sattus ta teist korda, 1726 . aastal, Bastille´sse. Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega . Naasnud kodumaale , avaldas ta 1734 aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.

Rousseau

Jean- jacques Rosseau sündis Genfis kellassepa pojana ning elas suurema osa oma elust Prantsusmaal.
Ta oli prantsuse filosoof ja kirjanik, kes arendas edasi ühiskondliku lepingu teooriat, seletas Rousseau seda kui üksikisikute kokkulepet allutada oma arvamused, otsused ja õigused kogu ühiskonna kui terviku huvidele ja üldisele tahtele. Viimane ei hõlmanud mitte ainult hetkel eksisteeriva, vaid ka eelnenud ja järgnevate põlvkondade tahet.
Ideaalset riigivormi üldise tahte elluviimiseks Rousseau ei leidnudki. Ta kahtles ka parlamentaarse demokraatia täiuslikkuses, kartes, et mis tahes esinduskogu hakkab seadusi vastu võtma ikkagi vaid oma huvisid arvestades.
„Inglise rahvas vaid kujutleb end vaba olevat. Tegelikult on ta seda ainult parlamendisaadikute valimiste ajal. Kui need on toimunud, elab ta jälle orjapõlves edasi.“
Rousseau jäi lõpuni pessimistiks, sest ta kartis et isegi rahvakoosolek võib olla äraostetav.

Valgustus Inglismaal

Valgustusideoloogia kujunemine sai alguse Inglismaal kui revolutsioon tõstis päevakorda riigivõimu ja demokraatia probleemid. Inglise filosoofia taotles keskaja skolastilise teaduse asendamist looduse uurimisega, millega seoses tekkis uus meetod. Kui seni uuriti peamiselt eelnevaid autoreid , toetuti peamiselt Aristotelesele ja näidati oma loogilise arutluse oskust, siis nüüd muutusid põhilisteks vaatlus ja eksperiment .
Ürgühiskonnale pöörati suurt tähelepanu ühiskonna ja riigivalitsemise probleemide käsitluses. Sellest lähtudes arendati riigi ja võimu tekkimise teooriat. Aluseks võeti arusaam, et looduslikust ehk loomulikust olekust pärinevad inimese loomulikud õigused.
Inglise filosoof Thomas Hobbes ütles: „Oma sünnilt on kõik inimesed võrdsed. Kuna aga oma loomult on nad individualistid, on neid vaja valitseda.“ Kui ei olnud veel võimu ja valitsust, olevat see tinginud “kõikide sõja kõikide vastu”. Sellest pääsemiseks sõlmisid inimesed ühiskondliku lepingu, mis andis võimu valitsejale – kuningale. Hobbes arvas , et kuna võim on vajalik rahu ja julgeoleku kindlustamiseks, peab see olema võimalikult tugev.
John Locke oli filosoof, kes väitis, et seni kuni ei tegeldud põllumajandusega ega tehtud tööd, võisid inimesed elada kommunistlikus ühiskonnas. Kui algas töötegemine, tahtis iga inimene saada endale oma töö vilju . Tekkis omand. Riigi ja valitsuse ülesanne on tema arvates omandi, isikuvabaduse ja julgeoleku kaitse. Kõrgeim võim peab kuuluma parlamendile. Locke pooldas täielikku usuvabadust.

Saksamaa Valgustus

Saksa valgustajad ei vastanud oma mõttemaailma usule . Otse vastupidi, jumalasõnast lähtudes taotleti 17. sajandil suuremat pühadust ja vagadust. Võeti küll kriitiline hoiak ametliku kiriku suhtes, kuid, toetudes jumalasõnale, püüeldi sisemise enesetäiustumise ja kõlbluse poole. Ühiskonna moraalset parandamist taotleti inimeste harimise ja kõlbelisemaks muutmise teel.
Saksa valgustajad panid oma põhilootused valgustatud valitsejale, kes viib läbi reforme ühiskonna heaks. Selleks pidi valitsejal olema absoluutne võim.
Saksa valgustuse üks tähtsamaid isikuid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz . Tema arvas, et oli Jumal küll maailma loonud, kuid oma loometegevuses ei olnud ta vaba, vaid allus igavestele ideedele. Leibnizi arvates oli vaja teaduse arenguks teadlaste koostööd, selleks omakorda aga akadeemiaid ja teaduslikke seltse. Ta oli üks Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president . Ta kohtus Peeter I-ga neli korda, veenmaks teda teaduste akadeemia vajalikkuses . Nii on Leibniz osaline ka Peterburi Teaduste Akadeemia sünniloos.
Kõige tihedamalt oli Baltimaadega seotud saksa valgustajatest Johann Georg v. Herder . Aastatel 1764-1769 oli ta Riia Toomkooli õpetaja ja asedirektor. Ta olevat olnud ka kontaktis Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeliga. Ta töötas Herder Weimaris , ühes tähtsamas Saksamaa kultuurikeskuses, kirikupeana. Tehes koostööd saksa kirjaniku J. W.Goethega.
Herder nägi inimkonda liikumas humaansuse suunas. Herder pidas oma põhiülesandeks rahva kasvatamist õigluse ja inimsuse vaimus. Esikohale seadis ta kasvatuses püüde kasvatada vastikust sõja suhtes. “Kas võib olla tülgastavamat vaatepilti, kui kaks armeed teineteist hävitamas”, kirjutas ta maal, kus armeed, sõjad ja lahingud olid paljude elu ainsaks osaks. Vastandina sellele, rõhutas Herder teiste rahvaste suhtes võltsimatut patriotismi ja õiglustunnet. Sõdadele vastandas ta töö: “ Viljapea on relv mõõga vastu”.
Austusest teiste rahvaste vastu andis Herder välja kaheköitelise teose euroopa rahvaste rahvalauludest saksakeelses tõlkes. Nende seas on ka Hupeli kaudu saadud 13 eesti rahvalaulu.

Valgustus Prantsusmaal

Inglise filosoofid avaldasid mõju prantsuse valgustuse tekkele. Prantsusmaal oli sügavalt juurdunud feodaalkord ja katoliku kiriku väga tugevad positsioonid. 1685 . a Nantes ´i edikti tühistamisega kaotati usuvabadus ja hugenottide jäi ainsaks õiguseks õigus maalt lahkuda. Valgustuse eelkäijaks Prantsusmaal oli René Descartes, kes oli ratsionalismi rajaja. Descartes pidas tõsikindla teadmise saamise aluseks kahtlemist kõigis tõdedes, v. a. kahtlemise fakt ise. Sellest tuletas ta teesi „Ma mõtlen, järelikult olen olemas.“
Voltaire nägi teed ühiskonna ümberkorraldamise reformides. Tema poliitiline ideaal oli valgustatud absolutism – filosoofide ja kuningate liit. See oleks tähendanud, et tugeva võimuga kuningas või keiser korraldab ühiskonnaelu ümber filosoofide nõuannete järgi. Lootes sellistele ümberkorraldustele, korraldas Voltaire kirjavahetust Vene keisrinna Katariina II-ga ja Preisi kuninga Friedrich II-ga.
Charles Louis de Montesquieu (1689- 1755 ) oli teadlane ja kirjanik.
Kesksel kohal Montesquieu riigiteoorias on võimulahususe idee. Selle kohaselt jaguneb võim seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks, mis peavad olema üksteisest eraldatud ja igaüks teiste olemasoluga piiratud.
Montesquieu esitas geograafilise teooria, mille kohaselt ühiskond sõltub geograafilisest keskkonnast, eriti kliimast , aga ka pinnaehitusest. Ta väitis, et külm kliima teeb inimese tugevaks, aktiivseks ja töövõimeliseks, kuumus seevastu muudab laisaks ja ükskõikseks. Olles veendunud usu kahjulikkuses, vastandas Montesquieu sellele teaduse. Samas arvas ta, et usk on rahvale vajalik kõlbluse hoidmiseks.
Väga oluliseks pidas Rousseau kasvatuse ja koolihariduse reformimist. Kasvatus ja õpetus pidid olema looduslähedased: mängude ja spordiga pidid kaasnema õpetlikud kõnelused.
Valgustusideede levitamisel oli eriline tähendus 1751. a. ilmuma hakanud raamatul „Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat“. Selle väljaandja oli filosoof Denis Diderot. Varsti „Entsüklopedia“ keelustati , selle esimesed köited hävitati, kuid 1765 . a. viis Diderot raamatu väljaandmise siiski lõpule. Väljaande tähtsus seisnes eelkõige selles, et teaduse ja ühiskonna mõisteid käsitleti süstemaatiliselt, uue ideoloogia seisukohalt. Vana feodaal -absolutistliku korra poliitilistele, õiguslikele ja religioossetele mõistetele anti hävitav hinnang.
Enamik prantsuse valgustuslikke ideid pärinevad Inglismaalt, enamasti J.Locke ja D.Hume loomingust. Seda filosoofiat iseloomustab radikalism , agiteeriv suunitlus ja ateistlik põhihoiak.
Kõikidest olemasolevatest eeldustest tehti siin kõige kaugemaleulatuvad järeldused, kohkumata tagasi isegi nende võimalikust ühekülgsusest. Siin on tundmatu inglastele omane tasakaalukus ja elu tegelikkusega arvestamine , mis sarnaneb vahel ka ettevaatliku konservatismiga. Inglise mõtlejad säilitasid eetika ja religiooni suhtes alati teatud konservatiivsuse.
See, mis kääris radikaalsete mõtlejate peas, see tuli võimalikult vahetult ja kiiresti paisata avalikkuse ette. Seda tehti hoo ja vaimustusega, mis otsekohe pidi vaimustama laiu hulki. Filosoofiline mõtlemine muutub siin poliitilise ja sotsiaalse võitluse vahendiks .
Feuchtwanger toob oma romaanis “Rebased viinamäel” selle ajastu meeleolusid sümboliseeriva episoodi : Ameerika Ühendriikide esimene suursaadik Franklin külastab kord Diderot, kellel on parajasti valminud ateistliku sisuga traktaat ja kes seda oma auväärsele külalisele – keda peale muu Pariisi salongides oli hinnatud vabamõtlejaks – vaimustusega ette loeb. Elutark ja tasakaalukas diplomaat kiidab mõtted õigeks, kuid soovitab käsikirja samas põletada ning mitte paisata neid avalikkuse ette.
Ideed võivad õiged olla, kuid nad võivad vallandada Pariisi tänavail tiigri, kes ka need õiged ideed armutult nahka paneb. Franklin lisab hämmastunud Diderole: “Kui inimesed, kes omavad religiooni on nii pahad , kuipalju pahemaiks saavad nad ilma religioonita!”
Kuigi enamasti propageeriti inglastelt võetud deismi, kujunes see järgijate hulgas põhimõtteliseks ateismiks. Selle hoiaku krooniks ja “ateistide piibliks” kujunes Holbachi “Looduse süsteem”.
Seletatav on see tendents prantsuse kirikupoliitilise olukorraga. Tardunud konservatiivse katoliikluse kõrval polnud vabamatel konfessioonidel kohta. Kirik oli vihatud absolutismi suurim tugi.

Kasutatud kirjandus:

• 10. Kl õpik „Inimene, Ühiskond, Kultuur“ Uusaeg, III Osa
  
• www.laborint.com/12a/uploads/files/filosoofia.doc
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Valgustusajastu
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/valgustusideoloogia_evelin.ht m
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid/valgustusajastu_liina.ht m
  
• http://wiki.zzz.ee/index.php/Valgustus
  

17