rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki
13. novembril, samal aastal, tühistas Vladimir Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu. 1918. aasta novembri lõpus koondas Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis märkimisväärsed jõud Eesti piiridele. Punaarmee sai käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. Seda hetke võib lugeda sõja alguseks. Sissetung Eesti aladele pidi toimuma korraga kahest suunast Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga suunas. Algavale püüti anda kodusõja iseloomu, kasutades selleks sakslaste eest Venemaale pagenud eesti enamlasi. Petrogradis loodud Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas ennast ainsaks seaduslikuks võimuorganiks ning kutsus üles nõukogude võimu taastamisele Eestis. Narva alla toodi teistel kodusõja rinnetel võitlevad Eesti kommunistlikud kütipolgud. Punaarmee põhijõu
Eesti Vabariik, loeti esmakordselt ette iseseisvuse manifest. ·24. veebruar Tallinnas, Viljandis ja Paides kuulutati välja Eesti Vabariik. Moodustati Ajutine Valitsus, mille juhiks sai K. Päts. Saksa sõjavägi jõudis Tartusse. ·24.veebruar 1918 loeti ette iseseisvusmanifest Tallinnas Reaalkooli ees ·25.veebruaril 1918 jõudsid saksa väed Tallinna, kes keeldusid Eesti Vabariiki tunnustamast Vabariigi sünd · Vene laevastik lahkus Tallinnast, sinna jõudsid Saksa väed · 4. märts Saksa väed olid okupeerinud kogu Eesti · Aprill J. Vilms, kes püüdis pääseda Soome ja Rootsi, tabati ja lasti Helsingis maha · 22. november enamlaste esimese kallaletungi Narvale lõid sakslased tagasi · 27. november K. Päts moodustas teise Ajutise Valitsuse Eestimaa iseseisvuse manifest Konstatin Päts (18741956) · Eesti Vabariigi esimene president
• 1. veebr. -Eesti väed vallutasid Valga ja Võru. • 16. veebr. - Punaarmee alustas Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Algas Saaremaa töörahva ülestõus. • 22. veebr. - Punaarmee alustas uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel. • Märts - enamlased vallutasid Petseri ja jõudsid Võru ligidale. Eesti väed vallutasid Petseri tagasi ja enamlased taandusid Pihkva suunas. • 25 . apr. - Punaarmee vallutas Ruhja. Punaarmee kahuritule tagajärjel põles Narvas maha Joaoru linnaosa. • 12. mai - algas eestlaste maipealetung ning Eestis paikneva Põhjakorpuse esimene pealetung Petrogradile. 26. mai -eestlased vallutasid Pihkva pealetungi käigus linna • 30. mai - ülemjuhataja Johan Laidoner teatas Asutavale Kogule, et Eestimaa pind on täielikult vaenlasest vabastatud Landeswehri sõda juuni 1919 • 5
Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss
· 1. veebr. -Eesti väed vallutasid Valga ja Võru. · 16. veebr. - Punaarmee alustas Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Algas Saaremaa töörahva ülestõus. · 22. veebr. - Punaarmee alustas uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel. · Märts - enamlased vallutasid Petseri ja jõudsid Võru ligidale. Eesti väed vallutasid Petseri tagasi ja enamlased taandusid Pihkva suunas. · 25 . apr. - Punaarmee vallutas Ruhja. Punaarmee kahuritule tagajärjel põles Narvas maha Joaoru linnaosa. · 12. mai - algas eestlaste maipealetung ning Eestis paikneva Põhjakorpuse esimene pealetung Petrogradile. 26. mai -eestlased vallutasid Pihkva pealetungi käigus linna · 30. mai - ülemjuhataja Johan Laidoner teatas Asutavale Kogule, et Eestimaa pind on täielikult vaenlasest vabastatud Landeswehri sõda juuni 1919 · 5
Koostati Manifest kõigile Eestimaa rahvastele (Joonis 1), milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks riigiks ja mis kuulutati välja 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas. 24. veebruaril moodustati Tallinnas praeguses Eesti Panga hoones ka Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud. 1917. aasta novembri lõpus olid Saksamaa ja tema liitlased teinud idarindel Nõukogude Venemaaga vaherahu ja asunud pidama rahuläbirääkimisi. Nende katkemisel 1918. aasta veebruaris alustas Saksamaa 1918. aasta koos liitlastega idarindel uut suurpealetungi. Demoraliseerunud Vene armee taganes peaaegu vastupanu osutamata. Sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. 3. märtsil 1918 sõlmis Lenini valitsus Brest-Litovski rahulepingu. Venemaa väljus sõjast, loovutades 1918. aasta augustis Saksamaale ja tema liitlastele ka kõik õigused enamikule kaotatud aladest
Mobilisatsiooniga loodeti kokku saada vähemalt 12 000 meest, kuid esialgu see ei õnnestunud. Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti Eestis 21. novembril. Juba 13. novembril oli Vladimir Lenini valitsus tühistanud Brest-Litovski rahulepingu Saksamaa ja tema liitlastega. Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Eesti suutis sel ajal rindele saata vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede
jätkasid illegaalseid kokkusaamisi · Koheselt kärbiti kodanikuõigusi: keelustati poliitilised koosolekud, suleti mitmed ajalehed, arreteeriti juhtivaid rahvuslasi, natsionaliseeritud kirikud muudeti rahvamajadeks ning koolides kaotati usuõpetus. · MAJANDUSREFORMID * Algas pankade ja ettevõtete riigistamine, maa kuulutati riigiomandiks, mõisnikelt võeti maad ära, kuid neid ei jagatud talurahvale. F. Saksamaa pealetung 1918. a veebruaris ja Eesti Vabariigi väljakuulutamine · Mõne päevaga hõivati suurem osa Valgevenest ja Ukrainast. Peagi alustati ka Eestis ja Lätis. · Vene sõjavägi oli lakanud olemast, loodav Punakaart oli liialt nõrk. · 19. veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts (Maaliit), Jüri Vilms (Tööerakond) ja Konstantin Konik (Demokraatlik Erakond).
TE11 Eesti Vabadussõda 3. veebruaril 1918 kuulutati Pärnus välja Eesti iseseisvuse manifest. 24. veebruaril kuulutati manifest välja Tallinnas. Kauaoodatud rahu see endaga kaasa ei toonud, sest ees ootas sõda omariikluse kaitseks Nõukogude Venemaa vastu ning ka Landeswehri vastu. 12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel. Ajutise Valitsuse esimeseks reaalseks toeks oli aga kindral Põdderi poolt juhitud Kaitseliit, kes täitis politsei ja piirivalve funktsioone. 16. novembril kuulutati välja kutselistele sõjaväelastele kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 22. novembril ründas Nõukogude Venemaa esimest korda Narvat, kuid rünnaku tõrjusid lahkuvad Saksa väed. 28. novembril ründas Punavägi uuesti Narvat ning
maha jätma. Toimunud lahingut võib pidada Vabadussõja alguseks. Narva lahinguga algas raske taandumiste ajajärk, 28. novembrist 1918 väiksemate vasturünnakutega 1919. aasta jaanuari alguseni. Taandumise tingis vastase arvuline ülekaal ja parem relvastus. 28. novembril oli Narva ja Peipsi järve vahel opereeriva Punaarmee üksustes 7 000 võitlejat 20 suurtüki ja 30 kuulipildujaga, lisaks veel soomusrong ja 2 soomusautot. Eesti poolt Narva suunda kaitsnud 1. diviisi koosseisus oli erinevatel andmetel 700 - 1100 meest, mõni kuulipilduja ja mitte ühtegi suurtükki*. Lisaks üle 700 taanduva sakslase. Niisuguste jõududega oli võimatu rinnet hoida. Lõuna-Eestis kujunes olukord samuti raskeks. Üle pihkva Eestisse tunginud Punaarmee kätte langesid Valga ja Võru ilma lahinguta- need linnad anti tänu lahkuvate saksa vägede ja punaste vahel sõlmitud kokkuleppele viimastele lihtsalt üle
nov. 1918) viis Saksamaa oma väed Eestist välja. Vangistusest naases Konstantin Päts ja temaga eesotsas alustas uuesti tööd Ajutine Valitsus. Nõukogude Venemaa ei tunnistanud aga Eesti iseseisvust ja 28. nov. 1918 alustasid kommunistilikud väeosad pealetungi Eesti Vabariigile. Samal päeval vallutati Narva ja kuulutati seal välja vabariik nimega Eesti Töörahva Kommuun. Samal ajal jätkati pealetungi lääne ja lõuna suunas. Vallutati Rakvere, Tapa, Tartu, Võru ja Valga. Kommunistlike vägede pealetung peatati Tallinn - Paide - Pärnu liinil. Seega oli Eesti jagunenud kaheks. Lääneosas kehtis Eesti Vabariik, idaosas kehtestati Nõukogude võim ja seda juhtis Kommuuninõukogu eesotsas Jaan Anveltiga. Võitluseks kommunistlike vägedega olid Eestis moodustatud rahvusväeosad mille ülem juhatajaks oli Johan Laidoner. Ettevalmistusi uute rahvusväeosade loomiseks alustati kohe peale sakslaste lahkumist. Esimene mobilisatsioon
Euroopas. Venemaa astus sõtta Antanti poolel, kuid ei olnud sõjaks valmis. Sõja mõju Eestile: 1) Venemaa sõda Saksamaaga tõi kaasa baltisakslaste vastased aktsioonid ja nende mõju vähenemise - organisatsioonide, ajalehtede, koolide sulgemised, maalt väljasaatmised 2) Vene armeese mobiliseeriti 100 000 eestlast (hukkus ca 10 000). Kuigi rahvusväeosa ei moodustatud omandati sõdimiskogemusi ning paljud said vene armee ohvitserideks. Kogemusi läks vaja hilisemas Vabadussõjas. 3) sõda tõi kaasa majanduslike olude halvenemise > osa maid jäid sööti, sõjaväe tarbeks rekvireeriti hobuseid ja kariloomi 4) tööstu orieneerus ümber sõja vajadustele > laskemoona, sinelite ja transpordivahendite tootmine 5) puudus tarbekaupadest, mille tõusid kiiresti, mistõttu kehtestati neile kaardisüsteem 6) Saksa sõjalaevad blokeerisid merekaubanduse ning pommitasid Pärnut ja Kuressaaret
Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti 21. novembril. Kasutades Saksamaal puhkenud revolutsiooni, tühistas 13. novembril 1918. a Vladimir Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest-Litovski rahu (millega Venemaa oli loobunud suurest osast endise Venemaa läänealadest). Novembri lõpus koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud (u 12 000 meest) Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga sihis. Punaarmee rünnak Narvale 22. novembril löödi sakslaste poolt küll 2 tagasi, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad sõjalised jõud. 28. novembril 1918. a algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama
välisriigid. Inglismaa saatis Läänemerele oma sõjalaevad. Need vallustasid mitu Vene sõjalaeva, mis anti üle Eestile. JOHAN PITKA alagatusel moodustati nende baasil Eesti sõjalaevastik. Inglastelt saadi veel relvi ja varustsust maaväele. Soomest, Rootsist, Taanist tuli Eestisse vabatahtlikke sõdureid. Tänu välismaisele abile kasvas Eesti kaitseväe jõud, paranesid relvastus ja varustus. See võimaldas 1919. aasta alguses alustada suurt pealetungi. EESTI VÄGEDE PEALETUNG Eesti väed läksid vastupealetungile 1919. aasta alguses. Peamise löögi andsid soomusrongid. Vaenalne taganes kiiresti, jättes maha palju varustust ja relvi. Eesti väed vabastasid Tapa, Rakvere ja seejärel Narva. TARTU VABASTAMINE Tapa valluatamise järel liikusid mõned soomusrongid Tartu suunas. Nendega ühinesid Kuperjanovi pataljoni sõdurid. Kuperjanovi võitlejad ja soomusrongide sõdurid jõudsidki esimesena ülikoolilinna. Nad vabastasid mitusada vangi, kes oleks
Vabadussõda Ettevalmistused: 1918. aasta novembri lõpus Punaarmee jõud Eesti piiridele 2 suunda: Narva alt Tallinna peale ja Pihkva juurest Võrru ja Valka. Sõjale siin püüti anda kodusõja iseloomu( Punaarmees oli eestlasi(kommunistid-enamlased), kes olid pagenud Venemaale, kui sakslased okupeerisid Eesti peale iseseisvumist; suurem osa armeest olid siiski venkud ja lätlased). Peterburis loodi Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas end ainsaks seaduslikuks võimuorganiks Eestis kutsus üles nõukogude võimu taastamisele Eestis
Vabadussõda Ettevalmistused: 1918. aasta novembri lõpus Punaarmee jõud Eesti piiridele – 2 suunda: Narva alt Tallinna peale ja Pihkva juurest Võrru ja Valka. Sõjale siin püüti anda kodusõja iseloomu( Punaarmees oli eestlasi(kommunistid-enamlased), kes olid pagenud Venemaale, kui sakslased okupeerisid Eesti peale iseseisvumist; suurem osa armeest olid siiski venkud ja lätlased). Peterburis loodi Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas end ainsaks seaduslikuks võimuorganiks Eestis kutsus üles nõukogude võimu taastamisele Eestis
kommunistid tegid üksikuid katseid Saksa vägedele vastu hakata, kuid said raskelt lüüa 3. märtsil jõudsid sakslased Narva, samal päeval sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa Bresti rahu, milega anti Eesti ametlikult Saksamaa vägede kontrolli alla. Sakslased said Eesti enamlastelt, kuid mitte eestlastelt. Eesti otsis abi läänest, EV-d toetasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Eestis ja Lätis näis Saksamaa ülemõim olevat kõigutamatu - Eesti diviis saadeti laiali, Päts pandi vangi, Vilms lasti Soomes maha, AV ja Omakaitse läksid põranda alla. Eesti sai laostavad kohustused nälja piirile jõudnud Saksamaa toetamiseks Asjaajamine viidi üle saksakeelele. Tartu ülikool ja gümnaasiumid viidi üle saksa keelele. Eestlasi ei häirinud ühelt võõrkeelelt teisele üle minekut vaid pigem sakslaste põlgus venelaste ja eestlaste vastu. iseseisev Balti hertsogiriik oli maksimum näitamaks kui hästi tahavad sakslased
Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vcietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.29.
EESTI VABADUSSÕDA 23. veebruaril 1918 kuulutati Pärnus välja Eesti iseseisvuse manifest. 24. veebruaril kuulutati manifest välja Tallinnas. Kauaoodatud rahu see endaga kaasa ei toonud, sest ees ootas sõda omariikluse kaitseks Nõukogude Venemaa vastu ning ka Landeswehri vastu. 12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel. Ajutise Valitsuse esimeseks reaalseks toeks oli aga kindral Põdderi poolt juhitud Kaitseliit, kes täitis politsei ja piirivalve funktsioone. 16. novembril kuulutati välja kutselistele sõjaväelastele kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 22. novembril ründas Nõukogude Venemaa esimest korda Narvat, kuid rünnaku tõrjusid lahkuvad Saksa väed. 28. novembril ründas Punavägi uuesti Narvat ning järgmisel päeval kuulutati välja sundmobilisatsioon kogu riigis. Erinevate allikate põhjal peetakse Vabadussõja alguseks 22
a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi
ülemvõimu pärast Euroopas. Venemaa astus sõtta Antanti poolel, kuid ei olnud sõjaks valmis. Sõja mõju Eestile: 1) Venemaa sõda Saksamaaga tõi kaasa baltisakslaste vastased aktsioonid ja nende mõju vähenemise - organisatsioonide, ajalehtede, koolide sulgemised, maalt väljasaatmised 2) Vene armeese mobiliseeriti 100 000 eestlast (hukkus ca 10 000). Kuigi rahvusväeosa ei moodustatud omandati sõdimiskogemusi ning paljud said vene armee ohvitserideks. Kogemusi läks vaja hilisemas Vabadussõjas. 3) sõda tõi kaasa majanduslike olude halvenemise > osa maid jäid sööti, sõjaväe tarbeks rekvireeriti hobuseid ja kariloomi 4) tööstu orieneerus ümber sõja vajadustele > laskemoona, sinelite ja transpordivahendite tootmine 5) puudus tarbekaupadest, mille tõusid kiiresti, mistõttu kehtestati neile kaardisüsteem 6) Saksa sõjalaevad blokeerisid merekaubanduse ning pommitasid Pärnut ja Kuressaaret
pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5. jalaväepolk, lisaks veel suurtükivägi ja soomusrongid. Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. Jõululaupäeval reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad, kõik enamasti alles organiseerumisjärgus üksused, mis olid
Terve esimese kuu eestlased ainult taganesid. Punaarmee väed vallutasid selle ajaga Kirde- ja Kagu-Eesti ning ka Tartu. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Suur-Britannia sõjalaevastik admiralide Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel inglaste kergeristleja ,,Cassandra" ning laevastik otsustas tagasi pöörduda. Tänu inglaste laevastikule oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. Ka USA abistas Eestit sõjas eeskätt humanitaarabiga. 23. detsembril 1918. aastal nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku ainult 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus 30. detsembril Tallinnasse jõudnud Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikud ning Eesti vabatahtlikest koolipoistest moodustatud üksused,
a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi
Eestile kõige parem, kui enne seda oleks välja kuulutatud riiklik iseseisvus. Sellise arengu korral jäänuks lootus, et Antant siiski võidab maailmasõja ja kohtleb seejärel Eestit kui vallutatud riiki, kellel on õigus oma vabadus tagasi saada, ega jäta Eestit enamlaste meelevalla alla. 1918. aasta veebruari alguses näitasid kõik märgid, et kriitiline aeg läheneb. Kuuldes Saksa armee liikvele minekust, otsustas Maapäeva vanematekogu moodustada kolmeliikmelise Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Eesmärgiks oli luua organ, kellel oleksid volitused enamlaste pagemise ja sakslaste tuleku vahele jäävad lühikesel ajal välja kuulutada Eesti Vabariik. Peale volitatud isikute oli tarvis ka konkreetset teksti, iseseisvusmanifesti. See valmis mitme rahvusmeelse haritlase palavikulises koostöös
novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbitannia sõjalaevastik admiral sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas osalenud eesti ohvitserid ja kooliõpilastest vabatahtlikud.
Enamlaste võim *1917.a lõpus oli enamlaste populaarsuse tase kõrge. Nad olid saanud Venemaa Asutava Kogu valimistel 40% häältest ja lootsid saada Eestis A K valimistel absoluutse enamuse. *1918.a jaan toimusid valimised. Enamlaste poolt oli 37%häältest. Enamlased katkestasid. 19.jaan aeti laiali Petrogradis kokku astunud ülevenemaaline A K. Iseseisvuse väljakuulutamine *1918.a veebr alguses oli aru saada, et kriitiline aeg läheneb. Kuuldes Saksa armee liikvele minekust, otsustas ,,Estonia" ülakorrusele Haritlaste Klubi ruumidesse kogunenud Maapäeva vanematekogu mood 3-liikmelise Päästekomitee,kuhu kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik. Eesmärgiks oli luua organ, kellel oleksid volitused enamlaste pagemise ja sakslaste tuleku vahele jääval lühikesel võimuvaheajal välja kuulutada Eesti Vabariik. *Peale volitatud isikute oli vabariigi väljakuulutamiseks tarvis ka konkreetset teksti, iseseisvusmanifesti
Kogu, selle kokkuastumiseni on kõrgeima võimu kandjaks Eestis Maapäev. Enamlaste võimPopulaarsus tase oli 1917. aasta lõppus kõrge. Iseseisvuse väljakuulutamine; Sakslaste tulekut oli oodata juba ammu ja rahvuslike liidrite hulgas oli kõpsenud veendumud , et kui maa peaks langema Saksa okupatsiooni alla, siis oleks Eestile kõige soodsam, kui enne seda oleks välja kuulutatud riiklik iseseisvus.1918 veebruari alguses näitasid kõik märgid, et kriitiline aeg läheneb. Kuuldes Saksa armee liikuvele minekust, otsustas Estonia ülakorrusele Haritlaste Klubi ruumidesse kogunenud Maapäeva vanematekogu moodustada kolmeliikmelise Päästekommite, kuhu kuulusid Päts, Jüri Vilms, ja K. Konik. Eesmärgiks oli luua organ, kellel oleksid volitused enamlaste pagemise ja sakslaste tuleku vahele jääval ajal lühikesele võimuvaheajale välja kuulutada Eesti Vabariik. Peale volitatud isikute oli tarvis ka konkreetset teksti, Iseseisvusmanifesti
taotlusi Lääne-Euroopale ning loodi kontakte suurriikide saatkonnaga Petrogradis. Saksamaa asub pealetungile Peale riigipööret aktiviseerusid ka baltisakslased. Enamlased kehtestasid piiramisseisukorra: kõik mõisnikud kuulutati lindpriideks, neid arreteeriti ning saadeti välja. Samal ajal katkesid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel ning Saksamaa alustas ettevalmistusi pealetungiks idarindel. 18.02 algas Saksa armee üldpealetung. Vene sõjavägi oli lakanud olemast. Iseseisvuse väljakuulutamine 19.02 moodustati Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati Iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Võim võeti üle enne saksa vägede saabumist. 23. 02 loeti Pärnus ,,Endla" teatri rõdult esmakordselt Iseseivusmanifest avalikult ette. 24.02 sõitsid Päästearmee liikmed tulevase Eesti
Erakoonaks.(l-eesti jõuk.talupojad,linnakodanlus,intelligents) Tekkisid Eesti Maarahva Liit, Eesti Tööerakond, Eesti Sots.Ühendus, Eesti Sots-Revolutsion.Partei. Enamlased kasvasid märts-aug 150 liikmelt 7000le. Juuli algus tuli kokku Maapäev=I parlamendilaadne rahvaesindus. Maapäev valis Maavalitsuse(täides.), mille etteotsa astus Jaan Raamot. Tallinnas toimunud Rahvuskongressil püstitas Jüri Vilms uue sihi-Eestile võrdõigusliku osariigi staatust Vene koosesisus taotleda. Vene armee ja riigivõim lagunesid, millele aitasid kaasa enamlased. Aug.vallutasid Saksa väed Riia= vene sõdurid valgusid Eestisse. Sept.lõpul jõudis sõda Eestisse= sakslaste dessant Saaremaal=8.oktks oli kogu L-Eesti saarestik hõivatud. Muhu saarel kandis suuri kaotusi 1.Eesti polk. Algas enamlaste popul.kasv. Sakslaste sissetungi kartuses alustati tööstusettevõtete evakueerimist=tööta jäämine paljudele.Sakslaste sõjaline edu tõstatas iseseisvumise küsimuse. 25
saata ainult 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid, Punaarmee aga vallutas Kirde- ja Kagu Eesti. 12. detsembril saabus lõpuks Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevasitku sisenemine Eesti vetesse õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Inglaste abiga oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud ja julgustatud. Ka USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 1918. aasta 23. detsembril nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi ka mobilisatsioon mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 14000 meest. Mobilisatsiooni kava oli välja töötatud Julius Kuperjanovi poolt. J. Kuperjanov oli Tuntud Eesti väejuht ja Eesti Vabadussõja kangelane
kuid saavutas ulatuslikumat edu.Paranes sõjaväe varustus.Hobuseid ,regesid,kehakatteid,toidumoona hangiti vabatahtlike annetuste ja rekvireerimiste teel,relvastust saadi mahajäetud sõjaväeladudest,samuti Soomest ja Inglismaalt. Võitlusmoraali tugevdas teadmine,et Eesti ei seisa Nõukogude Venemaa vastu üksi,vaid saab ka välisabi. Halvenes Punaarmee olukord. Eesti vabastamine 6.jaanuaril 1919.a. algas Eesti vägede vastupealetung.Selle peasuunas tegutsesid edukalt soomusrongid.Enamlaste sõjaline vastupanu murti.Kuue päevaga jõuti Aegviidust Rakverrening jätkati edasitungi.Utria rannal maabunud dessantüksus vabastas 19.jaanuaril Narva.Koostöös Kuperjanovi partisanidega vabastati 14.jaanuaril Tartu.Pealetungi jätkudes vabastasid Eesti väed pärast ägedaid lahinguid 1.veebruaril Valga ja Võru ning kolm päeva hiljem Petseri. 4 Kevadtalvised kaitselahingud lõunarindel Eesti vägede sõjaline edu sundis Punaarmee juhatust oma varasemaid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
