Tõde ja õigus IV kõide (27)

Tõde ja õigus IV köide
I
Karin ( Indreku naine) tormas tuppa ja hakkas Indrekule Köögertali pankrotist rääkima. Kui Indrek oli maininud, et see võib kõigiga juhtuda, kaasa arvatud meiega, siis Karin hakkas Indreku peale karjuma , et ta ajab nad pankrotti . Karin tahtis seda ka kohe teistele rääkima minna, et millinne mees tal on, kuid Indrek ei lasknud teda uksest välja. Karin tõmbas Indrekul küüntega näo katki. Seejärel karin istus maha ja hakkas nutma . Indrek hakkas Karinit lohutama, kuid sellest kujunes uuesti väike tüli välja ja Karin lahkus toast .
II
Nõnda jäi Indrek üksinda. Ta ei suutnud üksinda olles enam raamatut lugeda ja jäi mõtlema esimesele korrale kui ta Karinit kohtas , mida nad olid rääkinud ja mis oli juhtunud. Ta mõtles ka sellele jutule mis neil Kariniga hetk tagasi oli olnud, pankrotile ja ka Andresele kes oli kroonusse läinud. Lõpuks tundus Indrekule, et kogu elu ähvardas nagu mingi sassiminek.
III
Peagi tuli ukse taha Tiki – noorem tütar, kes hakkas ema järgi küsima. Kui Indrek tahtis ta oma õe juurde saata, siis ta keeldus, öeldes et see kiusab teda. Kuid nagu välja tuli , siis oli kogu vaidlus selle üle, et Tiki tahtis endale uut nukku, aga ennem pidi vana ära kaduma, ja selleks tahtis Tiki nuku pea katki teha, aga õde Tiina ei lubanud. Indrek lepitas nad ära ja saatis nad välja mängima, ainult Tiki jäi Indreku juurde rääkima, kuna ta ei tahtnud lahkuda. Peale natukest aega rääkimist saatis Indrek ka Tiki välja ja jäi mõtlema räägituile. Nimelt viimasel ajal oli ta pidevalt kuulnud nii noorte kui vanade suust sõna raha. Sel hetkel ta tundis, et ta tunneks ennast isegi paremini kui tal poleks raha ja kannataks puudust.
IV
Mõne päeva pärast tuli Indreku juurde ka Vesiroos , kes seletas , et ta on pankrotis ja isegi tema sõber ja naaber ei aita teda enam, vähe sellest, ei tunnista isegi sõbraks enam ja rääkis et virutas sel naabril – Köögatsil tuhatoosiga paar hammastki välja. Indrek ei osanud selle peale muud öelda, kui et nägi seda ette, kui ei hoiatanud. Nad vaidlesid seal veel omavahel ja vahetasid oma arusaamu sellest situatsioonist. Jutu lõpuks pidasid paremaks sellest naistele mitte rääkida. Sel samal ajal nad kuulsidki Karinit uksetaga lastega rääkivad ja ta tuli tuppa.
V
Karin tuli tuppa ja hakkas kohe oma isaga tõrelema. Ta süüdistas mehi kõiges ja püüdis võimalikult kuri välja paista. Indrek oli toas enamasti vait. Ainult siis kui Karin tema poole pöördus, siis Indrek vastas mida ta arvas . Nimelt tahtis Vesiroos Karini nimel olevat maja obligeerida. Alguses oli Karin sellele kogu jõuga vastu, kuid kui Vesiroos tõi jutuks ema, siis Karin murdus ja sõimas neid mõlemaid, et miks nad nii teevad. Nad hakkasid seda plaani arutama.
VI
Järgmistel päevadel ei olnud Karinit tükk aega kodus näha. Nimelt ta ärkas hommikul vara üles ja läks kohvikusse, kuhu ta ei tohtinud mitte mingil juhul hilineda, sest siis oleks ta kaotanud on seisuse. Seal ta rääkis endamast endast vanemate daamidega ja kirjanikkudega. Nad filosofeerisid igasugustest teemades, nii ilust , surematusest, meestest, kirjanikest ja nende motivatsioonidest. Kui nad olid oma jutud ära ajanud, siis tõusid püsti ja lahkusid.
VII
Karin ja tema seltskond rääkisid veel kohviku ees. Kui nad olid laiali läinud, siis tahtis Karin oma advokaadi Paralepa juurde minna, kui teda ei olnud sellel tunnil. Karin sai linnas oma ammuse tuttava Idaga kokku , kes Karinile ei olnud tema loomu poolest kunagi meeldinud. Ida oli hambaarst linnas ja kutsus Karinit enda juurde. Ühel päeval Karin ka läks, sest tal oli jälle paha tuju. Idaga juttu rääkides läks teema üsna kiiresti mehe ja laste peale.Idaga juttu rääkides oli Karin arusaanud et tema jutt ja arusaam sarnanes paljugi Indreku omaga . Karin sai Idalt soovituse rohkem oma mehe läheduses töötada ja ütles, et ta ei tea kui õnnelik ta on et tal sellinne mees on. Kui Karin oli koju jõudnud, siis hakkasid nad Indrekuga uuest autost rääkima, et kõigil on ja neil võiks ka olla. Selle peale Indrek hakkas koostama põhjalikku eelarvet, et palju neil kuus üle jääb jne. Aga seda aega oleks saanud lühendada kui nad hakkaksid kokku hoidma. Sellega läks Karin täie hooga kaasa, kuid ei möödunud palju kui oli kodus põrgu lahti. Teenijanna oli pisarais ja Karin oli pisarais, sest Karin oli teenijat raiskajaks sõimanud. Lõppes sellega et teenijannale pandi natuke palka juurde ja jällegi oli Karin Indreku peale pahane, ja süüdistas teda enda ninapidi vedamises.
VIII
Samal ajal ku Karin heitles oma hingeasjadega tabas Indrekut üks omaette asi. Nimelt sadas tema juurde sisse üks päev Melesk , kes oli koos Indrekuga Mauruse kooli õppinud. Nad meenutasid natuke vanu aegu ja siis palus Melesk endale varjualust kuni järgmise õhtuni, kuna ta oli revolutsionäär. Indrek aitas ta pööningule, kuna ta ei tahtnud Karinile sellest midagi öelda. Ta tõi Meleskile sinna kokku soojemaid riideid ja väiksema ahjugi , et tal kül ei hakkaks . Nad jõudsid veel enne magama minemist rääkida revolutsioonist ja selle juhtidest ja üldse maailmast ja Melesk läks magama. Indrek tundis peale pööningult alla tulemist ennast kergemalt ja rahulolevamana , nii läks ta ka järgmisel päeval töölegi.
IX
Karin aga läks oma advokaadi jutule, ta ei leidnud selleks küll ühtegi mõjuvat põhjust , aga ta tahtis lihtsalt seda advokaati uuesti näha. Paralepa kontori juurde jõudes taipas et tal ei ole põhjust vajagi, ja Paralepp hakkas ise enesest rääkima. Nad rääkisid seal omavahel obligatsioonist ja Vesiroosist. Kuid teema kaldus üsna pea Indreku ja Karini vahelisetsse suhetesse, kus Paralepp püüdis Indrekut maha teha ja pakkus end välja koos Kariniga Köögentalide juurde minna, kuna Indrek ei olnud nõus minema. Sellest Karin keeldus. Nad arutasid veel omavahel et kas naise pärast võib mees mõrtsukaks või tee röövliks hakata. Paralepp vastas et ta on mõttes juba ammugi mõrtsukas, kuid Karin vastas selle peale, et Indrek ei saa enam mõttesgi mõrtsukas olla. Aga küsimus kas ta on kunagi olnud, see jäi saladuseks.
X
Karin käis mitu päeva mööda linna, ilma et oleks oma mehega Köögerdalist juttu teinud. Viimaks sai ta soovitud seltskonda, kuid peagi ta tundis et tal pole suhtlemis oskusi ega kogemusi, seea hakkas ta end harima . Kuid varsti läks ta Indreku jutule, et nõu küsida. Kuid sellest kujunes lõpuks välja Karini vihastumine, sest Indrek ei pidanud seda seltskonda millekski. Karinil oli ka plaanis Köögertali perenaiselt kunstnikud üle lüüa, et niimoodi omalt poolt kätte maksta, kuid Indrek laitis ka selle mõtte maha. Peagi kutsuti Karinit proua Itami poolt korteri sisseseadet vaatama. Seal olles nad vaatasid kõik ruumid üle ja rääkisid sisekujundesest ja miks kõik täpselt nii tehtud. Lõpuks läks jutt Itami lapsele ( nimelt neil oli laps sündinud) . Nad olid mehega kokku leppinud, et kui sündis poiss siis kirjutati maja naise nimele , kui vastupidi siis jõi mehele. Sündiski poiss. Ja arutati ka sellest , et miks majas venekeelt hooldaja on, see oli nimelt mehe soov et laps õppiks varakult ühte võõr keelt. Selle peale Karin ainult ütles, et küll on imelikud mehed.
XI
Peale pikka ootamist sai Karin oma loodetud tasu – minna Köögertalide juurde olemisele. Seal käis alguses mingi näitus, kus Köögertal näitas oma äritsevaid asju ja oma ruume . Karini saabudes võttis alguses Köögertal ise Karini vastu, kuid kohe saabus sinna ka Köögertali kaasa, kes Karini suure kallistusega vastu võttis. Ka Paralepp hakkas Köögertali kaasat nii käele suudlema, et Karin kartis et Paralepp ta nahka pistab. Sealt edasi hakati kohe jooma ja seda tegid kõik. Ja nagu ikka siis hakati ka laulma. Lõpuks oli Karin ka üsnagi täis ja Paralepp õpetas teda, et ta mõelgu et viin on vesi ja seda hakkasid ka teised tema järel korrutama. Siis istuti maha ja räägiti kunstist ja kroon lühtrist mis laes rippus. Sellest sattus Köögertal nii hoogu et pidi külalistele näitama kuidas see üles sai pandud. Õhtu lõppedes istus Köögertal Karini kõrvale ja hakkas temaga rääkima. Alguses tegi Köögertal Karinile komplimente ja küsis kuidas talle meeldis too mees kes seal laulis talle, kuid teema muutus peagi Karini isale ja peale seda kui Karin oli palunud et Köögertal tema isa kinni istuma ei paneks, siis Köögertal tõmbus tagasi. Kuna kõik olid üsna purjus siis hakkati liikuma ja Paralepp toimetas Karini koju, kuid nii sõidu ajal kui kodu ees suudles Paralepp Karinit ilma et too oleks tahtnud. Esimesel korral oleks Karin talt peaaegu kõrva peast rebinud, kuid tal polnud selleks jõudu, teisel korral ei teinud Karin midagi, sest ta teadis et vastupanu on mõtetu.
XII
Melesk oli aga end soojast kolikambrist kaotanud ja Indrek oli end asjata toidumoonaga varustanud, kui ta üles kolikambrisse läks. Sellest jäi Indrek mõttesse ja läks vihmaga väljas ühe puu alla ja jäi seal mõttesse. Kui ta oli oma mõtted ära mõelnud, siis ta viskas selle toidumoona, mis oli valges pakendis, hoovis asuvasse prügikasti ja lükkas sellele prügi peale. Seda aga nägi hämarast toast kojamehe naine, keda hakkas see huvitama ja ta läks sellele pakile järgi ja tõi selle tuppa. Kojamees kutsus teda lolliks selle eest. Aga kui naine oli selle paki lahti teinud, siis üllatus ta sellest. Naine hakkas seda kohe sööma ja pakkus ka kojamehele seda, kuid see loobu sellest, kui ta oli selle ära söönud, siis pani ta sinna leiva asemele ja sokutas samasse kohta tagasi. Indrek aga oli mõttes, et miks Melesk oli lahkunud. Kuid sellele sai ta õhtupoole Tiinalt seletuse , nimelt oli Melesk Tiinale vahele jäänud ja seega palus ta end välja toimetada ja sellest pärast Indrekule rääkida. Indrek palus Tiinat et see jääks nende enda vahele.
XIII
Nüüd olid juba kõigil saladused , aga Indrek aimas Karini omi tema teguviisist, sest ühel päeval tuli Karin Indreku juurde ja küsis raha. Kuid kohe lisas juurde et Indrekul ei saa nii palju raha olla kui tal tarvis. Seega ta tahtis Indreku nõusolekut majale ka teine obligatsioon võtta. Kuid Indrek ei olnud sellega nõus, kuna Karin ei öelnud milleks tal seda vaja läheb ja Indrek ei tahtnud riskida . Karin sa sellest Indreku peale vihaseks ja nad läksid tülli. Karin väitis, et maja on tema nimel ja Indrek tõotas, et ei sekku tema raha asjadesse. Kuid Indrek vastas talle sellega, et laste pärast ei ole ta nõus, sest nad võivad oma maja kaotada. Karin läks Indreku vastuvaidlemisest veel rohkem närvi ja lubas lahutada juba täna õhtul, et ta saaks oma tahtmise, kuid selleka oli ka vaja Indreku nõusolekut, siis lubas ta ka Indreku tappa lasta. Natukese aja pärast Karin istus maha ja hakkas nutma ja rahunes. Lõpuks kirjutas Indrek talle välja tšeki sellele rahale mis tal pangas oli, selle peale Karini meeleolu muutus, kuid kui Indrek oli temaga rääkinud verest , armastusest ja rahast, siis mõtles Karin ümber ja jättis tšeki laua peale. See jäi Indrekut piinama ja järgmisel päeval palus ta Karinit , et see ta tšeki vastu võtaks, mis andis Indrekule sisemise rahulolu. Indrek oli läinud ka vaatama oma ämma vürtsi poes, ja too kurtis, et raha on kõik ära kadunud ja nad on pankroti äärel. Tuli välja et Äia kaudu oli Karin raha saanud, aga milleks ta seda kasutada tahtis seda ei teatud.
XIV
Indrek hakkas enda rahustuseks tööd rohkem tegema ja seda ka suurema innustusega, sest midagi muud ei pakkunud talle suuremat pinge maandust kui kirjaniku töö. Isegi tema kolleegid panid tähele, et Indrekut tabas mingi imelik huvi oma töö vastu, et isegi öösiti töötas. Ühel päeval tuli Indreku juurde Kalvi , kes alguses hakkas oma kurnavast tööst ja perest rääkima, kuid jättis vihjeid, millest Indrek aru sai. Nimelt esimese kõneluse lõpus lausus Kalvi lause, et küll on kahju nendest meestest, kes ei tea kus nende naised käivad. Kuid Indrek tegi nagu poleks sellest aru saanud. Isegi Indreku ämm ei teadnud enam midagi öelda, kuna tal oli piiritus leitud ja karistuse mõistmine ees. Mitu päeva ajas Kalvi oma juttu ühe teema ümber. Kalvit ajas pidevalt segadusse see , et Kalvi poolt tõsised ütlused naiste ja perekonna kohta Indrek tegi naljaks, kuni ühel päeval Kalvi ütles, et Karinit nähti advokaat Paralepaga suudlemas, mis peale Indrek virutas Kalvile mööda nägu. Kuid sellest ehmatusid mõlemad ja Kalvi hakkas lepitust otsima . Indrek taipas millist rahulolu sellest Kalvi sai, sest tal oli naine haigevoodis ja mis võiks paremini toimida selle peale kui teise inimese õnnetus. Indrek ja Kalvi leppisid kohapeal ära ja Indrek mõtels sellele kõigele kodutee peal järgi. Indrekut valdas vastik tundmus nagu oleks ta tabanud oma naise abielu rikkumiselt.
XV
Karin tundis end aga seisukorra peremehena ja mõtles oma perekonna nimele. Nimelt aastate eest oleks ta tahtnud et oleks seadus mis lubab naisel soovi korral oma neiupõlve nimi alles jätta, kuid nüüd, kui Vesiroos kui Köögertal olid pankrotis, siis oli ta õnnelik et sellist seadust olemas ei ole. Karin sai ka tänu Paralepale raha, mida ta esiteks proovis erinevates õnnemängudes, et seda juurde saada, kuid see tal ei õnnestunud. Ainuke õnn mis tal oli veel jäänud oli tema välimus, mis oli tema seltskonnas kõige parem , sest küll kellegil olid sääred paksud, hääl halb vms. Karin sattus nimelt proua Itami juurde kel olid paksud sääred, ja tema laps oli haige. Tema koos oma mehega olid sõnunud tükk aega nii et lapseks tuleks poiss, ja tuligi poiss, kuid poisil oli kõht haige. Ja Proua Itam palus Karinit et too aitaks tal samamoodi uskuda et tema poisi kõht saaks terveks , ja kui ta ka aitab uskuda et tema jalad saavad terveks, siis lubas ta anda talle terve maja koos aiaga. Kuid Karin piirdus praegu ainult poja kõhu probleemi uskumisega.
XVI
Karini omal käel elamine ei kestnud kaua. Ta mõtles ikka pidevalt selle lapse ravimisele ja rääkis sellest ka Paralepale, kuid see alguses ainult naeris selle peal, kuid kui Karin oli seda talle teist ja kolmandat korda rääkinud, siis Paralepp enam ei naernud, vaid küsis, et ka sa kordad vana nalja või mõtled seda tõsiselt. Sellest hakkasid nad ägedalt vaidlema uskumisest ja selle tõeks saamisest, mis jõudis lõpuks välja selleni , et Karin tunnistas et ta ka usub et raha saab Paralepa käes suuremaks , kuid Paralepp vastas sellise lausega, mis kohutas Karinit veel rohkem kui Paralepp seda oli oodanud, nimelt Paralepp ütles, et kas sa ei ole mõelnud, et see raha võis minu taskust tulla. Sellest muutus Karini pilk nagu surnu omaks ja ta lahkus vaatamata sellele et Paralepp püüdis teda takistada. Ta läks trammi peale ja sõitis lõppu ja avastas end tundmatus kohas, seal aitas ta osadel lastel tammi ehitada ja sinna vesiveski teha. Kui see valmis siis kõndis ta pikkamisi kodu juurde.
XVII
Karin oli muutunu nn elavaks laibaks, mida märkasid kõik majas olijad. Seda märkasid isegi lapsed. Väike Tiki isegi küsis, et miks ema nii kurb. Selle peale Karin kogus lapsed kokku ja pani neid lugema sama salmi, mis nad proua Itamiga olid välja mõelnud. Kuid õnnetuse tunne ikka jätkus tal. Ta pidas nõu et kas sellest asjast ikka Indrekuga rääkida või mitte. Ta läks Ida juurde, kes soovitas tal pigem vaikida, ja ütles, et mehed ei saa sellest aru, kuid Karinil oli kindel mõte rääkida, kuid ta tahtis soovitust, et kuidas seda teha. Seejärel läks ta uuesti Itami juurde, ettekäändeks lapse kohta küsida, kuid viis teema selleni, et kas meestele võib midagi rääkida või mitte. Ka tema soovitas mitte rääkida. Karin läks tagasi koju ja läks Indreku kabinetti ja lukustas ukse.
XVIII
Indreku tulles oli kabineti uks ikka lukusja alles pärast mitmekordset koputamist avas Karin ukse ja lasi Indreku sisse. Karin ise läks tagasi diivanile, kus ta oli ukse avamiseks tõusnud ja hakkas nutma. Indrek oli keset tuba natuke aega, siis pani ta oma asjad käest ja istus maha et kuulata kuidas ta nutab . Seejärel käskis Karin Indrekul ukse lukku panna, mida Indrek ka tegi. Seejärel hakkas Karin rääkima, et ta tahab Indrekule midagi üles tunnistada, kuid seda pidas ka Indrek halvaks mõtteks ja ütles, et ei ole kuigi lõbus sorida isegi oma naise mustas pesus . Selle peale Karin ägestus ja karjus Indrekule, et tema on pidanud küll tema mustas pesus sorima ja tõi välja Indreku ema surma. Selle peale ägestus ka Indrek ja karjus Karini peale, millest Karin ära ehmatus ja enda seljataga olevale diivanile tagasi laskus. Kuid kõige rohkem tegi Karinile hirmu see, mis Indrekuga päeast seda juhtus. Nimelt Indrek oli tõstnud oma käe juba, et Karinit lüüa, kuid see lõdvestus ja laskus maha ja üldse Indrek istus toolile ja Indrek tundis end hävitatuna. Talle meenusid Kitty sõnad ja ta mõtles selle peale. Tema mõtte katkestas mõne aja pärast Indrek kes ütles rahulikul ja ükskõiklasel häälel, et sul on õigus, et tema kuulas Indrekut, nüüd peab Indrek teda kuulama ja Indrek jäi kuulama, kuid Karin ei saanud alguses midagi öeldud, vaid proovis kuidagi Indrekule lähemale saada. Ta tahtis Indreku sülle istuda aga Indrek vastas et seal pole tema jaoks ruumi, seejärel pakkus Karin välja, et nad istuksid mõlemad diivanile, mida nad ka tegid. Siis sai alles Karin rääkima hakata. Karin hakkas rääkima oma lugu algusest nii nagu see oli olnud, aga vahepeal katkestas teda Indrek ja rääkis sellest mida tema teadis, see üllatas aga Karinit väga ja alles siis sai aru et Indrek ikka armastab teda. Karin rääkis oma jutu lõpuni ja usutles Indrekut, et midagi enamat ei juhtunud. Lisaks sellele kiitis ta Indrekut, et too ei lasknud obligatsiooni majale teha ja kahetses et Indrek oli selle raha pangast talle andnud. Kui Karin oli ka ära seletanud selle mis tal mõttes oli olnud, siis Indrek tõusis püsti ja sammus toas edasi-tagasi ja Karini soovil istusid nad tagasi diivanile.
XIX
Karin hakkas uuesti end seletama . Lausudes et naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei mõista neid. Sellele vastas Indrek ainult sarkasmiga. Karin proovis uuesti Indrekule selgeks teha, et neil on vaja üksteisest arusaada, kuid Indrek säilitas oma ükskõiksuse ja ainult kuulas. Karin seletas uuesti mis tal Paralepaga oli juhtunud ja ta nüüd kahetseb seda ja tunnistab et ta on petis . Selle peale Indrek vastas ainult et Karin oleks väärt maha löömist ja nagu konna üle aia viskamist, sest nii moodi ei suutnud Indrek uskuda et Karin oli temale haiget teinud. Igakord kui Karin tegi oma jutustuse vahel pausi, siis Indrek küsis, et kas on ta lõpetanud ja ütles Karinile, et kahetseb sügavalt seda ,et oli talle rääkinud kunagi oma ema surmast. Lõpuks ütles Indrek , et kui tema Karinit ei suuda rahuldada, siis otsigu endale teine mees ja jätku ta mängust välja. Selle peale küsis Karin, et kas Indrek ajab ta majast välja, kuid Indrek vastas jälle ükskõikse häälega, et ei , ainuke kes saab lahkuda on tema ise. Seejärel palus Karin et Indrek karistaks teda, annaks talle mingi karistuse, sõimaks teda, lööks teda, et ta kannatab kõik vaikselt välja ja ise puges Indrekule lähemale. Indrek ütles, et kui sa vaid teaks , kui palju sa mulle haiget oled teinud.
XX
Pühade ajal tuli neile prügivedaja, mis peale hakkas Indrekut kohe huvitama see pakike mille ta oli pannud prügikasti ja läks selle vaatlemiseks majas teisele korrusele akna peale. Ta jälgis et prügivedaja sorteeris prügi ennem põhjalikult läbi ennem kui lasi vankrisse ja talle jäi ka too valge pakk silma. Prügivedaja võttis selle kätte ja tegi selle lahti. Sel silmapilgul nägi ka Indrek midagi imelikku mille veendumiseks võttis ta binokli et lähemalt uurida, nimelt nägi ta et seal oli leib. Õuele tuli ka kojamehe naine, kes hakkas kohe prügivedajalt pärima, mis ta leidnud. Prügivedaja vastas, et leidis üsna isuäratava leiva. Nad arutlesid seal natuke aega ja lõpuks söötis prügivedaja selle oma ruunale sisse. Indrekut jäi aga peamiselt vaevama see mõte, et Karin sellest teada ei saaks, siis siis tulevad ka teised asjad välja nagu et Meleski saladust oli varjanud Tiina ja siis visataks neid mõlemaid majast välja... Indrek pani tähele ka seda et Karin oli hoopis teiseks inimeseks muutunud, ta tegeles rohkem lastega ja käis nendega igal pool. Õhtul tuli Karin Indreku juurde ja rääkis et näga Paraleppa täna linnas, ja see oli palunud teda endajuurde äri asjust rääkima, kuid Indrekut ei huvitanud see. Karinit küsis Indrekult ka seda, et kas ta on teiste naiste peale ka mõelnud.
XXI
Karinit olid nii palju omad asjad seganud, et ta unustas haige lapse eest palvet lugeda. Kui ta see meelde tuli, siis kogu ta oma lapsed kokku ja luges koos nendega mitmeid kordi palvet kuni lapsed tüdinesid. Seejäel läks Karin Itamite poole, kuid juba maja juures nägi ta et majasse kantakse väikest puusärki ja nii see osutuski olevat, väike poiss oli surnud. Seda nähes tuli Karinile pisar silma. Kittyga rääkisid, et nad andsid enda poolt kõik et last tervena hoida. Käisid seal mitmed arstid, et ei osanud muud soovitada kui sooja kompressi. Nüüd jäi üle matused korraldada. Nad rääkisid et Itamil on kindlasti uut kleiti ja kübarat tarvis ja lapsest on vaja pilt üles võtta, et ajalehte panna, selle eest lubas härra Itam hoolitseda, sest ta oli kohtunud ühe maalijaga.
XXII
Nõnda hakkas Itamite maja juures suur sagimine. Itamid nagu taipasid et inimesed käituvad nagu kärbsed, sest elavana põlgavad ja ei tule lähedalegi, aga kui surnud majas, siis tõmbab kärbseid ligi. Nii hakkas seal ka maaler Mägar seal tööle. Ta ainult palus, et laps võetaks matuseriidest välja ja talle pandaks lilled juurde. Sellele vaatas ainukeselt viltu hoidja, kes tundis lapsele kaasa ja jälgis Mägari tööd läbi luku ava. Kuid peagi võttis ta oma julguse kokku ja läks sinna sisse ja hakkas Mägariga rääkima. Nad rääkisid omavahel jumalast, õigemini põhilise osa tegi sellest hoidjatädi. Mõne päeva pärast tuli ka maalri tööd vaatama Karin, kes alguses ehmatas sellest ära ja ka tema rääkis Mägariga seal tükk aega, ainult Mägar oli Karini suhtumisest palju rohkem huvitatud ja ta kutsus Karinit isegi Geeniuseks.
XXIII
Advokaat paralepp oli sattunud täbarasse olukorda. Nimelt oli ta püdnud mitu korda Kariniga kokku saada: tänaval kohates ja enda juurde kutsudes ja talle koju kirja saates. Sellele kirjale vastas Karin ainult sellega,et ta ei tule ja lisas oma arveldus konto kui midagi peaks olema.Paralep saatis alduses sinna tagasi laenu summa. Kuid selle saatis Karin talle tagasi.Kuid see ei rahuldanud Paraleppa , ta arvutas välja ja kandis sinna lubatud protsendid, mida ta oli ennem pettuse avalikuks tulemist lubanud. Kuid selle saatis Karin heategevuseks, millest kirjutati ka ajalehes ja lisas alla Paralepa nime. See pani Paralepa kolleege naerma ja Paralepa üle tehiti nalja. Ainukesena pidi ta seda selgitama oma naisele. Karini peale ta vihane polnud, vaid teretasid üksteist nagu midagi poleks juhtunud. Karinit aga hakkas huvitama Tiina. Nimelt oli temal üks saladus nagu jutu sees välja tuli, kuid sellest ei tahtnud ta rääkida, aga Karin tahtis seda väga teada saada. Karin hakkas leidma põhjuseid, et Tiina enda lähedusse saada ja siis sellest teemast rääkida, kuid ainukesena sai Karin teada selle,et see oli salajane armastus ja millal oli tema saladus alguse saanud – lapsepõlves.
XXIV
Kunstnik Mägar oli lõpetanud oma töö suure kiiruga ja Itamid mõtlesid korraldada selle kunstitüki avamiseks peo. Sinna kutsusid nad nii kunstnikuid, lauljaid, muusikuid ja loomulikult kõik lähituttavaid. Sinna tuli kohale ka koos Kariniga Indrek. Nad mõlemad avastasid oma üllatuseks et seal oli ka Paralepp. Karin pani selle oma loogikaga Kitty süüks, aga Indrek Karini. Lisaks sellele oli Indrek pandud istuma Paralepa kõrvale, millest Indrekul oli juba ükskõik. Niisiis hakkas Indrek Paralepaga rääkima, mis ajas Karini vihale, ja Karin hakkas Reneele külge lööma, aga Indrek ei pannud seda tähelegi. Kui lõpuks pilt avati, siis hakati seda kommenteerima ja nende seas oli ka Indrek, kuid Karin tegi Indreku maha. Õhtul kodupoole minnes nad vaidlesid üksteisega ja Indrek rääkis, mis nad Paralepaga olid rääkinud.
XXV
Karin ja Indrek aina vaidlesid edasi. Ühel päeval tuli ka Renee Karini juurde kuna too oli lubanud Karinile laulda . Nii nad istusid Indreku kabinetis diivanil ja Renee laulis. Karin palus Reneel peale igat laulu uuesti laulda nii et möödus tükk aega. Lõpuks jõudis ka Indrek koju ja siis leidis Renee ettekäände et lahkuda. Siis hakkas Karin Indrekuga rääkima, kuna ta oli tavapärasest vaiksem. Nende vaidlus kujunes välja nii, et Karin hakkas jonnima ja ei tahtnud Indreku nõu kuulda võtta. Indrek aga sundis teda kuulama ja selleks ta hoidis Karini käsi kinni ja karjumise summutamiseks kätt suu ees. Kui Indrek oli lõpetanud, siis lasi ta lahti ja lisas juurde, et nüüd ta võib minna lahutama, sest nüd on ta kasutanud vägivalda Karini peal. Sel hetkel märkas Indrek ka et tema käsi on verine . Karin oli hakkustanud Indreku kätt. Indrek hakkas verd haavast välja imema ja välja sülitama nagu see oleks mürk ja lahkus toast et panna ioodi haavale . Tagasi tuppa jõudes langes Karin Indrekule kaela ja ütles enda kohta, et ta on jälk loom ja lisas et oli hea et Indrek teda nii kinni hoidis. Indrek aga küsis et mis neist nii saab.
XXVI
Kuid Indrekule ei jätkunud tahtmist ega jõudu teda koguaeg nii hoida Teda huvitas rohkem asjade tulek ja minek. Õigemini oli see teda huvitanud poisikesena. Väiksena oli ta koguaeg käinud väljas, eriti kevadeti , et märkida ära lume sulamis käiku teivastele ja mõõta oma varju pikkust. Just see sama mõte valdas teda ka praegu kui ta oli väljas jalutamas. Ta kohtas seal Meleskit, kes oli sama moodi mõttesse süvenenud. Melesk oligi tahtnud Indrekuga kokku saada, kuid see oli üllatavalt ootamatult juhtunud. Nad hakkasid rääkima revolutsioonist, jumalast ja sellest et mille eest see revolutsioon üldse seisab. Meleski hingel oli üks küsimus, mida ta pidi Indreku käest küsima. Nimelt, mida teeks Indrek tema nahas olles. Nagu selgus siis oli Meleskil surm kindel, ainult sai ta valida, et kas surra enda, sõbra või vaenlase käe läbi. Indrekult sai ta teada,et Indrek oleks valinud surma sõbra käe läbi, sest see oleks kindel surm, aga Melesk ütles, et tema valiks surma vaenlase käe läbi, sest see on kõige ausam surm.
XXVII
Melesk oli just tahtnud midagi härra Mauruse kohta öelda, kuid poole lause pealt lasti ta maha. Nii Indrek kui Melesk soriti läbi ja Meleski käest taskus leiti laetud relv. Indrek pani Meleski silma laud kinni. Indrek viidi jaoskonda ja kuulati üle, kuid sellega kaua ei läinud et aru saada Indreku süütuses, et tal polnud revolutsiooniga mingit pistmist. Indrekut ehmatas ära ainult mõte, et ka tema oleks saanud surma, kui ta oleks pannud käe taskusse jaet nüüd võidakse revolutsiooni poolt talle nn „saba“ taha panna. Indrek läks koju ja mõtles järele nendele sõnadele, mis Melesk oli talle öelnud ja Indrekul läksid silmad märjaks. Tuppa sattus ka Tiina , kellel sammuti läksid silmad märjaks Indrekut nähes. Indrek rääkis talle mis Meleskist oli saanud. Samal hetkel sattus sinna ka Karin, kes nägi kuidas Tiina proovis Indreku kabinetist minema lipsata. Karin läks sellest aga ärevust täis ja hakkas seletust nõudma. Alguses kuulas ta Indreku üle, kes rääkis talle ainult pool tõde ja nii nagu oleks ta Meleski surmast ajalehes lugenud, kuid Tiina, kes ei teadnud kui palju Indrek oli Karinile rääkinud, rääkis kogu tõe välja. Kuid Karin ärritus veel rohkem selle peale, et ta sai teada, et see polnud ka veel päris see saladus mis Tiina oli endale hoidnud. Kuid seda ei öelnud Tiina välja.
XXVIII
Kui Karin Indreku tuppa jõudis, siis hakkas ta temalt seletust välja pressima. Kuid Indrek pidas lõpp kokkuvõttes paremaks teda säästa teadmisest et ta oleks surma saanud, sest see oleks ta laastanud. Kuna Karini uudishimu ei andnud rahu, siis ta läks rääkima teistega . Esmalt Kittyga, siis Mägariga ja lõpuks Paralepaga, kuid mitte keegi ei andnud talle loodetavat vastust. Viimase varjandina ta rääkis Reneega, kellega koos nad läksid jalutama samasse kohta, kus oli surma saanud Melesk. Teepeal palus Karin et Renee laulaks talle, mida ta ka tegegi, aga Renee palus ka Karinilt suudlust, millele ta sai eitava vastuse. Kuid kui Renee oli talle rääkinud kuulujutte Meleski surma kohta ja lisas et tema mees oleks võinud surma saada, siis Karin kohkus ja ütles Reneele et ta võib teda suudelda . Seda ka Renee tegi, aga Karin mõtles samal ajal , et ta maksab Indrekule tema saladuste pärast tuhande kordselt kätte ja lõpetas Reneega suudlemise, kuna too nii kirglikult suudles, et Karini selg ragises ja hingus lämbus.
XXIX
Kui Karin oli linna servale jõudnud, siis saatis ta oma kaaslase mingil ettekäändel ära ja jäi ise kõndides mõtlema. Kodu juurde jõudes ta nagu ei tundnud oma kodu äragi ja venitas isegi tuppa sisenemisel. Toas suundus ta kohe Tiina juurde ja hakkas teda igat moodi süüdistama ja ähvardama. Alguses hakkas Tiina selle peale nutma, aga hiljem hakkas ta vastu rääkima, millest sai Karin rohkem ärritust endasse. Karin läks Indreku kabinetti kus istus sohva peal ja mõtles kuidas Indrekuga vaielda . Kuid Indreku koju jõudes läks Karin üles tuppa ja ei öelnud midagi. Indrek tundis et Karinil on midagi mida ta tahakse rääkida, aga vaikib. Ka oma käitumises hakkas Karin väljendama oma olemust – ta käitus samamoodi nagu oli seda teinud varasemalt, hilja õhtul teatris käima ja seltskondadega väljas käima. Isegi obligatsiooni mõttega tuli ta Indreku juurde, mis ka ainult mõtteks jäi.Karin saabus ka õhtul 2 ja 3 vahel, siis proovis Indrek temaga rääkida, kuid Karin hoiatas, et ta hakkab karjuma, kui ta püüab teda kabinetti viia. Hommikul käitusid nii Indrek kui Karin nii nagu ei tunneks üksteist. Kui Indrek uksest välja läks, siis Tiki oli tahtnud Indrekult musi hüvasti jätuks ja kui Indrek oli öelnud, et küll ema annab ja uksest välja läinud, siis hakkas Tiki nutma ja jooksis Karini juurde. Karin aga öelnud et isa on paha, aga Tiki vaidles talle vastu. Seda kuuldes tulnud Indrek tagasi ja kutsunud Tiki enda juurde ja andnud talle musi ära, seda ka nägi Tiina, kel tuli ukse vahelt piiludes pisar silma. Teepeal mõtles Indrek, et mis küll Karinil võib viga olla, et nii käitub.
XXX
Köögertalil oli õnnestunud aga mingisugune suurem äri operatsioon , mis tuletas talle meelde oma vanat kommet pidada ärisündmuste ja selle juubelite puhul pidu. Sellepärast ta pidas seda kohalikus lokaalis. Ta oli vahepeal üsna rikkaks saanud nagu ta seda mitmeid kordi korrutas, asi oli nimelt selles et ta pettis riiki. Tema ega tema naine ei maksnud riigile makse, mis hoidis suurel osal raha kokku. Peol olles jõid inimesed nii nagu jaksasid ja kui kõik olid juba enam-vähem täis siis hakkas eesotsas Köögertal tühjendatud klaase põrandale viskama, kui need said otsa, siis joodi sealt mis kätte juhtus: kauss või pudel . Renee andis Karinilegi juua ühest suuremast kausist, mis valmistas talle suurt lõbu. Märgati ka keset lokaali laua peal seisvat paari kes suudlesid. Peale seda kustus tuli, mis ajas instinktiivselt Karini ja Renee suudlema, kuid kohe kui tuli põlema läks, kisti Renee seina äärde, kuid Renee jõudis anda klaasist sigarialusega ründajale vastu nägu nii et nägu veriseks läks. Ründajaks oli Paralepp, kes oli terve õhtu tõsine olnud ja joonud. Paralepp aidati haiglasse. Kuid see ei rikkunud piduliste meeleolu. Köögertal tahtis alguses karistuseks Reneega võidu joomist teha, kuid ta peagi loobus sellest ja hakkas laamendama.
XXXI
Karin lahkus Köögertalide juubelilt koos Itamidega, kes saatsid teda oma kodu juurde. Sealt läks Karin edasi ise. Ta proovis enda rahustuseks teepeal nutta, kuid see ei õnnestunud. Kui ta koju jõudis, siis talle tuli ukse lävel meelde selle ukselukk ja see kui nad esimest korda Indrekuga selle avasid. Ta hakkas seal nutma. Ta hiilis vaikselt üles ja vaatas kas Indrek magab . Indrek aga kuulas vaikselt mida ta teeb ja kus ta käib. Järgmisel hommikul Karin ei näidanudki end hommikul ja kui Indrek lõuna ajal koju jõudis siis sai ta teada et Karin oli haige. Kuid Indrek otsustas et ta ei lähe ennem tema juurde kui teda on kutsutud, aga seda ei juhtunud ja järgmisel päeval oli Karin terve. Tal oli siis isegi külaline. Selleks oli Renee, kes laulis talle. Indrek ei teinud selle peale midagi , isegi kutsus teda lõunale, kuid Karin ütles, et ta ei saa, et tal kiire kusagile. Karin läks teda välja saatma . Esikusse jõudes Renee suudles Karinit , kuid see hammustas teda enesekaitseks ja kui Karin tahtis hammustuse haava vaadata, siis Renee proovis uuesti teda suudelda, aga siis Karin viskas ta uksest välja ja ütles, et ta sinna piiritust peale paneks.
XXXII
Kogu see toiming all ukse juures oli Karini arvates kestnud mõned hetked , siis Indreku arvates kestis see liiga kaua. Sellega algas ka nende tüli, alguses nad vaidlesid selle üle, et kes võib kutsuda Indreku kabinetti ja keda mitte. Seejärel tõi Karin välja selle, et Indrek oleks äärepealt surma saanud ja seda varjas tema eest, aga kõige laastavamaks Indrekule mõjus jällegi see hetk, kus Karin rääkis lõpuks ausalt välja mis peol oli juhtunud ( suudlused, kaklused). Selle peale ütles Indrek, et ta kahetseb et neil lapsed on. Tülitsemise lõpus sai Karin aru, et Indrek oli lakanud teda armastamast.
XXXIII
Karin hakkas uuesti meenutama vanu aegu, et kuidas nad olid Indrekuga rääkinud vananemisest ja kortsudest. Talle tulid isegi Indreku tolle aegsed naljad meelde, mida ta enam naljana ei võtnud. Karin võttis endale nõuks minna Idaga rääkima, kuid selle leidis ta väga kehvas tujus. Ida mees oli ta maha jätnud ja ühe noorema tütarlapsega ära jooksnud. See kurvastus tegi Karini natukene rõõmasamaks, sest ta sai endale tõestuse, et mees on kõiges süüdi. Kui Karin rääkis talle oma suhetest Indrekuga, siis Ida soovitas tal minna oma mehe juurde ja andeks paluda, kuid Karin ütles, et ta ei kavatsegi seda teha, sest mees on sama palju süüdi kui tema ise. Karin rõhutas veelkord , et mehed armastavad ainult noori ja ilusaid naisi ja ega töö ei aita armastusele kaasa.
XXXIV
Karinil oli hea meel kui ta sai Ida juurest tulema . Sealt suundus ta kohe edasi kohvikusse, kus ta oma seltskonnaga hakkasid rääkima. Kuna seltskonda kuulusid ka kunstnikud, siis hakati loomulikult kunstist rääkima, kui teema kiskus elu ja surma peale, ja see viimane just meenutas proua Itamile tema lahkunud poega . Sellega lõpetatigi jutuajamine ja Karin palus temalt andeks. Nad läksid kohvikust välja ja Karin sai kokku Reneega, kes ruttas kooli poole. Karin läks üksi teda saatma. Renee saatis ta kuni haiglani ära ja Karin ütles, et üks tema mehe sõber on haiglas , keda ta vaatama läheb. Kuid kui Renee oli hakanud kooli poole minema, siis talle tuli meelde Paralepa verine nägu ja see pani teda kooli unustama ja ta jäi Karinit haigla ette ootama. Karin samal ajal rääkis Paralepaga haiglas, kes proovis ikka Karinit ennast armastama panna, kui Karin kaitses oma mmest ja ütles et armastab teda veel. Kuid Paralepp küsis et miks ta siis selle poisikesega jamab, mille peale Karin vastas, et ta tahab teada kas see on võimalik. Paralepp märkas aknast välja vaadates Reneed ja sellest üllatus ka Karin.
XXXV
Karinil värises süda kui ta astus mööda treppi alla, et Renee juurde jõuda. Tema juurde jõudes ütles Renee, et oli teda oodanud, ja kool oli läbi saanud. Renee saatis Karini kodu juurde ära ja Karin kutsus ta sisse, mida Renee oleks ka ilma kutsumiseta teinud. Nad läksid nagu ikka Indreku kabinetti, kus Karin vaatas kellalt, et Indrek peaks koju jõudma umbes poole tunni pärast ja et näidata et ta on seal Reneega kauem olnud, siis hakkas ta Renee sigareid suitsetama. Kuid Indrek ei tulnud ettearvatud kellaajal. Karinil sai juba ootamisest kõrini ja ta hakkas Reneed ära saatma, kui see proovis teda suudelda. Kuid seda segas Indrek, kes just sellel silmapilgul tuppa astus. Renee oleks just nagu toast põgenenud ja läks kiirel sammul Indrekust mööda. Indrek aga ei teinud midagi, vaid vaatas seda külma pilguga pealt. See mõjus Karinile ärritavalt. Ta oleks tahtnud Indrekut millegagi shokeerida, kuid selle asemel oli tal piinlik. Ta läks Indrekule üles tuppa järgi, kus nende vahel hakkas jällegi tüli, kuid kui Karin hakkas nutma, siis säilitas Indrek oma külmuse ja Karin lahkus toast öeldes, et Indrek ei ole enam nutmist väärt. Üksi jäätuna Indrek mõtles nendele viimastele hetkedele, kui nende ainus poeg veel elus oli ja Karin oli öelnud natuke aega ennem poja surma, et jumal ei laseks pojal surra, muidu ta läheb hulluks ja seda Indrek just mõtleski.
XXXVI
Indrek oli teinud juba ettevalmistusi, et lahkuda kodust Vargamäele. Ta oli hakanud oma asju kokku panema , kuid paljud asjad ta pani hajameelselt tagasi, kuna ta oli mõtetes eemal. Kui ta oli oma asjad kokku saanud, siis need mahtusid tal väikesesse seljakotti ära. Lahkumiseks valis ta sellise hetke, kui Karinit polnud kodus,sest vastasel korral läheb uuesti tüliks ja asjaolude sunil võib ta olla sunnitud jääma. Esikus olles kutsus ta Tiina enda juurde, et talle vähemalt midagi öelda. Temaga kaasa tulid lapsed, kelle Indrek ajas teise tuppa tagasi. Indrek ütles, et ta lahkub ja peale seda nägi pisarat Tiina silmis ja Tiina palus et ta ei lahkuks ja suudles Indreku kätt. Kuid Indrek jäi endale kindlaks. Tiina küsis et kas nad vähemalt saaksid teda saatma tulla, sellega oli Indrek nõus. Kuid uuesti nähes Tiinal pisarat silmis ja laste lehvitust talle tal läks süda härdaks ja vähe puudus et ta oleks tagasi läinud. Selle pärast ta pööras esimesest tänavast kõrvale, kus ta kohtus oma äiapapaga, kes oli maani täis ja keda proovis voorimehele aidata politseinik. Indrek ütles et ta viib ta ise koju ja aitas ta voorimehele. Tee peal rääkis ta mida Karin oli talle rääkinud ja kui Vesiroos oli hakanud rääkima relvadest , siis meenus Indrekule tema sahtlis olev revolver, mille ta pidi Karini pärast kindlasti ära tooma . Kui ta oli Vesiroosi tema majja aidanud, siis kiirustas ta tagasi oma kodu juurde ja lootis selle leida inimtühjana nagu see oli tema lahkudes jäänud.
XXXVII
Indrek kiirustas kodu poole, ise aga mõtles Vesiroosi sõnadele järele. Kodu poole sõites ta rääkis voorimehega ja küsis kas ta tahab endale revolvrit osta ja voorimees olinõus, kuid tahtisseda ennemnäha. Natuke maad enne kodu ta läks maha ja jooksis kodu poole. Kodu ukse avas ta vaikselt ja talle endalegi tundus nagu ta oleks varas . Maja paistis alguses inimtühi ja ta läks oma kabineti ukse taha. Kuna ta teadis, et uks krigiseb, siis avas ta selle kiiruga. Kuid oma üllatuseks nägi ta seal Karinit koos Reneega, kes istusid diivani peal. Karin ehmatus sellest ja noomis Indrekut, et miks ta hiilib niimoodi ringi. Indrek vabandas ja läks oma laua sahtli kallale, kust ta urgitses natuke aega revolvrit. Kui ta oli selle kätte saanud ja uksest välja hakanud minema, siis Karin ütles viimasel hetkel, et keda ta tapma läheb, ja sellest haaras Indrek enda taskust relva ja hakkas kõmmutama. Sellest langes Karin põrandale ja Renee hüppas diivani taha. Peale seda oleks Indrek Karini kohale kummardunud, kui Renee suuri silmi diivani tagant märgates ta sammus toast välja. Ta kõndis mööda tänavat, kus tema selja taha kogunes aina enam inimesi, kes talle järgnesid, sest nad teadsid, et Indrek on millegi tõsisega hakkama saanud. Talle juhtus teepeal ka politsei vastu, kellele ta revolvri andis ja suundusid edasi politsei jaoskonda. Sinna jõudes ütles Indrek kohe, et on oma naise tapnud .
XXXVIII
Peale seda hakkas Paaside perekonnast huvituma ajakirjanikud. Nende perekonna ajalugu kui ka sugulaste ajalood jahvatati ajakirjanduses peeneks ja arutati nende tegude üle. Tänu sellele sündmusele sai endale kuulsust ka Renee, kes saadeti proua Köögertali poolt Itaaliasse edasi õppima. Karinit hakkas haiglas vaatamas käima Paralpp,kes tõi talle igapäev lilli ja hoolitses tema eest. Veel andis Karinile tõestust, et maailm ei ole teda üksi jätnud Kitty kirjad Berliinist, millest tuli välja , et tema mees oli ta küll Berliini saatnud, aga raha enam talle ei saatnud ja kohapeal tegi kõik rahaks mis sai, kuid keegi ei teadnud mis selle põhjuseks võis olla. Paralepaga rääkides oli Karin öelnud, et ta sai aru et Indrek ikka veel armastab teda. Ta ka kirjutas Indrekule vanglasse, kuid sellele ta kunagi vastust ei saanud. Saabus ka Indreku kohtupäev, kus hakati arutama tema süüd või süütust.
XXXIX
Publikuks oli seal enamasti naised, kes kõik olid huvitatud juhtumist. Kui Indrek hakkas rääkima, siis Karin segas vahele ja hüüdis et ta valetab kui ta räägib ja seega visati ta kohturuumist välja ja tagasi sai ta alles siis kui Indrek oli kõik ära rääkinud. Indrek aga rääkis kõik mis oli vahepeal juhtunud ja mis oli see lause Indrekule tähendanud mis Karin ütles ( „Keda sa nüüd tapma lähed“). Ta seletas põhjalikult oma seisukohta. Seal hulgas tõi ta välja selle lause seose tema ema surmaga, mis mõjus Indrekule jällegi laastavalt. Kui Indrek oli lõpetanud, siis lisas ta viimaks, et talle ei antaks armu vaid mõistetaks õigust.Siis läksid kohtunikud nõupidamis ruumi ja Indrek ooteruumi. Sel vaheajal küsitlesid ajakirjanikud Karinit, kes neile hea meelega rääkis toimuvast. Kui vaheaeg sai läbi, siis kutsuti kõik tagasi kohtusaali, kus tehti teatavaks kohtuotsus. Indrek lasti tingimisi lahti ja kõik tormasid teda õnnitlema. Indrek hakkas kohtumaja trepist alla minema, kui talle tuli teepeal vastu Karin, kes palus et Indrek talle andestaks ja et ta koju tagasi tuleks. Kuid Indrek keeldus ja läks temast mööda maja uksest välja. Karin järgnes talle ja palus teda veelkord. Indrek vastas selle peale, et ta ei puutuks teda ja põgenes Karini eest üle tänava, Karin jooksis talle järele, kuid kire hoos ei märganud ta trammi ja sai trammilt löögi, mis tõi talle silmapilkse surma. Nüüd kogunesid kõik tema ümber ja seda ka Indrek, kes võttis ta sülle ja temaga autosse istus. Kui suurem seltskond maha jäi, ja Indrek end Kariniga üksi tundis, siis ütles Indrek talle: Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.“