"Tõde ja õigus" IV osa kokkuvõte (0)

TÕDE JA ÕIGUS
IV OSA
Kokkuvõte

• 1920ndad
  
• Tallinn
  
• inimese võitlus iseenda ja oma eluõnnega
  

Indrek elab koos Kariniga majanduskriisiaegses Tallinnas. Karin on kaupmehe Vesiroosi tütar, peen seltskonnapreili, liigub seltskonnas, kuna Indrek ei viitsi mandunud inimestega jamada. Karin püüab olla iseseisev, aga tegelikult ei soovi seda. Karin ärritub tülides kiiresti, kuid Indrek jääb alati rahulikuks ja see ajab teda närvi. Iga tüli lõppeb sellega, et Karin süüdistab läbi nutu igas probleemis meest. Naine ei naudi seltskonnaelu, aga tal on vaja tunda, et teda hinnatakse.
Abielu alguses olid nad väga õnnelikud, kõik algas peale poja surma. Elama jäid kaks tütart, kellest Karin ei hooli ja kes on Indrekule lihtsalt tüliks. Kõige rohkem tegeleb lastega Tiina, kes tundis Indrekut juba kooliajal, kui mees lubas temaga abielluda . Indrek ise seda enam ei mäleta.
Karini isa jääb pankrotti , kui sõber Köögertal teda petab . Advokaadist seelikuküti Paralepa kaudu pääseb naine Köögertalide juurde peole, kus plaanib oma isa pankrotist välja aidata ja oma positsioon taastada, mille ta paratamatult isa pankroti tõttu kaotas. Varsti kuuleb Indrek oma töökaaslaselt Kalvilt, et kogu linn teab, et Paralepp suudelnud autos tema naist. Selle peale lõi mees Kalvit näkku. Karin arvas alates sellest suudlusest, et Paralepp on see õige mees, kellega ta tahab jagada head ja halba, kuni naine rääkis talle oma usust Kitty lapse haigesse kõhtu ja Kitty jalgadesse. See pakkus advokaadile lõputult palju nalja . Samuti avastas naine, et mees ei olnudki Karini antud raha kuhugi investeerinud, vaid maksnud olematuid intresse oma taskust ja et kõik oli ainult üks suur pettus. Karin räägib lõpuks Indrekule kõik ausalt ära, mida mees tegelikult ei soovi.
Edasi üritab Karin oma enesehinnangut tõsta proua Köögertali lemmikmuusiku Röneega, peenutseva lauljaga. Tegelikult ei huvita naist see poisike, ta tahab lihtsalt Köögertalile ülevalt alla vaadata. Poisike aga armub Karinisse tõsiselt. Köögertali juubelil, kus kõik on juba parajalt purjus , läheb Paralepp Röneele kallale ja teenib sellega naise silmis plusspunkte. Kaklus lõpeb Paralepaga haiglas ja rahuloleva Röneega.
Vahepeal küsib endine koolivend Melesk Indrekult ulualust ja vana tutvuse poolest ei ütle Indrek ära ja paigutab ta naise teadmata pööningule. Mõni aeg hiljem tuleb Melesk Indrekule vastu ja nad jäävad rääkima. Melesk räägib imelikke jutte surmast ja sellest, kuidas oleks kõige parem surra (kas enda, sõbra või vaenlase käe läbi). Sõbrad ei jõua oma juttu veel lõpetadagi, kui ilmub politsei ning Meleski sealsamas maha laseb . Hiljem saab Indrek teada, et Melesk oli ise politseisse helistanud ja oma asukoha andnud ning korraga mõistab Indrek kõike.
Rönee käib korduvalt Indreku äraoleku ajal Karinil külas. Indrek juhtub seda korduvalt nägema, aga suhtub sellesse siiski ükskõikselt. Miski aga ei riiva naist rohkem kui mehe külmus.
Indrek otsustab, et lahkub koolitöö lõpul tasahilju kodust, et anda naisele võimalus seada oma elu täpselt nii, nagu ta tahab. Karin elab muidugi ka praegu nii nagu ta parajasti tahtis, aga mees ei suuda seda enam kauem pealt vaadata ning otsustab taganeda võitlusväljalt tunnistades end lööduks. Indrek lähebki kodust parajal ajal, kui Karinit ei ole. Kuid tänaval kohtab ta purupurjus äiapapat, kes on vaja koju toimetada ja järsku meenub talle revolver, mille ta unustas koju lauasahtlisse. Nainegi teab, kuidas sahtlit avada ja Indrekus puhkeb meeletu hirm, et ehk langeb tema hingele uus koorem , kui selle revolvri tõttu peaks midagi juhtuma.
Mees otsustab koju tagasi minna ja revolvri kaasa võtta. Jõudes koju, istub naine tema kabinetis Röneega. Indrek üritab revolvrit võtta ilma, et naine märkaks ja sõnagi lausumata välja jalutada, kui silmapilk hiljem kostub naise suust lause: “Keda sa n ü ü d tapma lähed?” (meenutades Indrekule, kuidas ta tappis oma ema). Edasi on Indreku jaoks kõik segane ja virvendav, ta võtab taskust revolvri ja hakkab tulistama justkui nagu suvalistes suundades. Nagu ta ise hiljem avastab, on ta tulistanud oma naist 5 korda, kuid lahkub siiski, nagu ei mõistaks, mis ta teinud on. Karin jääb elama, veedab mõnda aega haiglas. Järgneb kohtuprotsess, kus Indrek tunnistab ausalt, miks ta seda tegi ja avaldab selle käigus kõigile oma hirmsa saladuse . Kohus otsustab, et kuna mees tulistas 5 korda, aga ei tapnud , siis oli tegu ajutise hullumeelsusega, kus mees ei mõistnud isegi, mida ta tegi. Karin loodab, et purunenud suhet saab veel taastada ning palub meest, et ta tuleks koju tagasi. Indrek aga ei peatu ning naine jookseb talle pimesi järele ning ei märka, et mäest veereb alla trammivagun. Löök trammilt oli nii tugev, et naine sureb hetkega. Indreku viimased sõnad naisele on: “Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda ”.