Inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine. (lk. 233) Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. (lk. 277) Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu. (lk. 241) "[Härra Paralepp:] "Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta, see on vana ja kulunud tõde. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösel. Seda teab iga mees omast käest."" Lk.365
kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. likumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu arvates on mees see, kel on raha ja kes oskab seda ka priisates läbi lüüa. Koomilises valguses kirjeldab A. H. Tammsaare härra Mauruse vahekorda rahaga. Mauruse tragikoomiline kuju on ärevalt hoiatav
TÕDE JA ÕIGUS IV OSA Kokkuvõte 1920ndad Tallinn inimese võitlus iseenda ja oma eluõnnega Indrek elab koos Kariniga majanduskriisiaegses Tallinnas. Karin on kaupmehe Vesiroosi tütar, peen seltskonnapreili, liigub seltskonnas, kuna Indrek ei viitsi mandunud inimestega jamada. Karin püüab olla iseseisev, aga tegelikult ei soovi seda. Karin ärritub tülides kiiresti, kuid Indrek jääb alati rahulikuks ja see ajab teda närvi. Iga tüli lõppeb sellega, et Karin süüdistab läbi nutu igas probleemis meest. Naine ei naudi seltskonnaelu, aga tal on vaja tunda, et teda hinnatakse. Abielu alguses olid nad väga õnnelikud, kõik algas peale poja surma. Elama jäid kaks tütart, kellest Karin ei hooli ja kes on Indrekule lihtsalt tüliks. Kõige rohkem tegeleb lastega Tiina, kes tundis Indrekut juba kooliajal, kui mees lubas temaga abielluda. Indrek ise seda enam ei mäleta.
"Tõde ja õigus" IV Mees arvab ikka iseoma naisest seda kõige halvemat, muidu poleks ta ju õige mees. Mees arvab esijoones iseendast kõige halvemat, kui ta on õige mees. Pole maailmas suuremat õnne kui jagada õnne. Suurim õnn armastus. Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu /.../ Abielu. Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi, et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa. Lapsi kasvatades kasvame kõigepealt ise. Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse, aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus, kui mitte just inimsoo heategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse. Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast
olevale diivanile tagasi laskus. Kuid kõige rohkem tegi Karinile hirmu see, mis Indrekuga päeast seda juhtus. Nimelt Indrek oli tõstnud oma käe juba, et Karinit lüüa, kuid see lõdvestus ja laskus maha ja üldse Indrek istus toolile ja Indrek tundis end hävitatuna. Talle meenusid Kitty sõnad ja ta mõtles selle peale. Tema mõtte katkestas mõne aja pärast Indrek kes ütles rahulikul ja ükskõiklasel häälel, et sul on õigus, et tema kuulas Indrekut, nüüd peab Indrek teda kuulama ja Indrek jäi kuulama, kuid Karin ei saanud alguses midagi öeldud, vaid proovis kuidagi Indrekule lähemale saada. Ta tahtis Indreku sülle istuda aga Indrek vastas et seal pole tema jaoks ruumi, seejärel pakkus Karin välja, et nad istuksid mõlemad diivanile, mida nad ka tegid. Siis sai alles Karin rääkima hakata. Karin hakkas rääkima oma lugu algusest nii nagu see oli olnud, aga vahepeal katkestas
tingimisi. Kohtusaalist väljudes jookseb Karin Indrekule järele, märkamata lähenevat rongi. Ta saab rongilt surmava löögi. Nüüd on Indreku kord öelda: ,,Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda." See on neljanda jao lõpplause. Teost muudavad värvikamaks ka mitmed seltskondlikud sündmused, näiteks pankrotimeister Köögertali (pidu)söömingud ja joomingud ning Itamite beebi surm. ,,Tõe ja õiguse ,, neljas köide on tulvil tõde kodanliku Eesti tegelikkusest, valitseva klassi ideoloogilisest jõuetusest, tema metsistumisest ja loomastumisest. Kõrge kunstilise meisterlikkusega on Tammsaare selle tõe lugejateni viinud. Kodanliku ühiskonna hukkamõistmise ja eitamisega ütles Tammsaare lugejaile, et ainult siis, kui elu saab vabaks klassiühiskonna kiskjalikest, stiihilistest seadustes, on võimalik tõeline, inimlik, mitte aga loomalik õnn.
Karin ja Indrek Karini ja Indreku suhet on juba algusest kujutatud väga raskepärasena, täis draamasid ja aina uusi tülisid. Tundub, nagu ei suudaks nad teineteist kuidagi mõista, see on nende maailmavaadete erinevuse tõttu. Karin väärtustab raha, välist hiilgust ja mainet. Ta on seltskonnapreili, kelle jaoks välimus ja maine tähendasid kõike. Indrek seevastu, olles elanud mõnda aega raha ülemvõimu keskel, on raha pigem põlgama hakanud. Ta ei tundnud kunagi end selle materialistlikus maailmas täiesti koduselt. Kui Karin oli tüdinenud koduseinte vahel istumisest, mis talle mingit õnne polnud toonud, siis hoolitseski ta oma välimuse ja aktiivse seltskonnaelu, mitte aga laste eest. Indreku filosoofia oli naiste ja raha koha pealt hoopis teistsugune. "Tema on jõudnud tundmisele, et raha kas valitseb inimest ja siis pole teda vaja, või inimene valitseb raha ning siis ei ole teda varsti enam. Kes asuvad kolmandal teel, need nagu pol
Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb. Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi, mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
Kõik kommentaarid