Karin ja Indrek (4)

Karin ja Indrek
Karini ja Indreku suhet on juba algusest kujutatud väga raskepärasena, täis draamasid ja aina uusi tülisid. Tundub, nagu ei suudaks nad teineteist kuidagi mõista, see on nende maailmavaadete erinevuse tõttu.
Karin väärtustab raha, välist hiilgust ja mainet. Ta on seltskonnapreili, kelle jaoks välimus ja maine tähendasid kõike. Indrek seevastu, olles elanud mõnda aega raha ülemvõimu keskel, on raha pigem põlgama hakanud. Ta ei tundnud kunagi end selle materialistlikus maailmas täiesti koduselt. Kui Karin oli tüdinenud koduseinte vahel istumisest, mis talle mingit õnne polnud toonud, siis hoolitseski ta oma välimuse ja aktiivse seltskonnaelu, mitte aga laste eest. Indreku filosoofia oli naiste ja raha koha
pealt hoopis teistsugune.
“Tema on jõudnud tundmisele, et raha kas valitseb inimest ja siis pole teda vaja, või inimene valitseb raha ning siis ei ole teda varsti enam. Kes asuvad kolmandal teel, need nagu polegi inimesed, neil nagu polegi inimese südant ja meeli. See ongi see tee, mida Indrek kõndinud aastaid, maitstes magusaid ja uimastavaid jooke, kui ümberringi valitses puudus, ja süües ülearu, kui teistel oli nälg varaks. Aga viimasel ajal tal oli mõnikord tundmus, nagu maitseks nälg paremini kui rammusad toidud ja nagu vaimustaks ning lõbustaks puudus rohkem kui uimastavad joogid”
„Oleksin ma naine, siis õpiks ma tööd tegema, mida ma armastan , või ma kannaksin lapsi ilmale, kes mind armastavad, kui mul tulevad kortsud näkku ja mujale. Või ma muretseks enesele palju raha, sest inimesega on elus ikka nõnda, et noorelt armastatakse teda tema nooruse, vanalt tema raha pärast.
Seni, kui pidasid mind targaks, ei maksnud mind kuulata, ilmas pidi olema ju nii palju rumalaid, et tarkusega pole siin midagi teha. Inimesed abiellugu või olgu vallalised, rikkugu abielu või olgu vooruslikud, muretsegu lapsi või tapku nad, mingu pankrotti või kogugu varandust, aga ärgu nad arvaku, et inimsoo tulevik ja õnn sõltub mõne daami või karjatüdruku jalgade mõõdust, tema küünte poleerist või kulmude kaarest. Tööst, tööst ja veel kord tööst, see on kogu tarkus!”
Indrekul oli sellisest raha ja välimuse ülemvõimust kõrini, vastupidiselt Karinile, kes seda väärtustas. Raha abil sai ta hoida oma noorust ja nooruslikku välimust, mida ta väga kaotada kartis, lähenedes oma elu tipule. Karinile tähendab enda vormishoidmine ja moega kaasaskäimine väga palju. Kuna ta on väga peen, siis meeldib ta ka meestele. Ta ongi harjunud meeste juures alati oma tahtmist saama, valimata meetodeid. Samamoodi ka Indreku puhul, mistõttu oli nende vahel palju konflikte ja tülisid. Ta oli väga kapriisne .
“ Ma lasen su maha lüüa nagu konna ja selleks jätkub ihast pätistki!”
“Siis pistan majale tule otsa, põletan kõik ära, teen tuhaks, nii et kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Ja kui ma sedagi ei saa, siis tapan iseenda, nuta siis ühes lastega minu puusärgi juures. Uputan enda ära, lähen auto või trammi alla!”
“Kurat niisuke! Ta alles küsib! Ma räägin ja seletan kogu aeg, aga tema teeb näo, nagu poleks ta veel midagi kuulnud ega näinud. Siis tee kõrvad lahti ja kuula: ma tahan majale obligatsiooni ,ja kui ma seda ei saa, siis meie varanduste lahutust, et ma võiksin oma varandusega talitada, nagu heaks arvan.”
Karin on väga iseseisev naine nagu ütleb ka Indrek ning laseb seetõttu Karinil oma äranägemise järgi talitada. Sellega on ta tegelikult just Karini ära rikkunud. Suhte luhtumine pole ainult Karini lõbujanu ja kapriissuse süü, vaid ka Indreku süü, kes oli ohjad liiga lõdvaks lasknud. Tegelikult vajabki Karin mehe tugevat järelvalvet ja võimu, mida ta ka ise tunnistab , kuid mida ta Indrekult piisavalt ei saa
“Naist peab pidama nagu noort hobust- ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab ”
“Ei, vaid Karin on tõepoolest iseseisev inimene, tal on oma varandus , oma sissetulek,” seletas Indrek.
“See ongi tema õnnetus,” arvas eit. “Ma ütlesin küll tol korral vanamehele, et ära kirjuta maja Karinile, vaid tema lastele, muidu läheb ta liiga suureliseks. Noh, nüüd ongi. Tead, väimeespoeg, mul on mõnikord teie elu pärast otse hirm.”
Karin hindab ja väärtustab mehi kordades rohkem kui naisi. Ta leidis, et mehed on palju ideaalsemad kui naised, tal oli neisse usku. Samuti tahtis ta seda, mis tal oli, jagada kellegi teisega , sest ainult nõnda võis ta leida õnne. Naine pidi head ja halba jagama ainult mehega, mitte mõne teise naisega.
Alguses oligi ta oma õnne jaganud Indrekuga, võib öelda, et ta leidiski oma õnne just temas. Kuid siis leidis aset nende poja surm ning alles jäid ainult kaks tütart, kellest Karin väga ei hoolinud, sest Karini arvates “Mitte midagi ei ole nad väärt!”. See oligi nende abielu purunemise lähtepunkt. Oma meelelahutuseks hakkas Karin aina rohkem ja rohkem võtma osa seltskonnaüritustest ja nende abielu Indrekuga jõudiski sinnamaani, kus see oli: nad olid teineteisest täielikult eraldunud ega mõistnud teineteist.
“Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed, Indrek ise jäi nagu sellest hävingust puutumata. Kõikidest juurdlustest ja kahtlustest hoolimata temal oli endal mingisugune vankumatu alus, millel ta püsis kõikumatult.”
Samuti suurendas nende abielulist katastroofi isa pankrott , mistõttu Karin hakkab oma positsiooni kaotama ja selle vältimiseks tulevad mängu mehed . Samuti on osa kättemaksul.
Karin hakkab mehi ära kasutama, mingil määral ka selleks, et saada oma abikaasa tähelepanu. Karin pööras rohkem tähelepanu seltskonnale kui oma mehele. Samas pärast tahtis ta teiste meeste kaudu oma mehe tähelepanu( kuigi ta tundub sõltumatu, on Indreku tähelepanud tema nõrk koht) ning muutub väga vihaseks, kui mees lõpuks enam naise “petmistele” kuidagi ei vasta. See tähendab Karini jaoks seda, et Indrek teda enam ei armasta.
“Miski ei riivanud Karinit rohkem kui Indreku nähtav külmus ja ükskõiksus. Ta oleks tahtnud teda millegagi rabada ja vapustada. Tema sooviks on, et Indrek vastaks igale tema tundepuhangule, mis tavaliselt väga suurejoonelist väljendust leidsid. Karin aga vajas imetlust ja tähelepanu, ta ütles, et mees peab armastama naist üle kõige, mida ta Indrekult aga piisavalt ei saanud.”
“Hea küll, Innu,” vastas Karin, “aga siis poleks sa pidanud mind oma naiseks võtma, oleksid pidanud võtma mõne teise, kes lepib vähemaga. Sest niisukesi naisi on ilmas küll. Kuigi sa mu endale naiseks võtsid, siis oleksid sa pidanud vähemalt teesklemagi, nagu imetleks sa mind eluotsani. Sellest oleks aidanud, ma arvan. Oleks heitnud pilgu või puutunud kordki käega, kui ma olin imetluse vaevas, ja siis, võib-olla, oleks kõik tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et kui see kõik nõnda tuli, siis pole sinagi selles päris ilma süüta.”
Sellised tundeavaldused aga tõukasidki Indrekut Karinist eemale. Karin, kes lõpu poole arvaski, et abikaasa teda ei armasta, sai aeg-ajalt märke, et asi on siiski vastupidi.
“Indrek on tema pärast kakelnud, on tahtnud tema ja iseenda au kaitsta. See tegi Karini südame hoopis pehmeks , meele peaaegu härdaks. Aga ühes sellega ta tundis ka veidikene rõõmu ja tänulikkust Paralepa vastu, et see teda autos suudelnud, sest nõnda sai Karin teada, et Indrek ikka veel teda armastab. Just nii, Indrek armastab teda, sest Karini arvates oli kaklemine kõige kindlam armastuse tunnus.”
Kõige suurema tõuke abielu purunemisele andis aga Indrek, olugi, et Karin oli see, kes pidevalt teiste meeste seltskonda nautis, sest soovis ta ju oma mehe tähelepanu. Indrek ja Karin tegin lõpuks kokkuleppe, et nad ei hoia teineteise eest enam saladusi. Indrek murdis aga seda lepet, varjates Karini eest tõsiasja, et ta tulistamise ajal Meleski kõrval oli. Samas oli algusest peale see abielu Indrekule kui lunastus oma ema surma eest, kuna Karin andestas talle ja oligi tema lunastuseks.
“Jah, ma kartsin sind, armastasin ja kartsin, tahtsin sust lahti saada ja ei tahtnud ka ning siis mõtlesin, et kui ma astun selle viimase sammu, avaldan talle oma suure saladuse , oma suure tõe, ja kui ka see teda ei peata, siis on ta mu saatus, millest ei pääse. Nõnda tuli see. Nagu sa näed, on see kõik puhas eksitus, mis kipub tõepoolest meile mõlemale saatuslikuks saama”
Tegelikult tõigi aga abielu kaasa ainult uusi kannatusi. Pealse Karini laused “Keda sa nüüd tapma lähed” murdus aga Indrek. Tal oli tunne, nagu poleks ta kunagi lunastust saanud või et tema lunastus oli sõltunud Karinist.Peale tulistamist Karini ja ta kaaslase pihta ning kohtus ülestunnistamist algas tema jaoks justkui uus periood, kuhu ta ei soovinud enam probleeme tekitavat Karinit ning kus ta soovis ise end lunastada. Samas ei lakanud ta teda armastamast.
“Naine, inimesed, kes üheskoos saavad kurjategijateks, peavad lahku minema.”
“Indrek, ma armastan sind,” vastas Karin
“Seda halvem ,” ütles Indrek. “Seda halvem, kui armastus teeb meist kurjategijad.”
Indreku tegelikku kaotust ei suutnud Karin aga taluda. Niisiis oli Karini meeleheitlik armastuse soov, egoism ja kapriisne käitumine viinud nende suhte hävimiseni ning lausa surmani. Süüdi olid nad mõlemad: Kapriisne Karin, kes ei pööras peale poja surma rohkem tähelepanud seltskonnaelule kui oma abikaasale ja Indrek, kes enam lõpus oma naist ei austanud ja tema eest asju varjas, teda mõningal määral lunastuse teema tõttu põlgas. Siiski põles nende mõlema, eriti Karini sees armastus, mis nende erinevuste tõttu hävines.
“Armastusest ei saa kunagi küll,” arvas Karin. “Armastus kas tapku ära, ikka ei aita veel. Armastuse kätte tahaks mitu korda, iga päev mitu korda surra, niisuke on armastus.”