Teabeväli (5)

Marie Udam
Kolme põlvkonna teabevälja analüüs
Sissejuhatus kommunikatsiooni ja meediasse (SOZU.04.076)
Tartu
2011
Sissejuhatus
Selles analüüsis võrdlen enda, oma ema ja vanaema teabevälju ajal, mil nimetatud isikud on 20-aastased. Ma olen sündinud aastal 1991 ja analüüsin oma teabevälja praegusel infoallikate poolest rikkal ajal ehk aastal 2011. Minu ema Ulvi on sündinud aastal 1964, seega vaatlen tema teabevälja 1984. aasta paiku, mil inimeste elu ja meediat kontrollis rangelt Nõukogude riigi võim. Minu vanaema Aili- Tiia on sündinud 1938. aastal ehk uurin tema teabevälja aastal 1958, mil Eesti alad olid samuti Nõukogude okupatsiooni all, kuid mil oli kätte jõudnud sulaaeg.
Uurin, kust oleme saanud teavet, millised teemad meid on huvitanud, milliseid teadmisi, väärtusi ja käitumisnorme oleme neist ammutanud. Annan ülevaate enda, oma ema ja vanaema teabeväljadest dimensioonide ja kihtide lõikes. Samuti selgitan välja, millised tingimused on teabeväljade struktuuri mõjutanud.
Lõpus analüüsin, millised muutused on enam kui viiekümne aastaga toimunud ning püüan selgitada nende põhjuseid. Samuti lisan joonised meie teabevälja struktuuride kohta. Lõpuks kajastan muutusi teabeväljas võrdleva tabelina.
Mina (sündinud 1991, teabeväli aastal 2011)
Minu väärtushinnangute kujunemisel on suurimat rolli mänginud kodu ja perekond. Minu väärtused ei ole veel täielikult välja kujunenud, kuid kõige olulisem on pärit lapsepõlvest. Lapsena oli ikka nii, et kõik, mida vanemad rääkisid, oli absoluutne tõde. Mu vanemad hindasid kodu, perekonda, isamaad ja haridust. Ka mina pean neid oluliseks. Tähtsal kohal olid ka raamatud. Seda, et ma raamatuid ja lugemist kõrgelt hindan, näitab eriala, mida ma ülikoolis õpin: kirjandus ja kultuuriteadused. Suure tõenäosusega ajendasid kodust saadud teadmised mind seda eriala õppima.
Nooremana oli kool perekonna kõrval kõige algus ja ots. Kõik tööd, tegemised, sõbrad ja huvialad olid vähem või rohkem kooliga seotud. Nüüd, ülikoolis käies see enam päris nii ei ole, kuid väärtushinnangute kujundajana mängib kool siiski suurt rolli. Õpitav eriala määrab suuremal või väiksemal määral ära teatava vaate elule. Kõige laiemalt jagatakse üliõpilased kaheks stereotüübiks: reaalideks ja humanitaarideks. Kuigi nende stereotüüpide kirjelduste usaldusväärsus on kaheldav, siis teatavat rollile vastavat hoiakut see ikkagi sisestab. Näiteks minust kui humanitaarist ei oota ühiskond ega vanemad seda, et saaksin kunagi kõrgelt tasustatavale töökohale. Teatavas mõttes on see kui käitumisnorm, mille järgi toimida. Samas ei pea alati käituma nii, nagu on oodatav.
Samuti on ülikoolikooliaeg see, mil kujuneb välja kindlam suhtlusringkond. Tunnistan ausalt, et mina kui 20-aastane inimene olen oma sõpradest ja tuttavatest kergesti mõjutatav. Seega minu tuttavate seisukohad on paljuski sarnased minu omadega.
Ka autoriteetsemad õppejõud on mulle eeskujuks. Kuna tean, et nemad on omal alal professionaalid ja mina tahan sama eriala õppida, siis nende teadmised, suhtumised ja hoiakud mõjutavad tugevalt ka mind.
Eelnevalt kirjeldatud teadmised, normid ja väärtused moodustavad minu teabevälja fundamentaalse kihi (F kihi). Minu teabevälja fundamentaalses kihis on suurel hulgal juba peaaegu välja kujunenud väärtushinnanguid. Sama palju on kodust ja koolist omandatud põhiteadmisi. Natuke vähem on käitumisnorme, millest juhindun.
Ülikooli ülesanne pole vaid erialaselt harida, vaid anda ka üldteadmisi. Ülikoolis on üldiselt kolme tüüpi aineid. Ühed on sellised, mille peab lihtsalt läbima, et pääseda õppima huvitavamaid ja vajalikumaid aineid. Teised on sellised, mis on omandatava eriala suhtes väga tähtsad. Neid aineid tuleb hoolega õppida, et olla oma eriala vääriline. Kolmandad on lihtsalt huvitavad ja kasulikud ained. Viimastes käiakse hea meelega, isegi siis, kui need ei ole kohustuslikud, sest need on lihtsalt silmaringi laiendavad. Üheks selliseks aineks minu erialal on näiteks üldine usundilugu. Ma ei välista seda, et mul selles aines omandatavat erialaselt kunagi vaja ei lähe, kuid pigem kuulan seda ainet üldharival eesmärgil, et teinekord oskaksin maailma usundite teemal kaasa rääkida.
Praktilisi oskusi saan võrdselt nii kodust kui ka koolist. Elades vanematest eraldi, pean kõikide majapidamistööde ja -küsimustega ise toime tulema . Kuna elan ühiselamus, siis ei ole neid liialt palju, kuid uusi oskusi ja teadmisi tekib. Esimesel ülikooliaastal oli tihti nii, et kui millegagi hakkama ei saanud, siis helistasin koju emale ja uurisin, kuidas toimida. Näiteks tahtsin teada saada, kuidas käib akende toppimine. Vahel kasutan ka internetifoorumeid, et saada teavet, kuidas mõne majapidamistöö või muu probleemiga hakkama saada. Palju eluks vajalikke praktilisi oskuseid omandasin juba põhikoolis ja gümnaasiumis ajal, aga ka ülikoolis õppides lisandub neid. Näiteks eelmisel aastal võtsin vabaaineks toiduvalmistamise tehnoloogia , mille käigus tuli juurde veel praktilisi tarkusi söögi tegemisest. Koolile lisanduvad ka erinevad trennid, huviringid ja keeltekoolid. Nooremana tegelesin palju kunstiga. Õppisin algtõdesid joonistamisest, maalimisest, siidimaalist, keraamikast. Praegu küll üheski huviringis ega trennis ei käi, kuid keeltekooli asendab ülikool, kus saab vastavalt vajadusele ja huvile vabaainetena mitmeid erinevaid võõrkeeli õppida, aga miks mitte ka võtta aineid kunstide osakonnast või kehakultuuri teaduskonnast.
Samuti olen tegev korporatsioonis, mille eesmärgiks on pakkuda üliõpilastele nii praktilisi oskusi kui ka vaimseid väärtusi. Õpetatakse ettekandeid koostama , antakse võimalus avalikult esineda, aidatakse tantsuoskust lihvida. Korporatsioonil on ka üldhariv eesmärk. Tihti korraldatakse ettekandeõhtuid erinevatel teemadel . Kõige laiemas mõttes tekib korporatsiooni liikmetel kujutlus, kuidas toimib üks organisatsioon . Olulisel kohal on ka korporatsioonis tekkiv suhtlusringkond, kes mängib kursusekaaslaste kõrval tähtsat rolli vaadete ja väärtushinnangute kujunemisel.
Need väärtushinnangud, tegevusmallid ja normid moodustavad põhiliselt minu teabevälja spetsialiseeritud kihi (S kihi), mis on fundamentaalsest kihist veidi suurem. Dimensioonide lõikes on minu spetsialiseeritud kihis võrdselt teadmisi ja tegevusjuhiseid, veidi vähem väärtusi.
Paljud mind ümbritsevad teabeallikad on koondunud internetti.
Näiteks käib operatiivne suhtlemine peamiselt interneti kaudu. Postkastina kasutan Gmaili kontot . Sellelt saadan ja sinna laekuvad nii ametlikud kui ka mitteametlikud kirjad. Tihti saan/saadan vajalikke dokumente, pilte, muusika - või videofaile. Erinevate meilinimistute ehk listide kaudu tuleb huvipakkuvatel teemadel ka palju reklaamilaadset teavet. Pikema ja mitteametlikuma jutu rääkimiseks sõprade ja tuttavatega kasutan MSN Messengeri, mille abil saab samuti huvipakkuvaid faile vahetada. Laialdane interneti teel suhtlemine ei tähenda seda, et näost näkku suhtlemist üldse ei toimuks , kuid seda toimub interneti tõttu vähem võrreldes varasemate aegadega.
Suhtlemiseks kasutan ka mobiiltelefoni. Suurem suhtlus toimub siiski interneti vahendusel, kuid helistamine on tihti kõige kiirem võimalus inimese kätte saamiseks. Oma eakaaslastega suhtlen rohkem MSN Messengeri või Facebooki teel, kuid oma vanematega räägin pikemat juttu telefonis . Ükski telefoninumber mul peas ei ole. Kasutan oma mobiili telefoniraamatut.
Selleks, et ülikoolis hakkama saada, peab olema võimalus kasutada arvutit. Oluline on ka oskus kogu selles informatsiooni virvarris orienteeruda. Tartu ülikoolis käies on olulisimaks veebileheküljeks õppeinfosüsteemi ehk ÕISi koduleht . ÕISi kaudu on kättesaadavad tunniplaanid, ainete kirjeldused, hinnetelehed, õppematerjalid. Samuti saab ÕISis ainetele registreeruda, õppetoetusi taotleda ning ÕISi kaudu levib ka informatsioon õppejõududelt üliõpilasteni. Süsteem on mugav, turvaline ja usaldusväärne. Samamoodi on kasutusel ka Moodle ehk süsteem, kuhu osad õppejõud lisavad samuti õppematerjale, kodutööde kirjeldusi ja ülesandeid.
Interneti kaudu on kättesaadav ka erialane- ja ilukirjandus. Kasutan Ebraryt, rahvusvahelist internetiraamatukogu ja EEVAt ehk Eesti vanema kirjanduse digitaalset tekstikogu. Tegelikult eelistan lugeda raamatuid nende traditsioonilisel kujul, kuid eelnevalt nimetatud kogudes on tihti kirjandust, mis ei ole mujal nii hõlpsalt saadaval.
Kooli tarbeks kasutan ka erinevaid veebisõnaraamatuid (ÕS 2006, seletav sõnaraamat, eesti-inglise-eesti, eesti-vene-eesti, eesti-saksa-eesti sõnaraamatud). Samuti kasutan ka raamatukogude e- kataloogi Ester , mille abil saab näha, kas ja millises raamatukogus leidub soovitud kirjandust ning näiteks laenutustähtaegu pikendada.
Koolitöö tegemisel kasutan suhteliselt palju arvutit ja eelkõige kontoritarkvara programme. Kuigi mulle meeldib käsitsi konspekteerida, siis kõikvõimalikke kodutöid teen mina ja teevad mu eakaaslased arvuti abil.
Interneti kaudu saab kätte ka palju operatiivset informatsiooni. Kasutan tihti veebikaarte, et orienteerumine läheks ladusamalt. Samuti on internetis üleval ühistranspordi sõidugraafikud, ilmateade , rääkimata kõikvõimalikust informatsioonist asutuste lahtiolekuaegade, telefoninumbrite jm taolise kohta.
Nii erialase, operatiivse kui ka meelelahutusliku informatsiooni otsimiseks on kõige kiirem meetod otsingumootori Google kasutamine ehk guugeldamine. Selleks aga, et eristada olulist mitteolulisest, peab omama teatud vilumust. Tähtis on aru saada, et Google otsib välja kõik allikad, kus märksõnaga seonduvat teavet leidub, seega peab guugeldaja ise teadma, millist otsingutulemust avada, et saada kätte just endale vajalik informatsioon. Kuna mina olen arvutit ja internetti kasutanud juba algklassidest saati, siis arvan, et saan guugeldamisega päris hästi hakkama. Siiski satun vahel kimbatusse, kuna isegi Google pole kõigeteadja.
Lehekülg, kuhu Google tihti suunab ning mida ka ise kasutan, on Wikipedia. Sellest on ka eestikeelne versioon Vikipeedia. Tegemist on ulatusliku interneti entsüklopeediaga. Sealt võib kiiresti ja mugavalt leida nii erialast kui ka meelelahutuslikku informatsiooni. Wikipedia kasutamise juures tuleb aga saadavasse teabesse suhtuda kriitilise meelega, kuna entsüklopeedia koostajateks on kasutajad ehk nii-öelda tavalised inimesed tänavalt. Samuti kasutab Wikipedia pigem populaarteaduslikku lähenemist, seega erialase kasutamise puhul saab kätte vaid üldisema pildi teemast ja sügavamateks uurimusteks tuleks kasutada põhjalikumaid ja teaduslikumaid allikaid .
Lisaks suurele teabehulgale, saab interneti kaudu kiiresti toimetada ka muid operatiivseid tegevusi. Internetipanga kasutajana oman pidevat ülevaadet oma laekumistest ja kulutustest, saan tasuda üüri- ja muid arveid, sooritada sisseoste veebipoodides jne.
Olulist rolli info levimises ja suhtlemises mängib sotsiaalvõrgustik Facebook . Selle kaudu on võimalik üles otsida oma sõbrad ja tuttavad ning nendega suhelda. Suhtlemiseks saab kasutada Facebooki chat’i, saata kirju või postitada teateid kasutajate seinale. Facebookil on ka uudiste vahendaja ja levitaja roll. Oma seinale saab postitada nii uudiseid isiklikust elust kui ka laiast maailmast, aga samuti pilte ja videoid. Teiste inimeste postitused ilmuvad avalehel asuvas uudistevoos. Facebook on tihti kiireim allikas, mille kaudu on võimalik teada saada kõike alates oma tuttavate suhte staatusest , lõpetades maailma jalust rabanud massimõrvaga. Facebook on sotsiaalvõrgustik, mida kasutan mina aastal 2011, kuid enne Facebooki on olnud teisi võrgustikke, nagu näiteks Rate ja Orkut , ning ilmselt varem või hiljem toimub ka Facebookist virtuaalne väljakolimine. Suure tõenäosusega kolitakse üle Google Plusi, mis sarnaneb Facebookiga, kuid milles levib vähem rämpspostitusi. Ka mina tegin endale Google Plusi konto , kuid siiamaani pole see veel kasutust leidnud, kuna valdav osa mu tuttavatest on veel Facebooki kasutajad.
Uudiste lugemiseks kasutan Postimehe veebiväljaannet. See on allikas, kust saab teavet Eestis ja maailmas toimuvast. Üldiselt on allikas usaldusväärne, kuid vahel on kiiruga kirjutatud artiklid värskematest uudistest veidi puudulikud. Vead aga parandatakse üldjuhul kiiresti. Postimehe veebiväljaande külgmisel ribal jooksevad ka uudised teistest meediakanalitest, näiteks Elu24 -st. Elu24 on nii-öelda kollane veebiväljaanne, mis lahkab seltskonnaelu viimaseid sündmusi. Kuigi seal ilmuvate uudiste lugemine ei anna mulle palju juurde, vahest mõne jututeema seltskonnas, siis on seda „tõsiste“ uudiste vahele hea ja kerge lugeda. Nagu kollaste väljaannete puhul tavaks, põhinevad ka Elu24 uudised kuulujuttudel, mille allikad ei pruugi alati kõige usaldusväärsemad olla. Vahel loen uudiseid ka Delfi portaalist. Selle väljaande puhul on aga ka „tõsiste“ uudiste kvaliteet kaheldav, kuid tihti saab just sealt vajaliku teabe kõige kiiremini. Delfi portaali kasutasin viimati eesti keele loengu tarvis, et leida artikleid, kus on vigu grammatikas või sõnastuses. Delfi on tuntud ka lugejate kommentaaride arvukuse ja jaburuse poolest. Kommentaare lugedes tekib kohati tunne, et Delfi kasutajateks on peamiselt madala haridusega elus pettunud inimesed, kuid samas mõne teema puhul tekib ka üsna teravaid arutelusid. Ise ma artikleid ei kommenteeri.
Internet täidab ka palju meelt lahutavat funktsiooni. Internetiavarustest laen alla filme, seriaale, muusikat. See tegevus on pooleldi erialane, pooleldi meelelahutuslik, sest internetis leidub ka õppetöös kasutatavaid audiovisuaalseid materjale. Muusika kuulamiseks ja videoklippide vaatamiseks otse internetist, kasutan veebilehekülge Youtube, kus on ulatuslik valik lühivideoid.
Viimasel ajal olen vaatama hakanud ka veebilehekülgi, kus ilmub humoorikaid pilte ja naljakaid fakte. Leheküljed, mida mina kasutan on Oddee ja 9GAG.
Paberajalehti ja –ajakirju ma ei telli , kuid kui mõni kätte satub, siis ikka loen. Vahel ostan ka ise mõne ajalehe või ajakirja. Seda tavaliselt näiteks juhul, kui pean pikalt ühistranspordiga sõitma ning internetti ei ole võimalik kasutada. Kõige meelsamini loen Postimeest ja Eesti Ekspressi, samuti erialaseid perioodikaväljaandeid, nagu Sirp ning Kultuur ja Elu. Vahel loen ka meelelahutuslikuma sisuga ajakirju. Üks mu lemmikutest on ajakiri Mood, mis kajastab viimaseid trendiuudiseid. Vahel sirvin ka naisteajakirju, näiteks Cosmopolitani, Naistelehte või ajakirja Naised. Paberväljaannete usaldusväärsusse suhtun samamoodi nagu netiväljaannete omasse. Teatav kriitikameel säilib alati. Leian, et oluline pole see, kas väljaanne ilmub paberil või internetis, vaid oluline on sisu tõsiseltvõetavus. Selleks peab aga endal kriitikameelt jätkuma. Näiteks ei ole internetis ilmuv kultuurileht Sirp vähem usaldusväärne, kui sama ajaleht paberkandjal .
Kuna mul ühiselamus televiisori vaatamise võimalus puudub, siis seda teen vaid siis, kui olen kodus. Eesti kanalitest vaatan peamiselt ETV-d, ETV2-te ja Kanal2-te. Nendest kanalitest vaatan uudiseid, eesti sarju ja väärtfilme. Huviga vaatan näiteks kodumaiseid seriaale „Õnne 13“, „ Pehmed ja karvased“ ning „ENSV“. Huvitav saade on ka „Ärapanija“.
Välismaistest kanalitest jälgin peamiselt Fox Life’i, kus jookseb mitmeid sarju. Suurima huviga vaatan sarja „Meeleheitel koduperenaised“. Taustana panen vahel mängima mõne muusikakanali, näiteks VH1-e, kus mängitakse peamiselt muusikat eelmisest sajandist. Minu esimene eelistus 1970ndate ja 1980ndate muusika. Kuigi ma naudin eelnevalt kirjeldatud meelelahutust, siis ei pea seda olulisimaks oma väärtuste kujunemisel.
Raadiot ma palju ei kuula. Kui kuulan, siis internetist. Otse kuulan tavaliselt Raadio 3-e, kus mängitakse samuti peamiselt eelmise sajandi muusikat. Rohkem kasutan raadio järelkuulamise võimalust. Näiteks kui Vikerraadios või Raadio Ööülikoolis on olnud mõni huvipakkuv saade, siis kuulan seda interneti vahendusel hiljem. Meelsasti kuulan saateid ajaloost ja kirjandusest.
Olen üsna sage raamatukogu külastaja. Seda põhiliselt küll õppimise eesmärgil, kuid leian, et minu puhul on hariv ja meelelahutuslik eesmärk põimunud. Peamiselt laenutan erialast kirjandust ja mulle endale kõige huvitavamat: eesti kirjandusklassikat.
Teatris käin ma paar korda aastas. Kuigi mulle meeldib teatris käia, siis paraku on tihti puudus ajast ja rahast. Kindlat teema- või žanrieelistust mul teatri puhul ei ole. Tavaliselt püüan ära vaadata mõne menukama lavastuse.
Kinos käin üsna harva, kuna jällegi aeg ja finantsolukord ei luba. Samuti tuleb mängu faktor, et filme on üsna kiiresti pärast nende linastumist võimalik internetist alla laadida . Ka filmide puhul ei ole mul kindlat žanrieelistust, kuid väärtfilme vaatan kõige meelsamini.
Eelnevalt kirjeldatu moodustab minu teabevälja operatiivse kihi (O kihi), mis on fundamentaalsest ja spetsialiseeritud kihist palju suurem. Minu operatiivne kiht koosneb suurest hulgast teadmistest, natuke vähem tegevusjuhistest ning veel väiksema osa moodustavad väärtused.
Joonis 1.
Minu ema (sündinud 1964, teabeväli aastal 1984)
Aastal 1984 elas minu ema Ulvi Tallinnas ja õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis. Pärit on ta Võrumaalt, kus tema vanemad töötasid kolhoosis, isa oli koguni kolhoosi esimees. Kuigi ameti poolest olid minu vanavanemad Nõukogude riigi teenrid ja kommunistid , siis oleks vale öelda, et minu emale oleks kodus päevast päeva nõukogude propagandat õpetatud. Ka minu ema kodus tähistati jõule, lauldi isamaalisi laule, tehti poliitilisi nalju. Tema kodus ei tegeletud küll otseselt riigivastase tegevusega (kui eelnevad tegevused kõrvale jätta, mis tol ajal olid juba loomu poolest riigivastased), kuid samas ei oldud ka täis usus kommunistid.
Ülikooli ajal sai mu ema tunda iseseisvust, seda ka mõtlemises. Riiki ja valitsusse suhtuti üleüldiselt kriitiliselt ja seda tegi ka tema. Vanemate asemel mängisid suuremat rolli sõbrad ja koolikaaslased.
Oluline suhtlusvorm oli vahetu suhtlemine. Näiteks kui tänaval saadi tuttavaga kokku, siis räägiti pikalt, kuna alati ei võinud teada, millal inimest järgmine kord näed. Kuna tol ajastul oli infolevik ning meedias kajastatava info valik piiratud, siis levisid kuulujutud . Palju oli linnalegenditaolisi jutte . Näiteks mäletab mu ema lugusid Valdeku tänava inimsööjast Tallinnas.
Palju saadeti kirju tänapäeva mõistes tavapostiga. Suhtlus Võrumaal elavate vanematega toimus paljuski kirja teel. Tihti pandi kirja teel paika näiteks külla tulemise aeg. Võis juhtuda ka nii, et kiri saabus samal päeval, kui vanemad Võrumaalt saabuma pidid. Tihti aga mu ema vanemad ei teatanudki tulekust ette, mida tänapäeval üks üliõpilane eriti ette ei kujutaks. Kiireloomulisemate sõnumite edastamiseks saadeti telegramme. Kuna iga täht maksis, siis olid sõnumid lühikesed ja lakoonilised. Minu ema koju saabumise telegrammi tekst võis olla näiteks selline: „tulen homme
U“.
Mu ema kasutas suhtlemiseks ka telefoni, kuid endal tal seda ei olnud. Ühiselamus oli ühiselt kasutatav telefon, samuti sai helistada telefoniputkadest. Tol ajal kasutati telefoni rohkem ka niisama lobisemiseks kui praegu. Mu emal olid peas need telefoninumbrid, millele ta kõige sagedamini helistas. Samuti kasutas ta telefoniraamatut, mida tänapäeval asendab interneti. Kui aga oli vaja kuhugi kaugemale helistada, näiteks vennale Moskvasse, siis tuli võtta kaugekõne. Helistamise järjekorras tuli vahel olla mitu päeva ehk oodata, millal operaator tagasi helistab.
Kodust, sõpradelt ja tuttavatelt saadud teadmised moodustasid mu ema teabevälja fundamentaalse kihi. Suurima osa moodustasid sellest väärtused, veidi väiksema käitumisnormid ja veel väiksema teadmised.
Kuigi minu ema õppis ülikoolis sellist eriala, mis ei puudutanud tollast riigivõimu üldse, siis tegemist oli ikkagi nõukogude ülikooliga, kus püüti kasvatada noori nõukogude vaimus. Propaganda levitamine aga tekitas vastumeelsust. Seega suhtus mu ema nagu enamik teisi sellel ajal elanud noori riiki, valitsusse ja levitatavasse propagandasse kriitilise meelega. Siiski ei olnud valitsev riigikord tol ajal mu ema elus domineeriv. See küll mõjutas paljusid tegevusi ja tegemata jätmisi, kuid see oli paratamatu ja ta ei pööranud sellele suurt tähelepanu.
Tol ajal oli ülikool praktilisema suunitlusega kui tänapäeval. Näiteks oli kehaline kasvatus kohustuslik. Samuti korraldati tihemini esmaabikoolitusi ja muid väljaõppeid. Üliõpilased olid kohustatud osa võtma ka ühistalgutest. Vaheaegadel oli mu ema tegev ka EÜE-s ehk Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas.
Minu ema teabevälja spetsialiseeritud kiht on võrreldes kahe teise kihiga väiksem. Põhiliselt moodustasid selle ülikoolist saadavad erialased ja „maailmavaatelised“ teadmised. Umbes sama olulisel kohal olid käitumisnormid. Minimaalse osa moodustasid väärtused, kuna ülikoolis õpetatavatesse „väärtustesse“ tuli suhtuda kriitiliselt.
Teabeväljas mängis olulist osa trükimeedia. Pidevalt luges mu ema ajakirju, harvem ajalehti. Tema lemmikajakirjaks oli Teater. Muusika. Kino , millest sai värskemat teavet ja arvamusi kultuurisündmuste kohta. Samuti luges ta Sirpi ja Vasarat, mis keskendus kultuurile süvendatumalt. Vahel luges ta ka ajalehte Noorte Hääl, mis sisaldas nii päevakaja- kui ka kultuuriuudiseid ja piisavalt propagandat. Kui mu ema koju Võrumaale sattus, siis luges ta Võru rajooni sõnumitoojat Töörahva Elu. Tema vanematel käis ajaleht Sotsialistlik Põllumajandus, mida ta samuti vahel, mitte eriti suure huviga, sirvis. Ajalehekioskites oli müügil ka naisteajakirju. Eestikeelsena ilmus ajakiri Nõukogude Naine, samuti müüdi Ida-Saksa ajakirju. Mu ema mäletab isegi Kuuba naisteajakirja Mujer ostmist.
Selleks ajaks oli oluliseks saanud televiisori vaatamine. Mu emal endal seda ei olnud, kuid ühiselamus oli ühiselt kasutatav televiisor olemas. Tallinnas elades oli võimalik vaadata Soome televisiooni. Mu ema lemmikuks oli Soome televisioonis jooksev muusikasaade, kus näidati välisartistide värskemaid muusikavideoid. Soome televisioonist sai näha ka uudiseid maailmast, mida mu ema vaatas , kui peale sattus. Samuti näidati erinevaid seriaale, kuid ühtegi kindlat mu ema ei jälginud. 20-aastaselt ei olnud mu emal televiisori vaatamine kõige olulisem meelelahutuslik tegevus. Soome televisioonil aga oli nii tema kui ka tema eakaaslaste mõttemaailmas oluline roll. Selle kaudu oli võimalik näha, kuidas elatakse raudse eesriide taga. Paratamatult nähti, et seal on elu parem. Paljud minu ema vanused neiud tahtsid minna näiteks soomlasele mehele. Seega kujundas Soome televisioon oluliselt minu ema põlvkonna väärtusi ja maailmapilti.
Vahel kuulas mu ema raadiot. Eesti raadiotest oli oluline Vikerraadio . Sealt sai kuulata uudiseid Eestist ja mujalt Nõukogude Liidust, kultuurisaateid ning muusikat. Ühtegi konkreetset programmi mu ema ei jälginud. Raadiost kuulas ta seda, mis sealt parasjagu tuli. Samuti oli vahel kuulda Radio Luxembourgi, kust lasti välismaist muusikat.
Mu ema teabeväljas mängisid olulist rolli ka raamatud. Ta oli sage raamatukogu külastaja. Teda huvitasid maailmaklassika ja kriminullid.
Mu ema oli väga tihe teatri- ja kinokülastaja. Teatris vaatas ta ära peaaegu kõik etendused, mida mängiti. Lavastuste kunstiline tase oli üldjuhul kõrge ja meelelahutusvormidest oli teater üks haaravamaid. Näiteks oli ülimenukas Estonias mängitav operett „ Savoy ball“. Lavastustesse põimiti peenelt ka propagandat, kuid kriitikameele olemasolu aitas sellest läbi näha. Kinos näidati põhiliselt filme laiast Nõukogude Liidust. Samuti näidati eesti, india ja Ida-Saksa filme. Nende kvaliteet ja kunstiline väärtus ei olnud sageli kiita, kuid vahepeal sattus sekka ka paremaid palasid.
Minu ema teabevälja operatiivne kiht oli võrreldes teiste kihtidega suurim. Väärtused, teadmised ja käitumisnormid moodustavad minu ema operatiivses kihis ühesuurused osad.
Joonis 2.
Minu vanaema (sündinud 1938, teabeväli aastal 1958)
1958. aastal elas minu vanaema Aili-Tiia Tartus ning töötas naha- ja jalatsikombinaadis. Töö juures sai ta mitmeid praktilise suunitlusega väljaõppeid, näiteks esmaabikoolitusi. Samuti oli kohustuslik osaleda kolhoosides talgutel.
Ta elas koos oma sugulastega , kes mängisid olulist osa tema väärtushinnangute kujunemisel. Veel suhtles ta endiste koolikaaslaste, töökaaslaste ja naabritega . Kuigi pärast 1954. aastat oli poliitmaastikul sulaperiood saabunud, siis avalikult riiki kritiseerida ei julgetud. Jututeemasid ja -kaaslasi tuli valida äärmise tähelepanelikkusega.
Olulisim suhtlemisviis oli vahetu suhtlemine. Levis palju kuulujutte . Tihti kuuldi olulist informatsioon just teiselt inimeselt, mitte ei loetud lehest. Nii võis levida näiteks poliitiline informatsioon, mida oldi kuuldud tuttavalt, kes oli seda omakorda kuulnud tuttavalt, kelle tuttav töötas asutuses, kust selle olulise informatsiooni levik alguse sai.
Suurem suhtlus Tartust kaugemal või koguni välismaal elavate sugulaste ja tuttavatega käis kirja teel. Kirju kirjutati palju. Kiireloomulisemate sõnumite saatmiseks kasutati telegrammi.
Vahel kasutas mu vanaema suhtlemiseks või asjade ajamiseks ka telefoni. Seda mu vanaemal kodus ei olnud, kuid oli võimalik kasutada naabrite oma. Telefoninumbrid olid kirjas märkmikus.
Minu vanaema teabevälja fundamentaalses kihis jagunevad väärtuste, normide ja teadmiste osa võrdselt. Samuti on fundamentaalne kiht üsna suur, kuna kodust ja tuttavatelt saadud informatsioon oli tihti usaldusväärsem kui meedias kajastatav.
Põhiline trükimeedia väljaanne, mida mu vanaema luges, oli ajaleht Edasi, mis kajastas sündmusi nii Eestis kui ka kogu Nõukogude Liidus. Selle sisusse suhtus ta teatava kriitilise meelega, kuna üles oli ta kasvatatud ikkagi eestimeelses perekonnas, kus Nõukogude Liitu suhtuti kui okupeerivasse riiki. Siiski oli Edasi allikas, millest sai aimu , mis ühiskonnas toimub ja millised on jututeemad. Samuti luges ta ajakirja Nõukogude Naine, millest sai praktilisi nippe näiteks kodumajapidamise kohta. Suurima huviga luges ta kultuurilehte Sirp ja Vasar , millest sai lugeda värskemaid kultuuriuudiseid ja –artikleid.
Televiisorit mu vanaema kodus ei olnud. Seda oli küll vahel tuttavate juures vaatamas käidud, kuid teleprogrammid üldisesse teabevälja ei kuulunud.
Televiisori vaatamise asemel kuulas mu vanaema raadiot. Sealt kuulas ta uudiseid, soovikontserte ja kultuuriprogramme. Eriti huvitus ta kirjandusteemalistest raadiosaadetest. Uudistesse suhtus ta teatava eelarvamusega. Ülejäänud programm oli meelelahutusliku sisuga, kuid ka see oli teada, et üsna piiratud, võrreldes sellega, mida tol ajal maailmas loodi.
Mu vanaema luges ka raamatuid. Kõige rohkem pakkusid talle huvi uudiskirjandus ja kunstitemaatika.
Vahel külastas ta ka teatrit ja kino. Minu vanaema lemmikuks olid balletid . Kinos vaatas ta seda, mida parajasti näidati. Üldiselt oli tegu Nõukogude Liidu filmitoodanguga.
Minu vanaema teabevälja spetsialiseeritud kiht oli moodustunud põhiliselt kodus, koolis ja tööl. Kihi suurus on võrreldav fundamentaalse kihiga. Väärtusi on selles kihis vähe. Suurema osa moodustavad käitumisnormid, veidi väiksema teadmised.
Operatiivne kiht on võrreldes teiste kihtidega väiksem. Teadmisi ja käitumisjuhiseid on selles kihis võrdselt, väärtusi veidi vähem.
Kokkuvõte
Minu teabeväli aastal 2011 on palju suurem võrreldes minu ema teabeväljaga aastal 1984 ja vanaema teabeväljaga aastal 1958. Valdav osa mulle vajalikust informatsioonist koondub internetti. Sisult püüavad selle teabe autorid olla objektiivsed, domineerib arvamuste paljusus . Erinevalt aastatest 1984 ja 1958 riik ja valitus informatsioonile ja selle levikule erilisi piiranguid ei rakenda. See tähendab aga seda, et teavet tuleb osata ise filtreerida . Tuleb aru saada, mis on vajalik ja kvaliteetne ning millele tasub enam tähelepanu pöörata. Informatsiooni selekteerimine käib peamiselt enda väärtustest lähtuvalt. Kõigi teabeallikate usaldusväärsus on sarnaselt kõrge.
Aastal 1984 oli kõige usaldusväärsem see teave, mis levis oma tutvusringkonnas suust suhu . Meedias leviva teabe suhtes tuli olla kriitiline, eriti selles osas, mis puudutas teabeväljast saadavaid väärtusi ja fundamentaalset kihti. Olulist rolli mängis Soome televisioon, mis on minu hinnangul võrreldavates teabeväljades meediaallikatest suurim fundamentaalsete väärtuste mõjutaja.
Teabeväli aastal 1958 erineb suuresti teabeväljast aastal 2011, kuid on paljuski sarnane teabeväljaga aastal 1984. Aastal 1958 aga on informatsiooni levik veel piiratum kui aastal 1984. Kõige usaldusväärsem on samuti teave, mis liigub suust suhu, kuid sellise teabe puhul tuleb aru saada, kust läheb kuulujuttude ja tegelikkuse piir. Meedias leviva teabe suhtes tuli olla samuti valiv. Kõige usaldusväärsem võis olla meedias leviv oskusteave.
Teabevälja struktuur ja sisu on enam kui viie aastakümnega suuresti muutunud, kuid huvipakkuvates teemades on palju sarnasusi. Nii mina, mu ema kui ka vanaema oleme 20-aastasena olnud huvitatud kultuurist ja meelelahutusest. Võimaluse korral käime kinos ja teatris. Samuti peame oluliseks raamatuid, eriti mina ja mu ema. Ka meedias levivast informatsioonist peame oluliseks kultuuriteemasid. Näiteks on pidevalt loetud kultuurilehte Sirp (aastatel 1984 ja 1958 Sirp ja Vasar).
Teabeallikate liigid
Teabeallikad ja näited
Teabeallika sisu
Teabeallika paigutus dimensiooni ja kihti (sulgudes)
MINA
vahetu suhtlemine
pere, sugulased, sõbrad, tuttavad, koolikaaslased
usaldusväärne, põhjalik
V, N, T (F, S, O)
kirjade saatmine
e-post ( Gmail ), MSN ja Facebook
usaldusväärne, põhjalik, informatiivne
V, N, T (S, O)
telefonikõned
mobiiltelefon , kiireloomulise info edastamiseks
usaldusväärne, pealiskaudne , informatiivne
N, T (O)
trükimeedia
veebiväljaanded ( Postimees , Elu24, Delfi); ajalehed (Postimees, Eesti Ekspress, Sirp); ajakirjad (Cosmopolitan, Naised, Naisteleht)
keskmiselt usaldusväärne, tõsine või meelelahutuslik, informatiivne
V, N, T (S, O)
televisioon ja raadio
ETV, ETV2, Kanal 2, Fox Life, VH1 („Õnne 13“, „Meeleheitel koduperenaised“); Vikerraadio, Raadio Ööülikool, Raadio 3 (kultuurisaated, muusika, internetist)
peamiselt meelelahutuslik, vahel tõsine, üsna usaldusväärne
V, N, T (S, O)
raamatud
erialane kirjandus, kirjandusklassika
usaldusväärne, informatiivne, põhjalik
V, N, T (F, S, O)
teater ja kino
menukamad lavastused ja filmid
meelelahutuslik
N, T (S, O)
internet
ÕIS, Ebrary, EEVA, veebisõnaraamatud, Google, Wikipedia
keskmiselt usaldusväärne, väga informatiivne
N, T (S, O)
EMA
vahetu suhtlemine
pere, sugulased, sõbrad, tuttavad, koolikaaslased
usaldusväärne, põhjalik, informatiivne
V, N, T (F, S, O)
kirjade saatmine
tavapost, telegramm
keskmiselt usaldusväärne, üsna põhjalik, informatiivne
N, T (F, O)
telefonikõned
lauatelefon, telefoniputka, lühema ja pikema jutu rääkimiseks
keskmiselt usaldusväärne, üsna põhjalik, informatiivne
N, T (F, O)
trükimeedia
ajalehed (Noorte Hääl), ajakirjad (Teater. Muusika. Kino)
alla keskmise usaldusväärne, selektiivselt loetavad teemad
V, N, T (S, O)
televisioon ja raadio
Soome televisioon (muusikasaated), Vikerraadio (uudised ja muusika)
keskmiselt usaldusväärne, informatiivne
V, N, T (F, O)
raamatud
erialane kirjandus, kirjandusklassika, kriminullid
üsna usaldusväärne, informatiivne, meelelahutuslik
V, N, T (F, S, O)
teater ja kino
peaaegu kõik lavastused ja filmid
meelelahutuslik
V, N, T (F, O)
VANA-EMA
vahetu suhtlemine
pere, sugulase, sõbrad, tuttavad, töökaaslased
usaldusväärne, põhjalik, informatiivne
V, N, T (F, S, O)
kirjade saatmine
tavapost, telegramm
keskmiselt usaldusväärne, üsna põhjalik
N, T (F, O)
telefonikõned
lauatelefon naabritel
keskmiselt usaldusväärne, informatiivne
N, T (F, O)
trükimeedia
ajalehed (Edasi) ja ajakirjad (Sirp ja Vasar, Nõukogude Naine)
alla keskmise usaldusväärne, selektiivselt loetavad teemad
V, N, T (S, O)
televisioon ja raadio
televisiooni polnud, Eestis mängitavad raadiojaamad (uudised, muusika)
alla keskmise usaldusväärne, paljuski meelelahutuslik
N, T (F, S, O)
raamatud
uudiskirjandus ja kunst
peamiselt meelelahutuslik, põhjalik
V, T (F, O)
teater ja kino
balletid ja Nõukogude Liidu filmiklassika
meelelahutuslik
V, N (F, S)
Tabel 1.
Tähised tabeli 1 juurde:
Kihid :
F – fundamentaalne
S – spetsialiseeritud
O – operatiivne
Dimensioonid:
V – väärtused
N – normid
T – teadmised