Kolme põlvkonna teabevälja analüüs (0)

Kolme põlvkonna 
teabevälja analüüs
Sissejuhatus kommunikatsiooni ja 
meediasse  Tartu 2014 Sissejuhatus    Antud töös uurin ma kolme põlvkonna teabevälju, ühiskonda ning info ringlemise muutust  antud ajaperioodi jooksul. Töösse olen kaasatud mina, mu ema Evi ning vanatädi Eha.  Analüüsis keskendun ajale, mil kõik kolm isikut on 19-aastased ehk uurin teabevälja aastal  1971, 1992 ning 2014. Selle tõttu on äärmiselt paeluv ajas tagasi minna ning vaadata, kuidas  inforinglus on muutunud,  mis oli varasemalt teisiti kui on praegu ning kuivõrd on see inimese arengut aja jooksul muutnud. Analüüsis ei uuri ma mitte ainult teabevälja, vaid ka inimesi  ümbritsevat keskkonda, kultuuri ning üleüldist elukorraldust.  Analüüsin, mis on ning mis oli  kõigi kolme isiku jaoks kõige tähtsamad infoallikad ning kuivõrd need omavahel erinevad.  Minu teabeväli (sündinud 1995. aastal, uurin aastat 
2014) Mina olen 19-aastane ehk sündinud 1995. aastal Kohtla-Järvel. Ma elan ajal, mil info  kättesaadavus on äärmiselt lihtne ning tavaliselt vaid ühe kliki kaugusel. Hetkel käin Tartu  Ülikoolis ning mind ümbritseb hoopis teine keskkond kui ma harjunud olen. Eelnevalt käisin  Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumis ning inimesed on nende kahe õppeasutusega võrreldes  täiesti erinevad, seega on erinev ka see info, mis mulle edastatakse.  Olin Kohtla-Järvel  harjunud info-teadmatusega, infosuluga. Oli täiesti tavaline nähtus, kui sain viimasel hetkel  tähtsatest asjadest teada. Tartus on vastupidi. Info liikleb uskumatu kiirusega ning kõik on  lahked seda jagama. Infot on igalpool ja alati. Leian, et olen selles mõttes väga priviligeeritud, sest usun, et kui minu ema minuvanune oli, siis oli tema jaoks infosaamine mõnevõrra  keerulisem ning ilmselt oli infosulg ka suurem. 


   Mina saan infot väga erinevatest allikatest. Ilmselt kõige olulisemaks ning igapäevasemaks  infoallikaks saan ma enda puhul nimetada Postimehe veebiajalehte ning seda mitmel põhjusel. Esiteks, see on äärmiselt mugav, kuna kogu info ongi reaalselt kahe-kolme kliki kaugusel  ning erilist jõupingutust see ei vaja. Teiseks, ma olen veendunud, et Postimees on legitiimne  infoallikas ning selle usaldamine on minujaoks palju lihtsam kui näiteks Elu24 usaldamine.  Reputatsioon omab veebiajalehtede puhul minusilmis väga suurt tähtsust. Kolmandaks  põhjuseks, miks just Postimehe veebiajaleht minujaoks kõige tähtsam infoallikaks, on  aastatepikkune kogemus. Ilmselt igal inimesel on elujooksul tekkinud eelistused nii mõnegi  ajalehe suhtes ning seda ka minul. Olen püüdnud ennast mitmeid kordi ümber suunata ning  rohkem keskenduda ka teistele lehtedele, kuid harjumusi lõhkuda on keeruline. Seega olen  Postimehele truuks jäänud. Loomulikult loen võimaluse korral Postimeest ka paberkandjal,  kuid igapäev poes ei käi ning ei leia, et oleks mõttekas seda koju tellida, kui  internetivahendusel tegelikult kõik kättesaadav on.    Teiseks saan ma väga palju infot oma eakaaslaste käes, eriti tähtsaks infoallikaks pean oma  kursusekaaslaseid. Kui juba on nii, et kursusel on mitukümmend õpilast, siis on ilmselge, et  nende seas on keegi, kes teab midagi rohkem kui teised ning pole seda kade jagama. Nii see  info liigub. Eriti lihtsaks teeb infoliikumuse asjaolu, et on olemas selline sotsiaalmeedia koht  nagu selleks on Facebook. Facebooki suhtutakse väga erinevat moodi. Minu silmis on  Facebooki-suhtijaid kolme sorti: on need, kes seda ei salli ning keelduvad sinna kasutajat  tegemast, on need, kelle kogu elu ja aeg näib keerlevat just Facebooki ümber ning on need  inimesed, kes kasutavad seda lihtsalt suhtluseks ega tunne selle vastu mingeid erilisi tundeid.  Mina olen üks nendest. Mul on hea meel, et selline koht olemas on, sest ülikoolis käimise on  see minujaoks tunduvalt lihtsamaks muutnud, kuna ma lihtsalt saan peaaegu kogu vajaliku  info sealt kätte. Loomulikult mitte kodutööde kohta, selleks on mul olemas Moodle keskkond. Kuid Facebookis on kokku koondunud ühte kommuuni kogu ajakirjanduse ja  kommunikatsiooni tudengid, kes päevast päeva omavahel kasulikku ning huvitavat  informatsiooni on nõus jagama.    Kolmandaks tähtsaks infoallikaks on minujaoks blogid, spetsiifilisemalt Tumblr. Tumblr on  blogijate kommuun, mis on viimase paari aastaga muutunud äratundmatuseni populaarseks.  Kui mina sellega 2009. aastal liitusin, ei teadnud sellest peaaegu mitte keegi minu  tutvusringkonnast. Nüüd, 4 aastat hiljem nii palju kui enda tutvusringkonnas küsinud olen, on  peaaegu kõik sellest kas kuulnud või omavadki selles keskkonnas kasutajat. Paljude jaoks on  Tumblr number üks infoallikas, sest seal tegutsevad inimesed üle maailma ning kohe, kui 


kuskil maailmaservas mingi sündmus aset leiab, kirjutavad inimesed sellest tumblrisse, teised  re-postitavad seda ning nii see info liigub. Tumblr on ka oluliseks diskussioonikeskkonnaks,  sest seal leidub inimesi, kes on täiesti erinevate vaatepiltidega ning igapäev võib seal näha  mõnda tulist vaidlust. Näiteks olulise infoallikana saan Tumblrist tuua Ukraina teema.  Ukraina kõige pingelisemal ajal ehk kevadel oli mul väga raskesti arusaadav, mis seal toimub, sest ajalehtedes liikus informatsioon niivõrd kiiresti, et oli keerukas järge pidada. Sellel kohal  tuli mulle appi Tumblr, kus oli üks spetsiifiline postitus, mis kõik täpselt ära selgitas, kust  kõik alguse sai, kes tegutsesid ning mis praegusel hetkel toimub. See postitus oli kogunud ka  kõige rohkem punkte, mis tähendas, et väga suur hulk inimesi oli seda lugenud ning olid  samuti olukorrast rohkem informeeritud kui varem.     Minu elus on tähtsal kohal kõiksugused kunstid. Olen ammu olnud muusika, filmimaailma  ning kunstilise elu austaja. Minu jaoks on nii nendega tegelemine kui lihtsalt vaatlemine  äärmiselt lihtsustatud, sest elan ajal, mil kõik on kättesaadav. Kinos käin harva, kuid loen  palju raamatuid ning käin võimalusel ka kontserditel ja teatris. Mulle on väga meeltmööda  see, et mul on vaba valik tegeleda kõiksuguste kunstidega ning tunnen ennast üsna  priviligeeritult.  Evi teabeväli (Sündinud 1973. aastal, uurin aastat 1992)


   Evi,  41-aastane, sündinud 1973. aastal Kohtla-Järvel. Minuvanune ehk 19-aastane oli Evi  1992. aastal, mis tähendab, et teabvälja uurimine toimub juba vabas Eestis. 19-aastasena käis  Evi Jõhvi 18. Kutsekeskkoolis, enne seda Vinni NST's. Evi on pärit Mäetaguse vallast ning  mõlemad tema vanemad töötasid sellel ajal kolhoosis. Evi kodu oli Eestimeelne, tähistati  jõule, sünnipäevi ja ülestõusmisi. 18-19. eluaasta vältel ümbritses teda väga sündmusterohke  meediakajastus, sest olukord Eestis oli pingeline ning üleküllastatud.    Evi pidas tol ajal kõige tähtsamaks infoallikas televiisorit. Telesaadetest jälgiti eelkõige  uudiseid nagu "Aktuaalne kaamera." Mustvalge televiisor oli kodus olemas juba ajast, mil Evi sündis, kuid värviteler tuli alles mõned aastad hiljem (täpne aeg teadmata). Võrreldes ajaga,  mil Eesti ei olnud vaba Nõukogude Liidust, muutusid telesaated märkimisväärselt ehk  televiisor muutus eestimeelsemaks. Juba julgeti näidata Eesti lippu näiteks laulupeo  ülekannetes, lasti Eesti heliloojate laule (nt Alo Mattiiseni palasid) ning rahvas sai üleüldse  tunda, et Eesti on tõepoolest vaba. Enam ei olnud venemeelset propagandat.     Teiseks tähtsamaks infoallikaks peab Evi raadiot. Raadiost sai infot põhimõtteliselt kõige  kohta, mida üldse võimalik saada oli. Raadiost kuulati uudiseid, "Päevakaja", kuuldemänge,  muusikat ning õhtujutte. Täpselt mäletab ta 1991. aastal ööd vastu 23. augustit, mil vallutati  Tallinna Teletorn ning mille kohta sai ta infot vaid raadiost. Evi mäletab täpselt, kui hirmul  kõik venelaste tuleku ja Eesti tuleviku pärast olid ning millist kergendust ja rõõmu nad  järgmisel päeval tundsid, kui teatati, et Eesti taas vaba on. Tol hetkel oli ta 18-aastane ning  astus täiskasvanute ellu juba täiesti vabas Eestis.     Kolmandaks tähtsamaks infoallikaks Evi elus tol ajal olid sõbrad, tuttavad ning kool. 19- aastasena käis ta Jõhvi 18. Kutsekeskkoolis ning enne seda käis 8-klassilises Mäetaguse  Põhikoolis. Maalt linna minek tekitas täiesti radikaalse infokeskkonna vahetumise. Väikeses  maakoolis ei olnud erilist infovahetamist kuna oldi alles noored ning ei olnud maailma kohta  erilisi teadmisi ega arvamus veel välja kujunenud. Linnakooli tõttu tekkis Evile uus  sõpruskond ning infolevik muutus koheselt efektiivsemaks. Oluliseks suhtlusvormiks oli  vahetu suhtlemine ehk alati kellegagi kokku joostes jutustati pikalt, olid pikad külaskäigud ja  kohvikus istumised, sest ei juhtutud just tihti üksteisega kokku. Väga tähtsal kohal oli ka  kirjavahetus sõpradega, seda pidas ta umbes 5 inimesega üle Eesti. Kirjavahetus oli tähtsal  kohal, sest tol ajal internetti ju ei eksisteerinud ning küllasõit oli ka suhteliselt kulukas. Kõige  pikem kirjavahetus kestis umbes 10 aastat Kadrinast pärit tüdrukuga nimega Jaanika. 


   Väga tähtsal kohal oli tol ajal muusika. Kõige rohkem muusikat kuulati raadiost. Raadiost  lindistati ka kassettidele muusikat või siis lindistati teise kasseti pealt maha. Kodus oli olemas  ka vinüülplaadimängija, kuid vinüülplaadid olid kallid ning neid sai osta harva, selletõttu  lindistatigi raadiost ise muusikat kassettidele. Teatris käidi mõned korrad aastas, sest samuti  oli ligipääsemine sellele raskendatud ning piletihinnad suhteliselt kallid. Kõige rohkem  mäletab ta Tallinnas Estonias vaatamas käidud balletti "Luikede järv." Kinos käidi harva, sest  kino oli linnas ning tihti sinna ei pääsenud. Väga palju luges Evi ka raamatuid, eriti armastas  ta kriminulle. Raamatud olid tol ajal suhteliselt odavad, selletõttu sai neid koju päris suurel  hulgal muretseda. Kuna muud tegevust väikses külakohas ei leitud, siis pühendaski Evi  suurema osa enda ajast raamatute lugemisele ning teeb seda ka tänapäevani.  Eha teabeväli (sündinud 1952. aastal, uurin aastat 1971)    Eha kasvas üles venemeelses perekonnas, sest tema vanemad olid noored ning Eha sõnade 
järgi ei teadnudki nemad, kuidas teistmoodi elada ning juba pisikesest peale pandi ta mõistma, kui suur ja üllas Lenin on. Sellisel ajal oli keeruline saada infot Eesti ja eestlaste kohta, kuna 


kõik oli range tsensuuri all ning propaganda oli elu igapäevane nähtus. Eha sündis ja kasvas  väikeses maakohas, mis tähendas, et ta pandi tööle juba lapsest peale ning muudeks  tegevusteks tal eriti aega ei jäänudki. Maakoht oli vaikne ning selletõttu ei olnud seal ka erilist inforinglust, kui välja jätta mõned teatud aspektid. Enne 19-aastaseks saamist käis Eha  kolhoosis, peale seda läks juba kokaks tööle. See aeg oli tänasega võrreldes hoopistükis  erinev. Näiteks saab tuua kasvõi valimised. Esimest korda käis Eha valimas, kui ta oli 18- aastane, kuid valimine ise toimus teisiti. Sellel ajal ei olnud pikka nimekirja, nagu seda on  tänapäeval. Valimisi teostati protsentide nimel ning tavaliselt oligi seal vaid üks nimi, mida  inimene pidi valima. Talle oli see juba pikalt pähe sisestatud, keda ta täpselt valima peaks.  Sellel ajal oli esmakordne valimine ka midagi aukohast ning esmakordsed valijad said  tavaliselt kingiks kas illekimbu või tordi.     Number üks infoallikas tema tol ajal jaoks oli naabrinaine, sest info tihti vaid nii liikuski.  Ajalehed ning raadiod pakatasid propagandast, perekond oli venemeelne ning muudmoodi  infot ei saanudki. Naabrinaine või mõni muu tuttav teadis alati natukene rohkem, et teistele  samuti infot edastada. Sellest tekkisid tihti ka kuulujutud ning külalegendid. Kodus aga sellest ei räägitud ning alati, kui tuli keegi külla juttu rääkima, saadeti lapsed teise tuppa, et nemad  midagi asjast ei teaks. Selle tõttu olidki lapsed alati uudishimulikumad ning alati tänulikud  igasuguse info eest. See infokilluke muidugi ei aidanud maailmapilti kujundada, kuid mingil  määral siiski aitas säilitada kainet mõistust. Ka pärast seda, kui Eha Tallinnasse õppima läks  ja vanaema juures elama hakkas ei osanud ta infot otsida. Ta mainib, et tegelikult teda väga ei  huvitanudki see tol ajal. Ta käis koolis ning läks siis alati otse vanaema juurde ja jäi taaskord  inforinglusest ilma. Ta usub, et kui tal oleks Tallinnas tekkinud teistsugune sõpruskond, siis  oleks teabeväli tema jaoks hoopis teise tähenduse saanud ning ilmselt pisut ka tema elu  muutnud.     Teiseks infoallikaks oli Eha jaoks raadio ning ajalehed. Mõlemad loomulikult pakatasid  Vene propagandast, kuid see oli tolle aja kohta normaalne ning iseeneslik. Ajalehtedest oskas  ta välja tuua Leninliku Lipu, Rahva Hääle ning Noorte Hääle. Kodus käis tal vaid Leninlik  Lipp, 5-6 korda nädalas. (Leninlik Lipp lõpetas ilmumise 1990. aastal ning nimetati seejärel  Põhjarannikuks, mis tegutseb siiani)1.  Raadiost saadi samuti palju infot, seegi oli venemeelne. Tihti pajatati sellest, kuidas sakslased olid jälle midagi halba teinud ning venelased nende üle  võidu saavutanud. Palju räägiti Noorest Kaardiväest, olid kuuldemängud ning uudised. Eha  teab mäletada, et televiisor tuli tema majja alles 1960ndatel ning selle sisu oli sarnane 


raadioga, kus toimus venemeelne propaganda. Televiisori kohta ta märkimisväärset infot anda ei saanud, sest lapsi selle ette eriti ei lastud. See oli rohkem täiskasvanute pärusmaa.     Teater, muusika ja kunstid ei olnud Eha elus tähtsal kohal ning seda mitmel põhjusel.  Väikeses kohas elades ei teki just palju võimalusi minna teatrisse või kinno, eriti, kui teatrit  praktiliselt ei eksisteeri ning kinoõhtuid tehakse harva. Teatrit tehti vaid kohalikus  kultuurikeskuses ning needki olid kõigest isetegevustrupid. Mainima peaks ka seda, et  teatrisse tegelikult lapsi eriti ei tahetud lasta, vähemalt Eha peres. Taaskord näide, kui range  oli tema peres olukord. Selle-eest filmiõhtutel käis ta ikka, kuna seal näidati selliseid filme,  mis korralikus venemeelses perekonnas kasvanud lapsele näidata võis. Enamasti näidati  sõjafilme, kus venelane oli hea ja sakslane halb. Palju oli ka filme noortest ja armastusest,  tublidest kolhoositöötajatest ning tüdrukutest, kes aurahasid said. Kõik filmid olid loomulikult kas kohe vene keeles või siis loeti vene keeles peale. Eriti mäletab Eha sellist filmi nagu  "Vene ime", mida ta pidi koolis vaatama ning mis tema arvates ei olnudki mitte film, vaid  lihtsalt lõputu hulk pilte. Muusikat kuulati nii palju kui raadiost tuli või siis lauldi ise. Selle  jaoks olid olemas koorid, kus harjutamas ning vahel ka esinemas käidi. Laulupeole küll ei  pääsetud, sest koorid olid väiksed, kuid kohalikud esinemised näiteks jaanipäevadel olid alati  kavas. 


Kokkuvõte     Võttes kokku kolme põlvkonna teabevälja analüüsi, saame teada, kuivõrd palju on aeg 
infiringlust muutnud. Kui mina saan tänapäeval kätte kõik vajaliku info olenemata kohast  ning ajast, siis mida rohkem ajas tagasi minna, seda keerukam oli sama info saamine minust  vanematele generatsioonidele. Kõigest selle info kättesaadavusest, mida mina võtan  iseenesestmõistetavalt, poleks minu eelkäijad eales osanud isegi mitte unistada. Aeg on  inimeste infotarbimisvajadust tundmatuseni muutnud ning tänapäeval me ei kujuta ettegi,  mida me siis teeksime, kui kogu meie infoallikas oleks järsku vaid tuttav nägu või üksainus  raadiokanal. Informatsioon on meie elu üks osa, tahame siis seda või mitte. Ma leian, et me  peaksime tänapäeva infokultuuri rohkem väärtustama, sest see on kätte teenitud raske  aastatepikkuse tööga.