Tants aurukatla ümber (41)

Mats Traat „Tants aurukatla ümber“
- ESIMENE TANTS - ilmasõja esimene sügis?

• Jüri - Aiaste keskmine perepoeg; sihvakas ; parasjagu kondikas; pikatoimeline; mitte just rõõmsa loomuga; lapsest saati armastanud pliiditule paistel peesitada ja vaadata, kuidas märg kuusehalg tükk aega kuuma käes visiseb ja otsast mullitavat vett välja ajab, enne kui viimaks tule külge võtab; vallakoolis piibliloo ja keisrihümni õppetunnid, millest väga õppust pole võtnud; tugev talutoit ja hapupiim; sõnaaher; hobused on peaaegu sama pühad nagu lehmad hindudele ; valgetverd; vilistab, viisi küll mitte, selleks pole tal võimeid, vaid niisama meelemõnuks; lükkab kohustusi edasi, seni kuni häda käes ja siis on vihane ; kinnise ja karmi iseloomu pärast pole tüdrukutega suuremat vedamist; pole loomlolli kirvenägu; teda häirib vanema venna vanade riiete kandmine; kangutav kõnnak; ei ole elus Tartu kaubahoovist kaugemale saanud; teda ärritab venna rahaküsimine kirja teel, isa nõutus ja see, et keegi pole tema arvamust kunagi küsinud; ähvardab rohkem, kui korda saadab ; ei mõista nalja ; pole unistaja, kerglased mõtted on ta loomusele võõrad; napp varandus – mõned riided, suitsuriistad, suupill (Karl kinkis , mängima pole õppinud); tahab ükskõik kuhu, peaasi , et ära kohast, kus pole inimväärikust, aga pole kusagile minna – sulaseks ei taha minna, pealegi pole sügisel sulasekauplemise aeg, poeselliks ei võeta, ei tunne keeli ega oska matat; tunneb end iga päev alandatud, kuigi ei tea täpselt miks; jonnakas, uhke; kangekaelne ; saab sõjaväekutse
  

• Varsametsa vahel hakkab tee oja poole langema. TARTUMAA, Tuhakopli taluperemehed
  

• „Sinna on usaldusväärsed andmed inglise keeles üles kirjutatud. Ainult kes oskab siin kandis neid sõnu õieti välja ütelda!“
  

• Eesneri Aadu – vallakasakas; Jaapani sõjas käinud; teab hädapärast kümmekond hiinakeelset sõna, ropust jaapani sõimust rääkimata; asjatundmatuse varjamiseks hakkab liialdatud agarusega järjekordselt jutustama (kuidas jaapanlased neile peale tulnud);
  

• Ojamaa-nimeline kindral – eesti poiss, Hellenurme mõisahärra kasupoeg, kes seisnud Ussuurimaa kindralkuberneri teenistuses, aga läinud vanahärraga tülli ning läinud jaapanlaste poole üle, saanud seal sõjaülemaks;
  

• Savi – isa on kogu elu vahelduva eduga saviga sõdinud, ja sellest jõukatsumisest ei pääse Jürigi, niipea kui pärispehemeks saab. Savi on nüüd ja edaspidi ta vaenlane number üks, ja see on muuseas palju salakavalam kui soo, mida on siinkandis vähe. Savi ei anna alla ei vihmaga ega põuaga, iialgi.
  

• Vananaiste suvi on käes, seda on kõigest näha…Koos kurgedega kaob siitmailt alati kübeke helgest eluunistusest.. Nukker -rõõmus kurgede lahkumishüüd.
  

• Aiaste talu peremees Mats Aniluik – vana, hall kaabulott peas, kortsuline nägu pidulik ja harras; tänab jumalat, et saab ühe sügise võrra kauem elada, et näha veel ühte rehepeksuaega; siin mullal on ta olnud ühtaegu nii vaba kui ka vang; töö on siinmail ikka ja jälle päästnud inimest niivõrd, kui ta üldse päästetav ongi, töö ja töörõõm, ja kes neid eitab ning nende üle naerab , see saeb oksa, millel kükitab, ja tuleb arvata kerglaste kilda; vaid korra kohtus käinud, sedagi tunnistajaks; kellelgi pole tema õpetustega asja, nagu ei seisaks nende taga elukogemus, vaid mõne irvhamba väljamõeldis; töötas talu mõisa käest vabaks, ostis vabaks, võitles kümne küünega; leiab, et hobune on asi, mida peab hoidma rohkem kui inimest, sest ta ei saa kaevata; on ehitanud kõik hooned (aida, lauda, keldri, vankrikuuri, kemmergu), va elumaja , mis on isa ehitatud; pole ei piiblitundmises ega rehkenduses tugev; nägemine pole enam hea; üks selle kandi tähtsaimatest ja lugupeetavamatest meestest koos masinist Jakobiga; viljahinnad huvitavad, sõda ei huvita; on Jakobi peale kade , et too raha peale mõtlema ei pea; on mõelnud, et pärandamisel saab iga poeg midagi, et keegi päris tühjade kätega ei jääks; kangekaelne;
  

• Rehepeks on talus alati tähtis töö ja suur pidupäev.
  

• Paljuke neid kurje asju siinilmas õige ongi – tulekahju, katk, sõda ja surm. Harva, kui nad kõik korraga kaela tulevad. Süda on neil inimestel kaunikesti puhas, tapnud ja varastanud nad mõistagi pole; kõiki teisi käske on nad küll rikkunud. Vaikselt ja rahulikult elavad nad oma elu, paljudest maailma asjadest pole neil selget ettekujutust.
  

• Ainult unistus paremast elust ja kõige täiustumisest särab kuldse viierublalisena läbi argielu aastakümnete.
  

• Vanim poeg Karl – ilmub maale südasuvel kaheks nädalaks patseerima, valge krae kaelas, jalutuskepp käevangus; lahke ja sõbralik, ei tee kellegi vahel vahet; ei põlga tööd, kuigi isa kardab , et ta vanimal pojal on tervis selleks liiga nõrk (lugupidamine); Jüri peab vurlelikuks, kummaliseks; on üks neist Aiaste perepoegadest, kellele isa otsustas hariduse anda vaid sellepärast, et üks poegadest peab talule au ja kuulsust tooma , mida suudab aga vaid koolitatud mees; piklik nägu; leeritunnistus; saadab koju kirja, et raha otsas; isal pole sellest kergem, et tulevane advokaadihärra ei riku oma tervist odava monopoliviinaga; tudeng; elab Tartus;
  

• Masinist Jakob Lusiksepp – rahulik elurõõmus mees; karsklane, kavatsenud isegi karsklusseltsi asutada; rehepeksugarnituuri masinist = lugupidamine; tõmbab piipu , piip on ilus, kuid pigitunud, ei võta tuld sisse; arvab , et inimesel peab elus paar pisikest rõõmu olema; võidunud soni peas, tumedad hallinevad korralikult pügatud vurrud tugeva nina all; pole enam noor; süda kripeldab alati enne masina käimapanekut, tunneb isegi ilma pärast muret = hell sisetunne ; pole kes teab mis patrioot; sõbralik; oma küla tehniline haritlane; tagakambrisse kaetakse talle linaga laud, perenaised kõnelevad lugupidavalt, rääkimata peremeestest; üks selle kandi tähtsaimatest ja lugupeetavamatest meestest koos Mats Aniluigega;
  

• Taavet Aniluik – noorim poegadest; vibalik ; isa ei pea teda piisavalt vääriliseks nii tähtsat kirja lahti tegema; 17; ajab karjatüdrukut (Roosit) taga; alles kevadel ära leeritarus – varss mis varss;
  

• Kohusetunne on inimestes varjul nagu idanemisvõimeline tuum pähklis.
  

• Kes siin kandis muud lehte loeb („Postimees“)
  

• Eesner Tuhakopli külast – esialgu vallakasakas; kange jalaga; loeb lehte;
  

• Masinist Jakobi poeg Elmar - viibib Vene ja Saksa keisi sõja sõjaväljal; saadab Austrias olles koju kirja;
  

• Suur masinaajastu on alanud ja kes seda suudaks pidurdada . Kogu see värk töötab masinistist sõltumata, kes istub igas talus riistakastil ja loeb muudkui ajalehte, mingu maailm hukka või tulgu veeuputus.
  

• Jumalale tänu, et nad seal Tartus lasevad veel eestikeelsel lehel käia, saksa oma olevat juba kinni pandud. Või need tihedate habemetega tšinovnikud vahet teevad, mis maa-, mis saksa keeli. Neile on iga ladina tähtedega kirjatükk põlatud ja isamaavastane nemetski, ja mine sa katsu neile selgeks teha, et see pole kaugeltki nii.
  

• Käo Paul – Kangutas koos Sirgaste Aadam Martinsoniga õllepoes kätt, kui Martinson , olles alla jäämas, ütles nii muuseas, et Paul olevat mingitele naiskadele lapsed taha teinud, Paul oli kidase jutu ja kinnise mõistusega, oli natuke vait ja siis koksas tühja õllepudeliga Martinsonile pähe; turske ja punase näoga mees, vahel kutsutakse ka Käo Pulliks, sest nende talus juhtub liiga tihti teenijatüdrukutega pahandusi ; räägitakse, et kauples end sõjaväest vabaks; tal on imelik häbi võõralt laualt süüa – väidetavalt kardab külgehakkavaid haigusi (tiisikust);
  

• Karjatüdruk Roosi – pikkade vahakarva juustega; sale ja sileda näolapiga, ammugi mitte laisk ; sobiv perenaiseks – kahjuks aga vaid karjatüdruk; virk ja hakkaja ; Jüri on mõelnud teda perenaiseks;
  

• Kes asju lähemalt järele vaatab, see leiab, et kõik on siin enamasti rootsi, saksa, õige natuke ka eesti oma, v.a keiser
  

• Vili on see jumal, mille pärast siin rühmatakse, inimesi ja loomi piinatakse, kell kolm tööle tõustakse ja südaöösel voodisse heidetakse.
  

• Ajalehest: „Kõrgemalt poolt tahetakse varsti käskkiri välja anda, et kõikide Baltimaa pärisrahvaste seltside asjaajamist ja koosolekuid võib ainult vene keeles pidada, et seltside tegevuse järelevalvamist võimudele hõlpsamaks teha.“
  

• Su viimane mõte peab olema, et elu on ilus, jõuline ja naljakas asi. Vaata veel korraks, ja siis olgu issand sulle armuline.
  

• Kui jutt veereb sõjale, muutuvad meeste näod karmiks ja naised ohkavad. Peaasi, et sõda siiamaale ei veereks.
  

• Aniluiged– kõik võtavad aeglaselt tuld, aga kui kord on vihaseks saanud, ei hooli nad enam millestki, tulgu neile või kari ninasarvikuid vastu. Nad kõik on siin ühesugused, ja kes arvab, et nad teevad nalja, see eksib rängalt.
  

• Kõik on palehigis tööl, küll mitte issanda viinamäel, vaid oma kõhunurina vaigistamiseks. Kasesalust ja järverannast, kus paistav ilus isamaa päike, ei mõtle nad isegi puhketunnil, sest ka siis on nende meeled-mõtted igapäevaste asjade juures kinni.
  

• Nii on siin ikka elatud , tunne olgu peidetud nagu kuld , see pole iga vastutulija lörtsida.
  

• Kõige tähtsam on meeleolu, millega sõidetakse otsustama talu edaspidist saatust. Paberiasju ajavad juba teised mehed ja ega see nii huvitav toiming olegi, et seda nii pikalt-laialt kirjeldada. Aukartust tunnevad Aiaste mehed nende paberite ees omajagu , kui nad lõpuks alla kirjutavad – nurgeliselt, kuid seda suurema püüdlikkusega.
  

• Hea peremees ei loobi midagi mõtlemata põõsasse, see rohkem linnakergatsite mood.
  

• Inimväärikus..Isa vaatab talle kõrvalt imelikult otsa, taipamata, mida poeg tahtis öelda selle iseäraliku sõnaga, mida pole vist isegi piiblis.
  

• See on loomulik, et lapsed vanemate eest hoolt kannavad.
  

• Matsi meel läheb koguni kurvaks, kui ta kujutleb oma keskmist poega peremehena ja Roosit perenaisena. Tüdruk on küll virk ja hakkaja, kuid mis see loeb, ta on paljas kui aialatt.
  

• Eesneri poeg – 6a; rebase - ja mägraurud; tuleb aeg, kus teda hakkavad huvitama inimeste eluasemed, ta püüab sinna uut elu pookida, nagu oskab;
  

• Nad on elanud selles talus nagu vabahärrad, nagu maa vangid, ja selles ongi nende mälestus.
  

- TEINE TANTS
Taavet on juba aastaid Aiaste peremees. Isa on kuus aastat surnud (Otepää surnuaed). Aiastel pole enam endist meelekindlust, tõsidust ja karskust, arvavad mõned. Taavet käis sõjas riiki teenimas. Juba poisikesest saati jättis Taavet külarahvale kerglase mulje – tal logiseb see kruvi, mis teisi kinni peab, arvatakse. Perenaiseks on Soola Leenu tütar Käo saunast – Roosi (kiitsakas puupaljas plika ). Ennatliku naisevõtu pärast eelkõige peetakse Taavetit kerglaslikuks. Roosi on käredam, nõudlikum. Asjalik , kuid sellegi poolest pole aktsepteeritav, et sohilapsest sai perenaine . Said poja, kellest, kui kõik hästi läheb, pärija saab. Taavet oli tore, elurõõmus, naljahimuline, korralike riietega nägi väga hea välja. Taavet pole pasunavirtuoos, aga üht-teist oskab: „ Kodumaad “, hümni, leinaviise.
Taavet 32a
Vanad peremehed pole iseseisvusest sugugi nii vaimustatud kui noored. Kuldrubla on nad ära rikkunud. Vabadus on nende jaoks kõigepealt talu hea käekäik, ei enamat .
Jüri sai ilmasõjas surma.
Naised on Aiastel alati meeste varjus, sama ka Roosi puhul, olgugi, et ta taluperenaiste ajakirja loeb, seltsimajas käsitöökursustel käib.
Kirepi poiss- jutukas sulane , kes oli Roosiga tiiba hakanud ripsutama.
Roosi tundis Taaveti vastu pigem tänu, et perepoeg oli ta ootamatult teenijaseisusest päästnud. Ent kõigest hingest püüdis oma mehele meeldida. Roosil pole naljasoont, nagu enamikul naistest. Tema elus on nii mõnigi asi läinud sootuks teisiti kui kavatsetud. Vahel pühib ta köögis või rohtaias põllenurgaga silmi – õnnelik perekonnaelu on ta niikaugele viinud (Krõõt, Mari Vargamäelt). Ei salli oma mehes, Taavetis, mugavust , minnalaskmist ja hoolimatust. Õige on ta seejuures pealegi, õige ja muretu . (?)Roosi käib seltsimaja laulukooris; koorijuhi arvates on tal haruldane kõrge alt. On seltsimaja kauneim pärl. Need mõned viivud, mis ta seisab märjaks saanud koitanud kummuti kõrval ja kuulab pealt mehe musitseerimist, on ta õnnelik.
Teadaanne, et Aiastel tuleb enampakkumine.
Käo ja Aiaste vahel käis ammuilma võistlus, kumbki talu tahtis teist üle trumbata. (nagu „tõde ja õigus“). Kõik maksab, ka au ja kuulsus.
Paul Käo pole kuigi suur viinamees, aga vahel, kui tal vint üle viskab, lõbutseb ta mitu päeva järjest ja joob, nii et küll saab. Sel juhul ei puudu seltskonnast kka kergete elukommetega naised. Ta ei söö võõrast nõust ega joo võõrast kaevust, aga pudeli juures on tal kõik põhimõtted meelest läinud. Tema alatiseks kõneaineks on mehe jõud ja talu vägevus. See on ainus teema, mille ümber ta tüütuseni sumiseda võib. Jaan Jaago on tema ideaalkuju. Kangus ja vägevus. Ta vaatab alati mehe kaela peale. Kui see tema arust täismehe mõõdu välja annab, alles siis tasub temaga tegemist teha. Vastasel juhul mõtleb Paul temast halvustavalt, just nagu aiaste noorperemehest, kes on Pauli silmis vaid hale kergats . Paulile ei meeldi naer, kui põhjus pole teada. -> juhtum üheksateistkümnendast aastast, mil ta oli sõjaväes moonamuretsejaks. -> lk 58
Käo peremees suurustab jõuga.
Paul jääb ikka Vanapaganaks, kellel kõik käes viltu läheb ja kes saab veel lõpuks naisegi käest sugeda (pisut paralleele Pearuga). Ka Taavet pole alati Kaval-Ants, temalgi on ebaõnnestumisi. Aga nad on, nagu nad on, ja Tuhakopli küla peaks neile tänulik olema, et nad oma tempudega igavat külaelu natukenegi elustavad. ( nagu Vargamäel) Paulil on kodus kohtlane tütar. Kuigi Taavet võiks tema üle valusalt nalja heita, ei hakka ta seda tegema, sest see oleks liiga julm kättemaks, isegi kui Paul teda rängalt solvanud on.
Karlil läks ülikoolis käimine lörri. Viis Taaveti puumajja, kus olid ok daamid. Härta istus Taavet põlvel. Jõid kõik koos viinapudeli tühjaks. Taavet lubas kõik kinni maksta. Läksid edasi restorani, kus ilmusid mehkad, kes olid väidetavalt Karli koolivennad. Seal oligi Aiaste peremees ühele vekslile käsinikuna käe alla pannud . Usaldas pimesi „Karli koolivendi“. Naasid tagasi katusekorterisse. Hommikul ärkas Taavet segipaisatud korteris , Härta tema kõrval alasti, rahakott oli alles, kuid tühi.
Taavet: Niisugune elu ei paku midagi rõõmsat. Mõnitus, mitte elu.
Eesneri Eedi on vahepeall laiaõlgseks noormeheks sirgunud ja isegi kaitseväes aega käinud teenimas. Töö peale ta just ohakas pole, aga nurinaks pole samuti põhjust. Pandagu ta või kuud tõrvama, ta on kõigega nõus. Kuulab ainult peremehe sõna.
Aida lukk on aastaid õlitamata. Kes peakski seda tegema, kui peremees elab pingelist seltskonnaellu ja sulane vaatab aga, kuidas päeva õhtule saab.
Kõik läheb, nagu jumal juhatab, ei rohkemat.
Kirepi poisi jaoks oli perenaine midagi maapealse jumala taolist.
Eedi on hoopis teisest puust, palju tuimem, toorem. Loomade vastu on ta hoolimatu ja kalgi südamega.
Taavet ilmub töömeeste saatel uksele. Kõik kolm soovivad jõudu ja sulane vastab: tarvis. Roosi ei tee neist väljagi, on ajutiselt kõnevõime kaotanud ja Taavet teab, et pärast ootab teda hea ja parem. (!)
Isa-ema pulmapilt – vanemad on pildil tardunud, kramplike nägudega, neil on ees tahtekindla vagaduse maskid , nagu nad oleksid poolprohvetid, mitte taluinimesed, kes üsna hiljaaegu on paruni orjusest vabaks saanud. Pilt teeb Taaveti nukraks, mängulust kaob.
Katuse case – lk 69
Sulane Eedi – külatüdrukud teda ei salli, sest tal on jõhkrad käed ja hullates ei tunne nalja, vaid teeb haiget. Tugev terve poiss. Eros ei anna talle rahu – Maimu on silma jäänud.
Kohtutäitur Pettai , „Huswvarna“ jalgrattaga , hardameelne inimene
Masendus, Eedi case – lk 75
Kus on need eestri elu edendajad nüüd? Üks on pooliku haridusega nurgaadvokaat, kelle naised ja viin nahka pannud; teine, vahest kõige mõistlikum ja asjalikum, puhkab Poolamaa mullas; kolmas kõnnib häbelikult nagu sulgiv kana mööda koduõue. Kas ei olnud Mats Aniluik omal ajal siiski veel leebe?
Taaveti ainus poeg, Aiaste tulevane pärija, kui temagi ei kavatse mingiks advokaadiks või inseneriks hakata.
Oksjon lk 80
Keegi ei tohi mõelda, et ta võib Aniluige üle naerda ja teda kerjuseks pidada. Siin elatakse iseseisvalt ja uhkusest pole ka puudu.
KOLMAS TANTS
Masinist Lusiksepa noorem poeg Jaanus , 18.a – sihvakas, sügavsiniste silmadega , erineb oma isast nagu päev ööst. Huvitub Vilmast, Sannakese popsi tütrest (sihvakas keha, hallid silmad, vaesest perest ).
Jaanus on pika juhtmega, nagu ikka tüüpilisele Eesti mehele kombeks.  Vilma võttis ilma ema nägemata Jaanusele ilusamaid ja paremaid õunu.
Jaanus on liiga vähe raamatuid lugenud, et sealt mõnd ilusamat sõna meelde jätta, et oma tundeid Vilmale avaldada või midagi ilusat öelda. Ta tahaks armastusest rääkida, aga ei oska.
Tunnevad äkki rõõmsalt, et on inimesed ja elavad elu jaoks, et seisavad hiirest mõõtmatult kõrgemal, et on noored ja karta pole esialgu midagi.
Jaanus sosistab tüdrukule, et ta teda armastab . .Armastuseavaldus on tema meelest korraga nagu iseenese haledaks, jõetuks ja abituks tunnistamine, millegi niisuguse äraandmine, mida enam tagasi ei saa. ..:Armastuski on lõppematu maadlus , kus üleni prügiseks saadakse, kuid räägitakse hoopis muust .
Käisid koos ühes klassis.
Vilma süda on kurb, lahkumise vari tumestab ta tundeid, sunnib mõtlema nkraid mõtteid. Ta süda võpatab, kui mõtleb Jaanuse sõjaväkke minekule; hellusepuhangus viskub ta poisile kaela.
lk 94
Mustlaselugu lk 97 erutab Vilmat -> meenutus aastast 1941 (lk 98)
Edgar, Taaveti ainus poeg. – tõsine ja juurdlev, temas on läbi löönud vanaisa Matsi kaine ja karske meel.
Jaanus pole suur viinamees, aga tublist punnsuutäiesti ära ei ütle. Ta soovib kõigest hingest head Eestile, mis on sama õnnetu ja väheste lootustega nagu ta ise. Armastab kodumaad loomulikult, omakasupüüu ja teeskluseta nagu kiviaja inimene oma koobast . Kodumaa - Lähedane, kallis inimene, kelle rõõmudele ja õnnetustele kaasa elab. Üha on siin vägivald valitsenud, valitseb praegugi, ja need, kes loodavad valuga valu kustutada, ei saa õigluse sotti iialgi sirgeks.
Edgar räägib eesti rahva kavakindlast hävitamisest – nt kooliõpetaja Pedaku põhjuseta äraviimine.
Edgar: Lad keeles praeterita meminisse juvabit – Ränki aegu meenutades on oleviku raskus kergem kanda. Lk 101
„Kõik püüavad parema poole, aga hoopis head ei saa keegi kätte.“
Meenutavad sõpruse algust. – Taavet ja Koljat
Roosi suri rinnavähki. Asemele on tulnud teenijatüdrukust vanapiiga Miili, paljud peavad teda perenaiseks.
Jaanusel vend Endel – mobiliseeritud Punaarmeesse. Sõdivad erinevate ideede eest.
Neil on kolm teed – kas metsa, Soome või Saksa sõjaväkke. Sõttaminek on talumehele samasugune kohustus nagu tema esiisale mõisa teoleminek. Lk 106
On saabunud vere ja vale aeg. Pettus, vägivald ja müüdavus. Kõik kindel ja kõlbeline on kokku varisemas, kõikjal luurab oht.
Mustlane Villem LK 108 kes elab vargsi Sirgaste popsimajas. Vaikne ja ehmunud mehike. Töökas. ->
Käo Paul: Kõik mustlased kuuluvad likvideerimisele.
Edgar: Täna ajad sina mustlast, homme ajavad venelased sind ennast taga.
Inimestes ja inimeste vahele on paljastunud hirmuäratav kuristik .
NELJAS TANTS
Perpetuum mobile – igimasin, mis liigub või teeb tööd igavesti .
Lusiksepa Elmar – kühmuvajunud mõtlik vanamees , ajal käekõrval jalgratast, sõjas surmasaanud poja pärandust. Leiab katlakoldest revolvri. Ainuke mees, kes tunneb aurukatelt. Vilma on Elmari meelest ninakas. On teda endale miniaks kujutlenud, kuid leidnud ta liiga räpaka. Rohkem oleks meele järgi vaiksem ja leplikum, muidugi, kui pojad oleks sõjast tagasi tulnud..
Lööb Arvole labidaga pähe, löök on mõeldud Eesnerile. Lk 140
Arvo Saaremägi – kolhoosi esimeheks valitud tugev maapoiss, harjumus käia pea maas . Tal on piinlik juhtida asja, millest keegi midagi ei tea ja millest paljud õiget nahka ei loodagi. Palju parema meelega teeks ta ise tööd ja vaataks pealt, kuidas see päris kolhoosijuhtimine käib, kuid pole midagi parata. Talle ei meeldi kaastundeavaldused. Asjaajamises on ta küllaltki kohmetu ja pikatoimeline, vahel tundub talle, et inimesed naeravad seljataga ta saamatust. Vilma teeb ta kohmetuks, tunneb tema läheduses viibides , et ta liikmed on puust, keel köies ja pilk purjus; kõik, mida Vilma silme all teeb või räägib, on kramplik, mõttetu ja loll . -> Loll-õnnelik. Vilma on tema jaoks esialgu kõrgemat liiki olevus, pooljumalanna, sest tüdruk meeldib talle, ei aita siin midagi noore mõistuse häbematu vahelesegamine, et Vilma on temast vanem ja et see kõik on lollus . Kinni omaenda kramplikus kapslis, ei leia sõnu, murrab peas mõtteid nagu aiateibaid.
Mats Aniluige öeldud ütlemine, mis on läbi aastakümnete rahvasuus edasi kandunud, samal ajal kui tolle väärika vanamehe muudest ütlemistest ja ettevõtmistest ei mäleta keegi midagi. Isegi Jürist, kõige isekamast Aniluigest, ei teata õieti enam midagi. Lk 120
Aeg tuulab mälust välja kõik enam-vähem tähelepanuväärse, ainult paar tähtsusetut pisiasja või mõni juhuslik välkvõte elavad üle aja.
Talu on vanaks jäänud. Vanadusega on kaasnenud hooletus ja peremehetus.
Vähemalt pool Tuhakopli taludest on tühjad või hingitseb seal mõni eideke.
Taavet unistas uuest suurest viljapuuaiast, mansardkorraga elumajast, maaparandusest jpm. Enamik kavatsusi jäidki unistusteks, nagu igas elus. Ja siis tuli naise surm, mis tõmbas paljudele plaanidele kriipsu peale.
Uus põlvkond on asunud oma õiguste ja kohustustega ümber kujundama maa nägu.
Miili, vanem, Taaveti endine virtin , elab ihuüksi talus, kus loomade eest hoolitsemine on ta ainsaks rõõmuks. Võib end Aiaste seaduslikuks perenaiseks pidada, kuigi see tiitel ei maksa praegusel ajal tuhkagi.
Vilma on nägus, natuke ninatark, tantsib rahvamaja peoõhtutel karaktertantse, elab nagu teisedki tüdrukud, kel pole südameasjadega eriti vedanud. Esimene armastus oli Jaanus, kelle jäljed kadusid 1944. Kõigil poistel, kellele ta silma viskab, läheb halvasti, tunneb end äraneetuna. Ta on elult oodanud vaid armastust ja seda ka ei saa.
Maali vs Linda Lk 128
Sirgaste peremees Aadam – olles viina pruukinud, hakkab rääkima, kuidas ta on kõige targem , ettenägelikum ja julgem inimene Eestis, kui mitte terves Euroopas.
Eesner: Nõukogude võim on küllalt tugev, et vigadele ausalt silma vaadata-. Me sammume kindlalt kommunismile, kogu inimkonna helgele tulevikule. LOL Lk 137-8
VIIES TANTS
Taavet Aniluik sõidab koju, tema kauaoodatud päev. Kaheksa aastat oli ära. Tol korral lahkus sõjaväeauto kastis. Poeg oli Saksa sõjaväes, vend põgenes Rootsi. Eesner oli see, kes käskis ilmtingimata Taaveti ärasaadetavate nimekirja lisada. Ei tahtnud end varjata, sest see ei käinud tema arusaamistega kokku; redutavad vargad, mõrtsukad jm odav inimpraht. Ei tahtnud tegemisi virtina hooleks jätta, eelkõige harjumatusest ja uhkusest. Kes teab, vbla siin Varsametsa serves ongi ta ainuarmsam koht, sest siin lehvib veel ähmane mälestus ammusurnud naisest ja ajast, mida tagantjärele võib pidada õnnelikuks.
Tanumapihlakad on vanad, puud hädised nagu üksijäänud inimesed, tee on rohtunud. Kõik jätab mõnevõrra hüljatud mulje. Ukse ees tabalukk (??)