see ühe kohta kõige rohkem. Väärtusest räägitakse kui väljastpoolt tulevast asjast. Just ausse ja autusesse suhtub kõrge eneseväärikusega inimene nii, nagu peab. Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult. Enesealandaja jääb puudulikuks nii enda kui ka eneseväärika inimese väärtuse suhtes. Kergats liialdab aga iseenda, mitte eneseväärika suhtes. Eneseväärikad näivad üleolevatena. Eneseväärikal inimesel näivad liigutused aeglastena, hääl sügavana ja kõne kindlana, sest see ei kiirusta, kes muretseb väheste asjade pärast, ja see ei erutu, kes ei pea midagi suureks -- kõrgenenud hääl ja rabelemine tuleb just sellest. (Nikom.eetika, 2007: 82-87) Leebus on vahepealne ägeduse suhtes. Kuna vahepealsel nime pole ja peaaegu samuti on
Nad väidavad, et Napoleon tegi esimese tõsise katse Euroopat ühendada ja et just kontinentaalblokaad andis Mandri-Euroopa majandusele selle impulsi, mida oli tarvis, et mitte langeda võimsa Inglise tööstuse sulase rolli. Ning mõistagi leidub teine koolkond, kes kogu selle trakteeringu välja naerab. Koomiline on jälgida, kuidas Napoleoni sõjad raamatulehekülgedel otsekui edasi kestavad. Näiteks inglise ajaloolaste töödes võib kohata Napoleoni, kes on ennastimetlev kergats ja kelle võidud sõjatandreil pole muud kui bluff. Ühe kapitaalse teose autor tõendab tõsimeeli, et Napoleon võitis Austerlitzi lahingu kogemata. Umbes samalt positsioonilt kirjeldab Napoleoni Leo Tolstoi. Seevastu iirlased, poolakad või ameeriklased, prantslastest endist rääkimata, sellist Napoleoni peaaegu ei tunne. Nemad tunnevad maailmaajaloo suurimat väejuhti, geniaalset administraatorit ja sügava siseeluga inimest, kellele polnud võõras ei julmus, halastus ega huumorimeel.
haruldane kõrge alt. Roosi on seltsimajas kauneim pärl, kes on elus paremaid päevi näinud ja austreid söönud. Käo Paul- kidase jutuga mees, kelle on mõistus ka võrdlemisi kinnine. Pauli ja Aiaste vahel käis alati võitlus, et kumb parem on. Paul vaatab alati mehe kaela peale. Kui see tema arust täismehe mõõdu välja annab, siis alles tasub temaga tegemist teha. Kui ei, siis kuuleb ta peatselt Paulilt nii mõndagi halvustavalt. Pauli silmis on Taavet hale kergats, mingit pilli puhuv hampelmann. Paul teeb tööd vihase lõbuga, trotsiga, nagu keegi veel ei usuks, et ta on suuteline tugevaks, tõeliseks tööks. Töö ei paku isegi noores eas talle rõõmu, selle taga seisab sund. Ainult tüdruku lähedus paneb ta kiiremini liikuma, et ennast natuke paremas valguses näidata. Jakob Lusiksepp- rahulik elurõõmus mees, kes on karsklane. Ta on ümara näoga ning jändrik.Ta on rehepeksugarnituuri masinist. Ta on küll karsklane aga piipu tõmbab siiski
põhimõtted meelest läinud. Tema alatiseks kõneaineks on mehe jõud ja talu vägevus. See on ainus teema, mille ümber ta tüütuseni sumiseda võib. Jaan Jaago on tema ideaalkuju. Kangus ja vägevus. Ta vaatab alati mehe kaela peale. Kui see tema arust täismehe mõõdu välja annab, alles siis tasub temaga tegemist teha. Vastasel juhul mõtleb Paul temast halvustavalt, just nagu aiaste noorperemehest, kes on Pauli silmis vaid hale kergats. Paulile ei meeldi naer, kui põhjus pole teada. -> juhtum üheksateistkümnendast aastast, mil ta oli sõjaväes moonamuretsejaks. -> lk 58 Käo peremees suurustab jõuga. Paul jääb ikka Vanapaganaks, kellel kõik käes viltu läheb ja kes saab veel lõpuks naisegi käest sugeda (pisut paralleele Pearuga). Ka Taavet pole alati Kaval-Ants, temalgi on ebaõnnestumisi. Aga nad on, nagu nad on, ja Tuhakopli küla peaks neile tänulik olema, et
Karakter tähendas algul kreeka keeles asjade märgistamise tööriista, hiljem tähistatud märke endid, veel hiljem tunnustekogumeid, millega asju omavahel eristati.Karakter esitab nähtuse selle välisjoonte, tüübi kujul, mille põhitunnuseks on selge piirilisus, rõhutatud lihtsajoonelisus. 30 erinevat negatiivset inimtüüpi- silmakirjatseja,lipitseja,laterdaja,mühakas,labatseja,koonerdaja,rõvetseja,ülipüüdlik,tore, sõgeusklik,iriseja,räpakas,eneseupitaja, kergats,ahnitseja- neile iseloomulikes käitumisviisides. Mõnede Theophrastose inimtüüpide kirjelduste näiteid 10 Laterdaja on selline, kes, sättinud end istuma kellegi kõrvale, keda ta ei tunne, esitab kõigepealt kiidulaulu omaenda naise kohta; siis jutustab ta seda, mis unenägu ta öösel nägi, seejärel räägib ta üksikasjaliselt nendest asjadest, mida lõunassöögiks olid. Mühakas
KASVATUSE KLASSIKA ---------------------- Maie Tuulik Tallinn 2010 SISUKORD Saateks 1. Mis on must kasvatus? 2. Miks on kasvatus oluline? 3. Mis on kasvatuse mehhanism? 4. Missugused on kasvatuse eesmärgid? 5. Kas jutt indigolastest on bluff? 6. Miks on eneseteadvuseni nii pikk arengutee? 7. Kas laps on täiskasvanule võrdne partner? 8. Kas laps peab sõna kuulama? 9. Miks on harjumused vajalikud? 10. Mis vägi on memme musil? 11. Mis värvi on armastus ? 12. Milles on kiituse imeline jõud? 13. Kas last tohib karistada? 14. Miks tuleb last vabadusele juhtida? 15. Mis on kõlbeline enesetunnetus? 16. Miks on vaja leida kesktee? 17. Miks Peeter Põllu kasvatusõpetus ei vanane? Lõpetuseks Viiteallikad ...
Alles kakskümmend aastat vana ja ise juba peremees . . . tont võtku, seal ei saaks ma mädarõikagagi tilka silma.» 67 «Õige, õige,» kinnitas teine, «mina saadaksin niisuguse päranduse eest kümme taati hauda ja maksaksin iga kord hauakaevajale kümnekordse palga! Tõepoolest, ma ütlen.» «Tasa, tasa,» kõlas Oodo hääl, «ära seda nii valjusti ütle, et su taadike kuuleks! -- Näete nüüd, kui aralt ta ümber piilub. -- Sa, kergats, tunnistad ju jalapealt, kui sügavast südame põhjast su sõnad tulevad.» Kogu salk naeris. «Pagan võtku!» turtsus kümne isa matja pisut tasemini, «kas kõik tuleb siis südame põhjast? Mis seal irvitada? Kui ei tule südamest, siis ei tule südamest.» «Aga mina ütlen südamest,» algas Oodo valjusti, «et mul ulgumistuju sugugi poleks tulnud, kui ka isa mulle vana mära sabagi poleks pärida jätnud. Mis surnud see surnud. Mina pean ka
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
