Mats Traat - "Tants aurukatla ümber" (2)

IGA TANTSU KOKKUVÕTE/ MIS ON MUUTUNUD?
Esimene tants: Tallu toodakse aurukatel . On alanud uus viljakoristuse hooaeg . „Aurukatel tõuseb pikkamisi künkale, järjekordsesse tallu, kus ta peab tegema oma iga-aastast tööd.“ Rehepeks on alati talus tähtis töö ja suur pidupäev.Tööd jätkub nädalateks, eriti palju tegemist on köögis ja aias. Inimesed kogunevad töö tegemiseks Aiaste tallu. Masinist Jakob sai oma pojalt Elmarilt Austriast kirja. Masinast hakkas auru tulema , see oli märgiks, et töö algab.
Peremees sai järjekordse rahakirja Karlilt, mis ajas Jüri vihale. Ta ei olnud sellega nõus, et tema peab talus tööd tegema, et vend saaks linnas peesitada.
Jüri ja Taavet võtsid isa käsul oinalt elu. Hiljem toimus veesõda, kus Jüri sai veega pihta ja sai kurjaks. Ta otsustas talust minema minna. Seepeale ütleas aga isa, et kirjutab talu poja nimele aga kui kuulis tagasi tulles,et poeg tahab Soola Roosit naiseks võtta, tahtis isa vankri ümber pöörata ja talu uuesti oma nimele kirjutada. Samal hetkel tuli aga vallasaks Eesner ja andis Jürile sõjaväekutse. Jüri läks sõtta ja teda ei nähtud enam kunagi.
Teine tants: Peaaegu igas talus oli toimunud põlvkondade vahetus. Aastaid oli Aiaste talu peremees Taavet. Ta käis seltsimajas koosolekutel ning oli palju vabameelsem talu asjades kui seda oli olnud ta isa Mats . Taavet on abielus Soola Roosiga, kes täidab talus perenaise rolli. Talus on asjad halvasti, kohtutäitur käis varandust arestimas ( lambakari, püss, põllutööinventar) ning Aiastel tuleb enampakkumine.
Taaveti Ja Köo Pauli vahel käis võitlus, et kumba talu on parem. ( Nt: Paul ostis enampakkumisel olevad asjad ära ja siis ütles Taavetile, et ta võib need endale jätta, et ta aitas peremeest . Andis märku, et tema olukord on parem kui naabrimehe oma).
Taavet lasi sulasel laastukatuse maha võtta ja plekkkatuse peale lüüa.
Talus algas uus rehepeksu aeg. Seekord juhtub aga õnnetus. Eedi kukkus trumlisse.
Kolmas tants: Küla on töökätest tühjaks jäänud. Töömehi otsitakse tuletikuga taga. On alanud kolhooside ajastu. Kolhoosi keskuseks on Käo. Tuleb see, mis tuleb, keegi ei saanud midagi muuta. Keegi ei olnud enam oma kodude peremehed.Vallamajast saadetakse aina uusi ha uusi käske ning tööd kuhjusid, sest polnud piisavalt töölisi. Elmar käib veel praegugi katlaga vilja peksamas. Köol on ostetud traktor, kuid rehepeksul pole sellega midagi teha, sest petrooli pole. Aiaste talus on kord käest läinud. Talu eesti hoolitseb Miili.
Poisse võeti taaskord sõjaväekomisjoni. Seekord läksid sinna Edgar ja Taavet.
Neljas tants:Tuli ja vesi on katlale liiga teinud, kuid siiski on ta varju alt üles otsitud ja tööle pandud. Köo Pauli „Deering“ oli talvel ära likvideeritud. Kolhoosi esimeheks valiti Arvo Saaremägi. Aiaste talu olukord oli vilets. Kui oli vaja aurukatlale tuli alla teha, siis puudusid puud. Katelt hakati aialaudadega kütma. Töökäsi on vähe ja traktoreid ei jätku. Aina sajab ja sajab, ning nooruke kolhoosimees ei tea mitte, kas jõuab vilja salve saada. Eesner tuleb ja üritab korda majja lüüa.
Viies tants: Taavet Aniluik saabub Siberit tagasi tallu. Kõik on muutunud. „ Rist on ammune, isegi lähedalt pole ta enam kuigi selgesti näha, kuid ta on alles. Tanumapihlakad on vanad, puud on hädised. Kunagi oli pikk kahetollisest lauast pink lüpsikuid ja kurne täis, nüüd on seal vaid üksainus ämber, mille põhi roostetab. “ Peale mehe ära viimist müüs valla täitevkomitee majas leiduvad asjad maha. Hiljem ostis Miili enamus asju tagasi. Taavet oli saanud aukirja viljakoristuse eest ning riputas selle nüüd seinale. Kõik loomad olid kolhoosi omad. Aurumasin on vanaks jäänud ja oma jõu viljamasindamisel ära raisanud. Enamik mehi ja naisi, keda ta mäletas on ammugi hauas. Aja peksumasin on halastamatult tööd teinud. Taavet tunneb, et ta on ajast ja arust taluperemees peremeesteta ajal. Põllul koristatakse vilja kombainiga. Aurukatel on välja vahetatud . On alanud uus ajastu. Kõik on muutunud.
Mida peetakse tähtsaks talus /töödes/ inimeste vahelistes suhetes?
ESIMENE TANTS: (keisriaegne Eesti u. 1914-1918)

• Aiaste talu vanaperemees Mats Aniluik on täis väärikust ning vaatab selge silmaga tulevikku, kuigi tema enda jaoks on seda tulevikku vähe alles jäänud, siis tema pärija Taavet on juba hoopis kergema kaaluga vend.
  
• „Jälle tulevad mehed aurukatlaga. Keegi pole neil käskinud seda tööd ette võtta ja nad võiksid vabalt ka tulemata jääda. Sellest ei muutuks suuremat midagi, vahest ainult niipalju, et kui ei tuleks nemad ei tuleks keegi teine. Katel juba toomata ei jääks, selleks on ta liiga tähtis.“
  
• „Hobused on nendele, isegi paksu näoga sulasele, peaaegu sama pühad nagu lehmad hindudele .“
  
• „Ära anna kuumaks aetud hobusele külma kaevupõhja vett, hoia hobust, looma, lindu ja taime, ära tee kellegile mõtlematult liiga. Ole hoolikas,arukas, töökas, kokkuhoidlik, mõistlik ja nii edasi. Nii see on.“
  
• „Töö on siinmail ikka ja jälle päästnud inimest niivõrd, kui ta üldse päästetav ongi, töö ja töörõõm, ja kes neid eitab ning nende üle naerab , see saeb oksa, millel kükitab, ja tuleb arvata kerglaste hulka.“
  
• „Rehepeks on talus alati tähtis töö ja suur pidupäev. Kui siis olnuks olemas rahvuslipp, küllap ta oleks toa taga vardasse tõmmatud.“
  
• „Vili on see jumal, mille pärast siin rühitakse, inimesi ja loomi piinatakse, kell kolm tööle tõustakse ja südaöösel voodisse heidetakse.“
  
• „Niipea kui inimese kohta hakkab üht-teist selguma , tuleb uus sündmus, uus ajakeeris, mis näitab teda hoopis teises, eelmisega risti käivas valguses.“
  
• „Nad on elanud selles talus nagu vabahärrad, nagu maa vangid, ja selles ongi nende mälestus.“
  
• Tööd rügati teha nii, et veri küünte alt väljas.
  
• Mats juurdeles selle üle, kellele talu pärandada. Kas Karlile, kes ilmub tallu ainult südasuvel patseerima või Jürile või Taavetile? Vana Aniluige ja ta Jürist poja peremeheprobleemide sirgeksrääkimine. Nende rabelemise juhtimisohjade pärast lõpetab vallakasak, kes toob Jürile sõttamineku kutse
  
• Mats pidas tähtsaks ka haridust, seepärast saatisgi ta Karli linna õppima.
  
• Mats oli ehitanud kõik hooned: lauda, aida, keldri, vankrikuuri, kemmergu.Ta puhus nendesse küngastesse, rügas ja ehitas, maksis võlgu ja võttis uusigi. Ta oli kolmkümmend aastat vabaks ostetud talu peremees. Keegi ei võta mütsi ta ees maha, tema ei võta ka teiste ees, sest see aeg on möödas, kus paruni ees käidi kõverdi, külg ees, müts pihus ja kaabiti kintsu. Talud olid nüüd päriseks ostetud.
  
• Jüri pidas tähtsaks seda, et tal oleks võimalu ise naine valida, mitte et isa dikteeriks ette, kellele ta peab kosja minema.
  

TEINE TANTS: (Eesti iseseisvumine 1918)

• Talus polnud enam tõsidust, meelekindlust ja karskust. Taavet oli Matsiga võrreldes palju leebem ning ta pabistas talus toimuva pärast palju vähem
  
• „Vabadus on nende jaoks kõigepealt talu hea käekäik, ei enamat .“
  
• Käo ja Aiaste vahel käis võitlus, kumb talu parem on.
  
• „Nad elavad täiesti oma hobustele, vedurivankritele ja piiritülidele, omandikirg on ainus, mis neid tagant tõukab. Nad mõtlevad riidest, toidust, soojätkamisest ja veel ühests-teisest. Aga kui ajakeeris nõuab neilt natuke ajude liigutamist ja tähtsate otsuste tegemist, veeretavad nad niisuguse keerulise asja pigem teiste kaela..“
  
• „Ka viljamoolok nõuab ohvreid, lähemalt ja kaugemalt on alatasa kuulda, kuidas üks või teine allalaskja huugavasse trumlisse kukkunud ja masin õlesasi seas õnnetute püksiharusid või pintsakukäiseid välja sülitanud. Ta ei pea midagi eneses nagu meri, vaid jahvatab kõik ühesuguse ägedusega sasiks.“
  
• „Aiastel on naised alati meeste varju jäänud, lambaid püganud, ube kõdritsenud ja vaikselt hingusele läinud.“
  

• Taavet oli uhke ja ei tahtnud laenu kellegilt võtta ega paluda , seepärast tekkisid talle võlad. („Taavet pole sugugi kitsi mees, kui mängus on au, olgugi et on ise ajuti raskustes.“
  

KOLMAS TANTS: ( Saksa okupatsioon u. 1941-1944)

• “Tohutu rehepeksumasin on käima pandud, seda ei suuda keegi peatada, ja temast tuleb välja ainult sasi.”
  
• Maa ja vilja probleem.
  
• Küla oli töömeestest tühjaks jäänud, tööd kuhjusid üksteise otsa ning vallamajast anti aina uusi ja uusi normikõrgendusi.
  
• Jaanus „Ta soovib kõigest hingest head Eestile, mis on sama õnnetu ja väheste lootustega nagu ta ise. Ta armastab kodumaad nagu kiviaja inimene oma koobast . Kodumaa on tema jaoks lähedane, kallis inimne , kelle rõõmudele ja õnnetustele ta kaasa elab.“
  
• Arutleti selle üle, kas minna metsa, Soome või Saksa sõjaväkke. Oli saabunud vere ja vale aeg. Kõikjal luuras oht.
  
• „Veel on kodune õhtu, nad pole veel sõjavankri külge seotud nagu laadale viidavad mullikad. Aga see hetk läheneb, rabelgu ja sebigu nad lõa otsas nii palju kui jaksavad, lihuniku kantsik mõõdab neile oma osa kätte ega lase neil vankrit kraavi vedada.“
  
• „Viha ja kättemaksu masin töötab unnates ja keegi ei suuda ta raevu leevendada, veel vähem ära hoida, sest inimestes ja inimeste vahel on paljastunud hirmuäratav kuristik .“
  

NELJAS TANTS: ( Kolhooside loomine Eestisse 1941)

• Vilja peksmine oli sel aastal tavapärasest hiljem oktoobris .
  
• Oli kolhooside aeg. Kõik, mis kästi teha, tuli teha.
  
• Töökäsi on vähe ja traktoreid ei jätku.
  

VIIES TANTS: (1941-1952)

• Kolhoosi alguspäevade pinge on taandumas, elu on hakanud rööbastesse jooksma .
  

• Tare uks on lukus(varem oli see alati lahti olnud).
  

• Miili hoolitses talu eest.
  
• „Kas tema, Taavet Aniluik, polnud kõige õnnelikum siis, kui ostis endale Nuustakult esimese maniski, või siis, raugel juuniõhtul, kui otse ahastamapanevalt lõhnas värske hein ja ta südame põksudes esimest korda Roosi juurde laudalakka ronis?“
  
• Taavet oli saanud aukirja viljakoristuse eest ning riputas selle nüüd seinale.
  
• „Neil on elus oma tähendus ja ülesanne, kes selle unustab, sülitab inimeste juurtele . Nad teevad oma tööd vaatamata sõdadele, tulekahjudele ja õnnetustele, vaatamata kõigele, mis võib maad tabada.“
  
• Vanal aurukatlal on aeg ümber, nagu paljudel nendelgi, kes lõid korra tantsu ta ümber.
  
• „Möödub hulk aega, vahest koguni inimpõlv, enne kui uus seeme kannab rohket vilja, vanad mured ja kannatused lagunevad huumuseks ja läbi aja nagu selge allikavee osatakse uues pilguga vaadata elu põhja, kus särab allesjäänud, kuid teiseks saanud ilu.“
  

KESKSED TEGELASED:
Mats Aniluik-Ta pole taevast maa peale tulnud ingel , kohtus on ta käinud korra, sedagi tunnistajaks. Peremehe habe on aastatega halliks läinud, ta ise kühmu vajunud aga ta sõnad on ikka sama muutumatud nagu aastaaegade vaheldumine .Kahjuks unustavad need, kellele need sõnad mõeldud silmapilkselt ära. Kellegile pole tema õpetustega asja. Töötas talu mõisa käest vabaks, ostis vabaks, võitles talu eest kümne küünega. Leiab, et hobune on asi, mida peab hoidma rohkem kui inimest, sest ta ei saa kaevata. On ehitanud kõik hooned (aida, lauda, keldri, vankrikuuri, kemmergu), va elumaja , mis on isa ehitatud. Ta pole ei piiblitundmises ega rehkenduses tugev.Ta ei käinud ühegi seltsi juhatuses lorutamas.
Taavet Aniluik-Mats Aniluige noorim poeg, sihvakas , parasjagu kondikas, pikatoimeline, kuid mitte just rõõmsa loomuga. Ta on lapsest saati armastanud pliiditule ees peesitada ja vaadata, kuidas märg kuusehalg tükk aega kuuma käes vett välja ajab.Ta on söönud talutoitu ja joonud hapupiima. Ta on nagu pehkinud haavahalg, vibalik nooruk. Sai pärats Matsi surma Aiaste peremeheks. Taavet on juba poisikeste saati külarahvale kerglase mulje jätnud. Tal logiseb see kruvi, mis teisi kinni peab. Ta oli ka tore, elurõõmus, naljahimuline mees niipalju kui võimalik. Kui ta ennast ilusti riidesse pani, lipsu ette sidus ja halli sametkaabu pähe pani, oli ta nagu džentelmen. Vahel musitseeris Roosile (64). Ta on uhke mees, kelle turi ei nõtku kummarduma ega hääl paluma. Ta pole sugugi kitis mees, kui mängus on au, olgugi, et ise on raskustes. Mobiliseeriti Siberisse. Tagasi tulles mõistab, et on sama aegunud ja tarbetu kui katelgi, mille marki keegi ei tea. Tal pole enam kohustusi, tal tuleb vaid elada elamise ja enda pärast. Ta teab, et elu koosneb unistustest ja tahetest, ning mõlemad teevad ühevõrra õnnetuks, nõudes millegi muutumist või murdumist.
Jüri Aniluik- Matsi keskine poeg. Tal on piklik valge nägu, millelt ei või midagi kindlapiirilist välja lugeda. Tema arust on vaemate jutt selleks, et see kõrvust mööda lasta. Tal on targem ja tõsisem nägu ees kui mõnel teisel perepojal ümbruskonnas ja seda ei maksa unustada. vilistab, viisi küll mitte, selleks pole tal võimeid, vaid niisama meelemõnuks; lükkab kohustusi edasi, seni kuni häda käes ja siis on vihane . Tal on kinnine ning karm iseloom, mis pärast pole tal ka tüdrukutega vedanud . Ta ei ole elus Tartu kaubahoovist kaugemale saanud. Kõik ärritab ja vihastab teda äärmiselt. Tema arvamust ei ole kunagi küsitud, just nagu oleks ta mõni kõrvaline inimene, mõni päevaline, hulgus või koguni harjusk. Teda ärritab venna rahaküsimine kirja teel.Ta ei oska kannelt mängida ning mõnda peenemat tööd teha. Ta pole unistaja , kerglased mõtted on tema loomusele võõrad. Ähvardab rohkem, kui korda saadab ( kodust minema minek). Ta ei mõista nalja (vesi)ning pole unistaja. Kerglased mõtted on ta loomusele võõrad. Tema varanduseks on mõned riided, suitsuriistad, suupill (Karl kinkis , mängima pole õppinud). tahab ükskõik kuhu, peaasi, et ära kohast, kus pole inimväärikust, aga pole kusagile minna – sulaseks ei taha minna, pealegi pole sügisel sulasekauplemise aeg, poeselliks ei võeta, ei tunne keeli ega oska matat. Ta tunneb end iga päev alandatud, kuigi ei tea täpselt miks.Ta on jonnakas, uhke, kangekaelne . Ta sai sõjaväekutse.
Karl Aniluik-Matsi vanim poeg, kes ilmub tallu südasuvel paariks nädalaks patseerima, valge krae kaelas ja jalutuskepp käevangus. Ta ajab kõigiga lahket ja sõbralikku juttu , ei tee kellegil vahet ning ei põlga ära ka tööd, eriti varahommikust niitmist. Ta on tudeng , kes saadab isale pidevalt rahakirju ja teateid. (28)
Roosi- Taaveti naineja Soola Leenu sohilaps, kes on käre ja nõudlik.Tema tõmbas talus ohjad trammi. Loeb naiste ajakirja ja käib seltsimajas käsitöökursustel. Ta on noor nägus perenaine , oma võimete ja võimaluste tipul . Vahest kahtlustas Taavetit ( koolipreiliga tantsimine, ta totas end liiga usalduslikult mehe käsivarrele). Ta ei osanud mehega kuri olla. Ta ei võinud palju, kuid oma mehele meeldida ta võis, ja seda tegi ta kõigest hingest. Roosi oli õnnelik, kui mees talle musitseeris (64). Ta käib ise ka seltsimajas laulukooris, koorijuhi arvates on tale haruldane kõrge alt. Roosi on seltsimajas kauneim pärl, kes on elus paremaid päevi näinud ja austreid söönud.
Käo Paul- kidase jutuga mees, kelle on mõistus ka võrdlemisi kinnine. Pauli ja Aiaste vahel käis alati võitlus, et kumb parem on. Paul vaatab alati mehe kaela peale. Kui see tema arust täismehe mõõdu välja annab, siis alles tasub temaga tegemist teha. Kui ei, siis kuuleb ta peatselt Paulilt nii mõndagi halvustavalt. Pauli silmis on Taavet hale kergats , mingit pilli puhuv hampelmann. Paul teeb tööd vihase lõbuga, trotsiga, nagu keegi veel ei usuks, et ta on suuteline tugevaks, tõeliseks tööks. Töö ei paku isegi noores eas talle rõõmu, selle taga seisab sund. Ainult tüdruku lähedus paneb ta kiiremini liikuma, et ennast natuke paremas valguses näidata.
Jakob Lusiksepp- rahulik elurõõmus mees, kes on karsklane. Ta on ümara näoga ning jändrik.Ta on rehepeksugarnituuri masinist. Ta on küll karsklane aga piipu tõmbab siiski. Ta arvab , et inimesel peab elus paar pisikest rõõmu olema. Tal on tumedad hallinevad korralikult pügatud vurrud tugeva nina all. Ta pole enam noor. Ta sisetunne on hell -isegi ilusa ilma pärast tunneb ta muret.
Jaanus-masinist Lusiksepa noorem poeg. Ta on sihvakas, laia lauba ja sügavsiniste silmadega noormees , kes erineb oma isast nagu päev ööst. Ta sarnaneb mõne varsa, pullivasika või kutsikaga, kes on noorest peas ilus ja armas, kuid täis kasvades kaotab kogu oma võlu, nõtkuse ja jõu, muutudes puitunud , ilmetuks tarbeolevusks. Ta soovib kõigest hingest head Eestile, mis on sama õnnetu ja väheste lootustega nagu ta ise. Ta armastab kodumaad nagu kiviaja inimene oma koobast.Kodumaa on tema jaoks lähedane, kallis inimne, kelle rõõmudele ja õnnetustele ta kaasa elab. Koolis kutsuti teda Koljatiks, sest ta oli suure kondiga ja tugev. Mobiliseeriti.
Vilma - 18.a Sannakese popsi tütar, sihvaka keha, hallide silmadega tüdruk, pärit vaesest perest , kus leibagi on jaopärast.Meeldis Jaanusele , kes talle ka armastust avaldas.
Edgar- Taaveti ja Roosi poeg, kes oli ärahellitatud. Ta pole sügavmõttelisteks järeldusteks küps. Ta on elanud koolipoisi elu, üht-teist lugenud, paari plikat musitanud, kuiva toidu kõrvale sahhariiniga maguskas tehtud teevett joonud ja suusatamas käinud. Koolis kutsuti teda Taavetiks. Ta oskas pilli mängida, oli selle ande isalt pärinud. Käis poisikesest peale seltsimaja puhkpilliorkestris klarnetit puhumas ja vabariigi aastapäevadel võis teda näha hümnimängijate hulgas. Nad ei kakelnud Jaanusega kunagi, hoidsid alati kõiges ühte.Tal läks õppimine paremini ja ta aitas aeg-ajalt ka Jaanust. Mobiliseeriti.
Eedi- Aiaste talu sulane , es on tugev terve poiss.Veri vohab ta noores jõulises kehas nagu Palu veski pais . Eedile meelidis Maali.
Arvo Saaremägi-kolhoosi esimees, tugev maapoiss. Tal on harjumus käija pea maas , mistõttu temast jääb mulje, nagu oleks tal alatasa tuju nullis.Ta pole harjunud töö ajal ringi logelema, see piinab teda, tal on piinlik juhtida asja, millest keegi midagi ei tea ja millest paljud õiget nahka ei loodagi. Parema meelega teeks ta ise tööd ja vaataks pealt kuidas see õige kolhoosijuhtimine käib. Ta on oma asjaajamises küllaltki kohmetu ja pikatoimeline, vahel tundub talle, et inimesed naeravad seljataga tema saatust.Nagu one öeldud: „Kes tema pominast õieti aru saab, on ka , nagu ta on- üks kohatäide.“ Vilma tegi esimehe alati kohmetuks, ta tunneb, et ta liikmed on puust, keel köies ja pilk purjus . Kõikjal on ta tundnud ennast loll-õnnelikuna nagu köstri vasikas kellamehe kapsaaias. Ta on 19.a vana, töö pakub talle rohkem rõõmu kui juhtimine.
Vilma-nägus, natuke ninatark tüdruk, kes tantsibpeoõhtutel karaktertantse ja elab nagu kõik teised tüdrukudki, kelle pole südameasjadega just eriti vedanud. Ta on kade omaealistele, kelle keel lendab suukoopas kui süstik, kes ei jää naljatamisega ega musunorimisega jänni. Ta on kinni omaenda kramplikus kapslis, ei leia sõnu,murrab peas mõtteid nagu aiateibaid ja piinleb.Kõigil poistel, kellele ta silma viskab läheb halvasti. Küla jääb tühjaks, poisid kaovad, polegi, keda armastada .
Aurukatel- Ta pugib puid häbematul kombel , aga töö üle ei saa nuriseda.
MISSUGUST IDEED KANNAB TEOS?
Minu arust kannab teos ideed tööst ja selle muutumist ajas. Iga põlvkonnaga muutis midagi. Aurukatel tähistas teoses aega. Aurukatla jõudmine Eesti külla, toob endaga kaasa tapva kehalise töö järkjärgulise taandumise.