Taluelu - 19-20 sajand (0)

Talupere
Referaat
Pererahvas ja teenijad
Talud olid 19.- 20. sajandil Eestis väga erineva suurusega, maa-alad varieerusid ühest hektarist kuni mitmesaja hektarini. Põllumaa moodustas kuni 30% üldpinnast. Talupered olid samuti suured.
Kui võtta tollaaegne Mäe talu, seal oli maad 80 hetkarit ja sellest 26 hektarit moodustas põllumaa. Talus peeti nelja kuni viite houbust, lehmi 11-12. Selle talu pere oli kuueliikmeline. Kuna peremees juhtis valda, võttis ta talutööst harva osa, perenaine tegi vaid üksikuid kergemaid talutöid. Peremehe poeg juhtis talutöid, tema naine toimetas kodus- valmistas süüa, talitas loomi teeniatüdruku abiga. Põhilise töö tegid ära kaks aastasulast või sulane ja tüdruk. Suvel olid veel päevilised ja karjane . Tööjõudu saadi popside ja vähese maaga teenijate hulgast, kes enda maal töö tehtud saades läksid appi taluperele.
Oli ka peremehi , kes oskasid endale valida odavat tööjõudu. Oli ka selliseid peremehi, kes võtsid enda juurde elama- andis peavarju, mattis ja põetas. Hoolealune pidi iga kuu kolm või viis rubla matuse kuludeks andma.
Paljudel taludel oli püsiva tööjõu jaoks ehitatud ääremaadele väikesed majakesed, kus said püsisulased oma peredega elada. Selliseid inimesi, kes elasid neis sulastemajades, nimetati alarahvaks, alameesteks ja alanaisteks.
Töötavate inimeste koosseis ei olnud aga püsiv, kuna täienes pidavalt noortega. Nad asusid tööle sulaste ja teenijatüdrukutena peamisel sellepärast, et neil polnud õppimisvõimalusi või ei leidnud muud tööd. Need ametid olid kõige halvema väljavaatega, kuna tööpäevad olidi pikad ning rasked ja töötingimused polnud head. Kuid sellest kategooriasat lahkus ka palju inimesi. Mõned leidsid tööd saeveskites või mõnes muus väikeettevõttes. Kui sulane ja teenijatüdruk abiellusid, hankisid nad endale mõnikord popsikoha, harvem suudeti hakata pidama väikest rendikohta. Kui talupere poeg või tütar abiellus teenijaga, oli see häbiasi. Näiteks kui peretütrel oli valida vabrikutöölise või sulase vahel, ei tohtinud ta valida sulast .
’’Sulase’’ ja ’’ teenija ’’ asemel kasutati nimetusi ’’poiss’’ ja ’’ tüdruk’’. Neid hüüti talu nime järgi, näiteks kui talu nimi oli Kiira , siis sulast hüüti Kiira poiss.
Teenijaid palgati kevadeti. Külades elavaid inimesi, keda arvati, et lähevad taludesse teenima, kutsuti peremehe poolt mõnikord külla kus tehti neile ettepanek töötamiseks. Kui kaup sobis, löödi käed kokku. Selle peale tegi peremees mõnigi kord liigud- tõi lauale pudeli viina või veini.
Kõige rohkem tehti sulaste ja teenijatega kaupa laadapäeval või kõrtsides. Kevadisele jürilaadale tuli rahvast kokku kogu kihelkonnast. Laat kestis poolteist kuni kaks päeva. Paljud teenijad, kes olid kursis peremeestega ja teiste teenijatega, esinesid sobitajatena. Peremehele kiideti tulevase teenija tarkust, jõudu, oskusi, sõnakuulelikkusst ja muid voorusi. Sulastele aga selgitati pererahva häid omadusi: lahkust, viisakust, talus tavaks olevat lühikest tööpäeva ja teenijatele pakutavat sööki. Kaubasobitajad said peremeestelt head tasu. Töölepingute sõlmimine oli suusõnaline. Lepiti kokku töötamise ajas ja saadavas palgas.
Sulased ja teenijatüdrukud palgati aastaks või suveks- jüripäevast mardipäevani. Harva lepiti kokku muudeks ajavahemikeks.
Ülemöödunud sajandi lõpul sai teenijatüdruk palka 20-35 rubla aastas. Sellele lisandus mõni riideese. Täiskasvanud sulase aastatasu kõikus 40-50 rubla vahel. Esimest või teist aastat sulastena töötavate noorte poiste töötasu oli täiskasvanute omast 35-40 protsenti madalam. Töö suhtes täiskasvanutel ja noortel vahet ei tehtud. Eesmärgil võeti parema meelega vanemaid, 14-15 aastaseid poisse ja tüdrukuid.
Suviline
Suviliseks käisid põhiliselt vabadikutüdrukud. Naised lastega käisid vähem, nemad töötasid enmasti päevalistena.
Suvline oli viljapalga peal, saadeks kaheksa vakka teri- neli vakka rukist , kolm otra ja üks nisu.
Suviline palgati kõrtsis, pärast küünlapäeva. Kui peremees lepingu lõppedes kutsus sulast jõulupühadeks külla, tähendas see seda, et tahetakse teiseks suveks samuti tööle.
Suviline pidi tegema kõige raskemat tööd. Kevadel mindi põllule, kus pidi hobuse järel käima. Õhtul pärast põllul käimist pidid nad perenaisel aitma lehma lüpsta ja loomi sööta. Suviline ärkas hommikul esimesena ja õhtul viimasena peremehega koos niitis. Viimasteks töödeks oli kartulivõtt ja kõrre kündmine. Sügistöödega taheti valmis saada mihklipäevaks, siis maksti ka suvilisele. Peremehed maksid väga erinevalt, osad panid koti kuhjaga täis, teised aga voolisid külmitu tasaseks.
Mõnes talus töötasid terve suve päevalised. Selle arvel palgati sulaseid ja teenijaid vähem. Päevalistele maksti palka vaid nende päevade eest, mil ta töötas. Päevalistena töötasid need, kel ei olnud võimalik sulaseks minna. Päevapalk oli rukkivili. Päevi tuli peremehele teha ka hobuse kasutamise eest.
Enamikus taludes, kus kasutati võõrast tööjõudu oli teenijate eluruumiks üks suurem üldiseks otstarbeks kasutatav tuba- peretuba. Mööblina oli seal perelaud, mida kasutati söögilauana. Selle ümber seisid pingid , vahel ka toolid . Seinale oli kinnitatud pikk riidevarn, seal rippusid tööriided. Talvekuudel oli peretuppa paigutatud vokid, viipsik, kääripuu ja kangasteljed, et kedrata ja kududa lõnga. Peretoas olid ka teenijate voodid- lihtsad puust magamisasemed. Toas seisid ka teenijate isiklikud asjad. Need olid kohvritesse või kastitesse pakitud ja seisid enamasti akna all, seina ja voodiotsa vahel või lihtsalt voodi all.
Seal elasid enamasti need sulased ja teenijatüdrukud, kes töötasid talus kogu aasta. Suviliste magamisasemed olid aitades või lakkades.
Rõivastus
Laialt oli levinud kodune kangakudumine . Kooti takust ja jämedat linast riiet suvisteks rõivasteks ja viljakottideks, peenemat linast aluspesuks, voodi- ja laudlinadeks ning aknakardinateks, villast riiet pealisriideks, ülikondateks, naiste seelikuteks.
Kangaid kooti kindlast järjekorras: Ühel talvel kedrati lõnga, millest kooti järgmisel talvel kangas , millest valmistati voodilinad. Linast kangast kooti kuni kümme küünart päevas. Kangast pleegitati lumel . Voodi magamiskotid kooti triibulised.
Sokid, kindad ja sukad kooti käsitsi. Seda õpetati tüdrukutele juba nooreseas. Õmblemine oli aga rändrätsepate töö. Neid telliti ka kojuu ja lasti õmmelda kogu perele.
Meeste pemiseks talviseks töörõivaks olid villased pikad püksid, kuub ja vest. Lisaks kanti pööratud kraega kampsunit- seda sai kanda ka vesti all. Jalatsid olid pastlad ja jalarätid. Pealisrõivaks kanti töö juures lambanahkset kasukat. Käes olid villased kindad, külma ilmaga ka kaks paari. Peas kanti lambanahkset läkiläkit. Töörõivaid kanti viimase võimaluseni.
Naised kantsid talvel villast seelikut, külma ilmaga kahte. Lisaks kantsid nad kampsunit ja meeste pintsakule sarnast ülejakki. Jalatsiteks olid samuti pastlad. Suvel oli naistel takusest või jämedast linasest riidest särk. Särgi ülemien osa tehti linasest ja alumine takusest kangast. Pikkus oli allapoole põlvi. Kaelaava oli lõigatud T-kujuliselt. Meeste ja naiste särgid olid ühesuguse lõikega.
Töörõivana kasutasid teenijad takust seelikud . See ei olnud valge valid triibluine, et ei määrduks kiirelt. Talu andis kasutada jalarätid. Töö juures kantavad pastlad ostis sulane ise või andis need peremees. Pastlaid kanti viimase võimaluseni.
Toidud talus
Talus söödi kolm korda päevas. Tööpere pidi põllult koju tulema , sööma ja tagasi põllule minema ühe tunniga. Kui töökoht oli kodust kaugemal, viis peremees või perenaine hommikuse toidu tööperele järele; lõnasöögi pidi ära viima karjapoiss .
Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt.
Peamised toiduained- rukkijahu , tangud, odra - ja nisujahu, herned , kartul , löss, soolaliha - olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku.
Leib
19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini . Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja kätte hapnema. Õige aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis ei ajanud end enam ülesse, vaid pragunes. Siis tuli tainast sõtkuma hakata. Leiba ei tohtinud kasta palja peaga, et juukseid sisse ei satuks . Selleks et tainas kätele kinni ei jääks, raputati peale jahu ja pandi mõhele kaas peale.
Ahju kütmiseks kasutati kuusehalgusi, mis põlesid kiiresti. Leivad pandi ahju leivalabidaga- pika varrega puulabideas. Enne seda pidi ahjupõranda puhtaks tegema ja kuumust kontrollima. Kui oli vajalik kuumus olemas, pidi käed veega märjaks tegema, et taignatükist labidale pätsikest vormida. Kui pätisd olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette.
Reheahjuks küpsesid leivad kaks kuni kaks ja pool tundi. Küpsust kontrolliti leiva põhjale koputamisega. Ahjust välja võetud leivad pandi mõhe kaanele või lauale, niisutati pealt ja kaeti riidega kinni.
Leiba peeti pühaks, seda ei tohtinud maha pilduda ega leivaraasule peale astuda. Pätsi ei tohtinud panna lauale lõigatud ots ukse pool. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti. Võõrale leiba andes , lõigati leival otsad ära. Kui oma pere sõi, anti leivanukid tütarlapsele, et tal kasvaks ilusad rinnad . Leivapätsi ei võinud lauale selili panna, kuna siis võis pereema ära surra.
Paljudes peredes lõikas peremees ise leiba.
Kartul ja soolasilk
Kartul kodunes ülemöödunud sajandi keskel. Taludes söödi reheahju tuhasel põrandal küpsetatud kartuleid . Küpsed kartulid pandi sõela või mati sisse, õues puhuti kartulitelt tuhk pealt ja pandi sama nõuga lauale. Kõrvale söödi soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Tagakambris söödi jõukamades peredes paksupiima, mis oli koorega segatud, või pandi kartulile võid peale. Perelauale seda ei pandud. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu oli soola lisatud. Tagakambri jaoks panndi pannile lihalõike. Koorituid pannikartuleid tehti harva.
Teine levinud moodus kartuleid süüa oli koorega keeta . Selleks oli vaja kartul puhtaks pesta ja panna patta keema , lisades soola. Värsked kartulid pandi kuuma vette, vanad pandi külma vette. Kui kartul oli pehmeks keenud, kurnati vesi välja ja pandi ilma kaaneta pada tulele, et kartulid kuivaksid.
Peamine kartulikõrvane oli soolasilk. Igaüks võttis laualt silgu sabapidi ja lõi silgu sabapidi vastu kausiäärt, et sool maha rapuks. Peale hammustati kartuloit. Silku söödi ka sedasi, et pandi koos kartulitega keema või asetati kuumade kurnatud kartulitele.
Kaalikas , supp ja käkk
Sügisel pandi tareahju naereid ja kaalikaid küpsema. See oli karjalapse töö. Kaalikaviile pandika kartuli-tangusupi sisse, mida keedeti katlas. Kartuli-tangusuppi keedeti rohkem, kui tangusuppi. Seda sellepärast, et see oli toitvam ja tangu läks suppi vähem. Kuna tangud vajusid põhja, oli supil tihti kõrbemaitse juures.
Mulgimaal keedeti tangusupis odrakäkke. Selleks võeti supileent, lisati munad, segati juurde nii palju odrajahu, et saaks käte vahel vormida käkid. Kui käkid pinnale kerkisid, olid need valmis. Pärast seda pandi need kaussi tahenema.
Kört, kaerakile ja kama
Tihti keedeti jahukörti, selle segamiseks kasutati mända ehk pudrupöörist. See keedeti vee sisse. Vee keema minnes, pandi jahu vette, samal ajal mända pöörates, et jahu tükki ei läheks. Odrajahust keedeti paksuputru, sellele pandi vahel peale võid. Kõige enam tehti tanguputru, mida toodi iga laupäevõhtu lauale.
Sageli söödi kaerakilet, mis valmistati kaerajahust. Sõelumata jahu pandi leigesse vette- moodustus paras puder . See pandi hapnema. Kui kestad pinnale kerkisid, lasti puder läbi sõela või riide ka pigistati kuivaks . Läbikurnatud leem pandi patta keema. Kile keedeti niikaua , kuni see paksenes.
Mulgi perenaised tegid kama. Selle valmistamine nõudis vähe aega. Hapupiima sisse oli vaja segada kamajahu . Jahu ei võinud jääda tükki. Valmis kama pidi kohe sööma. Kamajahust sai teha veel kamakäkki. Seda tehti rõõsa piima sisse.
Õlu, taar ja kohv
Traditsiooniline jook oli õlu. Õlletegemise eest pidi hoolt kandma juba vilja tuulamse ajal. Paremad viljad pandi kõrvale. Jaaniks tehti heinataari. Mihklipäevaks ja jõuludeks tehti õlu. Lisaks oli palju sündmusi, kus õlleta läbi ei saanud, näiteks matused ja pulmad .
Õlle tegemine oli pikk protsess, mis algas linnaste valmimisega. Õlle tegemiseks oli tarvis mitmesuguseid riistu ja anumaid.
Naistele meeldis tarr. Kui õlle jagu oli välja lastud , valati virde peale vett. Taari tehti odrajahust ja keedetud kartulitest. Soolasemale toidule püüti pealeruupamiseks valmistada taari.
Kohv oli külaliste tarvis, vahel harva keedeti ka pühapäevahommikul pere jaoks. Jõukamates peredes olid kohvimasinad . Harilikult keedeti seda pajas . Kohvi joodi piimaga, suhkrut käepärast polnd.