Stilistika ja reklaamtekst III (0)

3. loeng
Kujund kui markeeritud keelend. Kõla-, kõne- ja lausekujundid . Piltkujundid. Meediateksti analüüs
Kunstilise võtte eesmärk on üllatada – harjunud ettekujutusi võõritada, sõnade kulunud tähendusi elavdada . Ootamatu sõnastus või varjatud mõte tekitavad mõistatusi ja aeglustavad taju. Tähelepanu pöördub väljendusviisile, kus peitub sisu võti.
Konkreetsus ja meelelisus on kujundliku keelekasutuse peamine eesmärk.
Kõne-, lause- ja kõlakujundeid iseloomustab üks tunnus: iga kujund on mingis mõttes hälve tavapärasest keelekasutusest , seoste loomine niisuguste nähtuste vahel, mis tavaliselt kokku ei kuulu.
Kõnekujundid
Lausekujundid
Kõlakujundid
Epiteet
Võrdlus
Troobid :
metafoor
metonüümia
hüperbool
litootes
isikustamine
sümbol
allegooria
paradoks
oksüümoron
sünesteesia
eufemism
perifraas
Poiss lippas kui jänes.
Konkreetne, meeleline
Inversioon
Ellips
Lausekatkestus
Kiillause
Rinnastuslik lühiühendus
Asündeton
Polüsüneton
Kordused
Retooriline hüüatus
Retooriline pöördumine
Retooriline küsimus
Kliimaks
Antikliimaks
Antitees
Parallelism
Metsa läksin ma ja metsa läksid sa.
Lausekonstruktsiooni taotluslik paigutus
Alliteratsioon
Assonants
Riim
Regivärsiline rahvalaul .
Häälikuline kokkukõla
Poodi toodi moodi
Kõnekujund hälbib harilikust erineva, ülekantud tähenduse poolest
Lausekujund hälbib lause erilise struktuuri poolest
Kõlakujund hälbib häälikute tavatu esinemissageduse poolest
Kujundlikkuse põhiteesid

Kujund on markeeritud keelend. Oma olemuselt ei ole kujundlikkus keele eriomadus

Kujundlikkus eeldab alati tavalise ja tavatu suhet. See avaldub alateadlikus ja teadlikus võrdluses

Kujundlikkus esineb keele kõikidel tasanditel: foneetilisel, morfoloogilisel, leksikaalsel ja süntaktilisel tasandil. Eri sagedusega ning omapäraselt rakendavad kujundlikkust kõik keele stiilid.

Kujundlikkus on üks arvukaid mehhanisme , mis tagab keele toimivuse ja tõhususe.
I Kõnekujundid kujunevad sõnade väljendite kunstikavatsusliku suhestatuse tulemusena, nende kasutamisel ülekantud tähenduses.
Epiteet on kaunistav , kirjeldav täiend, väljendab põhisõna omadust, tunnust, kõneleja emotsionaalset suhtumist . Nt Põlismetsa järv on sügav, ohurikas; / mustav on ta põhi, saladuslik ta süle (K. E. Sööt).
Pealtnäha Reformierakonna suure esimehe ja nüüdse euroametniku Siim Kallase maavillane variant, pisut küborglik, liikumatu pilgu ja lõputu, ent selge jutuga. (EE 8.03 Barbi Pilvre Ansipist)
Haritud rahvas, tõhus majandus, lihtne riik. (valimisloosung)
Püsiepiteedid on klišeelised ühendid, rahvaluules nt leinav lesk, Kalevite kange poeg, armsad kuulajad
Võrdlus – kõrvutatakse midagi või kedagi ühistunnuse alusel sidesõnade kui, nagu, otsekui, justkui ja oleva käände abil
Mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar (M. Under). Linn all orus paistis nagu peopesal. Ta tuli õhetava ja kaunina kui kevadhommik.
Endine Tartu linnapea Ilona Merzin on leidnud, et Ansip on nagu isa – toetav ja julgustav. (EE 8.03.2007 Barbi Pilvre)
Eesti on nii tugev, kui on tema kõige väetim kodanik
Troop on piltlik võte väljenduse mõjuvuse saavutamiseks (tropos kreeka k – pööre, suund; sõnade tähenduse ebatavaline seostamine). Troobis on sõnad ebatavaliselt, semantiliselt kaheplaaniliselt seotud. Kõik järgnevad kõnekujundid on troobid.
Metafoor ehk ülekanne on ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste, tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujundite asemele tuleb uus. Metafoori iseloomustab öeldu ja mõeldu lahknemine . Nt kuusirp ( taevakeha ), lainete turi (laineharjad), vaimuhiiglane ( suurte vaimuannetega inimene), tähtis nina ( esileküündiv inimene), pealkiri „ Ninad mullast välja“ (Postimehe ajakiri Arter 17.03.2007 lillede tärkamisest) – VÄLINE SARNASUS.
Sõnaliigiliselt võib metafoor olla nimisõna: perekonnapea, rahvuslik ärkamisaeg; tegusõna: mõtet seedida, kellegi ees roomata; omadussõna: selged õlad, nutune ilm, madal meeleolu; määrsõna: lained rulluvad laisalt randa. Ülekantud tähendusele viidatakse vahel ka jutumärkidega: Minu esimesed „triibulised“ E. Vilde. NB! Ei tohi liialdada!
Metafoori alaliigiks on metafoorsed fraseologismid: nt hambasse puhuma.
Metafoorid on keelde tulnud, et kirjeldada uusi mõisteid vanade abil.
Harima , maa harimine; lõng, mõttelõng
Metonüümia ehk ümbernimetus on mingi asja või nähtuse nimetuse asendamine ajalise, ruumilise, põhjusliku vms suhte alusel ebatavalise piltliku nimetusega. Ühe nähtuse, mõiste, eseme või isiku asemel nimetatakse teist, mis meie teadvuses on lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, esemest, mõistest või isikust. Nt keskaeg uskus nõidust (ajastu-inimesed ühendatud), võistluse võitis Rootsi (maa esindaja-riik ühendatud), põld on küps lõikuseks (pinnase ja katte ühendus), loeme Tuglast (autori ja loomingu ühendus), kogu klass võttis võistlusest osa (ruumi ja kasutajate seos), raud (mõõk sõjariistana), vene keel on suus, hea käsi, terav keel ( kehaosalt loodule).
Hüperbool ehk poeetiline liialdus on kirjeldava asja iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine, mingi otsustuse, väite või tunnuse ülepakkumine. Nt Miljoneid aastaid ja enamgi valmib üksainus mõte. / Triljon kirge vajab tekkimiseks vaid murdosa sekundist (A. Alliksaar); nii pime, et ei näe sõrme suhu pista; nii kange nälg, et malk kargab maast üles; asi nii hull, et nuta kas või vene keeles; nii tunnevad tuhanded, mõtlevad miljonid
Litootes ehk poeetiline vähendus on hüperbooli vastand. Nt Sügisetuul / raputab puul / küürutab kõveral kõrrel / kui sandike! (J. Liiv); Oh ma vaene Koidula, / varsti ussitoidula! (A. Vihalem ); mis nüüd mina, väikene inimene, selle kohta ikka öelda oskan
Väljendid teosammul käima, imepisikene
Isikustamine ehk personifikatsioon on elava olendi omaduste või tunnuste ülekandmine nähtustele, esemetele, mõistetele. Päike irvitab soo peal, majad vahivad üle lagendiku, emake loodus, öö võttis linna oma hõlma, tuulesellid; ja me läheme läbi mere / mis tõuseb me vastu tige (PE. Rummo)
Sümbol ehk võrdkuju (kreeka k – märk, tunnus) on stilistiline termin, kus üksiku ja konkreetse kaudu väljendatakse üldist. Nähtuste, eseme või nähtusterühma tähistamine piltlikult mingi muu nähtuse või esemega, mis antud eset meenutab. Nt J. Krossi romaan „Taevakivi“. Mõtlemiseks sümbolpealkirjad: J. Liiv „Vari“, A. Kitzberg „Libahunt“
Allegooria ehk mõistukõne on abstraktse mõiste esitamine piltlikul, asjastatud kujul, nähtuse esitamine mõistu. Nt Eesel rumaluse, lõvi julguse ja jõu kehastusena,
kohtumõistmist kujutatakse allegooriliselt naise kujul, kel on silmad seotud ja kaalud käes, lootuse allegooria on ankur
Paradoks – vastuoluline ja ebaloogiline, isegi absurde väide, lühike, tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele vastuolule vaatamata tõde. Nt vanasõna tasa sõuad, kaugele jõuad; elu on liiga tõsine, et seda surmtõsiselt võtta.
”See, kes jõudu kasutab, näitab oma nõrkust.” (R. Tagore)
Oksüümoron – mõttekas mõttetus, tähenduslik vasturääkivus, stiilikujund, milles ühendatakse pealtnäha ühendamatud mõisted nii, et tuleks välja nähtuste paradoksaalne iseloom. Nt õnnelik õnnetus, helisev vaikus , olemise talumatu kergus, õpetatud loll, mittemidagiütlevalt paljulubav, valge pimedus, elav laip , kõik ja ei midagi
Sünesteesia on eri meelte aistinguid märkivate sõnade ühendamine. N päike kõliseb (nähtav ja kuuldav ), vihmajärgne leige lõhn (temperatuuri- ja lõhnaaisting), karjuvroosa kleit.
Paradoks – vastuoluline ja ebaloogiline, isegi absurde väide, lühike, tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele vastuolule vaatamata tõde. Nt vanasõna tasa sõuad, kaugele jõuad; elu on liiga tõsine, et seda surmtõsiselt võtta.
Ümberütlus ehk perifraas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes. Nt Lauluisa , Kirjaneitsi. Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale / ja Munamäe metsalt, murult / käib lahke Soome laheni?“ (M. Veske ). Ümberütlus on mõistatuste lemmikkujund: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline, ilma nõela pistmata .
Sõnakeeld ehk tabu (Issand; Põrguvürst; härra direktor – mitte Ants või Maali). Eufemism on pehmendav, ilustav või ümberütlev väljend ebasündsa või ebameeldiva asemel. Nt öeldi hitlerliku sõjaväe taganemise kohta Saksa meediakanalites rinde õgvendamine, vanaduse kohta auväärne iga.
Iroonia ehk pilkav teesklus, kui üteldakse ühte, kuid vihjatakse vastupidisele. Meie Mikukesel rasked päevad! (K. E. Sööt) Iroonia võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini.
II Lausekujundid ehk figuurid kujunevad taotluslikult eripärase lauseehituse või –tähenduse tulemusena. Tavapärane lausejärjend alus – öeldis – määrus – sihitis
Peeter nägi Reigi rannas merikotkast.
Tavapära erineb
Inversioon ehk ümbertõstmine on eeskätt luulekeele võte. Nt Näe, alla aia teiba … Ennäe koduküla mu postipoiss … Inversioon on ebatavaline sõnajärjestus.
Terviklikkuse häired
Elliptiline lause tähendab mõne lauseliikme, tavaliselt aluse või öeldise väljajätmist. Ellips on kergesti juurdemõeldava või väheolulise sõna või sõnade väljajätt lausest, ilma et tähendus muutuks. Nt Kes ees, see mees.
Lausekatkestus – lause jäetakse tundeseisundi tõttu lõpetamata. Nt. Arvad? Kas ma ikka tõesti …
Kiillause ehk parentees – lause tervikusse kiilutud seletus, märkus, täpsustus, jääb lauses ühildumata. Nt. Olen arvanud, et eriti pikem ajalooline teos peaks (muidugi ikka siis, kui mina selle autoriks olen!) olema põhiliselt realistlik . J. Kross
Rinnastuslik lühiühendus – tseugma – öeldisega ühendatakse ühte lausesse sisult sobimatud ja vastuolulised alused või sihitised. Nt. Päike ja õpilased tulid välja.
Hakklause ehk anakoluut – seostumata, katkendlike mõttejätkude ühendus ühes lauses. Nt. Ma ei ole muidugi kindel … aga ikkagi … milleks just mina … eksitus ehk … absurdne olukord.
Sidesõnastuselt hälbiv
Sidesõnakus lauseosi ühendavate sidesõnade tajutav paljus . Nt. … rääkimata ristimismaksust ja matusemaksust ja laulatusmaksust ja mahakuulutamismaksust ja ligemale sajatiinuselisest kirikumõisast ja rukkist ja otradest ja kaertest ja linadest ja õlgedest … (J. Kross)
Sidesõnatus sidesõnade puudumine või nappus lauses. Nt. Tume mürin metsa taga, pilved kogunevad, koonduvad, kuhjuvad, esimesed piisad langevad tolmu.
Kordustega võimendatud lause
Kordused on stiilivõte, kus ühesuguse sisuga sõnad, sõnarühmad, laused või lõigud esinevad uuesti. Kordus toonitab, rõhutab.

Struktuurne kordus
Lihtkordus - Köitke kinni ta silmad, köitke kinni!
Anafoor ehk alguskordus – Õppida raamatutest. Õppida elust. Õppida õpetades.
Epifoor ehk lõpukordus – Vesi pikka piima jätku, / aganad on leiva jätku, / kaevukook on kalja jätku.
Epitseuksis ehk kõrvutine kordus – Ah kui ni palju, nii palju ei sajaks…
Pöördkordus – Ots tuleb, tuleb ots.
Põrkkordus – lause või värsi lõpus ning järgmise alguses kordus. Mõistmatu on mõtteleda, / mõtteleda, ütteleda.
Parallelism – teisendav kordus Nt. Varna küljes teise valu, aia küljes teise haigus.
Refrään

Tähenduslik kordus
Pleonasm (kreeka k – ülearusus) - samatähenduslik kordus Nt. Mis ilus, mis kaunis, mis kena! ja tautoloogia – tähenduslik liialdus Nt. kunstlik tehiskaaslane, juhuslik kokkusattumus
Tüvekordus erinevates tuletistes ning käände- ja pöördvormidega. Nt tegematuks tehtud teod, õnnega õnnestatud õnnelikud
Kumulatsioon ehk kuhjum – sama tähenduspiiri sõnade massiivne kogum. Nt. Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele. Karavellidega, galeoonidega, galeeridega, galeassidega, fregattidega, parklaevadega, prikkidega, brigantiinidega, pargastega …. (J. Kross)
Vormi ja sisu vastuolu – retoorilised laused
Retooriline hüüatus on hüüdlause vormis tunde- või suhtumisväljendus. Nt „O tempora , o mores!“ hüüatas Cicero.
Retooriline pöördumine ehk poeetiline üte, tundeline pöördumine loodusnähtuste, eemalviibijate vms poole. Nt. „Otsus, mille te teete, tulgu – aidaku kõik jumalad“ – neile kasuks,“ lõpetab Demosthenes oma filipika .
Retooriline küsimus on stiilivõttena esitatud küsimus, millele ei oodata vastust.
L. Meri küsib oma kõnes Saksamaa taasühinemise 5. aastal: „Ja kui ma täna kuulen , kuidas nii mõnigi poliitik väidab, et Euroopa taasühinemine on liiga kulukas, siis küsin ma neilt , kui palju oleme oma ajaloos pidanud maksma ainuüksi selle ühtsuse puudumise eest?“
Kliimaks on astmeline tõus, mis reastatakse intensiivsuselt üha tugevnevaid sõnu või väljendeid. Nt Rääkimine hõbe, vaikimine kuld .
Nt L. Meri 1995. aasta poliitiline avaldus: „See ei ole ainult ühe ministeeriumi asi. See ei ole ainult valitsuse asi. See on kogu rahva asi, sest võim ja võimukandja on rahvas.“
Antikliimaks on astmeline langus, kliimaksile vastupidine kujund.
Tiigrihüppest võib kujuneda konnahüpe, võib-olla isegi pime mutihüpe.
Antitees ehk vastuseade on stilistiline figuur , kus kujukuse suurendamiseks on teravalt üksteisele vastu seatud vastupidised mõisted või mõtted. Mõtte teravdamine. Nt „Olla või mitte olla?“ küsis Hamlet retooriliselt. Lause ajaloost, mis on ajahambale hästi vastu pidanud: „Kuningas on surnud! Elagu kuningas!“
III Kõlakujundid põhinevad kahe või enama sõna, hääliku, häälikuühendi kooskõlal. Heakõlalisust nimetatakse eufooniaks, ebakõla kakofooniaks.
Algriim
Alliteratsioon on sama kaashääliku kordus. Assonants on sama täishääliku kordus.
Ajast karmist, kaunist ja kallist. ( Ralf Parve luulekogu pealkiri)

kolmekordne algriim (alliteratsioon ja assonants);

algriim seob fraasi tervikuks (pearõhulise silbi vokaal a sarnastab);

käändelõpp –st sarnastab ja seob;

kolm omadussõna on i-tüvelised;
5) sõnavälde gradatsioonis Ajast I v karmist II v, kaunist III v ja kallist III v.
6) sõnaliigiliselt: nimisõna, omadussõna, omadussõna, ss, omadussõna;
7) kujuneb sünonüümsussuhe: karm → kaunis kallis;
8) karm negatiivne, kuid kaunis ja kallis positiivne.
Häälikuline külg on kooskõlas sisuga. Häälikud iseenesest ei ole ilusad ega inetud . Häälikutel puudub iseseisev tähendus.
NB! Tüüpilisi soovimatuid kokkukõlasid

käändelõppude kuhjumine : tollel masinal kirjutamisel peab veel tähele panema …

mitmuse 1. ja 2. pöörde lõpp ja isikuline asesõna koos: tulete te tegelikult …

morfoloogiliste tunnuste, sidesõnade jm kombinatsioonid: lindude esimene kevadine kuulmine, pööning ja pingid, Aga mida sa sõbraga ka räägid?, õpetaja ja jaamaülem, õpetati ja näitlikustati vääriti, Oli tulekuid ja minekuid, kuid kuidas kõik ikkagi oli?
Valged võidavad!
Nt 18. sept. 2001 Eesti Päevalehe pealkiri „Rüütel rühkis esimeseks“
Riim on sõna või sõnaosade reeglipärane kordamine, kahe või mitme värsirea kokkukõla, ühtesattuvus. Nt „ SAPARD saabub, mure laabub,“ kõlab põllumajandusministri loo pealkiri 10.06.01 Postimehes.
Onomatopöa ehk helijäljendus põnnadi-põnnadi, mull-mull-mull, karplauhti.
Anagramm ehk tähemäng, teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikute või silpide ümbertõstmine. Nt Ilmar Laabani sõnamäng Juhan Liivi nimega: Hilja, vinu , / nuhi vilja, / vihja linu / hilju, vina … / (Ahjul viin .); Uno Laht – onu Thal
Paragrammid ehk näivad teisiti- või väärkirjutised, kus väljendites tõstetakse ümber (A. Alliksaar „Alternatiive“) või asendatakse üksikuid häälikuid või silpe, loomaks üllatavaid kõla- ja tähendusseoseid (A. Ehin „Kimbuke sinilolli “).
Nt Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi? / Kas minna lootuseta või loota minemata?
Piltkujundid
Tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mitmetäheliste sümbolite tarvituse või kirja ning pildi ühendamisega taotletakse kunstilist mõju
Akrostihhon – värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi sõnu või nimesid .
Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge
Meeled tuultele valle
Uued vood vaotuman palge
Süda sädemaid kalla
Tuli neelab kõik alla
Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa
Andrus Rõuk 1981
Piltluule – liidetakse kirjapilt ja kujutatav pilt, mõeldud rohkem silmadele ja mõistusele kui kõrvadele. Nt Aleksander Suumani „Hea“
Hea
Seen Suur Sirmik
Võta väike haldja -
r
a
hva
s
v
a
r
j
u
Konkreetne luule – kirjapildijoonistused, piltluule asetseb luule ja kujutava kunsti vahepeal : kui pilt on mõeldud teksti tähendust toetama , on teos rohkem luulekeskne; kui tähemärgid või tekst on vahendiks pildi loomisel, on eesmärgiks kujutav kunst . Nt. Raul Meel „Oi!“ (hüüumärgid kahes rühmas; moodustavad suure hüüumärgi)