Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Stilistika ja reklaamtekst III". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kõla, väljend, metafoor, retooriline, kujundlikkus, kunst, kliimaks, omadussõna, lauses, paradoks, kõnekujund, lausekujund, kõlakujund, piltlik, ütlus, kross, jätku, lausekujundid, kõnekujundid, inversioon, alliteratsioon, assonants, hüperbool, allegooria, kokkukõla, terav, poeetiline, öeldis, üte, algriim, kaunist, markeeritud, keelendParadoks- vastuoluline ja ebaloogiline, isegi absurdne väide, lühike, tuumakas ütlus, mis sisaldab üldistust ja näilisele vastuolule vaatamata tõde. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Oksüümoron- ,,mõttekas mõttetus´´ stiilikujund, milles ühendatakse pealtnäha ühendamatud mõisted nii, et tuleks välja nähtuste paradoksaalne iseloom. Nt õpetatud loll, olla mittemidagiütlevalt paljulubav, hullult tark, hirmus ilus, karjuv vaikus. Eufenism- pehmendav, ilustav või ümberütlev väljend ebasündsa või ebameeldiva asemel. Vanadus- auväärne iga Lausekujundid- Retooriline küsimus- küsimuse vormis esitatud kinnitava või eitava sisuga lause, milles sisaldub ka vastus. Retooriline pöördumine- ehk poeetiline üte on tundeline pöördumine loodusnähtuste, eemalviibijate vms poole. Võib olla nii otsene kui metafoorne. Retooriline hüüatus- hüüdlause vormis tunde- või suhtumisväljendus. ,,Tule taevas appi´´
"Luule on elamine keeles" Keeleteadlaste grupp Lüürika põhitunnus on rütm. Lüürika on kirjanudse vanim põhiliik. Luuletus on väga elitaarne. Luule on individuaalne ja annab edasi individuaalseid elamusi. Luuletuses mängivad tähtsat rolli kõik komponendid- sõna, kujundus, esitus, aeg. Stiilikujundid Kõnekujundid Lausekujundid Kõlakujundid Epiteet Retooriline pöördumine Allinteratsioon Võrdlus Kordused Assonants Metafoor Parallelism Riim Metonüümia Kliimaks Anagramm Hüperbool Antitees Onomatopoeetilised sõnad Litotees Ellips Palindroom Sünekdohh Sidesõnatus Personifikatsioon Sidesõnakus
Luule on vormilt seotud kõne, proosa sidumata kõne. Luule võib olla kirjutatud vabavärsis, seega on raske piiritleda kumba zanri see kuulub. Teosed võivad olla lüürilised ehk tundelised ning eepilised ehk kirjeldavad. 5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned? Ilukirjanduslikku keelekasutust iseloomustab: 1. kujundlikkus 2. rütmiline kõne ( e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine ) 3. Häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus e parallelism 4. Kaudse või kaunistava ütluse ( kõne-ja lausekujundite ) tarvitus 5. Suurenenud tähendusühtsus ( sünonüümid, homonüümid, antonüümid ) 6. Koondumine sisuliselt või vormiliselt määraa mõtte, idee ümber 7. Kontrast ( e ühtsuse nägemine erinevad ja erineuse leidmine ühtsuses )
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika
a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, nt kiiresti, eile, seal) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). KÄÄNAMINE: Eesti keeles on 14 käänet, käändsõnad käänduvad 14nes käändes. Käändsõnadeks on: nimisõnad (nt koer, auto), omadussõnad (nt ilus, sinine), arvsõnad (nt kolm) ja asesõnad (nt sina, keegi).
millega liituvad lühemad. Rohkem toimib vältelis-rõhuline, vältelis-silbilis-rõhuline värss. Regivärss on meetriliselt rikas: rakendati nii rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet. Rõhulibistus e skandeerimine, tekib kui loomulik sõnarõhk satub vastuollu värsirõhuga Paus e tekstuur Silbiline värsisüsteem Harvem kohtab eesti luules silbilist e süllaabilistn värsisüsteemi, mille tunnuseks värsside kindel silbiarv, nt haikud ja tankad. 10. Metafoor ja selle eriliigid Epiteet kaunistav/kirjeldav lisandsõna, nt külm tuul, pikk inimene, kunstilises tekstis tav originaalne Võrdlus kõrvutamine teatus sarnasuse alusel, kasut võrdlussõnu nagu, justkui, kui, otsekui, nt inimene kui masin, lind nagu lennuk Metafoor väljendus, kus öeldu ja mõeldu ei kattu omavahel, nt meelekibeduse märk (pisarad), metafooril ei ole mitte sõnasõnaline, vaid ülekantud tähendus Eriliigid:
vaibudes randa on toonud hapra ning vahuse jää. (Juhan Sütiste.) idüll antiikse bukoolilise luule liik, lühike luuletus, mis kujutab idülliliselt külaelu. Idülli kui zanri looja on Antiik-Kreeka poeet Theokritos (sünd. u. 305 e.Kr). Tema idüllide sisuks on karjaste vestlused, võistlused, tundelised kõnelused, keelepeksmised jm. Näiteks Theokritose idüll "Naised Adonise peol". inglise sonett vt sonett. inversioon ebatavaline sõnade järjekord lauses. Oluline sõna asetatakse lauses tavatule kohale, tuues selle niiviisi esile. Näiteks: Jäi igatsus, vallutav, võimas, jäi mälestus, ilus ja suur. (Juhan Smuul.) Võrdle: Jäi vallutav võimas igatsus, jäi ilus suur mälestus. irdriim vt riim. isikustamine vt personifikatsioon. itaalia sonett vt sonett. jamb värsimõõt skeemiga + / +. Jamb on kahesilbiline värsijalg, mis koosneb lühikesest ja pikast silbist ning milles rõhk langeb teisele silbile
KIRJANDUSTEOORIA ... on ilukirjanduse olemust ( kirjandusteoste vormilist ja kujunduslikku külge ning kirjandusfilosoofiat ) , ülesandeid, väärtushinnanguid uuriv teadus. Uuemas kirjandusteoorias on oluline koht loomingupsühholoogial ja teose kunstilise ehituse ning struktuuri uurimisel. Ilukirjandusele ehk belletristikale on on iseloomilik esteetiline sihiasetus ja piltlik-kujundlik väljendusviis. Väljendudes kujundite kaudu talle eriomases kunstilises vormis, kutsub ilukirjandus lugejas esile sügava kaasaelamise. Seetõttu tunnetatakse teost lugedes tavaliselt hoopis sügavamalt kõiki elunähtusi, mida see peegeldab. Esteetika teadus ilu olemusest looduses ja kunstis, kaunite kunstide seaduspärasustest ja nende mõjust inimesele. Esteetika uurib kunsti ja tegelikkuse suhteid, kunstimaitset, väärtushinnanguid, otsib vastust küsimustele: mis on ilu? Milline peab olema lugejat kaasahaarav kunstiteos? Miks teos lugejale mõjub ja kuidas ta seda teeb? Esteetiline nii elu
terza rima); 3) nelik ehk nelikvärss (katrään), ballaadistroof abcb; 4) viisik ehk viisikvärss (kvint); 5) kuuik ehk kuuikvärss (sekstett); 6) seitsmikvärss; 7) Ottava rima (8 värsirida, abababcc). Kõnekujundid: 1) Epiteet — kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks. 2) Võrdlus - kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma. 3) Metafoor - ühendab erinavaid nähtusi sarnasuse alusel. Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünesteesia. 4) Isikustamine e personifitseerimine — millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine. 5) Ümberütlus e perifraas - rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes. Ümberütlused on ka sõnakeeld ehk tabu. 6) Sümbol - võrdkuju, pilt või märk,
o Trohheus ühele rõhulisele/pikale silbile järgneb üks rõhutu/lühike silp o Jamb ühele rõhutule/lühikesele silbile järgneb üks rõhuline/pikk silp o Daktül ühele rõhulisele/pikale silbile järgneb kaks rõhutut/lühikest silpi o Amfibrahh kahe rõhutu/lühikese silbi vahel on rõhuline/pikk silp Vabavärss on silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu, kuid lähtutakse teatavast rütmitundest. 9. Metafoor ja selle eriliigid Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. o Isiksustamine ( personifitseerimine) millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine, nt pilved nutavad, päike naerab. o Ümberütlus (perifraas) rõhutab millegi väljapaistvaid jooni, selle nimetust teisiti öeldes, nt Lauluisa, Emajõe Ateena o Sõnakeeld (tabu) ja sellega kattuv maheväljendus (eufemism), nt hunt = kriimsilm, võsavillem
iv. Järgsilbid ja ühesilbisõnad paiknevad vabalt nii tõusus kui languses v. 1 värsijalg täidetakse vabalt vi. Värsi lõpus ei ole ühesilbisõna vii. Neljasilbisõna on värsi alguses või lõpus, mitte keskel · Silbiline värsisüsteem a) Kindel silbiarv b) Kuna värsirõhkude korrapära ei taotleta, siis värsijalgu ei arvestata c) Haikud ja tankad 9. Metafoor ja selle eriliigid · Epiteet kirjeldav või kaunistav lisasõna · Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel · Metonüümia tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires. · Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel o Nt sinise taeva silm kantakse üle päikesele nende mõlema tähendusliku ühisosa alusel · Otse öeldu ja tegelikult mõeldu lahknevad, kuigi neil on ühisosa tekib vihje ehk
teisi loeb ta vähe teab vaid kaude Mart Veske 2. anagramm 3. palindroom 4. akrostihhon 5. piltluule (konkreetne luule jm) (Raul Meel) C. Kõnekujundid ehk troobid 1. epiteet punastav taevas 2. oksüümoron ehk vastandväljendus (vrd epiteet, metafoor jm) kriiskav vaikus 3. võrdlus poiss on priske kui pirukas 4.parallelism (vrd lausekujundid) Silmad silmudeks tissid turskadeks
* naisriim: kaks silpi, armas-varmas * daktülriim: kolm silpi, väraval-säraval * hüperdaktülriim: neli silpi, täristades-väristades Asendi järgi Paarisriim: aabb, aa, bb cc Ristriim: abab, abcabc Süliriim: abba, abbba Ahelriim: aba bcb cdc Lausriim: aaaa Segariim: aaca, ababcc, aaabbb jne Levinuimad riimitüübid: aa bb, abab, abba. Tõstavad esile luuletuse tasakaalustatust, terviklikkust. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Kõnekujundeid (troope) ja lausekujundeid (figuure)kasutatakse teksti kunstilise mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest. Kõnekujundeid: *epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale *metafoor: ühendab nähtusi sarnasuse alusel, ütleb asja teisiti
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
kujundisüsteemis?) (1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) (2). oksüümoron ehk vastandväljendus (kriiskav vaikus) (3) võrdlus (poiss on priske kui pirukas) (4).parallelism struktuurikordus? (silmad silmudeks, tissid turskadeks, sääred särgedeks, varbad vaalaskaladeks P-E.R) (5) metafoor peidetud võrdlus (puhkama puust palitus B.A); sh. kinnismetafoor (elukevad etc) (6) sümbol - (täht süttib ehk taevas su üle veel J.L), sh personifikatsioon (viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all) (7) perifraas ehk ümberütlus (Lauluisa) (8) allegooria ehk mõistukõne (abstraktne tegelane) (9) sünestees - (päiksevalguse lämmatav lõhn levis üle linna) (10) metonüümia ülekanded (Mul on Tammsaare lugemine pooleli)
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
Lausetähendus lause üldine, sõnaraamatulik sisu ehk üteldu Lausungitähendus - lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu Kujundliku kõne allikaks on üteldu ja mõteldu lahknemine Epiteet kirjeldav ja kaunistav lisandsõna, poeetiline täiend Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel, iseloomustavad sidesõnad Metafoor erinevate nähtuste ühendamine sarnasuste alusel. Tekib ülekantud tähendus. Metafoori kasutatakse tuntu abil tundmatu kirjdaldamiseks. Metafoor võib laieneda ka tervele teosele. Isikustamine mitteinimlikule isikuomaduste andmine Ümberütlus (perifraas) nähtuse silmpaistva joone rõhutamine, nimetuse ümber ütlemine Tabu sõnakeeld Eufemism maheväljendus Sümbol võrdkuju Allegooria mõistukõne, tekst vihjab millelegi, millest otsest juttu ei tehta Hüperbool poeetiline liialdus Meioos/litootes poeetiline vähendus Oküümoron vastandväljendus
1. Epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) 2. Oksüümoron ehk vastandväljendus (kriiskav vaikus) 3. Võrdlus (poiss on priske kui pirukas) 4. Parallelism - struktuurikordus (silmad silmudeks, tissid turskadeks, sääred särgedeks, varbad vaalaskaladeks P-E. R.) 5. Metafoor - peidetud võrdlus (puhkama puust palitus B.A.); sh kinnismetafoor (elukevad etc) 6. Sümbol - (täht süttib ehk taevas su üle veel J.L.); 7. Personifikatsioon (viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all) 8. Perifraas ehk ümberütlus ( Lauluisa) 9. Allegooria ehk mõistukõne ( abstraktne tegelane) 10. Sünestees - (päikesevalguse lämmatav lõhn levis üle linna) 11. Metonüümia - ülekanded (Mul on Tammsaare lugemine pooleli) 12
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
a. Kõlakujundid i. Eufoonia / kakofoonia ii. Alguskordus iii. Lõpukordus iv. Anagramm v. Palindroom 8. Graafilised kujundid. a. Piltkujundid i. Silmariim ii. Piltluule 9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis? a. Kõnekujundid i. Epiteet ii. Võrdlus iii. Metafoor iv. Isikustamine v. Hüperbool vi. Sõnamäng (kalambuur) vii. Kumulatsioon ehk kuhjamine 10. Lausekujundid. i. Kordus ii. Retooriline küsimus, pöördumine, hüüatus iii. Sõnamäng 11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid? a. Zanriteooria uurib kõnezanre ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks
1. ühendav - seob sõnad liitsõnaks, nt T-särk, Viljandi-suurune jt; 2. asendav - tähistab liitsõna korduvat sõna, nt teede- ja majandusminister, poolaasta- või aastatellimus jt. Täpsemalt 3. lugemist hõlbustav - pikemates liitsõnades, nt korvpalli-meistrivõistluse, jää-äärne, pool-elutu jt. Kõige vabam on lugemist hõlbustava sidekriipsu kasutamine, kindlamalt on reeglistatud liitsõnade sidekriipsukasutus. Kontekstireegel - Kui täiendsõnal on täiend, kirjutatakse omadussõna eelnevast sõnast lahku. Kokku- ja lahkukirjutamise ülevaade Tüüpsõna aitab reeglit meeles pidada ja krjutamisprotsessis samalaadset sõna ära tunda. Täheortograafia Õigekirjareeglid on enamasti kokkuleppelised. Kuigi eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
rekonstrueerimine. 2. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile ja stiilile (sõnavara, retoorilised võtted, süntaks, värsimõõt. 19. sajandil retoorika osatähtsus langes, arenes edasi stilistikana, mille meetodid ja uurimisfookus võeti üle kirjandus- ja ka kunstiteaduse poolt. 3. Stilistika uurib erinevate autorite stiili omapära, ka žanrite stiili nt ajaperioodi või rahvuskultuuri lõikes. Uurib nii grammatilist ülesehitust kui ka teksti kõla, riimide kaustust ja ka vormi. Strukturistlike koolkondade eelkäija. 4. Strukturalism -Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel, Strukturalistid uurivad, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale, mitte mis maailm on Uurib kirjanduse toimimist süsteemina Strukturalismi ei huvita, a) mida tekst tähendab, b) milline on selle väärtus vaid kuidas tähendus luuakse. 5
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt
taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate žanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles “Tõlgendusest” (Περὶ Ἑρμηνείας, De Interpretatione,350 eK).
Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja zanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate zanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles "Tõlgendusest" ( , De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
• Riimitüübid – algriim, lõppriim, täisriim, irdriim, lihtriim & liitriim, silbiarvu järgi (meeesriim, naisriim), asendi järgi (paarisriim, ristriim, süliriim jne). • Riim on oluline luuletuse rütmi ja kõlavuse ehk eufoonia kujundaja. Riimid seovad tähenduselt erinevad väljendid ühtsesse kõlatervikusse ja loovad selle abil uusi tähendusseoseid. Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. • Epiteet – kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi) • Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuse alusel (mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar) • Metafoor – varjatud võrdlus, ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel (sinise taeva silm – päike) • Isikustamine – ehk personifitseerimine
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
metodoloogia. UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena. UUS KULTUURILUGU Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus. Võimu ühiskonnas on näha nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides KULTUURIUURINGUD: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. FEMINISTLIK KIRJANDUSTEOORIA: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist. POSKOLONIALISLIK TEOORIA: Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja
pööre) õigekirjaga tutvumine. Tutvumine jutustava (väit- ), küsi- ja hüüdlausega. Lause lõpumärgid: punkt, (küsi- ja hüüumärgi vaatlemine). Koma lauses (teksti vaatlus). Oma kirjutusvea parandamine õpetaja abiga. Etteütlemise järgi sõnade ja lausete kirjutamine (1520 sõna lihtlausetena). 2. klass
Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? Riim. Riimitüübid. Miks on riim luules oluline? Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi. Salm. Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Luule vorm. Värsiõpetus. Keel ja rütm. Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste (silpide ja sõnade) süsteemipärase kordamise ja vastandamisega. Silbid on rõhulised/rõhutud ja lühikesed/pikad. Värsirütm võib lähtuda silbirõhust, silbivältest, silbiarvust, silbiarvude koosmõjust ning
annaabi.ee 
