Mis on kujund ja milliseid kujundeid võiks luuleteksti analüüsija tunda (0)

Sandra Piir Luule- ja proosateksti analüüs 7.1.2022 KUJUNDIST LUULETEKSTI ANALÜÜSIS  Eesti keele seletav sõnaraamat annab päringule kujund neli erinevat vastet, millest kolm on seotud aistingute ja tunnetamisega.  Kujund on midagi, mis on “objekti subjektiivne peegeldus”, tema abil hindame   ümber   tegelikkust   ja   taasloome   seda   ning   kirjanduslikus   vinklis   on   tegu   stiilivõttega. (EKSS, 6.1.2022) Mis on kujund ja milliseid kujundeid võiks üks luuleteksti analüüsija tunda? Kirjalikul keelel põhineb suur osa inimese maailmatunnetusest ja see on suuresti loominguline, kuid iga kirjatükk ei ole ilukirjanduslik. Kujundlik keelekasutuse tuvastamise abil eristame ilukirjandust ülejäänust  (Merilai,  2007: 21). Keelel  on kuus erinevat  rolli:  osutav, väljenduslik,  kõnetav ning poeetiline,   ühendav   ja   keeleülene.   Kolm   viimast   keskenduvad   väljenduse   keelelisele   küljele   ja kokkuvõtlikult toimivad nad poeetilise funktsioona. Poeetilise rolli juures tuleb mainida kindlasti ka stiili,   mis   algabki   tavapärasest   kõrvalekalduvast   keelekasutusest,   mis   paneb   väljenduse silmatorkama.   Stiili   ja   seeläbi   kujundeid   mõjutavad   mitmed   faktorid   -   autori   loome-   ja maailmanägemisviis, ajastu ning valitsev kunstivool. Luuletuse tähendus ei ole kunagi üks sõnumis, vaid ka selle edastamisviisi erilisuses. “/../ luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu,” sõnastab Merilai. (2007: 22-23; 25)  Luule kujundlikkusest rääkides peab tegema selgeks, mis on luule sisu ja millest see üldse kõneleb. Luule   aineks   võib   olla   ükskõik   mis,   mille   inimene   suudab   välja   mõelda   ja   mis   teda   huvitab. Reaalsete juhtumite kõrval saab oluliseks fantaasia, mis saab samuti inimese kultuuripildi osaks. Tavalisest tekstist eristab luuletust suurem sisuühtsus, mis avaldub mõtte ja sõnade koondumine kõige   tähtsama   ümber.   Öeldut   korratakse,   teisendatakse,   tihendatakse.   Luuletuse   sisule   võib tõlgendades   läheneda   lähtuvalt   erinevatest   punktidest:   autori   enda   taotlustest,   loominguloost, siseelust;   ajaloolisest   või   ühiskondlikust   taustast   jne.   (Merilai,   2007:   26-27)   Luuletus   on   seega temaatiliselt sidus tekst, mille sisuks võib olla ükskõik milline idee, mis autorit inspireerib. “Teksti   kunstilist   mõju   suurendatakse   sõnade   erilise   tähendusliku   seostamise,   lausestuse   või kõlavusega.   Vastavalt   sellele   eristatakse   lause-   ja   kõlakujundeid,”   ütleb   Arne   Merilai   õpikus


“Poeetika”. Väljendusviis on see, mis tekstis üllatab ning paneb lugeja rohkem keskenduma ja kaasa mõtlema. Keelekasutus jaguneb kaheks: sõnasõnaliseks ja kujundlikuks. Lausekujundid on olemuselt sõnasõnalised   ning   kõnekujundid   (peale   epiteedi   ja   võrdluse)   on   mitmesõnalised.   Öeldu   langeb üldiselt kokku sellega, mida mõeldakse, nt “Päike paistab” tähendabki et õues paistab päike. Samas võib “Päike paistab” olla pilge, kui väljas sajab tegelikult vihma või kaudne juhis, et võiks minna päikest võtma. “/../ ülekantud tähendus on kaudse ja kujundliku kõne allikas.” (Merilai, 2007: 39-40) Kõnekujundeid   on   mitmesuguseid,   neist   lihtsaimad   on   epiteet   ja   võrdlus.   Epiteet   on   poeetiline täiend, mida kasutatakse peamiselt nimisõna ilmestamiseks ja tihti on ta teiste stiilivõtete osaks, nt elu kuldne allikas. Teine lihtne kõnekujund on võrdlus, mis põhineb ühistunnuse alusel kõrvutamisel ning   seda   iseloomustavad   sidesõnad,   olev   kääne,   mõnikord   ka   mõttekriips   või   koma.   Näited võrdlusest on “kiirus võib kasvada nagu viirus” (A. Alliksaar) ja “Mõte, nälgind vares” (B. Alver). “Sõnasõnalise võrdluse üleminek kaudsõnaliseks loob metafoori - varjatud võrdluse,” mis viib meid sõnasõnaliste võrdluste juurest kaudsete juurde. Tuntumad kaudsõnalised kõnekujundid on metafoor, metonüümia   ja   iroonia,   kuigi   laiemas   mõttes   võib   kogu   kaudsõnalisust   kutsuda   metafoorikaks. Metafoor on varjatud võrdlus, mis toimub sarnasuse alusel ülekantud tähenduses. Hea näide sellest on “sinise taeva silm” - taevas pole ju silmi, otsesõnaliselt on see lause ebaloogiline. Silma tunnused kantakse üle päikesel nende tähendusliku ühisosa alusel ja päike avaneb silmasarnasena ning silm päikesesarnasena.  Metafoor  võib laieneda  kogu tekstile,  mida  toetab  tihti  ka pealkiri,  nt Gustav Suitsu “Elu tuli”. (Merilai, 2007: 40-41)  Metafoori alaliikideks on isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünesteesia. Ümberütlus põhineb millegi teisiti ümber ütlemisel, nt Tartu kohta võib öelda Emajõe Ateena. Ka sõnakeeld ehk tabu on ümberütlus, nt Põrguvürst või maheväljendus ehk eufemism, nt sõnniku kohta öeldakse põlluramm. Tähtis kujund on sümbol ehk võrdkuju, nt “Ma sõuan merel ja sõuan, / üht saart mina otsin sääl” (G. Suits). Sümboolsed väljendid võivad laieneda allegooriaks, kus kogu tekst räägib millestki, millest otsesõnu juttu ei tehta. Hüperbool on poeetiline liialdus, mille kohta on hea näide “ja peaks sada surma ma / seepärast surema!” (L. Koidula) ja mille vastand on poeetiline vähendus ehk litootes. Oksüümoron ehk vastandväljendus on pingeline kõnekujund, kus seostatakse väga erinevaid mõisteid, nt kuum lumi, elav laip. Sünesteesia ühendab erinevaid tajud, nt “Valgete seinte sihisev hääl” (B. Kangro). Tähtis on teada ka irooniat ehk pilkavat teesklust, nt “Kapsapead   ja   kaalid,   /   intellektuaalid”   (H.   Runnel).   Iroonia   võib   olla   peenest   vihjest   terava sarkasmini.   Metonüüm   erineb   metafoorist   tähenduse   ülekande   juures,   kus   ülekanne   ei   ole   eri mõistete, vaid sama nähtuse piires. “Sinise taeva silm” on metafoor, kuid “Sinise taeva latern” on pigem metonüüm, kuna lähtuvad rohkem päikese enda tunnustest. (Merilai, 2007: 42-44) 


Luuleteksti analüüsija võiks tunda ka erinevaid lausekujundeid ehk figuure, mis mängivad tähenduse asemel sõnastusega. “Sõnastusvõtteina eristuvad mitmesugused kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmängud,” ütleb Merilai. Rütmi ja meeleolu süvendamiseks kasutatakse tihti kordusi ning sõnu või sõnatüvesid korratakse värsi algul, keskel ja lõpus. Salmide vahel olevaid värsikorduseid nimetatakse   refrääniks.   Korratakse   ka   sarnaseid   mõtteid,   mida   nimetatakse   parallelismiks. Kontrastipõhimõte on sõnakunsti üks tähtsamaid põhimõtteid, mille alusel toimib vastuseade. Teise osa   lausekujundtitest   moodustavad   retoorilised   lausestused,   millest   tuntumad   on   hüüatus, pöördumine ja retooriline küsimus. Sagedased võtted on veel ümbertõste, väljajätt ehk ellips ning lausekatkestus ehk hälve. Ka muus kirjakeeles populaarseks saanud sidesõnatus või selle vastand sidesõnakus   on   levinud   lausekujundid.   Kolmanda   rühma   lausekujundeid   moodustavad tähendusmängud,   nagu   seda   on   kalambuur,   paradoks   ja   ristlause.   Lausekujundite   esindamine   ei välista üksteist, ühes lauses võib neid esineda suisa mitu. (Merilai, 2007: 48-51)  Lisaks lause- ja kõlakujunditele on eraldi valdkond piltkujundid, kus taotletakse sõnade ja tähtede erilise paigutusega kunstilist mõju. 1981. aastal ilmus ajakirjas Looming Andrus Rõugu luuletus, kus värsside   algul   olnud   tähed   moodustasid   sõnad   “sini-must-valge”,   mis   on   üks   tuntuim   näide akrostihhonist. Piltkujundite liigid on ka palindroom (luuletus, mida saab lugeda eest taha ja tagant ette ning tähendus jääb samaks) ja piltluule, mis on pigem vaatamiseks ja tajumiseks mõistusega, kui et kõrvadele kuulamiseks. (Merilai, 2007: 51-53)  Kujundite  tundmine  aitab  luule analüüsijat  mitmel  erineval  viisil. Kujundid on kui võtmed,  mis avavad mitmed uued tähenduslikud uksed. Nende kaudu saab samuti võrrelda eri ajastute luulet, keelekasutust   ja   maailmapilti,   näiteks   väljend   “traati   tõmbama”   ehk  telefoniga   helistama  on tänapäeval vähelevinud, kuna meie telefonid on juhtmevabad. Kujundid avavad meile autori stiili ja olemust, näiteks Marie Underi luule oli sügavalt naiselik ja romantiline, kuid Betti Alveri luulet võiks pidada mehe omaks, vaadates tema kujundeid ja keelekasutust. Samas peab tänapäevane luule analüüsija arvestama faktiga, et luule on pidevas muutumises ja seeläbi ka kujundid, nende kõlapind laieneb ja luulet rütmistatakse uute võtetega. Arne Merilai “Poeetika” annab analüüsija tööriistakasti mitmed vajalikud vahendid, kuid eelkõige vajab luule analüüsija vahedat ja avali mõistust, et autori taotlus vastu võtta. Samas - mõnikord kirjutab autor sinistest kardinatest ja peabki silmas kõigest siniseid kardinaid, mitte melanhoolset meeleolu.  Lähtudes Arne Merilai õpikust “Poeetika”, on olemas mitmesuguseid lause- ja kõlakujundeid, mille abil   n-ö   kompresseeritakse   mõte   luuletuseks.   Eristatakse   ka   piltkujundeid,   mille   abil   saab   luua kavalaid sõnamänge või lihtsalt silmailu. Luuletus on luuletus just tänu nendele vahenditele ning


loodetavasti teab ja eristab neid ka iga luule analüüsija. ALLIKAD: Merilai, Arne. Poeetika. 2007. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.